KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht
- jaanuaril 2013.a. Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-12-5671 Kohtunik Loretta Pikma Kohtuistungi sekretär Piret Juuse Väärteoasi E.Z-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 25.10.2012 otsusele väärteoasjas nr 2402,12,001852, millega temale LS § 227 lg 2 alusel määrati rahatrahv 78 trahviühikut s o 312 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 2-ks kuuks. Väärteoasja arutamise aeg 21.01.2013 avalikul kohtuistungil Istungil osalenud isikud Ida Prefektuuri esindaja Heiki Lindus Menetlusalune isik E.Z, isikukood xxx, töökoht xxx Juhindudes VTMS § 132, § 134, § 135, kohus OTSUSTAS: Jätta rahuldamata E.Z ´i kaebus ning jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 25.10.2012 otsus väärteoasjas nr 2402,12,001852, millega temale Liikluuseaduse § 227 lg 2 alusel määrati rahatrahv 78 trahviühiku ulatuses s.o 312 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel määrati lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2-ks kuuks. Rahatrahv tasuda 12-kuulise tähtaja jooksul Rahandusministeeriumi arvele 10220034796011 SEB pangas või arvele 221023778606 Swedbank, märkides viitenumbri 10220125302039 selgituseks E.Z nr 4-12-5671 rahatrahv. Vastavalt Liiklusseaduse § 127 on E.Z kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohtuotsuse peale on õigus kassatsioonikorras edasi kaevata RIIGIKOHTULE 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Menetlusosaline on kohustatud seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kättesaamisest teatama Viru Maakohtule kirjalikult oma soovist esitada kassatsioonkaebus. Kohtuotsus on Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 13.veebruaril
- MENETLUSE KÄIK ja KOHTU POOLT UURITUD TÕENDID: 1 27.09.2012 koostati väärteoprotokoll nr. 201209271504152301 E.Z-ini kohta selles, et ta xxx juhtis mootorsõidukit kiirusega 107 km tunnis +/- 4 km tunnis. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul 70 km tunnis. E.Z ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 33 km tunnis ja rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätteid. Väärtegu on kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. 25.10.2012 Politsei ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemliiklusametnik Heiki Lindus määras toimepandud väärteo eest karistuse lubatud sõidukiiruse ületamise eest mitte vähem kui 33 km tunnis, kui suurim lubatud kiirus antud teelõigul oli 70 km tunnis, seega E.Z juhtis mootorsõidukit kiirusega 107 km/h(+/-4 km/h), millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätteid ja väärtegu kvalifitseeriti LS§ 227 lg 2 järgi. Karistuseks määrati LS § 227 lg 2 alusel rahatrahv 78 trahviühikut s.o 312 eurot. LS § 227 lg 5 p 1 alusel mõisteti lisakaristus mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks. E.Z esitas 08.11.2012 kaebuse Viru Maakohtule, milles vaidlustas Ida Prefektuuri 25.10.2012 otsuse väärteoasjas 2402,12,001852 mõistetud karistuse osas. Kaebuse esitaja palus tühistada lisakaristus ja vähendada mõistetud rahatrahvi suurust ning võimaldada tasuda rahatrahv 12 kuu jooksul. E.Z-i ütlustest kohtuistungil nähtub, et ta tunnistas oma rikkumist ja põhjendas, et oli hilinenud lihakoormaga 4 tundi, sest jäi magama. Selgitas, et teelõigul lubatud kiirus oli 70 kuid sõitis kuskil 100-ga ja isegi suurendas kiirust. Kaebuse esitaja selgitas ka, et eelmine rikkumine oli samas kohas ja karistuseks oli 200 eurot trahvi. Juhiload on üle 10 aasta käes. Kaebuse esitaja kahetseb juhtunut. Kohus uuris liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, mis koostati TallinnNarva mnt 135 km-l. 27.09.2012 . Patrullauto seisis mõõtmise hetkel parklas xxx km-l ja kiiruse mõõtmine toimus paigal seistes, märgi 351 (70 km/h) mõjupiirknnas. Juht on näiduga tutvunud allkirja vastu. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et enne 25.10.2012 otsust väärteoasjas on E.Z-i karistatud samalaadsete rikkumiste eest (30.06.2011 - 15.10.2012)-6 korda rahatrahvidega (tlk. 39-40), mis valdavalt on ka süüdlase poolt tasutud. Kaebuse esitaja on kohtule esitanud ka tõendid, et ta tõepoolest töötab xxx autojuhina alates 1.02.
- ja tema töötasu maist kuni novembrini 2012 on igakuulise väljamaksena 303,07 eurot. KOHTU HINNANG: Juhindudes Riigikohtu seisukohast, lasub väärteomenetluses tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 6). Kohtuväline menetleja on kogunud piisavalt E.Z-i poolt väärteo toimepanemist tõendavaid tõendeid ja selgitanud välja menetlusaluse isiku süü suuruse. Kohus leidis, et käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus tuvastatud rikkumise põhjendatuse kohta ja kohtuvälise menetleja poolt vastuvõetud väärteootsuses on E.Z-i liiklusalase rikkumise asjaolud kajastatud õigesti. E.Z ei vaidlusta väärteo toimepanemise asjaolusid. E.Z tunnistas oma rikkumist ja andis sellele vastavad tõepärased ütlused, milles isik selgitab tema juhtimisel olnud mootorsõidukiga antud teelõigul lubatud kiiruse ületamise asjaolusid. Ta selgitas, et teadlikult ei vähendanud sõiduki kiirust 70 km/tunnis mõjupiirkonnas ja isegi võimalik, et suurendas seda sest oli hilinenud lihakoormaga xxx juba 4 tundi. H.Lukkmann tutvus temale politseiametniku poolt näidatud kiirusemõõteseadme näiduga ja on sellega nõustunud. Kohus, uurinud eelnimetatud tõendeid leidis, et kohtuvälise menetleja poolt on õigesti tuvastatud väärteo toimepanemise asjaolud tulenevalt Liiklusseaduse § 50 lg 5: 2 §
- Sõidukiiruse valimine
(1)Juht peab järgima käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust.
(5)Juht ei tohi sõita kiiremini: 3) liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. ja väärtegu on kvalifitseeritud õigesti LS § 227 lg 2 ja lg 5 p 1 järgi. 227. Mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine
(2)Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.
(5)Kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist: 1) käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni; Kohus hindab kaebuse esitaja esitatud tõendit selle kohta, et E.Z töötab autojuhina Lepiku lihatööstuses alates 1.02.2012.a. (tlk.21). E.Z-i ütlustest selgub, et isik omab autojuhtimise õigust 10 aastat (protokoll lk. 2). E.Z-i rikkumise raskust hinnates ja kaaludes võimalusi karistuse kergendamiseks leidis kohus, et eelkõige peab oma töökoha kaotust ohustavad asjaolud kõrvaldama rikkuja ise ja seda seadusega reguleeritud käitumise nõudeid täites. E.Z on omandatud mootorsõiduki juhtimisõigus ja selle õiguse säilimise tagamine on eelkõige mootorsõiduki juhi kohustus. E.Z on otsustanud, et ta kasutab oma oskusi autojuhina töötades, mis seab omakorda kohustuse täita Liiklusseaduse sätteid nõutaval viisil eelkõige E.Z-i enda poolt. Isik, kes on läbinud sõidukijuhi koolituse ja omandanud mootorsõiduki juhtimisõiguse on eeldatavalt teadlik, et liiklusseaduse sätete rikkumise eest kohaldatavate rangete karistuste mõju peaks hoidma ära rikkuja poolt edaspidi samalaadsete rikkumiste toimepanemise. E.Z-ile on karistusregistri andmetest nähtuvalt alates 30.06.2011 LS § 227 lg 1 või lg 2 alusel määratud leebemaid rahatrahve ilma lisakaristust kohaldamata, kusjuures rikkuja enda selgitusest tulenevalt isegi samas kohas on ta ka varem samalaadse rikkumise s.o kiiruse ületamise eest saanud väärteokaristuse. Kohus järeldab, et 25.10.2012 toimunud rikkumine oli juhi sihilik rikkumine ja tema süüd välistavaid asjaolusid ei ilmne. Seega juht peab arvestama, et antud teelõigule lubatud suurim sõidukiirus on ülim piir, mida ta ületada ei tohi. Sõidukiirust mõjutavate tegurite paljususe tõttu on õige kiiruse valik keerukas kuid tahtlikult valesti valitud sõidukiirus on aga paljude liiklusõnnetuste ainus põhjus. Siinkohal märgib kohus, et E.Z-i autojuhina töötamise järjepidevuse saab tagada üksnes E.Z ise. Ka E.Z-i tööandja saab soovi korral anda omapoolse hinnangu oma töötaja käitumisele, kes ei saa tööülesandeid täita viisil, mis tagaks tema poolt endale võetud kohustuste korrektse täitmise. Kohtul puudub põhjendatud alus E.Z-i liiklusalasele rikkumisele anda leebem hinnang kui seda oma karistusotsusega on andnud kohtuväline menetleja. E.Z-i on samalaadse rikkumise eest samas kohas toimepandud rikkumise eest juba eelnevalt karistatud trahvimääras, mis oli käesoleval juhul määratust tunduvalt leebem ning ilma lisakaristust kohaldamata. Käesolevat rikkumist ei hoidnud ära aga leebemas ulatuses trahvisummaga karistamine. Seega hindab kohus E.Z-ile mõistetavat karistust rikkumise toimepanemise eest põhjendatud ulatuses, mis on LS § 227 lg 2 sanktsiooni üle keskmise määra, kuna rikkumisena tuvastatud kiiruse ületamise näit mitte vähem kui 33 km/h on samuti kõnealuses sättes täheldatud keskmisest määrast suurem s.o vahemikus 21-40 km tunnis. Kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud tõendid E.Z-i töötasu suuruse kohta ei ole piisavaks põhjuseks, et kohtuvälise menetleja otsuses märgitud trahvimäära vähendada. Nagu eelpool kohus rõhutas, tuleb mootorsõidukijuhil endal võtta tarvitusele kõik abinõud seaduskuulekaks käitumiseks, et tagada oma töökoha ja sõidukijuhtimise õiguse säilimine ja mitte seada ohtu enda elu või tervis ja ka antud juhul tööandja vara, mis sõidukijuhi poolt vale sõidukiiruse 3 valikul võib põhjustada liiklusõnnetuse ja selles juhi süüdioleku. Seega eelnimetatud juhtumite ärahoidmiseks on riik kohustatud tarvitusele võtma abinõud, mis oleksid piisavalt efektiivsed. Antud juhul lisakaristuse kohaldamisega ongi tagatud rikkuja korralekutsumine vähemalt kaheks kuuks efektiivseimal viisil, et ära hoida ohtu liiklejate tervisele, elule ja isikute varale. Kohtuvälise menetleja otsuses 25.10.2012 on märgitud, et otsuse vastuvõtmisel juhindub kohtuväline menetleja KarS §56 lg 1 sätetest.
(1)Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et karistuselt oodatavate eesmärkide realiseerimine toimub läbi isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks - prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma - arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo 3-1-1-40-04) Kohtuväline menetleja on vastuvõetud otsuses arvestanud vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et KarS § 58 tähenduses süüdlase vastutust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kohus leiab, et KarS § 57 lg 1 p 3 alusel on E.Z-i süüd kergendav asjaolu süü puhtsüdamlik ülestunnistus ja kahetsus, mida kohtuväline menetleja vastuvõetud otsuses on arvestanud. (allkirjastatud digitaalselt) Loretta Pikma Kohtunik 4