) § 3 punkt 2 kohaselt tekib võlaõigussuhe muuhulgas ka kahju õigusvastasest tekitamisest.
lg 1 sätestatu kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamatajäänud tulu.
lg 1 kohaselt on asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju suuruseks hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele.
kohaselt tuleb teisele isikule tekitatud kahju hüvitada, kui kahju tekitaja on kahju tekkimises süüdi.
lg 1 punkt 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui rikuti kannatanu omandit või sellega sarnast õigust. Ülaltoodut sätete alusel leiab kohus, et süüdistatav on tekitanud kannatanutele kahju ning on kahju tekitamises süüdi, sest ta tegutses tahtlikult
S § 56 lg 1 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastat. Süüdistatav on küll ülekuulamistel toimepandut kahetsenud, kuid kohus suhtub sellesse kahetsusse kriitiliselt. Süüdistatav pani peale viimase karistuse kandmiselt vabanemist 1 kuu möödudes toime kolme kuu jooksul 5 uut süütegu. Kohus leiab, et taoline käitumine näitab igasuguse kahetsuse puudumist ja pühendumist kavatsetusega toimepandavate varguste toimepanemisele saamaks elatusvahendeid kõrvaliste isikute arvelt. Seega ei tuvasta kohus Z.S-i puhul karistust ei kergendavate ega raskendavate asjaolude olemasolu. Z.S on varem kriminaalkorras karistatud korduvalt so.13 korral, ei oma hetkel ei töökohta ega sissetulekut. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et süüdistatavat ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega. Süüdistatava süü raskusastme hindamisel arvestab kohus, et käesolevas kriminaalasjas on talle esitatud süüdistus 5 varguse episoodis, mis on toimepandud pärast viimase karistuse kandmiselt vabanemist 1 kuu möödudes 3 kuu jooksul. Süüdistatava suhtes on varasemalt ära proovitud karistuse tingimisi kohaldamata jätmine ja rahaline karistus. Süüdistatava käitumisest järeldab kohus, et varasemate karistusega ei ole karistuse eesmärki saavutatud, st eelmised karistused ei avaldanud Z.S-ile nõutavat mõju ega ole pannud teda elama õiguskuulekalt. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kohus leiab, et süüdistatava süstemaatiline varavastaste kuritegude toimepanemine välistab tema suhtes tingimisi karistuse kohaldamise nii osaliselt, kui ka täielikult. Samuti oleks mõistetud vangistusest Z.S-i tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna süüdistuse sisust lähtuvalt ei ole isikule inkrimineeritud teod toime pandud juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti ei pea kohus Z.S-i puhul võimalikuks vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Karistuse asendamisel üldkasuliku tööga eeldab, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. Arvestades kuriteoepisoodide rohkust ning nende toimepanemise intensiivsust, leiab kohus, et Z.S ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid. Kohtul puudub erinevalt kaitsjast veendumus, et Z.S on asunud paranemise teele, kuna siiani on süüdistatav suutnud hoiduda kuritegude toimepanemisest üksnes vangistuses viibimise ajal, mida võib järeldada asjaolust, et süüdistatavale on viimastel aastatel vähemalt korra aastas mõistetud karistusena reaalne vangistus. Kohus leiab, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Arvestades asjaolu, et viiest toimepandud episoodist jäid kolm katse staadiumi, vargusega tekitati kahju kahele kannatanule ning tekitatud kahjud ei ole kuigi suured, leiab kohus, et süüdistatava süü ei ole niivõrd suur, et tingiks karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Samas arvestades kuritegude toimepanemisel näidatud järjekindlust, ei pea kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse alla ettenähtud sanktsiooni 1/5 määra. 7 Vastavalt KrMS § 180 lg 1 sätetele hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kuivõrd süüdistataval puuduvad hetkel sissetulekud, käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks sundraha ja kaitsjatasu ning süüdistatavalt mõistetakse välja ka tsiviilhagid, mis kokku moodustavad küllaltki suure summa, leiab kohus, et süüdistataval käiks kõigi menetluskulude tasumine korraga üle jõu. Seetõttu asub kohus seisukohale, et menetluskulud tuleb määrata KrMS § 180 lg 3 alusel ositi pikema aja jooksul. Samas leiab kohus, et kuivõrd süüdistatava karistusaeg lõppeb enne rahaliste kohustuste täitmiseks sätestatud maksimaalset üheaastast tähtaega, võib määrata välja mõistetava menetluskulu tasumise tähtaja maksimaalses pikkuses, andes sellega süüdistatavale võimaluse iseseisvalt ja vabatahtlikult välja mõistetavad menetluskulud tasuda. Kohtunik Julia Vernikova
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.