← Eesti

4-10-2274/10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Indrek Saar Kohtuistungi sekretär Aivi Meister Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. detsember 2010 Rapla Kohtuistungi aeg
  2. detsember 2010.a. Väärteoasja number 4-10-2274 Väärteoasi U.Z-i kaebus Politsei ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Mariann Kuusmanni
  3. juuli
  4. aasta otsusele süüdistuses U.Z-i Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 66-3 lg. 2 järgi U.Z, isikukood xxx, elukoht xxxxx xxxxxxx xxxxxx xxxx xxxxxxxx x. xxxxx x. Kaebuse esitaja Kaitsja Vandeadvokaat Kaido Uduste, Kohtuväline menetleja Politsei ja Piirivalveameti Lääne Prefektuur; esindaja Mariann Kuusmann (Rapla politseijaoskond, asukoht Savi 2 79514 Rapla). Kohaldatud menetlussätted Väärteomenetluse seadustiku §§ 132 p 2; 133; 135 lg 2 ja 4; 155 ja § 156 RESOLUTSIOON Rahuldada osaliselt U.Z-i kaebus Politsei ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Mariann Kuusmanni
  5. juuli
  6. aasta otsusele U.Z-i karistamise kohta Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 66-3 lg. 2 järgi ja vähendada rahatrahvi ühesaja

(100)trahviühikuni s.o. kuue tuhande
(6000)kroonini. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Rahatrahvi on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav. Rahatrahv tuleb tasuda kontole nr 10220034796011 SEB Pangas või kontole nr 221023778606 Swedbankis, tasumisel märkida viitenumber
  1. Kui rahatrahv ei ole selle aja jooksul täies ulatuses tasutud ja menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ei ole kohtuotsuse peale esitanud kaebust, pööratakse 2 kohtuvälise menetleja otsus sundtäitmisele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusealuse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Kassatsioonkaebus tuleb esitada maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse poolele kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kassatsiooniõigust kasutada, siis peab ta sellest maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisele järgnevast päevast. Kassatsiooniteate mitteesitamise korral kohtuotsust tervikuna ei koostata. Kassatsiooniteate esitamise korral koostatakse kohtuotsus tervikuna
  2. päeval pärast kassatsiooniteate esitamist ja on samast päevast kohtu kantseleis kohtumenetluse pooltele kättesaadav. Kaebuse sisu Kaevatava otsuse kohaselt tõmbas U.Z-i koer 01.mail 2010.aastal xxxxx xxxxxxxxx xxxxxx xxxxxx xxxxxxxx x. katki keti, pääses lahti ja ründas vallasisesel teel koertega jalutanud E ja T S ning nende taksikoera. Saadud vigastuste tõttu suri taksikoer
  3. mail
  4. Kohtuväline menetleja on kvalifitseeritud U.Z-i teo kohaliku omavalituse korralduse seaduse (KOKS) § 66-3 lg 2 ette nähtud väärteona ja määranud karistuseks rahatrahvi 200 trahviühikut s.o 12 000 krooni. U.Z leiab, et ta ei ole väärtegu toime pannud ja tema käitumises puudub igasugune süü. Kohtuvälise menetleja otsus on tõendamata ja rikutud on oluliselt menetlusnorme. Kohtuväline menetleja ei ole püüdnud välja selgitada Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §§ 72 lg. 2 ja 108 ette nähtud asjaolusid. U.Z kinnitab, et ta ei ole rikkunud väärteoprotokollis ja otsuses viidatud Koerte ja kasside pidamise eeskirja punkti 2.1, mille kohaselt on koera või kassi lubatud pidada omanikule kuuluvas või tema valduses olevas ehitises või kinnisel territooriumil nii, et oleks välistatud nende lahtipääsemine, koera pidamisel ketis ei ole tarastamine aga kohustuslik. Koer oli antud juhul ketis ja tema lahtipääsemine oli sellega välistatud. Seega oli nimetatud eeskirja punkt 2.
  5. U.Z-i poolt täidetud. Väärteoprotokollis ja otsuses puudub viide, millise kohaliku omavalituse poolt kehtestatud eeskirjaga on tegemist ja ei ole süükspandavat väärtegu kirjeldatud s.o. näidatud, milles seisnes nimetatud eeskirja punkt 2.
  6. rikkumine. Otsusest nähtub üksnes, et U.Z pidas oma koera ketis, koer tõmbas keti katki ja ründas seejärel E ja T S. U.Z täitis aga nimetatud eeskirjapunkti ja ei ole seetõttu ühtegi väärtegu toime pannud. Kohtuväline menetleja ei ole kindlaks teinud koera lahtipääsemise põhjuseid ja loomapidamise muid tingimusi ja nii ei olnud menetlejal võimalik tuvastada ka väidetavat rikkumist. Asjaolu, et koer viibis väljaspool U.Z-i hoovi, ei anna alust eelduseks, et tegemist oli nimetatud eeskirja punkti 2.
  7. rikkumisega või et kaebuse esitaja ei olnud teinud kõike endast olenevat koera lahtipääsemise vältimiseks.
  8. mail 2010.a. toimus U.Z-i elukoha lähedal xxxxxxxx mõisapargis suurpuhastus, mis häiris koera kogu päeva ja sellel ajal koer lahti ei pääsenud. Ajal, mil koer vabaks pääses, viibis ümbruskonnas palju alkoholi tarbinud noori ja ei ole välistatud, et koera lahtipääsemine võis olla seotud hoopis kõrvaliste isikute tegevusega, mille eest kaebuse esitaja ei saa vastutada. Tõendatud ei ole väärteo toimepanek tahtlikult ja seda ei ole otsuses sisustatud ega põhjendatud. Koera ketispidamisega oli koera lahtipääsemine välistatud ja kaebuse esitaja ei pea ette nägema 3 erilisi olukordi või kõrvalisi mõjutusi, millede tulemusena võib koer lahti pääseda. Samuti ei ole tuvastatud, milline oli T ja E S ning nende koerte osa väidetavate tagajärgede s.o taksikoera surma saabumisel, T S riiete rikkumisel, T ja E S väidetavate tervisekahjustuste ja varalise kahju tekkimises. Kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei võimalda V™S § 108 loetletud küsimusi lahendada ja nende tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, kas on toime pandud seadusega sätestatud väärteo tunnustele vastav tegu, kas väärteo on toime pannud menetlusalune isik, teo õigusvastavust ega süülisust. Väärteoasja materjalid ei ole koostatud ja tõendid kogutud menetlusnormide kohaselt, sest toimikus asuvad dokumendid, milliseid ei ole võimalik süüteomenetluses tõendina kasutada. Nii on väärteoasja materjalidele lisatud fototabelid koos viitega, et need kuuluvad
  9. mai k.a ülekuulamisprotokolli juurde. Antud kuupäeval kuulati üle ainult E.S, kuid fototabelitel on kujutatud taksikoera kutsikas, T.S vigastused ja ilmselt tema riided. E.S ülekuulamise protokollis puudub viide nendele fotodele. Fotod võiksid kuuluda vaatlusprotokollide juurde, kuid neid ei ole asjas koostatud. Seega ei ole nimetatud fotod tõenditena kasutatavad. Foto alusel on tuvastatav, et taksikoera ei olnud foto tegemise ajal
  10. mail k.a. veel lahatud, kuid 02.mail k.a Valdeku Väikeloomakliiniku loomaarsti poolt antud teatise kohaselt pidi lahkamine olema selleks ajaks tehtud. Lahkamise tulemused ei ole kooskõlas varasema haiguslooga ja kutsika surma põhjuseks võis olla ka arstide hooletus või vale ravimisviis. Kaevatavas otsuses märgitud kehavigastused ei ole koskõlas muude asjaoludega- T.S tuvastatud vigastused (marrastus ja riiete kahjustus) ei saanud ilmselgelt olla tekkinud koera hammustusest, ekskortisatsiooni (kratsimise) jäljed viitavad vanemale vigastusele s.t. et vigastus ei saanud olla kõige enam kahe tunni vanune. Koera hammustuse puhul oleksid vigastused olnud teistsugused. T särgi katkise koha järgi ei saa tuvastada vigastuse asukohta T.S ja katkisel džempril olev vigastus ei lange kokku vigastuse asukohaga T.S kehal. Mõlema riideeseme vigastused on erinevad ja seepärast tekib kahtlus nende samaaegses tekkimises. T ja E S ütlused sündmuse kohta ei ole loogilised. Ütlused viitavad sellele, et U.Z-i koer ei rünnanud T ja E S ega nendega kaasas olnud koeri, sest vastasel korral oleksid sündmus ja tagajärg olnud teistsugused. U.Z-i koer läks ilmselt uudishimust tema jaoks uute inimestega tutvuma ja mõistis E. ja T.S käitumist (karjumine, keerutamine, koera sikutamine ketist ja jooksmine) valesti. Süles olnud koera sattumise U.Z-i koera hammaste vahele põhjustas T.S ise oma käitumisega. Tunnistaja S.T ütluste kohaselt ei rebinud koer T.S süles olnud koera, vaid T.S ise pani oma koera sülest maha. Kui U.Z-i koer oleks T.S sülest koera kätte saanud või püüdnud saada, siis oleks T.S kätel pidanud olema sellele viitavad vigastused ja olemas olnud vigastuse iseloom ei ole kooskõlas koera hammustusega. Pildistatud riided ei ole määrdunud. Tõendamata on E. S väidetav vigastus ning seos 01.mai 2010.a. sündmustega. E. S perearsti poolt diagnoositud äge emotsionaalne stress on diagnoos, mille peaks tuvastama eriarst. Tunnistajate E. ja T. S seletused ei ole loogilised ning T. S oma käitumisega põhjustas need tagajärjed. Puudub informatsioon selle kohta, kuidas loomakliinikus neile ravimiseks toodud koer tuvastati. Koera omanikuks on märgitud E S, kes ostu-müügi lepingu kohaselt ei saanud koera omanik aga olla; koera nimi ei ole täielik; koera tuvastus on tehtud mikrokiibi numbri, mitte tätoveeringu alusel. Tõendatud ei ole, et U.Z-i koer ründas just taksikoera kutsikat A ja milliseid vigastusi sai see koer, kes oli U.Z-i koera hammaste vahel.
  11. aprillil 2010.a. sõlmitud ostu-müügi lepingus puudub märge, et lühikarvaline taksikoer J A oleks üldse E.S üle antud.
  12. maiks k.a. ei olnud E.S teinud lepingu järgi kutsika eest ühtegi makset. Eesti Kennelliidu tõuregistri kohaselt on sama koera kasvatajateks teised isikud ja koer oli tätoveeritud, mitte kiibistatud. 4 Kohtuväline menetleja on teadlikult hoidunud tegelike asjaolude tuvastamisest ja käitunud menetluses selgelt erapoolikult, süüdistades kaebuse esitajat juba enne karistusotsuse tegemist õigusrikkumiste toimepanemises ja sundides kaebuse esitajat tasuma E. ja T. S erinevaid hüvitusi. Maksimaalse karistuse määramine seati sõltuvusse asjaolust, et kaebuse esitaja ei olnud hüvitanud nõutud summasid. Kaebuse esitaja on invaliid ja töötu, tema varalised võimalused on piiratud. Seetõttu palus U.Z abi C A, kes on ka E. ja T. S väidetavaid kahjusid osaliselt hüvitanud. Kohtuväline menetleja ei ole selgitanud välja menetlusalust isikut õigustavaid ega karistust kergendavaid asjaolusid, milline kohustus tuleneb KrMS § 211 lõikest
  13. U.Z leiab ka, et määratud karistus on põhjendamatult suur ja ebaproportsionaalne. Neil põhjustel palutakse kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja otsus tuleb jätta muutmata, sest menetlusaluse isiku koer pääses keti katkitõmbamisega lahti ja tekitas perekond Saarele tervisekahjustuse ja hingelise trauma. Kaebuse esitaja süü on tõendatud tema enda ja tunnistajate ütluste põhjal. Koera omaniku kohustuseks on kindlustada, et koer ei pääseks vabalt liikuma. Tunnistajad on kinnitanud, et sama koer on ka varem lahti olnud. Kohtu seisukoht Kohus leiab, et kaebus on põhjendatud osaliselt ja kohtuvälise menetleja otsust tuleb muuta karistuse osas. Nõustuda tuleb kaebusega selles, et väärteoprotokollis ega otsuses ei ole näidatud, millise tegevuse või tegevusetusega U.Z xxxxxx xxxxxx kehtiva Koerte ja kasside pidamise eeskirja punkti 2.
  14. rikkus. Väärteoprotokollis ja otsuses on märgitud, et U.Z pidas koera ketis ja koer pääses keti katkitõmbamisega lahti, kuid ei ole märgitud, milles seisnes eeskirja rikkumine ja seeläbi väärteo toimepanemine. Protokollis ja otsuses on viide küll koerte ja kasside pidamise eeskirja punktile 2.1, kuid ei ole näidatud, millise kohaliku omavalitsuse aktiga on tegemist. Nii ei vasta antud asjas koostatud väärteoprotokoll- ja otsus V™S §§ 69 lg. 2 p
  15. ja 74 lg. 6 nõuetele, millede kohaselt peab väärteoprotokollis- ja otsuses olema süüks pandava teo lühike kirjeldus. Väärteoprotokolli - ja otsuse puudused ei ole käsitletavad aga väärteomenetluse normide niisuguse rikkumisena, milline peaksid kaasa tooma otsuse tühistamise, sest mõlemast dokumendist on tervikuna võimalik aru saada, et koera ketispidamine ei olnud koera lahtipääsemise vältimiseks küllaldane abinõu ja menetlusalune isik on algusest peale aru saanud, et selles teda ka süüdistatakse. Samuti on väärteoprotokollis näidatud, et lahti pääsenud koer tekitas inimestele terviserikkeid ja põhjustas nende koera surma. Seega on väärteoprotokollis ja otsuses süüks arvatud väärteo tunnused näidatud. Kohaliku omavalitsusüksuse nimetuse puudumine eeskirjale viitamisel on vaieldamatult puudus kohtuvälise menetleja töös, kuid otsuses on näidatud, et väärtegu toimus Kehtna vallas ja seega on võimalik mõista, et tegemist on ka xxxxxx xxxxxx kehtestatud eeskirjaga. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et U.Z pidas koera oma elamu juures kogu aeg ketis ja ka vahetult enne lahtipääsemist oli koer olnud ketis, sest tunnistajate T. ja E.S ja S.T ütluste kohaselt lohises lahti pääsenud koeral kett järel. Nõustuda ei saa aga kaebuses esitatud seisukohaga, et koera ketispidamisega olid kõik koerapidamise eeskirjad U.Z-i poolt täidetud, kuna eeskirja punkt 2.
  16. kohaselt ei ole koera ketispidamise korral tarastamine kohustuslik ja seepärast ei too koera lahtipääsemine ketist niisuguses olukorras kaasa omaniku vastutust. Kohus leiab, et asja lahendamisel ei ole oluline, miks koer lahti pääses, vaid fakt, et koer pääses U.Z-i elukoha juurest lahti ja viibis väljaspool oma territooriumi. Eeskirja p. 2.
  17. kohaselt peab koera omanik hoidma koera nii, et koeral ei oleks võimalust lahti pääseda ja seepärast ei saa asja 5 lahendamisel võtta aluseks ainult eeskirja seda sätet, mis ei nõua koera ketispidamise korral tarastamist. U.Z võtab omaks, et umbes kaks aastat varem tõmbas koer samuti keti katki ja pääses lahti. Keti katkitõmbamine koera poolt kinnitab, et ketispidamine ei olnud koera lahtipääsemise vältimiseks ja ümbruskonna ohutuse tagamiseks küllaldane abinõu ja seega ei näidanud U.Z koera pidamisel üles küllaldast hoolsust. Tegemist on suure koeraga ja U.Z pidi aru saama, et lahtipääsemisel võib koer käituda ettearvamatult ja kujutada teistele inimestele ohtu. Seepärast oleks lisaks koera ketistamisele pidanud lahtipääsemise vältimiseks kasutusele võtma muid abinõusid või suure koera pidamisest loobuma. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, et U.Z-i elamu ümber ei ole lähedalasuva pargi pärast lubatud ehitada piiret. Koera võttes tuleb eelkõige arvestada kaasinimeste ohutusega ja mitte ainult enda sooviga konkreetse koera osas. Neil põhjustel kohus leiab, et U.Z-i tegevusetus kujutab endast süüks pandud väärtegu, mis on toime pandud ettevaatamatusest hooletuse vormis vastavalt KarS § 18 lg.
  18. Kuna koera ebapiisav kinnipidamine põhjustas E ja T S terviserikkeid ja koera kaotusega ka materiaalse kahju, siis on tegemist antud väärteo enamohtliku koosseisuga ja kohtuväline menetleja on teo kvalifitseerinud õigesti Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 66-3 lg. 2 järgi. Süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid U.Z-i tegevuses tõendatud ei ole. Asjasse ei puutu kaebuses tõstatatud küsimus ümbruskonnas viibinud alkoholi tarbinud noortest ja kõrvaliste isikute võimalikust tegevusest koera lahtipääsemise põhjusena. Asjas ei ole viidet ühelegi isikule, kes oleks võinud oma käitumisega koera eriliselt ärritada ja lahtipääsemise põhjustada. Seega ei olnud kohtuvälisel menetlejal võimalik ka midagi kontrollida. Keti vaatlemata jätmine on küll puudus kohtuvälise menetleja töös, kuid ei anna kuidagi alust järelduseks, et koera omanik ei peaks koera lahtipääsemise eest vastutama. Asjasse ei puutu ka kaebuses tõstatatud küsimus E ja T S ja nende koerte osast tagajärgede saabumisel: väited, et koer ei rünnanud T. ja E.S ja nendega kaasas olnud koeri ja läks nende juurde ilmselt uudishimust, et E. ja T.S ise käitusid seejärel valesti ja et T.S ise põhjustas oma süles olnud koera sattumise U.Z-i koera hammaste vahele. Oluline ei ole, kas koer haaras väikese koera T.S sülest või oli T.S sunnitud koera enne käest laskma. T ja E S kinnitavad oma ütlustes, et nähes eemalt lähenemas suurt koera võtsid nad oma koerad sülle ja hakkasid kodu poolt tagasi minema; suur koer kargles nende ümber, rammis ja tahtis haarata väikeseid koeri; T S haaras suur koer selja tagant, ta üritas oma koera kaitsta ja püüdis suure koera eest ära keerelda, lõpuks ei suutnud ta oma koera enam süles hoida ja suur koer sai väikese koera endale hambusse, sel ajal tõrjus T.S suurt koera jalaga ja proovis ketist kinni võtta; ise ta kutsikat sülest maha ei lasknud; E S jõudis enda süles olnud koera anda ühe naise kätte, kes läks elamu trepikotta, kohale tuli ka üks noormees, kes püüdis suure koera ketist kinni võtta, kuid ei õnnestunud. Lõpuks tuli suure koera omanik, kes sai väikese koera suure koera hammaste vahelt kätte. Suur koer tekitas T.S selja tagant peale hüpates ühe hambaga vigastuse, tema T särk ja dressipluus olid samuti katki. U.Z-i minia tasus loomakliiniku arve, otseselt vabandanud ta ei ole; E S kinnitab, et suur koer tekitas pealehüppamisega talle rindkere põrutuse. Hingelise läbielamise tõttu ta kohe arsti poole ei pöördunud. Sama suur koer on ühel korral olnud lahti ka kuskil kolm nädalat pärast sündmust, sel korral tormas koer laste mänguväljaku poole. Pärast seda käis konstaabel U.Z-iga rääkimas ja seejärel käis U.Z-i abikaasa E. S juures vabandamas. E.S tahtis kinnitust, et suur koer enam lahti ei pääseks, kuid U.Z-i abikaasa ei saanud seda kinnitada. Sama koer on lahti olnud ka enne
  19. maid 2010.a., kuid tunnistajad ei ole oma koertega sel ajal väljas olnud, talvel on omanik ise koera lahti lasknud. Kohtul ei ole alust E ja T S ütlustes kahelda. Tõendatuks tuleb lugeda, et koer tekitas T.S kehavigastuse, sest haigla teatise kohaselt on T.S pöördunud haigla poole vigastuse fikseerimiseks
  20. mail 2010.a. kell 00.
  21. Haigla poolt politseile 6 koostatud teatise kohaselt on T.S rääkinud koera rünnakust ja tema vasakul küljel on fikseeritud ca 7 cm pikkune marrastus ja ekskortisatsioonid, mille vasteks on Võõrsõnastiku (Tallinn 2005 TEA Kirjastus) kohaselt nahamarrastus. Kaebuses esitatud kahtlus, et tegemist võib olla vana s.o. enne
  22. maid 2010.a. tekkinud marrastusega, ei ole põhjendatud. T.S fotol olev marrastus on kuju poolest samasugune T-särgi rebenenud kohaga ja kaebuses esitatud väide vigastuste erinevuse kohta ei ole põhjendatud. Fotode järgi ei ole võimalik kontrollida, millisest kohast oli rebenenud T.S džemper ja kas see langeb kokku T- särgi rebenenud kohaga. Nimetatud puudus ei sea aga kahtluse alla haigla teatist ja T.S ütlusi koera poolt vigastuse tekitamise kohta. Samuti ei ole alust kahelda perearsti poolt
  23. mail 2010.a. E S kehavigastuse s.o. rindkere põrutuse ja emotsionaalse stressi kohta antud teatises. E.S ütlused selles, et ta elas sündmust raskelt üle ja seepärast pöördus arsti poole hiljem, on mõistetavad. Asjasse ei puutu kaebuses esitatud väide, et emotsionaalse stressi oleks saanud diagnoosida ainult eriarst. T. ja E.S ja S T ütluste põhjal tuleb asuda seisukohale, et koer ründas eelkõige T.S süles olnud väikest koera ja T.S vigastused tekkisid koera kaitstes. S.T ütlustest nähtub, et ketist lahti pääsenud koer tiirutas T.S ümber, kellel oli väike koer süles ja keda suur koer tahtis kätte saada; T.S viskas väikese koera maha ja tahtis suurel koeral ketist kinni saada; tunnistaja püüdis ise ka seda teha, kuid ei õnnestunud. Nõustuda tuleb kaebusega selles, et koera otsese ründe korral inimestele oleksid T. ja E.S vigastused olnud teistsugused. Asja lahendamisel nimetatu aga tähtsust ei oma. Nõustuda ei saa kaebuses toodud seisukohaga selles, et fotod saavad olla tõenditena ainult vaatlusprotokollide juures ja kuna antud asjas ühtegi vaatlust ei ole tehtud, siis ei ole toimikus olevad fotod tõenditena kasutatavad. KrMS §§ 148 lg. 1 ja 149 lg. 1 kohaselt võib uurimistoimingu protokolli juurde lisada fotosid, kuid KrMS § 63 lg. 1 kohaselt on foto ka üheks tõendiks ja seaduse mõttega ei ole vastuolus tunnistajatelt või kannatanutelt saadud fotode kasutamine. Kohtuväline menetleja on lisanud E S ülekuulamise protokolli juurde tunnistajalt saadud fotod ja nende usaldusväärsust ei vähenda asjaolu, et ülekuulmise protokollis ei ole märget fotode esitamise kohta tunnistaja poolt. Tunnistaja ülekuulamine toimus
  24. mail ja fotod on lisatud sama kuupäeva kandva ülekuulamisprotokolli juurde. Valdeku Väikeloomakliiniku poolt 02.mail 2010.a. antud teatise kohaselt teatas E S koera surmast kell 10.30 ja lahangule toodi koer samal päeval kell 13.
  25. E.S ülekuulamise protokolli juurde lisatud fotodelt ei nähtu kuidagi, et need oleksid tehtud
  26. mail 2010.a. ja kaebuses kirjeldatud vastuolu tegelikult ei ole. Loomaarsti poolt antud teatise kohaselt oli E.S poolt toodud koera surma põhjuseks teise koera rünnakust ja raputamisest saadud ulatuslikud siseorganite vigastused. Põhjendamatu ja asjassepuutumatu on ka kaebuses esitatud väited lahkamise tulemuste mittevastavuse kohta varasemale haigusloole ja võimalikust valest ravimisviisist. Loomaarst on koeral fikseerinud mikrokiibi xxxxxxxxxxxxxxx, milline on ka E.S ja koera müüja vahel
  27. aprillil 2010.a. sõlmitud ostu-müügi lepingul. Seega puudub ka alus kaebuses esitatud kahtluseks, et E.S poolt
  28. mai õhtul 2010.a,. loomakliinikusse toodud koer ei olnud sama koer, keda ründas U.Z-i koer. Kohtule on esitatud väljavõte Eesti Kennelliidu andmebaasist (t.l. 14), mille kohaselt ei olnud koeral mikrokiipi, vaid on olnud tätoveering. Väljatrükil ja ostu-müügi lepingul leidub aga koera kohta sama registrinumber- xxx-xxxxx/xx. Seega on mõlemad dokumendid ühe ja sama koera kohta ja mikrokiibi puudumine andmebaasi väljatrükil ei anna samuti alust arvata, et tegemist ei olnud ühe ja sama koeraga. Asja lahendamisel ei ole oluline, kas ja kui palju E.S koera eest tasunud oli ja et lepingu järgi ei olnud omandiõigus müüjalt ostjale veel üle läinud. Arutatava väärteo eest on ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut. Tegu on toime pandud ettevaatamatusest ja seepärast ei saa karistust suurimas määras pidada põhjendatuks. Karistuse 7 määra valikul tuleb aga arvestada, et tegemist on paljudele inimestele ohtu kujutava väärteoga. E. ja T.S on saanud koera rünnaku tagajärjel lisaks kehavigastustele ka tõsise hingelise üleelamise ja sama koer on lahti olnud ka pärast
  29. maid 2010.a. KarS § 58 ette nähtud karistust raskendavaid asjaolusid menetlusaluse isiku käitumises ei ole. Karistust kergendavaks asjaoluks tuleb lugeda koera raviks kulunud 6500 krooni hüvitamine C A poolt. C. kinnitab oma ütlustes, et U.Z on tema mehe ema elukaaslane. Tunnistaja ei näinud sündmust, kuid jõudis U.Z-i maja juurde siis, kui politsei oli kohal. Saanud juhtunud teada, läks tunnistaja E. ja T.S korterisse, kus nägi põrandal lamamas väikest koera; enne ütles politseinik, et see läheb maksma neile 12 000 krooni, kui kutsikas peaks ära surema. Tunnistaja käis koos E. ja T.S kaasas loomakliinukus ja vabandas juhtunu pärast juba samal õhtul. Eeltoodud põhjustel peab kohus vajalikuks vähendada kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust ühesaja trahviühikuni. E. ja T.S koera rahaline väärtus väärteo ohtlikkuse hindamisel ja karistuse määra valikul tähtsust omada ei saa. Indrek Saar Kohtunik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.