1-10-12786/14

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2011 Kriminaalasja number 1-10-12786 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. jaanuari 2011 otsus Apellatsiooni esitaja I.T ja tema kaitsja advokaat Helen Tomberg Süüdistatav Resolutsioon I.T, isikukood: xxx, XXXXXX XXXXXXXXX XXXXXX, emakeel eesti keel, XXXXXXXXXXXXX, ei tööta, elukoht XXXXXXXX X-XX XXXXXXXX, XXXXXXX; asukoht: Tallinna Vangla, varem kriminaalkorras karistatud üheksal korral, eeluurimisel kahtlustatavana kinni peetud 19.06.2010.a. kuni 21.06.2010.a. ja 04.08.2010.a. kuni 05.08.2010.a., kohaldatud tõkend vahistamine, vahistatud alates 29.12.2010.a. Jätta I.T ja tema kaitsja advokaat Helen Tombergi apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. jaanuari 2011 otsusega tunnistati I.T süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määras kohus 7 kuud 25 päeva vangistust, mille kandmise alguseks määras kohus 29.12.
5. 1 I.T tunnistati maakohtu otsusega süüdi kolmes varguse episoodis, mis pandi toime 1.09.2009, 22.05.2010 ja 4.08.
6. Viimane neist jäi katse staadiumisse, esimese kahe vargusega põhjustas I.T kannatanutele kahju vastavalt 1700 ja 27 624 krooni.
7. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni I.T ja tema kaitsja advokaat H. Tomberg. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Süüdistatava kaitsja leiab, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel piisavalt arvestanud I.T puhtsüdamlikku kahetsust ning on liialt keskendunud karistuse mõistmisel süüdistatava isikule. Samuti on mõistetud karistus raskem võrreldes teiste analoogsete kuritegude eest mõistetud karistustega. Seetõttu leiab kaitsja, et kohaseks karistuseks oleks I.T-le 6 kuud vangistust, mida tuleks edasiselt vähendada 1/3 võrra. Seejärel palub kaitsja asendada mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. 2.2 Ka I.T palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas ning seda vähendada. Vabaduses saaks ta minna tööle ning hüvitada enda poolt tekitatud varalise kahju. Samuti on tal olemas kindel elukoht. Kuivõrd ta hoolib seadusest ja vabadusest väga, palub ka I.T edasiselt asendada vangistus üldkasuliku tööga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
9. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad igasugused asjakohased argumendid maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus ja selle võimalik edasine individualiseerimine. Hinnates apellatsioonide põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist. 2
10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
11. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral ning apellatsioonid on ilmselgelt perspektiivitud. Maakohus on otsuses esmalt vaaginud rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; ringkonnakohus soostub sellega täielikult. Nii on maakohus märkinud, et süüdistataval puudub kindel sissetulek, teda on ka varasemalt juba karistatud vabadusekaotusliku karistusega ning seda ka varavastaste kuritegude toimepanemise eest, kuid vaatamata sellele jätkas süüdistatav kuritegude toimepanemist. Juba need asjaolud viitavad üheselt rahalise karistuse kui sanktsiooniliigi rakendamise sisulisele võimatusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Ning tunnistada tuleb, et varasemad katsed süüdistatava õiguskuulekale teele suunamisel on ebaõnnestunud; eelmiste kohtuotsustega mõistetud karistused ei ole suutnud tagada süüdistatava õiguskuulekat käitumist. I.T on jätkanud vaatamata eelnevatele karistustele kuritegude sooritamist ning on üheselt selge, et senised meetmed ei ole täitnud enda eesmärki karistuselt oodatavalt eripreventiivses tähenduses.
12. Samuti puuduvad alused mõistetud karistuse vähendamiseks. Silmas tuleb pidada, et I.T pani toime kuriteod, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid asjaolusid (sh puhtsüdamlikku kahetsust) ning mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras. Apellandid ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud sanktsiooniliigi muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. Seejuures on ringkonnakohus erinevalt süüdistatava kaitsjast seisukohal, et mõistetud karistus ei irdu väljakujunenud praktikast analoogiliste kuritegude eest. Seejuures on isikuandmete arvestamine karistuse mõistmisel ka vältimatu, nagu see tuleneb ka ülal osundatud Riigikohtu praktikast. Asjakohtuks peab ringkonnakohus ka viiteid sellele, et kohus ei ole piisavalt arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus on sellele teinud kohtuotsuses selgesõnalise viite ning arusaamatuks jääb, kuidas pidanuks veel täiendavalt sellele asjaolule tuginema. Seejuures tuleb märkida, et maakohus on süüdistatavale mõistnud karistuse tuntavalt alla sanktsiooni keskmist määra, mistõttu on täiesti ainetu väide, et kergendavate asjaoludega ei ole kohus tegelikkuses arvestanud ning on piirdunud kahetsuse kui karistust mõjutava teguri pelga mainimisega.
13. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium I.T-le vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – 1 aasta vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonides puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas või muuta valitud sanktsiooniliiki. Ei eri- ega üldpreventiivsed 3 karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks. Selles osas on apellatsioonid ringkonnakohtu hinnangul ilmselt põhjendamatud ning perspektiivitud.
14. Edasiselt taotletakse mõlemas apellatsioonis mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Ka seda taotlust peab kriminaalkolleegium realiseerimatuks, põhistades seda järgmiselt. Üldkasuliku töö kohaldamine eeldaks käesoleval juhul isiku suhtes esmalt kriminaalhoolduse rakendamist (vt KarS § 69 lg 4) või teisisõnu selle võimalikkuse jaatamist. Midagi sellist aga teha ei saa. Kõnealuse küsimuse lahendamisel ei saa ega tohi jätta tähelepanuta, et süüdistatav on juba varem korduvalt karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest. Tal puudub ka kindel töökoht. Kõnekas on siinkohal ka fakt, et I.T suhtes oli kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeldu, mis ei suutnud aga tagada kohtumenetluse läbiviimist; ta kuulutati tagaotsitavaks ning tema suhtes kohaldati tõkendina vahistamist. Juba need asjaolud kogumis näitavad, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium järgmist.
15. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kestvalt olnud seisukohal, et üldkasuliku töö rakendamine tuleb kõne alla olukorras, kus seda saab näha nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu esmajoones siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata õiguskuulekusele. Midagi sellist käesoleval juhtumil aga eeldada ei saa. I.T on varasemalt kriminaalkorras korduvalt ja korduvalt karistatud, käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad kuriteod pani ta toime peatselt pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud reaalse vangistuse kandmiselt vabanemist. Need asjaolud näitavad üheselt, et I.T ei ole isikuks, keda saaks allutada kriminaalhooldusele ning kelle käitumist võiks perspektiivis pidada õiguskuulekaks. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et üldkasuliku töö kohaldamine ehk mõistetud karistuse individualiseerimine taotletud viisil ei ole võimalik. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on I.T enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisulist tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 69 sätete rakendamise. Ka see apellantide taotlus on seega ilmselt perspektiivitu ning tuleb sellest johtuvalt jätta läbi vaatamata.
16. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. Paavo Randma Malle Preimer Sten Lind 4