KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 01.oktoobril 2013 Jõhvi kohtumajas Kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-13-5876 (2402,13,001004) Kohtunik Inna Ki

§ 227

lg 4 kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, milles E.A tunnistati süüdi

§ 227

lg 4 järgi ja karistati rahatrahviga 135 trahviühikut summas 540 eurot ning

§ 227lg 5 p 3 alusel eriõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Menetlusalune isik E.A isikukood xxx, xxx Juhindudes VTMS § 120, § 132 p 1, 134, 135 kohus O T S U S T A S: Jätta E.A kaebus Ida prefektuuri korrakaitsebüroo vanemliiklusametnik Heiki Linduse 15.08.2013 otsuse peale väärteoasjas 2402,13,001004 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. Lisakaristuse - juhtimisõiguse äravõtmise- algus alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast. Liiklusseaduse § 127 alusel on E.A kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Muus osas jätta otsus muutmata. Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest. Kohtuotsuse ärakirjad saata Ida Prefektuurile ja E.A-le VTMS § 135 lg 5 kohaselt väljastusteatega või elektrooniliselt. 1 Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättesaamise kuupäevast. Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil. Kohtuotsus jõustub 30-päevase tähtaja möödumisele järgmisel kuupäeval, alates kohtuotsuse koopia kättesaamise järgmisest kuupäevast. Kui 30-päevase tähtaja viimane päev langeb puhke- või pühapäevale, loetakse 30-päevase tähtaja viimaseks kuupäevaks lähim tööpäev. MENETLUSE KÄIK 23.07.2013 koostas Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse liikluspolitseinik Jevgeni Malahhov väärteoprotokolli AB 1351670 (lk 8) E.A suhtes selle fakti kohta, et xxx km-l juhtis E.A mootorsõidukit xxx xxx asulavälisel teel sõidukiirusega 170+-10 km/h, suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 70 km/h. Nimetatud teoga rikkus E.A

§ 15lg 1 p 1.

E.A tegu on kvalifitseeritud

§ 227lg 4 järgi.

Väärteoprotokoll oli isikule kätte antud allkirja vastu 23.07.2013 (lk 8). Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemliiklusametnik Heiki Lindus tegi 15.08.2013 otsuse väärteoasjas 2402,13,001004 milles leidis, et isiku rikkumine on tõendatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ja menetlusaluse isiku E.A ülekuulamise 23.07.2013 protokolliga. Otsuse kohaselt menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas asulavälisel sõidukiirusega 170+-10 km/h, lubatud kiirus antud teelõigul 90 km/h, ületades seejuures lubatud kiirust 70 km/h. Menetlusalune isik rikkus

§ 15

lg 1 p 1 nõudeid, mille eest on ette nähtud karistus

§ 227lg 4 alusel.

Karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Nimetatud kohtuvälise menetleja otsusega karistati E.A

§ 227

lg 4 järgi rahatrahviga 135 trahviühikut summas 540 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. 09.09.2013 saabus Viru Maakohtule E.A kaebus tema suhtes 15.08.2013 tehtud otsuse peale väärteoasjas nr 2402,13,

1. KAEBUS 09.09.2013 esitatud kaebuses palub menetlusalune isik Viru Maakohtul vähendada Ida Prefektuuri 15.08.2013 otsusega määratud lisakaristust (juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks) määrates lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Kaebuse esitaja kahetseb siiralt toimepandud õigusrikkumist, on teadvustanud toimepandu õigusvastasust ning on nõus karistusega trahvi näol ja täiendava karistusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kaebuse esitaja palub arvesse võtta, et temal lasub oma vanurist ema abi osutamise kohustus, kes põeb rasket haigust. Seetõttu peab kaebuse esitaja transportima oma raskustega käivat haiget ema meditsiiniasutustesse. Samas kaebuse esitaja töötab ettevõttes, mis asub väljaspool linna umbes 25 km kaugusel. Tootmisvajaduse tõttu kutsutakse kaebaja tööle väljaspool tema töögraafikut. Seetõttu kasutab kaebuse esitaja oma transpordivahendit 2 töökohustuste täitmiseks. Transpordivahendi juhtimine on kaebuse esitaja ametiks. Kaebuse esitaja leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks oluliselt ei piira võimalust täita oma vanemate ülalpidamiskohustusi ja täita töökohustusi. Kaebusele on lisatud perearst Ixxx Pxxx xxx 4) E.A Buxxx terviseseisundi kohta ja Eesti xxx (lk 5) E.A juhtimisõiguse vajaduse kohta. Samas on kohtule esitatud maksekorraldus lk 4), kust on näha, et E.A on tasunud väärteoasjas nr 2402,13,001004 rahatrahvi summas 540 eurot. Menetlusalune isik avaldas, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses VASTUS KAEBUSELE Kohtuväline menetleja nõustub kirjaliku menetlusega ning palub jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata, ning esitab kirjalikult oma seisukoha väärteoasjas nr 2402,13,
2. xxx juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit Audi r/n 924BJR kiirusega 170+/-10 km/h, lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 90 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 70 km/h. Juhindudes KarS § 56 lg. 1 määrati karistuseks Liiklusseadus § 227 lg. 4 alusel rahatrahv 135 trahviühiku ulatuses s.o. 540 EUR ja Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja on jätkuvalt seisukohal, et menetlusaluse isiku süü õigusrikkumise toimepanemises on tõendatud ning põhjendatud oli ka määratud karistus nii põhikaristuse, kui ka lisakaristuse osas. Väärteootsuse koostamisel arvestati kõikide asjaoludega:
3. Lubatud sõidukiirust ületades seatakse ohtu nii enda, kui ka teiste liiklejate elu ja tervis.
4. Menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust olulisel määral ning seda veel auto tehnilist seisukorda kontrollides.
5. Menetlusalune isik tunnistas süüd.
6. Väärteootsuse koostamise ajal oli isikul 1 kehtiv õigusrikkumine, mis jõustus ca. kuu aega enne käesoleva õigusrikkumise toimepanemist ning tegemist oli lubatud sõidukiiruse ületamise eest määratud karistusega. Karistusena varasema õigusrikkumise toimepanemise eest määratud rahatrahv on tasutud, kuid see ei muutnud isiku käitumist liikluses. Kaebuse osas on kohtuvälise menetleja esindaja seisukohal, et õigusrikkumise toimepanemise eest määratavate karistuste võimalikule mõjule lähedaste eest hoolitsemisse pidanuks isik mõtlema enne õigusrikkumise toimepanemist. Isik oli teadlik, et teda on varasemalt karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest, seega pidanuks aimama, et iga järgnev võimalik karistus võib olla eelnevast rangem, seega menetlusalune isik pidanuks olema liikluses eriti tähelepanelik. Kaebusele on lisatud kiri, milles xxx I tootmisjaoskonna juhataja R. Äxx kinnitab enda allkirjaga, et avarii korral peaks menetlusalusalune isik oma autoga tööle saama. Kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et antud kiri ei ole usaldusväärne, kuna lisatud ei ole töölepingu koopiat, millest nähtuks selgelt ja üheselt menetlusaluse isiku tööülesanne ning sellega kaasnevad lisakohustused, kui neid üldse on. Üldteada on ka asjaolu, et xxx on taganud enda töötajatele transpordi kasutamise võimaluse tööle ja tagasi koju jõudmiseks. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et usaldusväärne ei ole xxx poolt väljastatud tõend, kuna sellest ei nähtu ühtegi uuringut, millest saaks teha otsuseid isiku tervise kohta. 3 Kohas, kus peaks olema arsti otsus on kirjeldatud isiku enda poolt kaebusi tervise osas ning selle põhjal on kirja pandud, et isik vajab autotransporti, täpsustamata mille jaoks. Samas puudub igasugune teave selle kohta, kas E.A Bxxx on üldse mingeid arstlikke läbivaatusi läbinud. Seega tegemist võib olla enda sisult fiktiivse tõendiga, mis võimaldaks menetlusalusel isikul pääseda karistusena juhtimisõiguse äravõtmisest. KOHTU SEISUKOHT VTMS § 120 kohaselt maakohtunik võib kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Süüdistus puudutab

§ 15

lg 1 p 1 rikkumist mis on kvalifitseeritud

§ 227lg 4 järgi.

Kohus tutvus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga (lk 12) millest nähtub, et xxx teostati xxx liikumiskiiruse mõõtmist. Mõõtmisel on kasutatud mõõteseadet Stalker DSR2X nr DP009663 antennid KC031279; KR009147, seadmele tehtud test 23.07.2013 kell 16.45, tulemus: töökorras. Mõõtmist teostati liikuvast patrullautost

1. sõidurajal, mille kiirus oli 92 km/h. Mootorsõiduk liikus
2. sõidurajal, üksinda vastassuunaliselt, lähenes patrullautole. Kiirust mõõdeti 3-4 sekundi jooksul. Doppleri signaal ühtlane. Kiiruse mõõtmisel oli seadme lugem 170 km/h, mõõdetaval teelõigul lubatud kiirus 90 km/h, laiendmääramatus +- 10 km/h, seega ületamine on mitte vähem kui 70 km/h võrra. Fikseeritud näitu näidati juhile. Mõõtmise ajal kasutati peegelkaamerat. Menetlusalust isikut tutvustati näiduga. Tunnistajaks on kaasatud Annika Elm. Eeltoodu on tõendatud ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga (lk 12). Menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokollist (lk 10) nähtub, et ta võtab rikkumise omaks ega vaidlusta kiiruse ületamise fakti. Teatab, et remontis oma garaažis käigukasti ja otsustas Tartu maanteel autot kontrollida. Kohus tuvastas, et E.A poolt juhitud mootorsõiduk xxx xxx 170+-10 km/h.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud kiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Seega maksimaalse sõidukiiruse piiranguks on 90 km/h. E.A sõiduki kiiruseks antud teelõigul oli mõõdetud 170+-10 km/h, seega ületamine vähemalt 70 km/h võrra.

§ 227

lg 4 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.

§ 227

lg 5 p 3 kohaselt, võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Seega pani menetlusalune isik toime

§ 227

lg 4 sätestatud rikkumise, mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurema sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis, mille eest on ette nähtud karistuseks kuni 300 trahviühikut rahatrahvi, arest või juhtimisõiguse äravõtmine kuni kahekümne nelja kuuni. 4 E.A tunnistab väärteo toimepanemist ning selle asjaolude ning tõendatuse osas vaidlus puudub. Vaidluse esemeks on lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et ületades kiirust, nimelt sõites kiirusega vähemalt 170 km/h teelõigul, kus on maksimaalselt lubatav kiirus 90 km/h, rikkus menetlusalune isik

-st nimelt § 15 lg 1 p 1 tulenevaid sätteid tahtlikult, kuna teadis süüteokooseisule vastava asjaolu esinemist ja vähemalt möönis seda. Kohus ei tuvastanud teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. KARISTUS 15.08.2013 tegi kohtuväline menetleja otsuse, millega E.A tunnistati süüdi

§ 227lg 4 järgi ja karistati Kar

S § 56 lg 1 alusel

§ 227

lg 4 järgi rahatrahviga 135 trahviühikut summas 540 eurot ja lisakaristusena eriõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kaebuse esitaja palus vähendada määratud lisakaristust, juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks määrates lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Palub kohtult kergemat lisakaristust, kuna tema käitumise läbi kannatab tema vanurist ema, kes on tihti haige ja vajab haiglasse toimetamist ja tema töökoht. Kohus märgib järgmist. Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 näidatud karistuse eesmärkidest. Karistus määramisel ja mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü toimepandust.

§ 227

lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h rahatrahviga kuni 300 trahviühikut (see on 1200 eurot – 1 trahviühik on 4 eurot) või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni või arestiga. KarS § 47 lg 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut, kusjuures trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on neli eurot. Kohtuvälise menetleja otsuses on õigesti märgitud, karistuse kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus hindab isiku süü suurust ehk karistamine on tegupõhine, samuti võetakse arvesse süüdlase isik, tagades karistamise eripreventiivseid eesmärke. E.A sõitis kiirusega xxx/h. Tegemist on maanteega. E.A süüaste on suur, keskmisest olulisel määral, kuna ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 70 km/h võrra, st antud teelõigul peaaegu kahekordselt. Kohus leiab, et selline märkimisväärne lubatud kiiruse ületamine tekitab teel liiklejaile reaalset ohtu – takistustele reageerimine, manöövri ettevõtmine on sellises olukorras tunduvalt häiritud isegi kuni võimatuseni. Samuti teistel liiklejail on õigus eeldada, et kõik autojuhid sõidavad lubatud kiirusega. Kiiruse režiimi eiramine loob olukorda mil liiklejad võivad eksida liiklussituatsiooni hindamisel 5 (näiteks kauguse määramisel pöörde tegemisel). Seega leiab kohus, et E.A süüd antud väärteos ei saa hinnata väikeseks.

§ 227lg 4 sätestatud maksimaalne määr on 1200 eurot, keskmine on 600 eurot.

Menetlusalusele isikule määratud rahatrahv on 135 trahviühikut, s.o 540 eurot ehk isegi alla keskmise määra. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on E.A eelnevalt karistatud Ida prefektuuri 11.06.2013 otsusega

§ 227

lg 2 alusel lubatud sõidukiiruse ületamise eest 2140 kilomeetrit tunnis rahatrahviga 88 eurot. Rahatrahv on tasutud. Kohus leiab, et rahatrahv 135 trahviühikut summas 540 eurot on üldjoontes proportsionaalne toime pandud rikkumisele ja piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks. Arvestades seda, et

§ 227

lg 4 sanktsioon näeb ette võimaluse kohaldada põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni ning

§ 227

lg 5 p 3 näeb ette võimalust kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni siis teistkordse piirkiiruse ületamise puhul sanktsiooni alammääras lisakaristuse määramine on igati põhjendatud ja proportsionaalne E.A süü ja tema isikuga. Arvestades, et isikule põhikaristusena määratud rahatrahv jääb keskmisest määrast alla poole, on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud just eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks, ehk karistuse suuremaks individualiseerimiseks. Juhtimisõiguse vajaduse kohta esitas menetlusalune isik kohtule xxx xxx tõendi (lk 5) millest nähtub, et E.A xxx allmaa lukksepana pädeva töölepingu alusel ja tema tööülesannetes on õhtu ja öökohustus. Avarii korral peab ta oma autoga tööle saama. Kohus leiab, et kuna tegemist on suure ettevõttega, kus töötab palju töötajat ja arvestades ettevõtte asukohta, siis kindlasti on ka tööandja poolt tagatud oma töötajatele transpordi kasutamise võimalus tööle ja tagasi koju jõudmiseks, seda enam avarii puhul. Samuti tööandjal on võimalik asendada töötajat teise töötajaga, kui esimesel ei ole võimalik mootorsõidukit juhtida üks kõik mis põhjusel. Kohtupraktikas on võetud seisukoht, et isegi töökoha kaotus ei ole see põhjus, millel tuleks jätta lisakaristus kohaldamata. Riigikohus on enda lahendis 3-1-1-26-10 p 7.3 väljendanud seisukoha seoses juhtimisõiguse vajadusega töökohal - “ Kriminaalkolleegium märgib sedagi, et kuigi üldiselt võib nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Samas on kohtule esitatud perearst I.Panenko tõend (lk 4) milles kirjeldatakse E.A terviseseisu ja, et isik vajab autotransporti , kuid on jäänud täpsustamata mille jaoks nimelt isiklikku transporti vajatakse. Kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et isik oleks läbinud mingisuguseid uuringuid või edaspidi peaks nende läbimiseks vajama transporti. Samas kohus märgib, et patsiendi kohaletoimetamiseks on võimalik kasutada meditsiinitranspordi tellimuse alusel, kui selleks on tõeline vajadus. Kohus leiab, et E.A-le on antud võimalusi teha liiklusseaduse rikkumistest tulenevalt õiged ja vajalikud järeldused oma edasise elu korraldamiseks. Paraku ei ole varasem karistus mingit arvestatavalt positiivset eripreventiivset toimet tema käitumisele avaldanud. 6 Arvestades E.A poolt analoogse rikkumise varasemat toimepanemist, on põhjendatud talle karistuseks mõista mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine selle sanktsiooni alammääras ehk kuueks kuuks. Lisakaristuse vähendamine kuni 3 kuuni ei ole seega seadusega kooskõlas. Kohtu arvates antakse esmasel juhtimisõiguse äravõtmisel E.A-le sellega küllaldane signaal tema poolt toime pandud liiklusalase rikkumise olemusest, süü suurusest (lubatud sõidukiiruse ületamine peaaegu kahekordselt) ja rikkumise ohtlikkusest kaasliiklejatele. KOHTU MEE™ED E.A kaebus tuleb jätta rahuldamata ja E.A suhtes kohtuvälise menetleja Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo vanemliiklusametnik Heiki Linduse poolt tehtud 15.08.2013 otsus väärteoasjas 202,13,001004 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu 7