1-10-5730/33

(7)ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus tunnistas R.O süüdi KarS § 121 järgi ja karistas teda 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Samuti mõistis maakohus R.O süüdi KarS § 120 järgi ja karistas teda 7 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus karistust ühe kolmandiku (1 aasta) võrra ning kandmisele kuuluva karistuse pikkuseks jäi 2 (kaks) aastat vangistust. Maakohtu otsuse kohaselt kasutas R.O 13.07.2008.a ajavahemikul kella 17.3018.00 Lääne maakonnas XXX vallas XXXXXX külas asuvas baaris „I.“ füüsilist vägivalda oma alluvate I. L. ja I. J. suhtes. Nimelt haaras ta baari toidulaos I. J. juustest ja lõi kannatanu peaga vastu seina ning seejärel lõi põrandal kükitavat ja ennast kätega kaitsta püüdnud kannatanut korduvalt rusika ja jalgadega pea, keha ja jalgade piirkonda, põhjustades I. J. füüsilist valu ja mitteeluohtlikke tervisekahjustusi. Peale selle lõi ta samasse ruumi sisenenud I. L. ühe korra lahtise käega vastu nägu. Samuti mõistis kohus R.O süüdi selles, et ta 08.09.
2. a lõi oma abikaasale M. K. korduvalt lahtise käega vastu nägu, samuti kägistas kahe käega kannatanut kaelast ning lõi paar korda rusikaga kõhtu. Seejärel haaras ta kannatanul juustest ning tiris teda juukseidpidi keldrisse. Lõpuks hakkas ta kannatanut rusikatega vastu keha peksma, samuti lõi juustest kinni hoides kannatanut mitmeid kordi vastu seina, samal ajal lõi ka lahtise käega mitmeid kordi vastu nägu. Kuna kahtlustataval ei õnnestunud kannatanut keldrisse tirida, tiris ta kannatanu kaminatuppa, kus lükkas kannatanu pikali ja lõi talle jalaga parema külje piirkonda. Oma tegevusega tekitas R.O kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Samuti lõi ta 24.12.
3. a kella 10.00 paiku Tallinnas XXXXX X asuvas baaris „M.“ korduvalt rusikatega M. K. vastu keha, samuti lõi kannatanut peaga vastu seina ning kägistas. Seejärel tiris kannatanu juukseidpidi abiruumi, kus jätkas kannatanu peksmist rusikaga kõhtu ja lahtise käega vastu nägu, tekitades selliselt kannatanu M. K. füüsilist valu ja kehavigastusi. Lisaks eelnevale mõistis maakohus R.O süüdi selles, et tema alates 2008.a ähvardas korduvalt oma abikaasat M. K. tapmisega. Samuti ähvardas ta 2009.a. jaanuaris Tallinnas Punasel tänaval asuvas K. bowlingus A. O. sellega, et ütles talle, et lõikab tal keele ära, kui A. O. end tema asjadesse topib. Kohus leidis, et kolme kannatanu suhtes toimepandud vägivald, s.h. M. K. ja I. J. eriti jõhker peksmine, nendele suurte kannatuste tekitamine, samuti kahe kannatanu korduv ähvardamine tapmise või tervisekahjustuste tekitamisega iseloomustavad ilmekalt R.O süü suurust. Süü on nii suur, et ei võimalda mõista talle kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol ega võimalda mõista ka vangistust alla sanktsiooni keskmist määra, nagu taotlesid seda prokurör ja kaitsja. Süüdistatava ohvriteks kõigis vägivallategudes olid naised, temast füüsiliselt oluliselt nõrgemad isikud, kellel polnud mingit võimalust end vägivallatseja eest kaitsta ning kes ise ei andnud vähimatki põhjust enda ründamiseks. Kahte kannatanut on süüdistatav peksnud ka jalaga, mida maakohus pidas eriti jõhkraks vägivallaks. Kannatanud olid süüdlasest teenistuslikus või perekondlikus sõltuvuses, mis on karistust raskendav asjaolu KarS § 58 p 4 tähenduses. Karistust kergendavad asjaolud antud kriminaalasjas puuduvad. 2

(7)Maakohus märkis, et vaatamata möödunud ajavahemikule, ei ole R.O ühegi kannatanu ees toimepandu pärast vabandanud ega oma süüd tunnistanud. Vastupidi, ta on ka kohtuistungil püüdnud kannatanuid näidata kõige halvimast küljest, s.o. isikutena, kes teda laimavad ning kahetses vaid seda, et ta on kohtu ette sattunud. Kohus märkis ka, et R.O on varem kriminaalkorras karistatud rahalise karistusega avaliku korra raske rikkumise eest vägivallaga. Selleliigiline karistus ei ole talle vajalikku mõju avaldanud, sest oma naist (oma laste ema) on ta peksnud ning kahte kannatanut ähvardanud ka pärast selle kohtuotsuse tegemist.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R.O ja tema kaitsjad J.-E. Aule ja V. Sadekov. 2.1 Kaitsja J.-E. Aule taotleb R.O-le kergema karistuse mõistmist. Kaitsja märgib, et R.O tunnistab süüd ja teo toimepanemisest on möödunud üsna palju aega. Lisaks on muutunud olustik – R.O ei ole enam abielus ja ta ei ole enam firma omanik ega juht.Põhjendamatu on reaalse vangistuse kohaldamine – tegemist on kõige raskema karistusega, mida on põhjust kohaldada vaid juhul, kui kõik muud võimalused on ammendunud või kui seda nõuavad õiguskorra kaitsmise huvid.. 2.2 Kaitsja V. Sadekov taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist ja leebema karistuse mõistmist. Kaitsja märgib, et jätab kohtu otsustada need asjaolud, mis on seotud I. L. ja I. J. episoodidega. Siiski leiab kaitsja, et süüdistatava süüd on näidatud tegelikust suuremana. Kaitsja märgib: „Süüdistatava sõnul, ta võis hinnata kannatanute käitumist kui provokatsiooni tema vastu ning kui järeldus, ei saa vaadelda tekkinud tüli kui peksmist või õigemini kui asjaolu, et süüdistatav ei saanud rahulikult seletada kannatanutele oma pretensioone nende vastu.“ Kannatanud olid halvad töötajad ega soovinud tööd teha. 08.09.
2. a episoodis oli küll konflikt, kuid süüdistatav ei peksnud kannatanut. Maakohus on põhjendamatult lähtunud üksnes kannatanu nägemusest toimunust. Isegi kui toimus füüsiline konflikt, ei ole välja selgitatud, kes selle algatas. Meditsiinidokumentidest ei nähtu, et peksmine oleks toimunud sellise intensiivsusega nagu kannatanu väidab. Kaitsja märgib, et imestama paneb väidetavalt peksmist pealt näinud tunnistaja käitumine. Jääb selgusetuks, miks tunnistaja ei palunud abi kohale saabunud politseilt, vaid valetas neile, et midagi ei juhtunud. Ka on imelik, et vaatamata julmale peksmisele ei läinud kannatanu süüdistatava juurest ära, vaid leppis temaga ära ja jätkas kooselu süüdistatavaga. 24.12.
3. a episoodis on alusetult tuginetud tunnistajate ütlustele, kes ei näinud peksmist pealt, vaid viitasid muudelt isikutelt saadud infole. Jällegi lähtus kohus vaid kannatanu nägemusest. Piisavalt ei ole tõendatud ähvardamine. Kohus ei ole tuvastanud, kas ähvardati enne või pärast peksmist. Kui peksmine toimus enne ähvardust, siis on ähvardamine kaetud KarS §-ga
4. Kui aga ähvardati pärast peksmist, siis peaksid sellised asjaolud olema kirjeldatud kohtuotsuses. Kohus määras põhjendamatult maksimaalse karistuse; karistus oli karmim kui prokurör vajalikuks pidas. 2.3 Süüdistatav leiab apellatsioonis samuti, et mõistetud karistus on liiga karm ja ei vasta tema süüle. Samas taotleb enda õigeksmõistmist kõigis episoodides, mis puudutavad M. K. ja A. O.. Kohus jättis mitmed asjaolud tähelepanuta. 13.07.08 episoodi osas kordab R.O seisukohta, et kannatanud töötasid halvasti ja kliendid olid rahulolematud. 3

(7)08.09.08 episoodis jõudis kohus valele järeldusele, leides, et R.O peksis kannatanut tõsiselt. M. K. ja A. O. ei ole ta üldse ähvardanud. Kohus on maalinud süüdistatavast väga sünge pildi ja teinud emotsionaalse otsuse.

1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid esitatud apellatsioone. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. 4.1 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendatud on I. J. peksmine ja I. L. löömine 13.07.
3. aastal. Nii kannatanud kui mitmed restorani „I.“ töötajatest tunnistajad on kirjeldanud toimunut sarnaselt. Kannatanute I. J. ja I. L., samuti tunnistajate S. S., M. T. ja T. M. ütluste kohaselt tuli R.O 13.07.
4. a talle kuulunud restorani „I.“, hakkas I. J. peale karjuma ja vedas ta köögist lattu. Kannatanu I. J. kirjeldas laos toimunut järgmiselt: R.O haaras tal algul juustest, lõi pead vastu seina, pärast lõi korduvalt rusikaga vastu pead, samuti lõi käte ja keha piirkonda. Peksis ka jalgadega. Lööke nii rusikaga kui jalgadega oli palju, peksmine kestis umbes 20 minutit. Kannatanu suure valu tõttu kükitas, palvetele peksmine lõpetada süüdistatav ei reageerinud ja väitis, et peksab selle eest, et kannatanu vähe ja aeglaselt töötab. Samuti nägi lõi R.O sisse tulnud I. L. ühe korra vastu nägu. Kannatanu I. L. kinnitas antud ütlustes, et mingil hetkel kutsus R.O ka teda lattu. Lattu minnes ta nägi, kuidas R.O lõi I. J. mitu korda rusikaga ja jalaga keha, pea ja jalgade piirkonda. Pärast lõi R.O ka teda kogu jõust lahtise käega vastu nägu. Tunnistajate M. T., S. S. ja T. M. ütluste kohaselt pani R.O pärast seda, kui oli I. J. lattu viinud, lao ukse kinni, kuid seest oli kuulda sõimu, I. J. nuttu, mööbli kolinat ja, et midagi nagu pekstakse vastu seina. M. T. ütluste kohaselt oli helidest selge, et naist pekstakse. S. S. sõnul nägi ta, kui uks lahti tehti, et I. J. on laoruumis põrandal kägaras maas ja püüdis end kätega kaitsta. Pärast tuli kannatanu õue ja nuttis valju häälega ja hoidis kaelast kinni, tema vasaku jala reis oli tugevalt turses, juuksed olid peas lahti. Sarnaselt kirjeldas olukorda ka T. M.: ta nägi I. J. suurt verevalumit kintsu peal, sinikaid kätel ja sai aru, et R.O oli teda väga kõvasti peksnud. Peksmisjälgede olemasolu kinnitavad ka kannatanu I. J. läbivaatuse protokoll koos fototabeliga ja Läänemaa haigla patsiendikaart. Esimese kohaselt olid I. J. ulatuslikud verevalumid vasakul käsivarrel, vasakul reiel ja säärel. Teise kohaselt on I. J. diagnoositud mitut kehapiirkonda haaravaid pindmisi vigastusi; vägivalla tarvitamise päeval on patsient oksendanud, 16.07.08 püsis tal peavalu, seljavalu, valulik oli vasakule jalale toetumine, hematoomid ja tursed esinesid paremal õlal, vasakul reiel, kuklas. Kuigi süüdistatav väidab, et tegemist on tema-vastase vandenõuga, peab kohtukolleegium sarnaselt maakohtule kannatanute ja loetletud tunnistajate ütlusi usaldusväärseks. Esiteks on olukorda sarnaselt kirjeldanud ütlusi andnud hulk töötajaid. Pealegi oleks olnud neil omavahel raske ütlustes kokku leppida, kuna eri rahvusest töötajate omavaheliseks suhtluskeeleks oli vene keel, tunnistaja S. S. sõnul rääkisid kannatanud aga vene keelt halvasti, M. T. aga enda sõnul vene keelt ei valdagi. Kaitsja V. Sadekov märgib apellatsioonis, et kannatanud ise provotseerisid konflikti, kuna töötasid kehvasti, süüdistataval aga ei olnud võimalik neile rahulikult seletada oma 4

(7)pretensioone nende vastu. Kuna kannatanute ja tunnistajate ütluste kohaselt hakkas R.O kannatanute peale kohe peale saabumist karjuma, ei pea paika kaitsja apellatsioonis märgitu, et kannatanud provotseerisid R.O sellega, et ei lasknud tal nendele oma seisukohti selgitada. Ühtlasi märgib kohtukolleegium, et isegi kui kannatanud ei oleks R.O kuulanud või oleks talle vastu vaielnud, ei anna see ikkagi mingil juhul õigust nende suhtes vägivalda tarvitada. Ilmselgelt ei õigusta ka kehvad töötulemused vägivalda töötaja suhtes ega välista vastutust kehalise väärkohtlemise eest. Pigem näitab taoliste kaitseargumentide esitamine, et süüdistatav pole endiselt mõistnud taolise käitumise lubamatust. 4.2 Mis puutub M. K. peksmisesse 08.09.2008.a ja 24.12.2008.a, siis nimetatud episoodide osas on maakohus tuginenud mitmetele lubamatutele tõenditele, mis tuleb tõendite kogumist välja jätta. Nii on maakohus otsuse kohaselt (otsuse lk 7-8) tuginenud muuhulgas tunnistaja N. T. ütlustele (tl 261-262). Kriminaalasja toimiku kohaselt ei ole aga N. T. tunnistajana üle kuulatud. Toimiku I köite lehtedel 261-262 asub tõlge tema poolt e-kirjaga saadetud tekstist. N. T. ei ole valeütluste andmise eest hoiatatud ja üheselt tuvastatav pole isegi see, kas nimetatud teksti on koostanud N. T.. Seega tuleb nimetatud dokument jätta tähelepanuta kui lubamatu tõend. Samuti on kohus tuginenud tunnistajate G. M., L. B., O. P., M. B., A. T. ja N. K. ütlustele, milles tunnistajad on väitnud, et on M. K. endalt või kolmandatelt isikutelt kuulnud, et R.O peksab M. K.. KrMS § 68 lg 5 sätestab, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendid üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Käesoleval juhul on M. K. ise üle kuulatud, põhjuseid, miks nt „M.“ töötajaid ei ole saanud üle kuulata, esitatud ei ole. Seega tuleb tunnistajate ütlused jätta tähelepanuta osas, milles nad refereerivad kolmandatelt isikutelt kuuldut. Küll on tõendina kasutatavad tunnistajate A. O. ja L. B. ütlused selle kohta, et nad on näinud M. K. sinikaid, kriimustusi. Seega on peamiseks tõendiks peksmiste kohta kannatanu enda ütlused, kuid kannatanu ütlusi kinnitavad mitmed dokumentaalsed tõendid, eksperdiarvamus ja eespool nimetatud A. O. ja L. B. ütlused. Radioloogilise uuringu vastusest nähtub, et M. K. on pöördunud 08.09.08.a. saadud trauma tõttu erakorralise meditsiini osakonda. 12.09.08.a. siseorganite vigastusi ei leitud, esinesid valud seljas ja paremas küljes; kannatanu patsiendikaardil on 12.09.2008 on fikseeritud valu paremal alaseljas kiirgumisega ette roidekaare alla (tl.120-121); eelnevalt on 08.09.08.a. diagnoositud rindkere tagaseina pindmised vigastused, määratud valuvaigisti; perearsti raviloo kohaselt on M. K. väljastatud töövõimetusleht 29.12.08-23.01.09.a.: patsiendi selgituste kohaselt peksis teda abikaasa 24.12.08.a.; kuna traumapunktis oli pikk järjekord, ei jäänud ootama, lamas kodus, 2 päeva oksendas; patsiendil on näha hematoomid paremal ülalaul, vasemal rinnanäärmel, paremal pool selgroogu puusa kohal. Diagnoositud on silmalau ja silmaümbruse, selja alaosa põrutust ja vaagna ning rinna põrutust, valu kõhu- ja vaagnapiirkonnas. Eksperdi arvamuse kohaselt on M. K. tuvastatud tervisekahjustused iseloomulikud tömbile traumale ning võisid olla tekitatud 24.12.08.a.; verevalum parema silma ülalaul võis olla tekitatud löögist kõva tömbi esemega, teised tervisekahjustused aga löökidest kõva tömbi esemega või kukkumisest vastu samasuguse iseloomuga pinda. Seega on kannatanul fikseeritud tervisekahjustused, mis võisid tekkida sellisel moel, nagu kannatanu on kirjeldanud. Mingit muud mõistlikku alternatiivi selle kohta, kuidas nimetatud tervisekahjustused tekkinud on, kohtule esitatud ei ole. Apellatsioonides on leitud, et selline peksmine, mida kannatanu kirjeldas, oleks pidanud kannatanule tooma kaasa raskemaid 5

(7)vigastusi. Arvestades aga seda, et R.O oli oma sõnul kannatanust tunduvalt suurem, ei pidanud ta kannatanu löömisel kasutama kogu oma jõudu. Kannatanu väidet peksmise kohta kinnitavad kaudselt ka tunnistaja M. K. ütlused. M. K. oli politseiametnik, kes käis väljakutse peale 08.09.2008.a. aadressil XXXXXX XX, s.o R.O ja M. K. elukohas. See kinnitab M. K. väidet, et ta helistas politseisse ja teatas, et mees teda peksab. M. K. ütluste kohaselt avas ukse kaukaasia rahvusest mees, kes neile ütles, et abikaasaga oli konflikt, aga nad leppisid juba ära. Mehe kõrval oli kaukaasia rahvusest tütarlaps, kes ütles kõigest mõne sõna; ta oli ilmselgelt tujust ära. Seega kinnitas M. K., et kannatanu M. K. nimetatud ajal tõepoolest konflikt mingisugune oli aset leidnud. Väiteid peksmise ja selle raskuse kohta ei lükka ümber ka kaitsja väide, et kannatanu leppis hiljem süüdistatavaga ära ja jäi samasse kohta elama. On üldteada asjaolu, et paljud koduvägivalla ohvrid kannatavad vägivalda pikka aega ja lepivad oma abikaasa või elukaaslasega ikka ja jälle ära. 4.3 Süüdistuse kohaselt ähvardas R.O M. K. mitmetel kordadel alates

1. a jaanuarist tapmisega. Konkreetselt on välja toodud kuupäevad 01.09.2008, 24.12.2008, 29.03.
2. a. Asjaolu, et ühel korral leidis ähvardamine aset samal päeval, kui R.O M. K. peksis, ei anna siiski põhjust väita, et see ähvardamine on peksmisega hõlmatud. Tapmisähvardus ja peksmine, mille puhul ei ole tapmise tahtlust tuvastatud, on kohtukolleegiumi hinnangul eraldiseisvad teod ja tuleb ka eraldi kvalifitseerida. Lisaks ei saa nimetatud peksmine kuidagi hõlmata teisi ähvardamise episoode. Lisaks kannatanu M. K. enda ütlustele kinnitavad seda, et viimast ähvardati, ka tunnistajad. G. M. ja L. B. on andnud ütlusi selle kohta, et pärast seda, kui M. K. asus lastega nende juurde elama, R.O helistas ja ähvardas M. K.. G. M. sõnul tuli R.O ühel korral ka ukse taha ja hakkas jalgadega ust sisse lööma. Kannatanu vanemate sõnul tundis M. K. lõpuks sellist hirmu, et ei julgenud korterist väljuda. Seda, et M. K. tundis tõepoolest hirmu, kinnitab seegi, et ta võttis lapsed koolist ära ja sõitis ka vanemate juurest ära Gruusiasse. A. O. ähvardamise on maakohus lugenud tõendatuks A. O. enda ja M. K. ütlustele tuginedes. Samas ei ole seaduse kohaselt välistatud isiku süüdimõistmine ainult kannatanute ütlustele tuginedes. Kohus on lugenud tõendatuks, et R.O ähvardas kannatanul lõigata pea või keele ära, kui kannatanu nina tema asjadesse topib. Kaitsja leidis, et tegemist on lihtsalt kujundusliku väljendusega ja selle mõtteks ei saanud olla tegelik pea või keele mahalõikamine. Kohtukolleegium leiab, et ähvarduse tõsiseltvõetavus ei tähendagi seda, et kannatanu peab võtma seda sõna-sõnalt, vaid oluline on, et kannatanu mõistab öeldut nii, et tal on alust karta tapmist või tervisekahjustuste tekitamist. Kuna A. O. oli antud ütluste kohaselt näinud M. K. sinikaid ja kriimustusi, oli tal alust karta, et R.O võib ka tema suhtes vägivalda tarvitada.
3. Kõigus apellatsioonides on leitud, et maakohus on mõistnud põhjendamatult karmi karistuse. Maakohus on käesolevas asjas mõistnud nii KarS § 120 kui § 121 järgi sanktsiooni ülemmäära lähedase karistuse. Samas on maakohus mõistetud karistust ka põhjalikult motiveerinud ja on selgitanud, et maakohtu hinnangul on R.O süü toimepandud tegudes suur. Lisaks on maakohus toonud välja selle, et esines karistust raskendav asjaolu, karistust kergendavaid asjaolusid aga ei esine. Samuti ei ole R.O oma süüd tunnistanud ega toimepandud tegu kahetsenud ja järelikult ei ole ta teinud ka varasemast karistusest järeldusi. Ringkonnakohus nõustub nende maakohtu järeldustega. Neid kõiki üle kordamata tuleb nentida vaid seda, et nii kehalise väärkohtlemise kui ähvardamise osas leidis tuvastamist mitu episoodi, s.o mõlemad teod on pandud toime korduvalt. Mis puutub kehalisse 6

(7)väärkohtlemisse, siis selle intensiivsusest tulenevalt on see kahtlemata vähemalt lähedane KarS § 122 järgi piinamisena kvalifitseeritavale teole, mistõttu ongi põhjendatud KarS § 121 ülemmäära lähedase karistuse mõistmine. Kuigi kaitsja J.-E. Aule on apellatsioonis märkinud, et R.O kahetseb oma süüd, süüdistatava enda esitatud seisukohtadest kohtukolleegium taolist kahetsust ei näe. R.O küll möönab osaliselt, et konfliktid leidsid aset, kuid leiab, et konflikti esilekutsujaks on olnud teised osapooled. 6. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p1 jätab kohtukolleegium apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 17.09.2010. a otsuse muutmata. Sten Lind Julia Katškovskaja Malle Preimer 7