4-12-6756 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2013 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-6756 (2302,12,016717) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungise

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Manetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: N.P, ik: XXX, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta N.P kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palits 23.11.2012 otsusele nr 2302,12,016717 N.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palits 23.11.2012 otsus nr 2302,12,016717 N.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Mõistetud põhikaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 4 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 1 tutvumiseks kättesaadav alates 14.01.
3. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päevase tähtaja jooksul ei teatata, jõustub otsus 22.01.
4. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 13.02.
5. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 14.02.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palits 23.11.2012 otsusega nr 2302,12,016717 karistati N.P LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 02.11.2012 kell 13.04 Rae vallas Harju maakonnas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
7. kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 123 +/- 4 km/h, ületades lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h, millega pani toime LS § l5 lg 1 p 1 nõude rikkumise ja LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et vaidlusalusel teelõigul oli mõni päev varem muudetud ära kiirusepiirang ning sel teelõigul võis varem sõita kiirusega 110 km/h ja kaks päeva tagasi oli teel kehtestatud kiirusepiirang 90 km/h. Ei pannud kahjuks piirangu muutust tähele. Võimalik, et sõitis mööda mõnest suurest autost ja märki ei näinudki. Sõidukiiruse ületamine kiirusest, millega oma teada võis sõita, tulenes sellest, et sõitis eesliikuvast sõidukist mööda ja tahtis manöövrit kiiresti lõpetada. Seetõttu ei pannud tähele, et kiirus läks üle 110 km/h. Töötab OÜs K ja ülesandeks on küttepuude laiali vedamine klientidele. Kui kaotab juhtimisõiguse, kaotab ka töö. Ainus eriala, mida oskab, on auto juhtimine. Seega puuduks sissetulekuallikas korteriüüri maksmiseks. Maalt ema juurest kursustel käia ei saaks. Ema on invaliid ja elab xxx. Peab teda abistama, käima poes, tooma puid. Kui ei ole juhtimisõigust, peaks elama ema juures, kuid sel ei ole töökohta leida. Varem määratud üldkasulik töö on tehtud, oma teada kehtivaid karistusi ei ole. Seetõttu palub tühistada otsus ja teha uus otsus, mõistes karistuseks rahatrahvi. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et kogu aeg sõidab Tallinna ja Tartu vahet, ei jõua need kaks tundi kogu aeg jälgida. Iga minut, iga päev rikutakse, proovib olla hoolikam. Pärast seda kinnipidamist karistati turvavööta sõitmise eest ilmselt seetõttu, et käis tellimust täitmas ja ei jõudnud turvavööd kinnitada. Teab, et peab kohe kinnitama. Kui juhtimisõigus ära võetakse, ei saa sissetuleku puudumisel trahve ära maksta, liisingud on ka kaelas. Kui 2010 juhtimisõigus ära võeti, siis pani küll mõtlema. Kiirus oli 110, teine auto tuli selga, teda peeti kinni, teine auto sai hoo maha. Eessõitnud auto oli aeglasem, kiirus võis olla 95 kuni
8. Teadis, et lubatud kiirus on 110, sest kuu aega pidi veel 110 olema. Sõidab oma raha. Ei näinud kas kuskil oli 110 märki, või mõnda muud märki, teab maanteed. Püüab, et enam ei ületa kiirust, viimasel ajal ei ole kaameratesse sõitnud. Kohtuväline menetleja andis arvamuse, et jääb otsuses toodud seisukohtade juurde. Kiiruse ületamine on enim levinud rikkumisi. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvidega ja selle alla kuulub ka liikluskord. Kaebuse esitajal on 20 kustumata karistust ja 20 päeva pärast vaidlusaluse väärteo toimepanemiselt kinnipidamist peeti ta kinni uue liiklusalase väärteo toimepanemise tõttu. Määratud trahvid on jäetud tähtaegselt tasumata, mistõttu ei ole muud võimalust kui juhtimisõigus ära võtta, sest trahvid soovitud mõju ei avalda. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kaebuse esitaja esitatud dokumentide ja väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega kuni kuue kuuni ning lõike 5 p 1 kohaselt võib 2 kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 227 lg 2 järgi põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on menetlusaluse isiku väärteos karistust kergendava asjaoluna tuvastanud kahetsuse ja leidnud, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuistungil põhjendas kaebuse esitaja juhtimisõiguse vajalikkust, kuid väärteo toimepanemise asjaolude kohta selgitusi andes põhjendas väärteo toimepanemist tähelepanematusega ja sellega, et kogu aeg rikutakse liiklusnõudeid, kuid tema püüab edaspidi hoolsam olla. Kohus leiab, et taolistest põhjendustest on raske kahetsust tuvastada. Samas on kohtuväline menetleja selle kahetsuse tuvastanud ning kohus ei saa kohtuvälises menetluses tuvastatud kahetsuse osas võetud seisukohta muuta. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmine, kuivõrd rikkumise määr on LS § 227 lg 2 sätestatud rikkumise keskmises määras. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, so karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut 2012 aasta jooksul karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kolmel korral, kusjuures viimane karistus on määratud pärast menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist toime pandud uue väärteo eest. Sellele eelnevalt on kaebuse esitajat 2011 aasta jooksul karistatud ainuüksi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest viiel korral ning sellele eelnenud aastate jooksul veel korduvalt. Seejuures on kaebuse esitaja suhtes varem kohaldatud ka lisakaristust, peale selle on teda samalaadse väärteo toimepanemise eest 2012 aastal karistatud ka arestiga, mis asendati üldkasuliku tööga. Kaebuse esitajat on samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud erinevaliigiliste karistustega korduvalt, kuid ükski mõjutusvahend ei ole sundinud kaebuse esitajat hoiduma üha uute liiklusalaste väärtegude toimepanemisest. Kuivõrd kaebuse esitaja on regulaarselt toime pannud väärtegusid, siis ei ole uute väärtegude toimepanemise tõttu määratud karistused saanud kustuda. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt, mida tõendati ka kohtuistungil esitatud kirjaliku dokumendiga kaebuse esitaja ema terviseseisundi kohta, on juhtimisõigus kaebuse esitajale eluliselt vajalik. Seejuures ei ole kaebuse esitaja vaatamata korduvatele karistustele mingeid järeldusi teinud, kuigi sellise karistuste pagasi juures peaks juht teadma nii liiklusnõudeid kui ka nende rikkumise eest määratavaid karistusi. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et just tema enda käitumise tõttu tema ja tema lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva ja järjekordse väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub enese ja lähedaste heaolusse ükskõikselt ning on liikluses jätkuvalt ohtlik. Kui isik ei ole liikluses juhina osaledes võimeline tajuma liikluskorraldust ja selle muutumist ega tunne selle vastu ka huvi ning käitub liikluses vastavalt oma äranägemisele, jättes kõrvale liiklusnõuded, siis on tegemist isikuga, kes ei tohiks liikluses juhina osaleda, kuivõrd ta kujutab endast ohtu nii temale endale kui ka kõigile teistele liiklejatele, kes temaga üheaegselt samal teelõigul liiguvad. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist 3 kui ka juhi kohustuste täitmist. Kaebuse esitanud isik väärteoasja materjalidest nähtuvalt seda järjekordselt teha ei soovinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, seda et varasemad karistused ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahv, lühiajaline lisakaristus või aresti asenduskaristusena kohaldatud üldkasulik töö ei sunni kaebuse esitajat liiklusalaste väärtegude toimepanemisest loobuma. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, so teistsugust karistusliiki, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu leiab kohus, et esitatud kaebus, milles taotleti teiseliigilise karistusliigi, so rahatrahvi kohaldamist, tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus karistusliigi osas tühistamata ja muutmata. Mis puudutab aga karistuse määra, siis leiab kohus, et arvestades kaebuse esitaja süü suurust, millist tuleks hinnata keskmisena ja õiguskorra kaitsmise huvisid ning karistuse eesmärki, so sundida isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest, siis on tegemist olukorraga, kus õiguskorra kaitsmise huvid ja karistuse eesmärk kaaluvad üles süü suuruse ning kohus leiab, et määratud karistus keskmist määra ületavas määras on täielikult põhjendatud. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 4