lg 1 p 1 ja pani toime väärteo, milline on kvalifitseeritav
Karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendav asjaolu kahetsus. Väärteo eest on L.K-le karistuseks määratud
lg 4 alusel rahatrahv 520 eurot s.o 130 trahviühikut ja
Kaebus 30.08.2012 saabus Pärnu Maakohtusse L.K kaebus otsusele väärteoasjas nr 2390,12,
lg 1 p 1 ning väärtegu kvalifitseeriti
lg 4 järgi.
lg 1 p 1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus on asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.
lg 4 näeb väärteona ette mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise üle 60 km/h. 2 4-12-4196 Vastavalt kiirusemõõtmeseadme kasutamise protokollile VTT tl 1 on 17.07.2012 kell 21.27 teostatud L.K poolt juhitud mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmist Hiiu maakonnas Pühalepa vallas Heltermaa-Kärdla-Luidja mnt 2.km, sõidu suund Heltermaa poole. Seade testitud ja töökorras. Nähtavus hea, asulaväline tee, sademeteta, valge aeg, kuiv kattega tee. Mõõdeti seistes lähenevat autot, mis liikus üksinda. Seadme lugem 169 km/h, lubatud antud teelõigul 90 km/h. Mõõtmise laiendmääramatus +/-6km/h, ületas kiirust mitte vähem kui 73 km/h. Juhile näidati tabloole fikseeritud lugemit. L.K on protokollile ilma märkusteta alla kirjutanud. Kiiruseületamist L.K poolt kinnitavad ka tunnistaja U.R. ütlused, kelle sõnade kohaselt
lg 4 sätestatud väärteokoosseisu, seega väärteo objektiivne koosseis on täidetud. Järgmisena peaks kohus analüüsima subjektiivset teokoosseisu, kuid kohus teeb seda peale seda, kui on tuvastanud teo õigusvastasust välistavate asjaolude puudumise või esinemise, sest näiteks olukorras, kus isik eksib nt hädaseisundi olemasolus, saab tegu toime olla pandud vaid ettevaatamatusest. Seetõttu leia kohus, et kõigepealt tuleb analüüsida, kas L.K poolt toime pandud tegu on ka õigusvastane. L.K tõi oma kaebuses välja, et ületas kiirust, kuna tema sõprade lapsel oli tekkinud väga raske olukord – ootamatu haigestumine, ainukeseks võimaluseks oli jõuda viimasele praamile. Kuna praami väljumiseni oli väga vähe aega, helistasid sadamatesse, millega ühendust ei saanud, tahtsid jõuda sadamasse, et vajadusel praami kinni hoida ja seetõttu kiirust ületaski. Leiab, et lapse elu ja tervisele reaalne oht oli kaalukam, kui abstraktne oht kolmandatele isikutele, mis on seotud kiiruse ületamisega. KarS § 29, mis defineerib hädaseisundi, sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-95-06 punktis 12 selgitanud, et: „ Hädaseisundi eeldusi kontrollides tuleb eristada hädaolukorda ja päästetoimingut. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist.“ Seega peab kohus kõigepealt tuvastama, kas 17.07.2012 esines hädaolukord. 3 4-12-4196 L.K on selgitanud, et hädaolukord seisnes selles, et tuttavate lapse terviseseisund oli selline, mis nõudis Tallinna Lasteahaiglasse jõudmist, mille eelduseks oli lapse jõudmine Heltermaalt kell 21.30 väljuvale praamile. Kohtuistungi ütlusi andnud tunnistaja A.T., kes oli 17.07 Hiiumaa haiglas lapse üle vaadanud arst, kinnitas kohtuistungil, et lapsel oli tegemist haigusega, mis vajas operatiivset sekkumist 6 tunni jooksul. Laps oli haigestunud kell 7 õhtul, operatsioonini oli seega aega kella 1-ni. Kell 21.00 teatas ta lapsevanematele, et peavad minema viimasele praamile, et jõuaksid kella 00-ks Tallinna Lastehaiglasse, kuna seal on spetsialiseerunud arstid. Lapsevanemad nõustusid temaga. Ka tunnistaja K.P. ja E.V. andsid kohtus ütlusi, et 17.07 läksid oma haige lapsega Hiiumaa Haiglasse. Kuna Hiiumaal oleval arstil lapsele abi anda ei õnnestunud, siis selgitas, et peavad minema viimasele praamile, et minna lapsega operatsioonile Tallinna Lastehaiglasse. Tl 18 olev ambulatoorne epikriis SA Hiiumaa Haiglast näitab samuti, et K.V. viibis 17.07.2012 kel 20.38 vastuvõtul arsti juures, patsient kokkuleppel vanematega pöördub koheselt elukohajärgselt lastekirurgile. Tl 26 on näha, et K.V. saabus SA Tallinna Lastehaiglasse 18.07.2012 kell 1.00 ja on haiglasse ravile jäänud. Kohus leiab, et kohtus uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et K.V. tervislik seisund 17.07.2012 oli selline, mis nõudis 21.30 Heltermaalt väljuvale praamile jõudmist , sest praamile mittejõudmine oleks tähendanud jõudmist piirini, kus lapse haigus oleks võinud muutuda eluohtlikuks. Ka aga eelnimetatud lapse kriitilisest tereviseseisundist ja sellega seotud kell 21.30 väljuvale praamile jõudmise vajadusest tekkis ka ohuolukord? Tl 25, 71 tõendavad, et 17.07.2012 väljus Heltermaalt viimane praam kell 21.
S § 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Lähtudes eeltoodust, on kohus seisukohal, et väärteoasjas uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et L.K rikkus
lg 1 p 1 ja pani sellega toime väärteo, mis täidab
lg 4 sätestatud väärteokoosseisu, tegu on õigusvastane ja L.K on eelnimetatud väärteo toimepanemises süüdi. Järgmiseks kontrollib kohus, kas karistuse mõistmine kohtuvälise menetleja poolt on toimunud vastavalt karistuse mõistmise alustele.
lg 4 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 24 kuuni.
lg 5 p 3 sätestab, et
lg 4 sätestatud süüteo eest võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. L.K on kohtuvälise menetleja poolt karistatud 5 4-12-4196 toimepandud väärteo eest
227 lg 4 alusel rahatrahviga 130 trahviühikut s.o 520 eurot ja
S § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü, mis L.K puhul on tuvastatud. L.K süü on keskmisest suurem, tegu on toime pandud otsese tahtlusega. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. L.K on tunnistanud oma süüd ja kahetsenud toimepandut, mis on karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alusel. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. VTT tl 72-74 on karistusregistri teatis L.K kohta. Vastavalt karistusregistri teatisele on L.K kriminaalkorras karistatud ühel korral, kuid L.K sõnade kohaselt ei ole tegemist liiklusalase süüteoga. Väärteokorras karistatud 9-l korral, kõik on liiklusrikkumised ja neist 6 on kiiruse ületamised, mis on toimunud praktiliselt ühe aasta jooksul – otsused on tehtud augustist 2011 kuni augustini 2012. Eelnevad kiiruseületamised on kvalifitseeritud ühel korral
lg 1 järgi – kuni 20 km/h, neljal korral lg 2 järgi – 20-40 km/h ületamine ja ühel korra lg 3 järgi – kiiruseületamine 40-60 km/h. Kõikide eelmiste rikkumiste eest on L.K karistatud rahatrahvidega. Kohus leiab, et L.K puhul tuleb karistuse mõistmisel tõsiselt kaaluda, mis võiks teda mõjutada mitte jätkama õigusrikkumiste toimepanemist. Vaid rahatrahvina mõistetud karistused ei ole seda ilmselgelt suutnud teha. Teisest küljest on kohus seotud VTMS § 132 p 2, mis ei luba kohtul kaebuse lahendamisel raskendada menetlusaluse isik olukorda. Kohus leiab, et käeoleval juhul karistuse mõistmisel on oluline ka arvestada asjaoluga, kuidas kaitsta õiguskorda. L.K on toime pannud liiklussüüteo, mille puhul ta ületas kiirust 73 km/h, mis on ilmselgelt ohtlik teistele kaasliiklejatele, sest liikudes kiirusega 169 km/h, ei ole võimalik enam tõsikindlalt väita, et mootorsõiduk on juhi kontrolli all ja seetõttu on tegemist reaalse ohudeliktiga, kus nn abstraktne oht teiste liiklejate turvalisusele muutub aina tõenäolisemaks. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et L.K puhul oli tõepoolest vajalik lisakaristusena kohaldada ka juhtimisõiguse äravõtmist, sest L.K, kes on aasta jooksul karistatud kuuel korral kiiruse ületamise eest rahatrahvidega, ei ole ilmselgelt võimalik mõjutada õiguskuulekalt käituma vaid rahatrahvi kohaldades. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on L.K-le mõistnud põhi- ja lisakaristuse koostoimes vastavalt karistuse mõistmise alustele. Määratud on rahatrahv sanktsiooni keskmisest määrast allapoole ja juhtimisõigus lisakaristusena on ära võetud sanktsioonis ette nähtud miinimummääras. Juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena miinimummääras on põhjendatud, kuna eelnevalt ei ole L.K suhtes lisakaristust kohaldatud. Kohus leiab, et ka miinimummääras mõistetud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine on kohane lisakaristus, eriti arvestades seda, et juba seadusandja on - ilmselgelt sõltuvalt teo ohtlikkusest - määranud lisakaristuse miinimummääraks 6 kuud. Kohus leiab, et L.K poolt toodud asjaolud, miks tema suhtes ei peaks kohaldama lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, ei ole asjakohased. L.K viitab sellele, et tema tööülesannete täitmiseks on vajalik juhtimisõiguse olemasolu, juhtimisõiguseta on suur oht, et jääb töötuks. Tõepoolest, tl 6 on tõend, et L.K töötab * * ametikohal. Kohus leiab, et asjaolu, et L.K vajab juhtimisõigust tööülesannete täitmiseks, oli L.K-le teada juba enne järjekordse õigusrikkumise toimepanemist. L.K isikuna, kes omab juhtimisõigust, teab ilmselgelt ka võimalikke karistusi, mis on Liiklusseaduses sätestatud liiklusrikkumiste toimepanemise eest ja L.K oleks saanud negatiivseid tagajärgi – juhtimisõigusest ilmajäämist - vältida õiguskuuleka käitumisega. Lähtudes eelkirjeldatud asjaoludest, leiab kohus, et L.K kaebus tuleb jätta rahuldamata ja PPA Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Kärdla politseijaoskonna 16.08.2012.a otsus väärteoasjas nr 2390,12,000706 tuleb jätta muutmata. 6 4-12-4196 Otsuse tegemisel juhindub kohus VTMS §§ 132 p 1, 133, 134, 155 lg 1 p 1, 156 lg 1 ja 3, 199 lg 2,
S § 56 lg 1. /allkirjastatud digitaalselt/ Piia Jaaksoo Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.