4-12-373 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03. aprill 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-373 (2302,11,019720) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekre

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Manetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: Z.K, ik xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta Z.K kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 18.01.2012 otsusele nr 2302,11,019720 Z.K karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 18.01.2012 otsus nr 2302,11,019720 Z.K karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 8 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 8 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse 1 kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 03.04.
3. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 09.04.
4. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 03.05.
5. Kui kassatsiooniõiguse soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 04.05.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 18.01.2012 otsusega nr 2302,11,019720 karistati Z.K LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks selles, et menetlusalune isik 25.12.2011 kell 00.15 Narva mnt-l Tallinnas juhtis mootorsõidukit Mazda 6 registreerimismärgiga xxx isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,74 +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märgiti, et enne rikkumist oli töötu ja selle aasta alguses avas oma firma eesmärgiga osutada konteinerite veo teenust . Firma on E . On leping firmaga alates 17.01.

1. Veo korraldajaks ja juhiks on ise, mistõttu on vajalik C ja E kategooria juhtimisõigus. On nõus trahvi summaga 1000 eurot ja oleks nõus ka summaga 2000 eurot kui saaks karistuse tingimisi. Kohtuistungil jäi kaebuse esitanud kaitsja esitatud kaebuse juurde ja seletas, et tahaks suurt karistust, kuid selliselt, et juhtimisõigus jääb alles. On olemas veoteenuse osutamise leping üheks aastaks, juhtimisõigus on vajalik selleks, et saaks töötada. Oli joonud õlut võib-olla kaks pudelit ja sõitis Kloostrimetsast Lasnamäele. Tüdruksõber keelas sõitmist, kuid tundis ennast kainena ja mõtles, et ehk näitab 0,
2. Saab aru, et oli rikkumine. Viimasest kohtuotsusest tegi palju järeldusi, et ei saa minna joobes sõitma. On olnud juhuseid, kus ei plaani sõita, on teinud järeldusi, kuid aeg läheb mööda. Esitab kohtule registriosakonna väljatrüki, mille kohaselt on ta OÜ E juhatuse liige alates 10.01.2012, transporditeenuste osutamise lepingu, mille kohaselt on äriühingu osutatavaks teenuseks merekonteinerite vedu Eesti Vabariigi territooriumil ja MS territooriumil, kolm rahvusvaheliste vedude kauba saatelehte, arved. Püüab liiklusnõudeid mitte rikkuda, taotleb juhtimisõiguse allesjätmist. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et esitatud kaebus on alusetu ja otsuse tegija on teinud seadusliku otsuse. Otsuse tühistamiseks alus puudub. Otsuses on lisakaristuse kohaldamine piisavalt põhjendatud ja kohtuväline menetleja jääb nende põhjenduste juurde. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule esitatud kaebuse esitaja dokumentidega äriühingu asutamise ja äriühingu nimel võetud kohustuste ning nende täitmise kohta, samuti kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. 2 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,74 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,69 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra ja on sätestatud piirmäära ülemmääras, mille eest on isikut veel võimalik väärteokorras karistada. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on suur. See aga omakorda tingib karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem karistatud aastate jooksul liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest regulaarselt. Samuti on teda karistatud samalaadse väärteo toimepanemise eest nii rahatrahvi kui ka lisakaristusega ning sellele järgnevalt on teda karistatud ka KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest nii rahalise karistuse kui ka lisakaristusega. Seega on kaebuse esitajal suur kogemus liiklusalaste süütegude toimepanemise eest ette nähtud karistuste osas. Sellise kogemuse olemasolu ei ole aga suutnud kaebuse esitajat mõjutada ja ei takistanud teda toime panemast uut menetlusesemeks olevat raskeimat liiklusalast väärtegu. Seega ei ole varasemad lühiajalised lisakaristused ning hulgalised rahalised mõjutusvahendid kaebuse esitajat sundinud hoiduma uute väärtegude toimepanemisest. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik pidi alkoholi tarvitamise järgselt ja oma enesetunde järgi olema veendunud selles, et ta on jätkuvalt seisundis, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit juhtida ja täiesti tähtsusetuks teiste liiklejate elu ja tervist. Samas on kaebuse esitajal samalaadsete süütegude toimepanemise eest määratud karistused teada ning selline seisund ei saanud karistusandmete kohaselt olla kaebuse esitajale ka kuigi võõras ja üllatuslik. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra ja lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui jätkuvalt ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurt määra, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, asjaolu, et varasemad karistused ei ole suutnud isikut mõjutada ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas määras täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse kergendamiseks. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, 3 mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Küll nähtub kaebuse esitaja karistusandmetest, et juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimine on kaebuse esitajal suhteliselt regulaarne. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti ja kohtuistungil korduvalt ka rõhutati seda, et määratud lisakaristus tingib kaebuse esitajal olukorra, et ta võib kaotada töö, mille olemasolu kohta kaebuse esitaja esitas kohtuistungil dokumentaalsed tõendid. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete ja liiklusseaduse sätete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohtule jääb arusaamatuks asjaolu, et pärast väärteo toimepanemist oli kaebuse esitaja teadlik sellest, et temalt ilmselgelt juba kolmas kord võetakse ära juhtimisõigus, kuid ometigi pidi ta vajalikuks otsida endale selline töine tegevus, mis eeldab juhtimisõiguse olemasolu. Samas pidi kaebuse esitaja teadma, et just sellist tööd ta teha ei saa ning ta pidanuks valima sellise töö, mis ei ole seotud sõiduki juhtimisega. See, et väärteo toimepanemine ajal oli kaebuse esitaja töötu ja tal puudus vajadus juhtimisõiguse järele, ei saa olla ohtliku väärteo toimepanemise õigustuseks ja karistuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Samuti ei ole pärast väärteo toimepanemist ja enne otsuse tegemist transpordialase töö saamine asjaoluks, mis saaks välistada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kaebuse esitajale oli varasemast kogemusest teada, et temalt võetakse sellise süüteo toimepanemise eest ära juhtimisõigus ja ta oli teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik asus teadlikult aktiivselt juba kolmandat korda liikluses osalema mootorsõiduki juhina seisundis, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik. Kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 8 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavana ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on põhjendatult lähtutud sellest, et menetlusalust isikut on samalaadsete süütegude eest juba kahel korral karistatud ja kehtivad karistused liiklusalaste süütegude eest ei ole teda senini suutnud mõjutada. Kohus leiab, et arvestades isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra, so süü suurt suurust ja kaebuse esitaja karistusandmeid, siis on kohaldatud lisakaristuse määr põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 4