Obsah (6)

§ 175§ 344§ 60§ 61§ 180§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-11-13417 (11260104708) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maa

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 17.jaanuari 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-13417 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Peeter Järve Advokaadibüroo kaudu 220,80 eurot, vandeadvokaat Peeter Järvele tema poolt L.I-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 3.

§ 175

lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista L.I-lt menetluskulud, so kaitsja tasu vandeadvokaat Peeter Järve poolt osutatud õigusabi eest 220,80 eurot riigituludesse.

1. L.I tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „L.I, 1-11-13417 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 25.aprillil
3. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 26.aprillist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. aprillist 2012.

§ 344

lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 17.01.2012 otsusega mõisteti L.I süüdi KarS § 200 lg 1 järgi ning karistati 2 aasta vangistusega. KarS § 65 lg 2 ja § 69 lg 7 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 22.09.2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 5 kuu ja 16 päeva vangistuse (ehk 332 tundi üldkasuliku tööd) võrra ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 5 kuud ja 16 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistuse kandmise aja alguseks loeti tema kinnipidamine 27.10.

1. Maakohus arutas L.I-le KarS § 200 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 26.10.2011 kella 12 paiku Põlvas Oja tänava turuplatsil lükkas tahtlikult V.B. kõhuli maha, millega tekitas viimasele füüsilist valu ja võttis V.B. i käest ära ebaseadusliku omastamise eesmärgil koti, milles olid sees üks pudel vahuveini Sovetskoje, maksumusega 2 eurot, ja üks 2-liitriline pudel õlut Bock, maksumusega 2,07 eurot, põhjustades kannatanule varalise kahju kokku 4,07 eurot. Seega pani L.I toime röövimise, s.o võõraste vallasasjade äravõtmise nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga. 2 Maakohtus tunnistas L.I ennast temale esitatud süüdistuses süüdi osaliselt, s.o alkoholi hõivamises. Kannatanu lükkamises ega tõukamises ta ennast süüdi ei tunnistanud. Kannatanu V.B. kinnitas kohtus, et kui ta oli jõudnud Kesk tänavalt turuplatsi suunas liikuda umbes 15 meetrit, siis tõugati või lükati teda ootamatult vastu selga, millest kukkus pikali teele ja seetõttu tundis ta põlves valu. Kukkumise ajal tõmmati tema käest ära kilekott koos alkoholiga. Endast eemaldumas nägi vaid ühte oranžika või punase jopega meest, kes tundus L.I-st lühem olevat. Maakohtul ei olnud alust kahelda V.B. i ütluste õigsuses koti hõivamise koha, hõivatu koguse ja väärtuse osas. Ka kinnitab süüdistatava omaksvõtt ning tunnistajate R. ja I. S. kohtus antud ütlused, samuti kannatanu ja süüdistatava ütluste olustikuga seostamise protokollidele lisatud fotod, et sündmuskoht asus Põlvas Oja tänaval ja kannatanu juurde läks vaid L.I ning viimane haaras koti ja jooksis sellega surnuaia juurde. Ka nägid tunnistajad, kui nad jõudsid süüdistatava juurde surnuaias, et äravõetud kilekotis oli pudel õlut ja pudel šampust. Kuna süüdistatava ja tunnistajate R. ja I. S. ütlustes puuduvad olulised vastuolud ning need langevad üldjoontes kokku ka kannatanu ütlustega, siis luges maakohus nendega usaldusväärselt tõendatuks, et L.I hõivas V.B. ilt kilekoti, milles oli 2-liitrine pudel õlut (hinnaga 2,06 eurot) ja pudel šampust (hinnaga 2,10 eurot). Kannatanu ütlused, et tema juurest eemaldus pärast koti hõivamist oranžika või punase jopega mees, kes tundus olevat L.I-st lühem, ei andnud kohtule veenvat alust teistsuguseks järelduseks ega põhjust lugeda süüdistatava ütlusi eneserõõnaks ning tunnistajate R. ja I. S. ütlusi valeütlusteks. Maakohus leidis, et arvestades asjaolu, et V.B. oli ootamatu vara hõivamise tõttu eelkõige emotsionaalselt häiritud, siis on eluliselt usutav ja loomulik, et pikali olles võis talle vara hõivaja tunduda L.I-st lühemana ja sellest tingituna ei suutnud ta ka viimase jope seljaosa värve (oranž või punane) ega värvide kombinatsioone täpselt eristada ega tajuda. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatava väidet, et ta kannatanut ei tõuganud ega lükanud, tuleb lugeda mitteusaldusväärseks. Nii on kannatanu, kes erinevalt süüdistatavast ei olnud sel päeval alkoholi tarvitanud, kohtus kinnitanud, et enne kilekoti käest äratõmbamist löödi, lükati või tõugati teda vastu selga, millest tingituna kukkus ta maha ja lõi oma põlve ära. Kannatanu mahakukkumise fakti on kohtus kinnitanud veel tunnistajad R. ja I. S. . I. S. on peale ütluste usaldusvääruse kontrollimist möönnud süüdistatava poolt kannatanu lükkamist. Arvestades asjaolu, et kannatanu tajus selgelt füüsilise jõu kohaldamist vastu selga ning ilma selleta ei oleks ta pikali kukkunud, luges maakohus usaldusväärseks ja eluliselt usutavaks, et just süüdistatava tõukamise või lükkamise tagajärjel kukkus kannatanu pikali ja lõi põlve ära. Ka saab pidada usaldusväärseks kannatanu ütlust selles, et kukkumise järgselt tundis ta põlves valu, kuna kukkumine toimus asfaldile. Kannatanu vara ebaseadusliku omastamise pani L.I toime kavatsetult, sest ta seadis endale sellise eesmärgi ja teadis, et see saabub. Süüdistatava poolt kannatanu liikumise aktiivne füüsiline mõjutamine, s.o jõuga vastu selga lükkamine või tõukamine, mis seondus viimase vara ebaseadusliku hõivamise kavatsuse täideviimisega, kinnitab tema eesmärgipärase tegevuse jätkumist ja selle tahtlikku iseloomu. Arvestades asjaolu, et süüdistatav oli teadlik kannatanu komplitseeritud liikumisvõimest (kasutas käimiseks keppi), siis pidi ta teadma ja möönma, et vastu selga lükkamine või tõukamine põhjustab kannatanu tasakaalukaotuse ja asfaldile kukkumine omakorda põhjustab tervisekahjustuse või vähemalt füüsilist valu. Seega põhjustas ta kannatanule füüsilist valu vähemalt kaudse tahtlusega. Kannatanu V.B. i ütluste kohaselt oleks ta ennast ründaja vastu kaitsnud kepi abil, kuid kukkumise tõttu polnud see enam võimalik. Kuna kannatanult vara ebaseadusliku hõivamisega kaasnes samaaegselt ka vägivalla tahtlik kasutamine, mis oma laadilt oli vältav – algas kannatanu tõukamise või lükkamisega ning lõppes viimase kukkumisest tingitud füüsilise valuaistinguga, ning mis oma sisult oli lõppastmes suunatud kannatanu vastupanu 3 vältimisele, siis saab sellest järeldada, et süüdistatava poolt rakendatud vägivald oli kannatanult asjade äravõtmise vahendiks. Eeltoodud asjaoludel luges maakohus tõendatuks, et L.I 26.10.2011 kella 12 paiku Põlvas Oja tänaval võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja vägivalla kasutamisega V.B. ilt ära kilekoti koos 2 pudeli alkoholiga (koguväärtusega 4,16 eurot), pannes sellega toime röövimise. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. Maakohus ei ole tuvastanud L.I käitumises õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Samuti puuduvad tema süüd välistavad asjaolud. L.I on varem korduvalt karistatud nii kuritegude kui ka väärtegude toimepanemise eest. Ta on varem korduvalt toime pannud vara- ja isikuvastaseid kuritegusid ning ta pani toime I astme kuriteo – röövimise - ajal, kui kandis Tartu Maakohtu 22.09.2011 otsusega mõistetud karistust - üldkasulikku tööd. Maakohus luges karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse ja kahju vabatahtliku hüvitamise. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Arvestades eelnevat ja asjaolu, et L.I pani esmakordselt toime I astme kuriteo ning röövimisega ta ei põhjustanud kannatanule tervisekahjustust ega märkimisväärset varalist kahju, leidis maakohus, et L.I on võimalik edaspidiste süütegude toimepanemisest hoidumise ja õiguskorra kaitsmise huvides karistada tähtajalise vangistusega sanktsiooni alammääras, s.o 2 aasta pikkuse vangistusega. Mõistetud karistusele liideti L.I-le Tartu Maakohtu 22.09.2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 5 kuud 16 päeva vangistust (ehk 332 tundi üldkasuliku tööd) ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 5 kuud ja 16 päeva vangistust. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu L.I kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist L.I süüdimõistmises KarS § 200 lg 1 järgi ning teha uue otsuse, millega mõista L.I süüdi kergemas kuriteos, kergendades ka karistust. Apellatsiooni põhjenduste järgi ei tunnistanud L.I ennast süüdi röövimises. Süüdistatav on väitnud, et tema tahtlus oli suunatud ainult alkoholipudelitega kilekoti äravõtmisele kannatanult käestrebimise teel. L.I ei olnud mingit kavatsust kasutada mingeid täiendavaid jõuvõtteid kannatanu suhtes (kohtuistungi protokoll, lk 13 tagant jooksin järgi, võtsin külje pealt kilekoti ja jooksin minema). Maakohtu järeldus, et süüdistatava poolt rakendatud vägivald oli kannatanult asjade äravõtmise vahendiks, on rajatud kannatanu ütlustele. Apellant leiab, et kannatanu ütlused ei ole järjekindlad temalt kilekoti ebaseadusliku äravõtmise asjaolude osas. Kannatanu andis prokuröri küsimustele vastates ütlusi, mille järgi: ma kõndisin, aga kui hakkasin kukkuma, tõmmati kilekott käest. Kui mind löödi, hakkasin kukkuma ja sel hetkel tõmmati kilekott käest ära. Kohtuniku küsimustele vastates aga andis kannatanu järgmisi ütlusi: palju mul vaja, kas tõugati või löödi, mis vahet. Apellant leiab, et maakohus ei ole tähelepanu pööranud tunnistaja Raimo S. ütlustele kohtuistungil ning kelle sõnade järgi süüdistatav jooksis ja hoo pealt võttis koti. Ta hoidis kotti kinni. Toomas (süüdistatav) tõmbas koti puruks ja jooksis minema. Seega ei löönud ega tõuganud süüdistatav kannatanut ning sellega on asja kohtulikul uurimisel kogutud täiesti 4 vastuolulised tõendid, kuid maakohus on jätnud põhjendamata, miks üks tõend on jäetud kõrvale. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastuvaidlematult tõendamist leidnud süüdistatava poolt kannatanult alkoholipudelitega kilekoti hõivamisel KarS § 200 lg 1 ettenähtud vägivalla kasutamine, kuna kannatanu on väga suurte käimisraskustega isik, mida on ta ka ise kohtuistungil kinnitanud ning seetõttu võis ka kilekoti käesttõmbamise tagajärjel kukkuda ja haiget saada. Seega valuaisting tekkis juba pärast vara hõivamist ja ei saa olla hõivamise või kannatanu vastupanu mahasurumise vahendiks. Seega on maakohus käsitletud ainult süüstavaid tõendeid, süüd välistavad tõendid on aga jäetud käsitlemata, mis on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele. L.I esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises KarS § 200 lg 1 järgi ning teha uue otsuse, millega mõista ta süüdi KarS § 199 järgi. Apellatsiooni põhjenduste järgi ei olnud tal kavatsust röövimist toime panne. Ta sai kannatanu käest koti kätte käest haaramise teel. Vägivalda ta selleks ei rakendanud. Kannatanu on väga kehva liikumisega, ta kasutab keppi ning kukkus pikali seetõttu, et koti käest tõmbamisega kaotas tasakaalu. Kannatanu on öelnud, et tundis valu, kui oli pikali maas, aga koti äratõmbamise ajal ta valu ei tundnud. L.I on seisukohal, et toimepandud kuritegu tuleb kvalifitseerida varguseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
2. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja palusid maakohtu otsuse tühistada apellatsioonides toodud motiividel. Prokurör palus maakohtu otsuse jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
3. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p

1. Ringkonnakohus märgib menetlusõigusest tulenevalt esmalt, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04).
2. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid on esitatud tõendite hindamisele ja seetõttu taotletakse ringkonnakohtult maakohtu otsuses esitatud järelduste ümberhindamist ning maakohtu otsusest erineva kohtulahendi tegemist. Kui kaitsja apellatsioonis taotletakse süüdistatava süüdi tunnistamist kergemas kuriteos ja vastavalt karistuse kergendamist, siis süüdistatava enda apellatsioonis taotletakse süüdi tunnistamist varguses KarS § 199 järgi. Ringkonnakohus, tutvunud süüdistatava ja kaitsja vastuväidetega, leiab, et apellatsioonides esitatud põhjendused ei anna alust ega veena ringkonnakohut maakohtu otsuse põhiosas (tl 125-127) esitatud seisukohti ja järeldusi ümber hindama. Vastupidiselt apellatsioonides märgitule leiab ringkonnakohus, et maakohus pole süüdistuse sisust ja uuritud tõenditest tulenevalt kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja on L.I põhjendatult süüdi tunnistanud KarS § 200 lg 1 järgi, s.o röövimises. 5
3. Maakohus on hinnanud kõiki käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, kohtu seisukohad on ammendavad ning kohus on õigesti ja põhjalikult analüüsides tuvastanud süüdistatava tegevuse kannatanu V.B. ovilt vallasasja äravõtmises selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud vägivallaga. 5.

§ 60

lg 2 kohaselt on tõendatus kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad ja

§ 61

lg 1 järgi ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning lg 2 kohaselt kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

1. Ringkonnakohtus jäi süüdistatav maakohtus antud ütluste juurde ja leidis endiselt, et tema soov oli kannatanu käest alkohol kätte saada ning ta oli arvamusel, et paneb seejuures toime varguse aga mitte röövimise. 6.1 Maakohus on juba süüdistatava kaitseversiooni põhjalikult käsitlenud ja eelkõige kannatanu enda ning ka tunnistajate Raimo ja Ingrid S. ütlustest tulenevalt põhjendanud, miks süüdistatava kuritegelik käitumine kannatanu suhtes tuleb kvalifitseerida just röövimisena. Ringkonnakohtul pole samuti alust kahelda kannatanu ning eelnimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Asetleidnud kuriteosündmuse objektiivse taju seisukohalt on oluline ka see, et vastupidiselt joobes süüdistatavale oli kannatanu tema suhtes toimepandud kuriteo ajal kaine. 6.2 Maakohus on motiveerinud, miks süüdistatava väidet, et ta ei tõuganud ega lükanud kannatanut, tuleb lugeda mitteusaldusväärseks. On mõistetav, et süüdistatav püüab kaitseversiooni kohaselt oma olukorda ja süüdistuse kvalifikatsiooni kergendada, väites, et ta ainult haaras kannatanult koti selles olnud alkoholiga ning selle tegevuse tagajärjel kannatanu ei kukkunud ega saanud valu tunda. Kannatanu kukkumise fakti on maakohus kontrollinud lisaks kannatanu ütlustele ka tunnistajate R. ja I. S. ütlustest tulenevalt. I. S. nägi kannatanu tõukamist. Tõendamist on leidnud, et süüdistatav, tõugates V.B. ovi, pani toime kannatanu keha ühekordse järsu mõjutamise, ning kannatanu kaotas tasakaalu ja kukkumise tagajärjel asfaltkattega teele tundis kannatanu põlves valu. 6.3 Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et soovides kuriteo teel omandada terviseparanduseks alkoholi, valis süüdistatav teadlikult rünnatavaks kannatanuks vaevalise liikumisega (kõndis kepiga) V.B. ovi. Ringkonnakohtu küsimusele, miks ta kannatanu käest niisama ei võinud küsida akoholi oma tervisehädade leevendamiseks, vastas süüdistatav, et kannatanu poleks talle seda vabatahtlikult andnud. Seega süüdistatav teadis, et ilma füüsilise vastupanuta kannatanu oma vara ära ei anna ja selle pidi süüdistatav kiire ja otsustava tegevusega murdma. Kannatanu on maakohtus kinnitanud, et ta oleks kallaletungijast süüdistatavale kindlasti vastupanu osutanud, kui ta poleks sedavõrd ootamatult süüdistatava ründe tagajärjel maha kukkunud. 6.4 L.I tahtis ootamatu ründega ja kannatanu tervislikku seisundit ning vägivalda ära kasutades haarata käest koti, milles oli alkohol, s.o hõivata kannatanu vara. Kindlasti tuleb süüdistatava poolt kannatanu V.B. ovi lükkamist-tõukamist, mille tagajärjel kannatanu kukkus, käsitleda vägivallana ja esemete äravõtmise vahendina. Nimetatud süüdistatava vägivaldne tegevus võimaldas hõivata kannatanule kuulunud asjad. 6 6.5 Kaitsja apellatsiooni kohaselt pole kannatanu ütlused olnud järjekindlad temalt kilekoti ebaseadusliku äravõtmise asjaolude osas, kuid ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kaitsja on viidanud vähetähtsatele asjaoludele kannatanu ütlustes. Kohtuistungi protokolli kohaselt on peetud oluliseks täpsustada kanntanu pika küsitlemise käigus, millal süüdistatav hõivas temalt kilekoti alkoholiga. Kannatanu on vastanud kohtuniku küsimusele maakohtus (tl 97-98) selgelt, et kilekott alkoholiga võeti ära siis, „kui lükati selga, hakkasin kukkuma ja sel hetkel tõmmati kott käest, rebiti.“ Seetõttu on ainetud kaitsja ja süüdistatava vastuväited süüdistusele, mille kohaselt kannatanu komistas ise kepi otsa, samuti, et kannatanu ei vajanudki tõukamist, kuna oli niigi vaevalise liikumisega.
2. Tulenevalt KarS § 200 lg-s 1 sätestatust moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivne koosseis on süüdistatava poolt täidetud, sest ta kasutas kannatanu suhtes vägivalda ja vägivalda kasutati asja hõivamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et röövimise subjektiivne koosseis on käesoleval juhul kavatsetus, sest süüdistatav oli teadlik tema poolt toimepandava kuriteo asjaoludest, sealhulgas vara hõivamise objektiivse koosseisu asjaoludest - vägivalla kasutamisest ja eesmärgist - asjade ebaseaduslikust hõivamisest. Süüdistatava poolt toimepandud vägivald oli vahetult seotud asja hõivamise tahtlusega. Ajavahemik vägivalla kasutamise ja kannatanult asjade hõivamise vahel praktiliselt puudus, see oli vahetu. Seega olid süüdistatava vägivallategu ja vara hõivamine ajalis-ruumiliselt seotud. Süüdistatav, olles otsustanud V.B. ovilt hõivata koti alkoholiga, sai aru, et tõugates jõuliselt kannatanut tema piiratud liikumisvõime (kõndis kepiga) juures kehasse, kaotab ta ilmselgelt tasakaalu ja kukkumisel asfaltkattega teele tajub füüsilist valu.
3. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse kvalifikatsiooni süüdistatava poolt toimepandud kuriteos samaks, siis ei kuulu kaalumisele süüdistatavale maakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmine, sest maakohus on karistuse mõistmisel (tl 126-127) arvestanud KarS §-s 56 sätestatud asjaoludega, sealhulgas karistust kergendavateks asjaoludeks lugenud puhtsüdamliku kahetsuse ja kahju vabatahtliku hüvitamise.
4. Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja P. Järve taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks ning väljamõistmiseks on kooskõlas RÕS-s sätestatuga, arvestades siinjuures kaitsja osalemist käesolevas kriminaalasja menetluses ja kuulub rahuldamisele. 03.04.2012 esitatud taotluse kohaselt kulus kaitsjal üldmenetluses toimunud kriminaalasja kohtuotsuse ja protokolliga tutvumiseks ning apellatsiooni seisukohtade kooskõlastamiseks kaitsealusega 6 pooltundi, kohtuistungil viibimisele 2 pooltundi, kokku 8 pooltundi summas 7 128 eurot. Riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest Põlvast Tartu Vanglasse ja Tartu Ringkonnakohtusse taotleb kaitsja tasu 30 eurot ning sõidukuluna PõlvaTartu- Põlva 26 eurot, millised summad kokku moodustavad koos käibemaksuga 220,80 eurot. Seega kuulub kaitsja P. Järvele hüvitamisele 220,80 eurot. 10.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt

§-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasust seoses ettevalmistusega ja osalemisega apellatsioonimenetluses ja seega on L.I kohustatud

§ 185

lg 2 alusel hüvitama kulud summas 220,80 eurot õigusabile ja vastavatele kuludele, mis olid osutatud vandeadvokaat P. Järve poolt. Tiit Lõhmus Mati Kartau 8 Maarika Kuusk