S § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: G.B, elukoht XXX. ik xxx, RESOLUTSIOON 1. Jätta G.B kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 30.04.2013 otsusele nr 2317,13,003018 G.B karistamises LS §
S § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks, rahuldamata. 2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 30.04.2013 otsus nr 2317,13,003018 G.B karistamises LS §
S § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
S § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et G.B juhtis 11.04.2013 kella 23.05 ajal Tallinnas Paldiski maanteel Mustjõe tn ja Pirni tn vahel suunaga Pirni tn poole mootorsõidukit kiirusega 70 +/- 3 km/h, millega ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 17 km/h võrra. Samuti juhtis ta mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,81 +/- 0,07 mg/l, seega mitte väiksem kui 0,74 mg/l, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg-s 1 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotleb väärteoasjas tehtud otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist osas, millega kaebajale heideti ette LS § 227 lg-s 1 sätestatud rikkumise toimepanemist. Samuti taotletakse väärteootsuse tühistamist osas, millega võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus. Kaebuse sisulised põhjendused on järgmised. Kaebuses korratakse kohtuvälise menetleja otsuse põhjendusi ning märgitakse, kaebuse esitaja ei eita teo toimepanemist ega otsi ka mingeid vabandusi. Kaebuse esitaja väljendab siirast kahetsust toimepandu suhtes ning tunnistab, et on oma käitumisega seadnud raskustesse nii enda kui pere heaolu. Arvestades aga, et kaebuse esitaja töökoht ja tööülesanded nõuavad sõiduki igapäevast kasutamist, on lisakaristuse määramise tõttu selgusetu töökoha säilimine. Ka vestluses tööandjaga on viimane andnud mõista, et juhtimisõiguse puudumiseta on tööandja sunnitud töölepingu TLS § 88 alusel üles ütlema. Vestlus ise mõjus kaebuse esitajale täiendava karistusena, rääkimata võimalikust töökoha kaotusest. Kaebuse esitaja märgib, et on toimepandust tuleviku tarbeks vajalikud järeldused teinud (sh järeldused kehtestatud liiklusnõuetest kinnipidamise kohta). Kuigi kaebuse esitaja ei vaidlusta temale inkrimineeritavat õigusrikkumist LS § 224 lg 2 osas sisuliselt, leiab ta, et kuigi otsuses on tehtud märge kergendava asjaolu olemasolu kohta, ei ole need otsusest nähtuvalt mõjutanud karistusmäära ega lisakaristuse määramist. Vastupidi – kuigi raskendavaid asjaolusid karistuse määramisel ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud, viitavad otsesed põhjendused sellele, et kohtuväline menetleja on kohaldanud KarS § 58 p-s 7 nimetatud karistust raskendavat asjaolu, st et otsuses on viidanud, et tegemist on enamohtliku süüteoga. Kuna kaebuse esitajal varasemad rikkumised puuduvad ja tema käitumine on olnud laitmatu, viitab raskendavate asjaolude kohaldamisele ka põhikaristuse määr üle keskmise ning lisakaristuse kohaldamine. Osutusega karistuse määramisel kehtivale preventatiivsele põhimõttele, so süüteo toimepanija hoiakute mõjutamise kontekstis, loetakse arusaamatuks, millistel kaalutlustel jõudis menetleja järeldusele, et kaebuse esitaja puhul on vajalik lisakaristust kohaldada ehk millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et kaebuse esitajat on võimalik edaspidi sundida hoiduma süütegude toimepanemisest vaid lisakaristuse kohaldamise teel. Samuti viidatakse, et kuigi kaebuse esitamisega vaidlustatakse kohtuvälise menetleja otsust üksnes osaliselt ja põhimõtteliselt nõustutakse menetlusotsuse vastuvõtjaga selles, et toime pandi enamohtlik väärtegu, ei selgu otsusest kaalutlused, mis võimaldaksid kaebuse esitajal loogiliselt ja arusaadavalt jälgida lisakaristuse määramise ja kujunemise põhimõtteid. Otsusest nähtub pigem 2 see, et kohtuväline menetleja on määranud karistuse nö masinistlikult, mis on aga lubamatu ning millega vastavalt kohtupraktikale kaasneb lisakaristuse tühistamine. Antud juhul on kohtuväline menetleja teinud otsuse, mis selle põhjendusi arvestades eirab KarS § 56 lg-s 1 sätestatud eesmärke ning muudab selles kirjapandu sisutuks. Viimatinimetatud säte peab obligatoorseks kergendavate ja raskendavate asjaolude arvestamist karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seejuures tuleb ka lisakaristuse üle otsustamisel lähtuda KarS § 56 mõttest. Põhjendused selle kohta, et karistuspoliitika on selliselt välja kujunenud, eeltoodud sätte mõttele ei vasta. Otsuse ja etteheidetud tegude sisulise poole pealt märgib kaebuse esitaja, et protokollis ja kaevatavas otsuses antud kirjeldus väärteo toimepanemise kohta on ebaselge ning seetõttu seab kaebuse esitaja kahtluse alla talle etteheidetud lubatud kiiruse ületamise. Samuti juhitakse tähelepanu asjaolule, mille kohaselt jääb väärteo toimepanemise kohta ka teelõik, millel on lubatavaks kiiruseks 70 km/h. Väärteoprotokollist ega kiirusmõõtmise kasutamise protokollist ei nähtu, millisel teelõigul täpselt kaebuse esitaja juhitud sõiduki kiirust mõõdeti. Nähtub üksnes see, et kiirust mõõdeti mitte liikuvast autost, vaid käsitsi. Ülaltoodut arvestades taotleb kaebuse esitaja talle etteheidetud sõidukiiruse ületamise eest alustatud väärteomenetluse lõpetamist. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et Paldiski mnt-l on kuni Renault Keskuseni lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h, pärast seda on 50 km/h. Arvab, et kiirus võis olla alla 70 km/h. Oli Tabasalus sõprade juures koos abikaasaga. Seal olid söögid, joogid, juhtus see, et istus rooli. Kahetseb toimepandut, see oli õppetund kogu eluks. Töötab XXX OÜs selle asutamisest, kliendid on üle Eesti, kliendid otsib ise, samuti teenindab kliente. Enne 11.04.2013 rikkumisi olnud ei ole. Juhtimisõiguse kaotus tähendaks töö kaotust, see on raha teenimise vahend. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et kaebuse esitaja on toime pannud ühe raskeima väärteo. Kaebuse esitajal tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,74 mg/l, mis on maksimaalne sisaldus, millise eest saab veel väärteokorras karistada. Kriminaalvastutusest päästis kaebuse esitajat mõõtevahendi laiendmääramatus. Kui isiku organismis tuvastatakse selline kogus alkoholi, siis peaks isik aru saama, et ta on juhile keelatud seisundis. Seejuures sellises seisundis sõidukit juhtides rikkus kaebuse esitaja ka teist sätet. Otsuse tegemisel on järgitud KarS § 56 sätteid ning arvestatud on ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Arvestades taoliste rikkumiste suurt arvu peab kohtuväline menetleja näitama, et selline käitumine ei ole õigustatud ja sellele järgneb tagajärg, mille tõttu võib kannatada töökohustuste täitmine ja lähedaste eest hoolitsemine. Juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusseaduse ja –nõuete tundmine ning alkoholi tarvitanuna rooli asudes peab ta teadma, et teda võidakse karistada. Arvestades teo ohtlikkust on väärteootsuses määratud karistus proportsionaalne. Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ning kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piidest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, asub kohus seisukohale, et sõltumata kaebuses tõstatatust, et inkrimineeritava teo toimepanemise koha kohta jääb ka teelõik, kus suurimaks lubatavaks sõidukiiruseks on 70 km/h, on väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle nii LS § 227 lg 1 kui LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine. Analüüsides väärteomenetluse käigus kogutud tõendeid, tuleneb 11.04.2013 koostatud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist, et Lõuna politseijaoskonna patrullpolitseinik Denis Petrov teostas 11.04.2013 kell 23.05 riikliku järelevalve korras G.B poolt juhitud mootorsõiduki Lexus RX300 reg nr-ga XXXliikluskiiruse mõõtmist Harju maakonnas, Tallinna linnas, Paldiski maanteel Mustjõe tänava ja Pirni tänava vahel suunaga Pirni tn poole. Seadme lugem fikseeris sõiduki kiiruseks 70 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli aga 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks on +/- 3 km/h, mis tähendab, et sõidukiirust ületati mõõdetaval teelõigul mitte vähem kui 17 km/h. 3 Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvad ka üksikasjalikud andmed kiirusemõõteseadme, selle kehtiva taatluse, kasutamise käigu ja tulemuste ning mõõtmise tehiolude kirjelduse kohta. Kõnealuse protokolli on allkirjastanud nii mõõtmist teostanud ja protokolli koostanud D. Petrov, kui ka menetlusalune isik G.B, kes on protokolli allkirjastanud märkusteta. Kaebuses on viidatud, et teo toimepanemise kohta jääb ka koht, kus suurimaks lubatavaks sõidukiiruseks on 70 km/h ning väärteoprotokollis ega kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ei ole täpselt ära näidatud, kus rikkumine aset leidis. Kaebuse esitaja arusaama kohaselt peaks osutatud minetus tingima menetluse lõpetamise. Kohus sellesisulise järeldusega ei nõustu ja märgib, et kaebuse esitajaga tuleb nõustuda küll selles, et nii väärteoprotokollis kui ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis on märgitud teo toimepanemise kohaks Harjumaa, Paldiski mnt Mustjõe tn ja Pirni tn vahe ning seejuures ei ole täpsustatud, kus täpsemalt õigusrikkumine aset leidis. Tuleb iseenesest möönda, et võimaluse korral võimalikult täpse teo toimepanemise koha märkimata jätmine võib olla vaadeldav minetusena, kuid käesoleva väärteomenetluse käigus kogutud tõendikogumi pinnalt seda ette heita ei ole võimalik. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist tuleneb, et inkrimineeritava teo toimepanemise ajal kasutati liiklusjärelevalve teostamiseks mõõteseadet LTI 20,20 Ultralyte 100 LR nr UX 020606. Kõnealust seadet iseloomustab see, et seade fikseerib seadme lukustamisel mõõtekauguse. Antud juhul oli mõõtekauguseks 203,9 m. Seega on teo toimepanemise koht täpselt tuvastatav, kuid kohtu hinnangul ei ole võimalik seda kirjalikult määratleda täpsemalt, kui seda on käesoleval juhul kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ja väärteoprotokollis tehtud. Viidata tuleb sellelegi, et süüteo toimepanemise koha kohta annab informatsiooni ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus. Sellest nähtub, et juht G.B kõrvaldati sõiduki juhtimiselt 11.04.2013 kell 23.05 ja seda aadressi Paldiski mnt 83, Tallinn juures. Kaebuse esitaja märkis kohtuistungil, et 50 km/h piirang algab Renault Keskuse juurest, enne seda on aga lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h. Kohus leiab, et taolise selgitusega on kaebuse esitaja ka ise temale inkrimineeritud väärteo toimepanemise koha täpsustanud. Tallinna elanikule teadaolevalt on Renaulti müügiga tegelevaks ettevõtteks Paldiski mnt-l ABC Motors AS asukohaga Paldiski mnt 105 ning selle Õismäe poole jäävas küljes algab Mustjõe tänav, millest ca 50 meetrit kesklinna poole asub Paldiski mnt 105 maja (ABC Motors AS) juures liikluskorraldusvahend, mis piirab lubatud suurimaks sõidukiiruseks 50 km/h. Sellest liikluskorraldusvahendist kuni kiiruse mõõtmise ja peatamise kohani, so kuni Paldiski mnt 83 majani on enam kui 350 meetrit. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli mõõtmiskauguseks 203,9 meetrit, millest saab järeldada, et mõõtmise hetkel asus kaebuse esitaja juhitud sõiduk 50 km/h alas, kuskil maja nr 93 või 95 kohal. Seega viitavad need tõendid, et G.B sõidukiiruse näit, mis ületas suurimat lubatavat sõidukiirust, fikseeriti 203,9 m kauguselt Paldiski mnt 83 majast Õismäe poole ja kaebuse esitaja oli juba 50 km/h piirangu märgist möödunud ning asus 50 km/h piirangu alas. Osutada tuleb ka sellele, et kui menetlusalune isik oli veendumusel, et tema poolt ei juhitud sõidukit liikluskiiruse ületamisega ning koht, kus toimus liikluskiiruse mõõtmine jäi alasse, kus lubatav sõidukiirus on 70 km/h, siis sellisel juhul oli menetlusalusel isikul võimalus vastavat asjaolu protokollidesse märkida. Käesoleval juhul on menetlusalune isik kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja ka väärteoprotokolli märkusteta allkirjastanud, mis kohtu hinnangul tähendab, et menetlusalusel isikul ei tekkinud kahtlust või politseiametnikest erinevat arusaama selle kohta, et lubatud sõidukiirus oli mõõdetaval teelõigul 50 km/h. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, väärteoprotokolli ja kaebuse esitaja enese selgituste pinnalt on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle inkrimineeritava rikkumise toimepanemine. Kohtu hinnangul on väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega tõendamist leidnud ka lubatud alkoholipiirmäära ületamine. Nagu kohtuväline menetleja oma otsuses viitas, ei tohi liiklusseaduse § 69 lg 5 kohaselt mootorsõidukijuhi, trammijuhi või maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Käesoleval juhul ei vastusta menetlusalune isik seda, et 11.04.2013 kell 23.21 mõõdeti menetlusalusel isikul alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 710 EST nr ARAF-0031, mille lõplik lugem oli 0,81 mg/l, laiendmääramatus +/- 0,07 mg/l, seega lõpptulemus 0,74 mg/l. Vaidlust ei ole ka selles, et mõõtetulemus on jälgitav, st mõõtmist teostanud ametnik oli läbinud vastava väljaõppe, tegemist oli taadeldud mõõtevahendiga ning samuti lähtuti mõõtemetoodikast. Lisaks tõendusliku 4 alkomeetri kasutamise protokollile tuleneb väärteoasja materjalidest, et Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt on indikaatorvahendi näiduks olnud 0,72 mg/l. Seega kinnistas ka indikaatorvahend, et G.B juhtis sõidukit keelatud seisundis, mis andis aluse organismis alkoholisisalduse tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga. Eelneva kokkuvõtteks leiab kohus, et tõendusliku alkomeetriga on kaebuse esitaja väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumine üheselt tõestatud ja kaebuse esitaja juhtis sõidukit juhile keelatud seisundis, pannes sellega toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni ning lõike 3 p 1 kohaselt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuust kuni 9 kuuni kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vastavalt LS § 227 lg 1 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 km/h rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS §
S § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi kui raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi põhikaristusena rahatrahviga 225 trahviühikut, so 900 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,81 +/- 0,07 mg/l, kusjuures laiendmääramatus 0,07 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,74 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise ülemmäär. LS § 227 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemisel on tuvastatud, et kaebuse esitaja juhitud sõiduk ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 17 km/h, so LS § 227 lg 1 sätestatud rikkumise ülemmäära lähedases määras. Sellistest andmetest võiks teha järelduse, et isiku süü kumbagi rikkumist eraldi võttes oleks juba mitte üle keskmise, vaid maksimaalne. Samas on tegemist olukorraga, kus kaebuse esitanud isik pani ühe teoga toime kaks ohtlikku rikkumist, mis kohtu arvates muudab isiku süü väärtegude kogumis suureks. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul leiab kohus, et väärtegude kogumis on kaebuse esitanud isiku süü suur, mis peaks tingima ka karistuse mõistmise kas maksimummääras või siis suhteliselt maksimummäära lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna tuvastanud kahetsuse. Seejuures nähtub nii menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist kui ka vastulausest, et ta tunnistab süüd ja palub juhtimisõigust mitte ära võtta. Seega sai ta kinnipidamisel ja sellele järgselt aru reaalsest ohust, et ta võib ilma jääda juhtimisõigusest, saades seega aru oma teo sisust ja eeldatavast tagajärjest. Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitaja varem väärteokorras karistamata ning tema senine õiguskuulekus on olnud laitmatu. Seega isikul varasemate õigusrikkumiste puudumine on kahtlemata vaadeldav karistuse määra kergendavana. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist ja kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, sh tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus 5 sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis ning kaebuse esitaja on ka tunnistanud, et tarvitas alkoholi ning seejärel asus sõidukit juhtima. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine. Arvestades seda, et kaebuse esitaja elatise teenimine seondub tihedalt mootorsõiduki kasutamisega vajadusega, siis peaksid temale kõik liiklusnõuded olema väga hästi teada ning temale ei tohiks olla arusaamatud ka liikluskorraldusvahendid ja nendega liiklejatele edastatav informatsioon. Seega oli tegemist tahtlikult toime pandud tegudega. Kohus leiab, et sellisel viisil liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seda nii toimepandud teo iseloomu kui ka inkrimineeritud teost nähtuva liiklusnõuetesse ja –ohutusse teadvalt üleoleva suhtumise tõttu, millistest asjaoludest viimane iseloomustab ka ilmekalt teo toimepanijat ennast. Kaebuse esitaja juhtis sõidukit nii keelatud seisundis kui ka ületas liikluskorraldusvahendiga piiratud lubatud suurimat sõidukiirust, millega seadis kaebuse esitanud isik kohtu arvates ohtu eelkõige iseenda, sõidukis olnud kaasreisija, rääkimata teiste kaasliiklejate tervisest ja võõrast varast. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise maksimaalset määra, lubatud sõidukiiruse ületamise määra ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras täielikult põhjendatud. Kuivõrd kaebuse esitanud isiku süü suurus, mis on väärtegude lõikes maksimummääras, võimaldanuks määrata kohtuvälisel menetlejal nii põhi- kui ka lisakaristuse ettenähtud sanktsiooni ülemmääras, siis rahatrahvi määramine 2/3 määras ja lisakaristuse kohaldamine vaid keskmises määras viitab kohtu arvates üheselt sellele, et kohtuväline menetleja on karistuse määra valikul arvestanud nii kaebuse esitanud isiku kahetsust kui karistust kergendavat asjaolu kui ka seda, et kaebuse esitajal puuduvad kehtivad karistused. Nimetatud asjaolude puudumisel olnuks kohtuvälise menetleja otsus olnud ilmselgelt teistsugune, sh ka põhikaristuse liigi osas (arest või juhtimisõiguse äravõtmine pikemaks ajaks). Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse LS § 224 sätestatud süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel saab lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kaebuses on väidetud, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik kaebuse esitajal tööülesannete täitmiseks ning lapse transportimiseks lasteaeda, sealt ära ning treeningutele. Väärteoasja materjalidest saab järeldada, et ka väärteo toimepanemise ajal oli see kaebuse esitajale teada. Samuti pidi menetlusalune isik mõistma, et tema enese väär käitumine liikluses võib tagajärjena põhjustada rahalisi kohustusi võimaliku määratava rahatrahvi näol aga ka piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel. Isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks, et ta oleks võimeline täitma endale võetud rahalisi kohustusi ja et senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.