Ärakiri KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja 10.märtsil 2011 Jõhvi kohtumajas koht Väärteoasja number 4-10-4199 (väärteoasi 2402,10,001980) Kohtunik Inna Kirsipu

§ 74-33 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, milles N.A tunnistati süüdi Tee

S § 40 lg 1 alusel ja karistati rahatrahviga 187 trahviühikut ehk 11 220 krooni kaebemenetluses Menetlusalune isik Menetlusaluse isiku kaitsja N.A, isikukood xxx, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht: xxx xxx Vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir, Alvin, Rödl & Partner Advokaadibüroo OÜ Kohtuväline menetleja Ida Prefektuuri esindaja vanemliikluspolitseinik Heiki Lindus RESOLUTSIOON V™S § 132 p 1, 133-135 kohus OTSUSTAS: Jätta N.A kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiire kaebus Ida Prefektuuri vanemliikluspolitseinik Heiki Linduse 21.10.2010 otsuse peale väärteoasjas 2402,10,001980 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. 1 Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 17.03.2011 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 07.04.2011 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 06.05.2011) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK 04.10.2010 koostas piirkonnapolitseinik E. Blaško väärteoprotokolli AB1125679 selle fakti kohta, et 04.10.2010 kell 07.45 xxx-xxx. kilomeetril juhtis N.A mootorsõidukit xxx, mille tegelik mass ja teljekoormused ületasid registreerimisel määratud väärtusi. Juhil ei olnud selle kohta esitada eriluba vastavalt TeeS § 35 lg 2. Nimetatud teoga rikkus menetlusalune isik LE § 196, 197, TSM määruse nr 51 § 7 lg 1; TSM määruse nr 50 kood 1302. Tegu on kvalifitseeritud Teeseaduse § 40-1 lg 1 ,

§ 74-33 järgi.

21.10.2010 tegi vanemliikluspolitseinik H. Lindus otsuse väärteoasjas 2402,10,001980, milles leidis, et N.A on süüdi

§ 74-33 ja Teeseaduse § 40-1 lg 1 järgi ettenähtd väärteo toimepanemises ja Kar

S § 63 kohaldamisega karistas menetlusalust isikut rahatrahviga 187 trahviühikut summas 11220 krooni. Väärteo toimepanemine on tõendatud massimõõteseadme kasutamise protokolli ja menetlusaluse isiku ütlustega. Kergendavaks asjaoluks on süütunnistamine. 17.11.2010 esitas vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir kohtule kaebuse, milles palub tühistada N.A suhtes tehtud karistusotsus, lõpetada väärteomenetlus väärteokoosseisu tunnuste puudumise tõttu. Alternatiivina taotleb kaebuse esitaja juhul, kui puudub alus menetluse lõpetamiseks, rahatrahvi vähendamist kuni 100 trahviühikuni. KAEBUSE SISU 2 Kaebuses esitatud põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised: 1.V™S § 19 lg 1 p 1 alusel on isikul õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. V™S § 87 alusel tuleb otsuse tegemisel tugineda üksnes väärteoprotokollis märgitud asjaoludele. Väärteoprotokollist ei selgu isikule etteheidetava rikkumise sisu, kuna väärteoprotokollis ei ole märgitud tuvastatud mass, lubatud väärtus ja väidetav ületamine. Lähtuvalt sellest ei ole isikul võimalust ennast kaitsta, sest talle ei ole teada, milles konkreetselt teda süüdistatakse. Osutatud on Riigikohtu praktikale 3-1-1-103-09, mille kohaselt väärteoprotokollis tuleb näidata kõiki faktilisi asjaolusid, mille alusel loeb kohtuväline menetleja süüteokoosseisu täidetuks.

1. Isikule on süüks arvatud LE § 196 ja 197 nõuete rikkumist. Antud normide näol on tegemist nö blanketsete normidega, mis ise sisaldavad viidet muu õigusakti normi rikkumisele. Sel juhul tuleks väärteoprotokollis näidata, millise käitumisega millise normi on rikutud. Osutatud on Riigikohtu praktikale 3-1-1-25-06, milles kohaselt väärteoprotokollis ja otsuses tuleb näidata normi konkreetne paragrahv, millest tuleneb isiku kohustus käituda teatud viisil. Kaitsja täpsustas kohtuistungil, et väärteoprotokollis on viited TSM määrustele nr 50 ja 51 olemas.
2. Massimõõteseadme kasutamise protokollis märgitud mõõtmise asjaolud ei vasta tegelikkusele. Nimelt toimus mõõtmine mitte valgel vaid hämaral ajal. Mõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritu ei ole usaldusväärne ja seega ei ole menetlusaluse isiku süü tõendatud. Miks kaitsja leiab, et mõõteseadme kasutamise protokollis sisalduvad andmed ei ole usaldusväärsed, ei ole kaebuses märgitud.
3. Rahatrahvi vähendamise taotlus põhjendab kaitsja sellega, et isikule on määrarud peaaegu maksimaalne trahv. Raskendavaid asjaolusid ei ole. Menetlusalune isik kahetseb ja arvestada tuleb majanduslikku olukorda. Majandusliku olukorra kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud - kohtu märkus. POOLTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL Kohtuvaidlustes jäi kaitsja kaebuses toodud seisukohale, et rikkumine ei ole usaldusväärselt tõendatud. Kohtuliku arutamise tulemina on tuvastatud, et metoodikapõhine kaalumine lubab teekalde suuruseks kuni 10%, seadme kasutamise juhendist nähtub, et lubatud kalle on 5 kraadi. Tuleb lähtuda kasutusjuhendist. Kuna nimetatud kaalud on usaldusväärsed kuni 5 kraadi teekalde puhul, metoodika aga lubab kaaluda suurema teekaldega kohas, ei ole selline kaalumine usaldusväärne. Enne kaalumist ei ole võimalik visuaalselt tuvastada teekaldet. Tunnistajate ütlused, et sel kohal olid kunagi teekalde mõõtmist teostatud, et tähenda, et teekalle oli mõõdetud just samas kohas. Analüüsides massimõõtmisseadme kasutamise protokolli, on nähtav, et sõiduki parem pool on ilmselt kaldes ja näitabki suuremaid tulemusi iga telje osas. See tekitab kõrvaldama kahtluse. Tuleb arvestada, et kohapeal oli menetlusalune isik segaduses, seetõttu ei saanud ta anda kohapeal hinnangu, et mõõtmise kohas on teekalle. 3 Kaitsja märkis, et kui kohus leiab, et rikkumine on siiski tõendatud, sel juhul kahetseb isik tehtut. Tuleb arvestada, et menetlusalune isik on professionaalne autojuht ja tema puhul ei ole rikkumiste arv karistamise seisukohalt oluline moment. Autojuht ei saanud hinnata kaalu visuaalselt. Kaal sõltub paljust- materjali niiskus, liik. Teadmiseks on, et kaalu püütakse välja arvutada väljatöötatud suhtarvuga, mis sõltub näiteks materjali niiskusastmest. Kui arvata, et tegu on toime pandud, siis ettevaatamatusest ja sel juhul oleks piisavaks karistuseks trahv 6000 krooni. Kohtuväline menetleja leidis, et menetluse isikule süüksarvatud tegu on usaldusväärselt tõendatud. Kaalumine toimus vastavalt metoodikale, mille kohaselt lubatud teekalle on 10%. Nagu näeb metoodika ette, hinnati teekalde esinemist visuaalselt. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et seesama koht on varasematel juhtudel mõõdetud kaldemõõdikuga ja see vastab lubatud piirile. Kasutusjuhendis on lubatud kalle 5 %, metoodikas 10%, see on aga akkrediteerimiskeskuse poolt arvestatud ja lubatud. Kalle 10% on isiku kasuks, sest sellest tuleneb ka suurem laiendmääramatus ehk lubatud veapiirid. Kuidas on koormatud paremad või vasakud teljed sõltub ka sellest, kuidas koorem on veokile paigutatud mitte aga otseselt sellest, milline on teekalle. Karistuse mõistmisel lähtuti sellest, et esiteks, koormuse ületamine on suhteliselt suur, ja teiseks, et isik on varem korduvalt samalaadsete tegude karistatud rahatrahvidega. KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDEID Kohtuistungil ülekuulatud N.A selgitas, et ta sõitis xxx xxx poolt ja xxx ristmikult pööras xxx poole. Sellel teel enne mäkke tõusu nägi, et tema järgi sõidab politseibuss. Talle anti võimaluse ära keerata ja siis peatati. Kontrolliti dokumente ja teostati kaalumist. Menetlusalusele isikule tundus, et maapind ei olnud piisavalt tasane ja sirge. Kaldemõõtmist ei olnud teostatud. Koorem oli kasepaberipuu 28 tihumeetrit. Visuaalselt ta ei oska arvestada kaalu. Kohtu küsimustele vastates selgitas menetlusalune isik järgmist. Teda kutsuti kaalumist jälgida, ta viibis selle juures. Lubatud sõiduki mass koos haagisega pidi olema 44 tonni, kaalutud sai 49 tonni. Ta ei ole aga süüdistusega nõus, sest seal võiks ju teekalle olema. Materjalid on eri kaaluga, ja silmajärgi ei ole tihtipeale võimalik kaalu määrata. Kaalu nõuete järgmiseks püüdis ta vähendada koorema kaalu. Ta ei olnud ka kohapeal mõõtmise tulemusega nõus. Ta ei teinud mõõtmise protokollile märkusi, sest selleks on ju 15 päeva aega. Kohtuvälise menetleja küsimustele vastates selgitas menetlusalune isik, et tegemist oli sel kohal asfalditeega, teekate oli põhimõtteliselt korras. Talle tundus, et teel on teega risti kalle. Ta ei esitanud vastuväidet mõõtmisele ega vastulauset, sest advokaat alles hiljem leidis, et tegemist võiks olla teekaldega. Kaitsja küsimusele vastas menetlusalune isik, et kaalumine toimus teeääres. 4 Massimõõteseadme kasutamise protokollist lk 15 nähtub, et sõiduki xxx4 rn xxxK haagisega Jyki V31 rn 949BT kaalumine toimus 04.10.2010 kell 07.45 xxx. kilomeetril. Kaalumiseks kasutati mitteautomaatkaalusid Evocar (6 tükki), kaalude numbrid on märgitud. Kaalud testitud 04.10.2010 kell 07.00, töökorras. Kaalumist teostati asulavälisel teel, hea nähtavuse juures, valgeajal, sademeteta, kuiv ja kattega tee. Tegemist on metsamaterjali veoga. Tabelis on näidatud veoki ja haagise lubatud ja mõõdetud teljekoormused, läiendmääramatus, kogukoormus 51040 kg, arvestades laiendmääramatust tulem on 49146 kgm seega ületamine 5146 kg. Menetlusalune isik märkis protokollile, et ta viibis kaalumise juures, muid märkusi ei ole tehtud. Mõõtmise juures viibis tunnistajana politseinik A. Hints. Mõõtevahendi taatlustunnistuste koopiatest lk 26-26 nähtub, et massimõõteseadme kasutamise protokollist märgitud mitteautomaakaalud, mis on teljekoormuskaalud, on volitatud asutuse nimelt Metroserdi poolt taadeldud 27.10.2009 ja 29.10.
4. Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud kaalumist teostanud E. Blaško selgitas, et tal on vastav koolitus läbitud ja tunnistus olemas. Kaalumisel pannakse igaühe ratta alla kaalud. Kaalumine toimus asfadikattega teel. Visuaalset teekalde esinemist tuvastatud ei olnud. Menetlusalune isik ei vaielnud kohapeal mõõtmise asjaolude vastu. Kaitsja küsimustele vastates selgitas tunnistaja, et kaalumiseks kasutatakse ka varem valitud so sobivad kohad, ka selle koha puhul on tegemist kohaga, kus ka varemgi kaalumist teostatud. Varem see koht oli kontrollitud ja kaldemõõdikuga mõõdetud. Peast ta neid kalde numbreid ei mäleta, kuid see on lubatu piires. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja A. Hints selgitas, et tema ja E. Blaško olid teenistusel, sõitsid politseibussiga, mis on ettenähtud sõidukite massi kontrolli teostamiseks. Talllinna-Narva mnt liikus autorong metsamaterjaliga, visuaalselt hinnati, et see võib olla ülekoormatud. Oli otsustatud läbi viia kaalumine. Autojuht oli rikkumisega kohapeal nõus. Kohtuvälise menetleja küsimustele vastates selgitas tunnistaja, et kaalumise kohal oli teekate tasane ja asfalteeritud. Tol korral teekallet mõõdetud ei olnud, kuid seda oli tehtud varasematel juhtumitel. Kaitsja küsimusele vastates selgitas tunnistaja, et peast ta ei mäleta, milline teekalle on selles kohas, kuid lubatud on kuni 10%. Kohtuistungil oli uuritud sõiduki koormuse mõõtmise metoodika lk 29-33, samuti raadiokaalude Evocar-2000 kasutusjuhend ja tehnilised andmed lk 34-
5. ASJASSEPUUTUVAD NORMID Liikluseeskiri 5 §
6. Sõiduki tegelik mass ei tohi ületada registrimassi, mis tahes telje koormus aga registreerimisel määratud väärtust, kui selle kohta pole «Teeseaduse» § 35 lõike 2 alusel kehtestatud korras välja antud eriluba. §
7. Kui koormaga või koormata sõiduki või autorongi tegelik mass või teljekoormus ületavad «Liiklusseaduse» § 15 lõike 1 alusel kehtestatud suurust, võib sõidukit kasutada «Teeseaduse» §-s 35 sätestatud korras. Liiklusseadus §
8. Sõiduki ja autorongi suurimad lubatud mõõtmed, massid ja teljekoormused

§ 74-33 järgi kui veose nõuete rikkumine.

Eeskätt analüüsib kohus kaitsja kaebuses tõstetatud probleemi, kas isikule esitatud süüdistus on piisavalt konkreetne, et selle alusel oleks võimalik tuvastada süütegu, ja menetlusalusele isikule oleks tõhusalt tagatud õigust kaitsta ennast tema vastu esitatud süüdistusest. Kaebuses on põhjendatult osutatakse kohtupraktikale muuhulgas ka väärteoasjades, mille kohaselt väärteoprotokolli lühike teokirjeldus peab samal ajal sisaldama kõikvajalikud asjaolud, mis on isiku vastutusele võtmise aluseks, lahendi 3-1-1-10309 p 11. „Nõue, et väärteoasja arutatakse väärteoprotokollis sätestatud ulatuses tähendab seda, et väärteoprotokoll peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetlejal võimalik lugeda vastav süüteokoosseis täidetuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjades nr 3-1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304; 3-1-1-84-07 - RT III 2007, 46, 368; 3-1-1-2-08 - RT III 2008, 12, 86; 3-1-1-9-08 - RT III 2008, 16, 106)..“. Kaitsja leiab, et väärteoprotokollis tuleks näidata autorongi tuvastatud mass, lubatud massi väärtus ja väidetav ületamine.Sisuliselt peab kaitsja vajalikuks süüdistuse konkretiseerimiseks näidata lühikeses teokirjelduses massimõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud massi arvud. Kohus nõustub, et väärteoprotokollis massi arvude näitamine oleks tegelikult põhjendatud rikkumise täiendava selguse ja korrektsuse mõttes. Näiteks sõidukiiruse 7 ületamise puhul näidatakse tavaliselt väärteoprotokollis sisalduvas süüdustuses, milline on teelõigul lubatud kiirus, millise kiirusega sõideti ja milline on ületamine. Menetlusalusele isikule esitatud väärteoprotokollis sisalduv süüdistus on tõesti formuleeritud väga lühidalt, märkimata on jäetud autorongi lubatud mass, tegelik mass ja mille võrra oli lubatud mass ületatud. Samas menetlusaluse isiku ütlustest, et lubatud mass on 44 tonni, mõõdetud sai aga 49 tonni, ning massimõõteseadme kasutamise protokollist, et menetlusalune isik viibis kaalumise juures, nähtub, et menetlusalusele isikule oli süüdistuse sisu täiesti arusaadav. Lubatud massi, tegeliku massi ja mille võrra massi ületati, on märgitud massimõõteseadme kasutamise protokollis kogu põhjalikkusega. Antud juhtumil kohus ei leia, et süüdistust saaks lugeda konkreetseks ainult siis, kui massi arvud on korduvalt nüüd väärteoprotokollis kajastatud oleks. Kohtu arvates kõik vajalikud asjaolud süüteo tuvastamiseks on väärteoprotokollis siiski märgitud. Väärteoprotokolli sisust on võimalik tuvastada, et menetlusalune isik teatud ajal ja kohas juhtis mõõtorsõidukit haagisega, mille tegelik mass ületas lubatud massi. Massimõõteseadme kasutamise protokollist on tuvastatav, et tegeliku massi lõplik lugem 49146 kg. Mootorsõiduki lubatud massi kohta on väärteoprotokollis sisalduv viide TSM määrusele nr 50, koodile 1302, mille punkti d kohaselt lubatud mass on 44 tonni. Sellest tulenevalt leiab kohus, et menetlusalusele isikule süüksarvatud tegu on väärteoprotokolli pinnalt täiesti tuvastatav. Eraldi kohus märgib, et kaitsja väide, et kuna LE § 196 ja 197 on blanketsed normid ja seega tuleb väärteoprotokollis näitama ka normi, mille kohta on blankeetses normis viidet tehtud, on igati põhjendatud ja tugineb kohtupraktikale. Samas peab kohus märkima, et see nõue on antud juhul väärteoprotokollis täidetud. Väärteoprotokollis on osutatud LE §-ga 197 sätestatud normile. LE §-s 197 sätestatud viide

§-le 15 lg 1(mis on ka blanketne norm) annab aluse suunduda kohe TSM määrusele nr 50. Väärteoprotokollis on osutatud vajadusele omada eriluba ületatud massi sõidukiga liiklemiseks, samuti normile (Teeseadus § 35 lg 2), mille alusel selline nõutav eriluba vormistatakse. Kaitsja ja menetlusalune isik on kritiseerinud massimõõteseadme kasutamise protokolli usaldusväärsust. Kaebuses on usaldusväärsust kahtluse alla seatud põhjusel, et kaalumine toimus mitte valgel, vaid hämaral ajal. Kohus vastab sellele argumendile, et tõenäosus, et hämarus võib kuidagi mõjutada objekti kaalu või kaalumise käiku või mõõtja võimet teostada kaalumist, on nullilähedane ja kohus ei võtta seda argumenti tõsiselt. Kohtuliku arutamise käigus seati massimõõteseadme kasutamise protokolli kahtluse alla põhjusel, et teekalle võib olla teguriks, mis mõjutab kaalumise käiku ja sellest lähtuvalt on tulemused tõele mittevastavad. Kui teekallet ei ole enne kaalumist kontrollitud ega tuvastatud, ei saa olla kindel kaalumise tulemuste õigsuses ja seega massimõõteseadme kasutamise protokolli usaldusväärsuses. Sellele argumendile vastab kohus, et kaitsja väide, et teekalle on kaalumisel mõjuv tegur, on igati põhjendatud. Kohtuistungil uuritud Sõiduki koormuse mõõtmise 8 metoodikast (edaspidi metoodika) nähtub, et art 7 kohaselt peab sõiduki kaalumiskoht olema visuaalselt hinnates tasane; ainult kahtluse korral tuvastatakse tee tasapinna kalle kaldemõõdikuga või muu meetodiga. Sellest tulenevalt on kohtuvälisel menetlejal õigus väita, et kaalumise kohas olevat teekallet kontrollitakse ja kalle tuvastatakse reeglina visuaalselt. Kaitsja väide, et teekallet ei olnud kontrollitud ega tuvastatud, ei vasta kohtuliku arutamise käigus tuvastatud asjaoludele. Tunnistaja A. Hints ja kaalumist teostanud tunnistajana ülekuulatud E. Blaško kinnitasid, et teekallet oli hinnatud enne kaalumist, kahtlust, et teekalle võib olla mittelubatu, tekkinud ei ole. Samuti tunnistajad kinnitasid kohtule, et selles kohas sellel teelõigul on teekalle olnud kontrollitud ja tuvastatud kaldemõõdikuga varasematel juhtumitel ja kalle on lubatud. Kohus juhib kaitsja tähelepanu sellele, et kaalumise juures viibinud professionaalne metsamatejali vedamisega tegelev autojuht ei teinud kaalumise käigu peale massimõõteseadme kasutamise protokollist ühtegi märkust ja kinnitas kohtuistungil, et mõte, et kaalumist võis mõjutada mittelubatud kalle, tuli hiljem advokaadist. Sellest tuleneb, et kohapeal mitte ainult kaalumist teostaval politseiametnikul, kaalumise juures viibival politseinikest tunnistajal kui ka menetlusalusel isikul endal ei tekkinud kahtlust lubatud teekalde osas. Tutvunud metoodikas kajastatud mõõtekoha valimiste reeglitega, arrt 7.1-7.4, leiab kohus, et kaalumist teostanud politseiametnik ei ole mõõtekoha valimise reeglite vastu eksinud. Väärteoasjas olev massimõõteseadme kasutamise protokoll vastab sama metoodikaga kehtestatud kaalumise protokollile esitatud nõuetele. Täiendavalt kohus märgib, et nimetatud metoodika ei ole Politsei- ja Piirivalve peadirektori käskkirjaga kinnitatud asutussisene mitte millelgi tuginev dokument, mis oleks üksnes ametnike loomingu tulemus. Metoodika art 3 näeb ette, et koostamisel on arvestatud rahvusvahelist standarti, mis käsitleb mõõtmise dokumenteerimist ja mõõtmiste üldläbiviimist, samuti rahvusvahelisi dokumente, mis näevad ette nõuded mitteautomaatkaaludele ning sätestavad nõudeid mõõtemääramatuse hindamise osas. Metoodika kohaselt võib kaalumise kohas olla teekalle kuni 10%. Kaalude kasutusjuhendis lk 37 on märgitud sõna-sõnaliselt : Evocar möötab õieti, isegi kui ratas ei ole kaalusilla keskel, kaalu alune on kaldus pluss miinus 5 kraadi, teine rattapaarist on osaliselt kaali peal. Kohus märgib, et kasutusjuhend ei käsitle sellist mõistet nagu lubatud veapiir, mis määratletakse mõõtevahendi metroloogilise kontrolli käigus, tuvastatakse tema täpsusklass, lubatud veapiir, mille alusel arvutatakse laiendmääramatus. Antud väärteoasjas ei ole vaidlust, et kaalumisel kasutatud 6 mitteautomaatkaalusid on metroloogilise kontrolli läbinud, sest mõõtevahendid on taadeldud ja väärteotoimikus on vastavate taatlustunnistuste koopiad olemas. Taatlustunnistuste koopiatest nähtub, et Evocar-2000 kaalude täpsusklass on IIII. Metoodika art 2 nähtub, et kaalumisel kasutatavad kaalud peavad standardi EN 45501 järgi vastama vähemalt IIII täpsusklassi nõuetele. Metoodikast tuleneb, et IIII täpsusklassi kaaluide kasutamisel ongi 10% teekalle lubatud, mis omakorda tähendab, et mõõtmisel tuleb arvesse võtta laiendmääramatust. Metoodikast tuleneb ka sedagi, kuidas arvutatakse ratta- telje- ja kogukoormuse 9 (art 11-13) ja milline on suhteline laiendmääramatus (vastavad tabelid on metoodikas toodud). Massimõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et iga telje osas oli laiendmääramatus välja arvutatud ja arvestatud lõpliku maasi kindlakstegemisel. Art 10 näeb ette, millised on lubamatud kaalumisviisid. Muuhulgas märgitud, et ei ole lubatud kaalumine, kui kaalud põhjustavad sõiduki kalde horisontaalist üle 10%. Kohus märgib, et ei ole esitatud ühtegi veenvat argumenti, et kaalumine toimus mittelubatud viisil, ehk kaalud oleksid põhjustanud sõiduki kalde horisontaalist üle 10%. Kohus leiab, et teekalle üle 10% on visuaalselt märgatav, sellest lähtub ka rahvisvaheliste dokumentide alusel koostatud metoodika. Kohus korduvalt osutab sellele, et kohapeal mitte ainult kaalumist teostaval politseiametnikul, kaalumise juures viibival politseinikest tunnistajal kui ka menetlusalusel isikul endal ei tekkinud kahtlust lubatud teekalde osas. Kohtuvaidlustes on kaitsja osutanud asjaolule, et massimõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt on veoki ja haagise paremad teljed ilmselt rohkem koormatud kui vasakud ja sellest nähtub kaitsja arvates, et veok seisis kaldega pinnal. See omakorda tekitab kõrvaldamata kahtluse kaalumise tulemuste kohta. Kohus sellega ei nõustu. Korduvalt osutab kohus sellele, et lubatud teekalle on kuni 10%, mis on ka visuaalaalselt märgatav eriti juhul, kui veok paikneb kaldega pinnal. Teekallet arvestades on metoodikast tulenevalt kehtestatud laiendmaaramatuse arvud, mis on antud juhul välja arvutatud ja lõpliku tulemuse fikseerimisel arvestatud. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kaalumine toimus metoodika kohaselt ja massimõõteseadme kasutamise protokollis kajastatud kaalumise käik ja tulemused on tuvastatud ja fikseeritud vastavalt metoodikas sätestatule. Kohus peab märkima, et ühe või teise osalise mittenõustumine mõõtmise tulemusega ei tähenda veel seda, et mõõtmine ei ole usaldusväärne. Mõõtmine on usaldusväärne juhul, kui see on jälgitav. Mõõtmine on jälgitav, kui on täidetud Mõõteseaduse §-st 5 lg 1 tulenevad jälgitavuse kriteeriumid. Mõõtesseaduse § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud käesoleva seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Kohus kontrollis mõõtmise jälgitavust ja tuvastas, et antud juhul on kaalumine teostatud pädeva mõõtja poolt, Ida Prefektuur (massimõõteseadme kasutamise protokollis on märgitud EAK tunnistus nr E 133 kehtivusega kuni 15.12.2011), mitteautomaatkaalud on taadeldud ning kaalumisel järgiti vastavat metoodikat. Järelikult teostatud kaalumine on jälgitav ja selle usaldusväärsuses ei ole kohtul tekkinud ühtegi põhjendatud kahlust. 10 Kohus leiab, et antud väärteoasja menetlemisel on kohtuväline menetleja järginud väärteomenetlusõiguse norme. Kohus leiab, et N.A pani väärteo toime ettevaatamatusest. KarS § 18 lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korras pidanud ette nägema. Kohus selgitab, et autojuhil on

§-st 2 lg 1 tulenev üldkohustus olla liikluses hoolikas ja ettevaatlik: „Kõik liiklejad ja muud isikud peavad järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist.“ Autojuhile on liikluses esitatud kõrgemad nõuded

§ 9

lg 1 tulenevalt: „Juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisvate või liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist.“ Hoolsuskohustuse järgmise vajadusest tulenevalt peab autojuht arvestama muuhulgas veose teostamist puudutavate õigusaktidega. LE § 196, 197,

§ 15

lg 1 , TSM määrustest nr 51 ja 50, Teeseaduse § 35 sätestatyud normidest on teada, et liiklema saab veokiga, mille mass ei ületa lubatut, juhul kui ületab, peab selle kohta olema seadusega nõutav eriluba. Seega õigusaktides sisalduv keeld on autojuhile ühiselt arusaadav ja selge. Samas nõustub kohus, et koorma kaalu hindamisel puudub autojuhil võimalus hinnata kaalu täpselt, sest koorma kaalumist enne sõitu ei toimu. Kaalu hindamisel lähtutakse nagu kaitsja märkis suhtarvust. Kohus möönab, et liikudes teel 04.10.2010 kell 07.45 ei olnud N.A teadlik, et autorongi kaal on 49146 kg, ehk ületab lubatut massi 44 tonni, kuid oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korras pidanud ette nägema. Kohus leiab, et professionaalne autojuht, kes tegeleb metsamaterjalide vedamisega pikaajaliselt on juba mitu korda väärteokorras karistatud lubatud massi ületamise eest, on piisava ettevalmistuse saanud, et hakata hindama koorma kaalu adekvaatselt, kasutades suhtarvu. Autojuhi kogemust arvestades, et ole massi ületamine vabandatav põhjusel, et ükski õigusakt ei näe autorongi kaalumist enne sõitu ja autojuht ei saa kaaluda veokit visuaalselt. Kohus ei tuvastanud N.A süüd välistavaid asjaolusid KarS-u

1. peatüki
2. jao tähenduses. KARISTUS Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt karistati N.A KarS § 63 kohaldamisega ühise teo eest, mis vastas tegelikult kahele väärteokooosseisule. Ta juhtis mootirsõidukit ületades lubatud massi, ohustades seega teerajatise püsivust ja mittelubatud massiga sõiduki juhtimisel puudus autojuhil seadusega nõutav eriluba, rikkudes sellega veoseveo nõudeid. Kars § 63 kohaldamisega määrati isikule karistus raskeima sanktsiooni järgi ehk Teeseaduse § 40-1 lg 1 alusel. Kohus leiab, et KarS § 63 kohaldamine on põhjendatud, sest tegemist tõesti ühise teoga – auto juhtimisega, mille juures ületati lubatud massi ja ohustati teerajatise püsivust, mis on eraldi väärtegu Teeseaduse § 40-1 lg 1 alusel, ning juhtimisel rikuti veoseveo 11 nõudeid, kuna puudus eriluba ületatud massiga sõiduki kasutamiseks, mis on väärtegu

§ 74-33 alusel.

N.A-le on määratud Teeseaduse § 40-1 lg 1 alusel karistusena rahatrahv 187 trahviühikut ehk 11220 krooni Teeseaduse § 40-1 lg 1 alusel kohaselt võib väärteo eest määrata põhikaristusena rahatrahvi kuni 12000 krooni ehk 200 trahviühikut. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et N.A-le on määratud rahatrahv sanktsiooni maksimummäärale lähedases määras. Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 sätestatust. Arvestada tuleb karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü toimepandust. Viimasest lausest tuleneb, et karistamine on tegupõhine. Lubatust suurema massiga sõitmine ja teerajatise püsivuse ohustamine, samuti veoseveo nõuete rikkumine ehk eriloa puudumine on ohudelikt. Sõites massi ületamisega vähemalt 49146 kg, mil lubatud mass on 44 tonni, ohustas N.A oma teoga teerajatise püsivust. Massi ületamine on üle 4 tonni, ehk umbes 9% lubatust massist, mida ei saa kohtu arvates lugeda suhteliselt väikseks. Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et tegu on toime pandud ettevaatamatusest, mis kohtu arvates kergendab isiku vastutust. N.A on ka varem karistatud liiklusalaste süütegude eest kokku 8 korral. Teeseaduse § 40-1 lg 1 järgi on ta varem karistatud korduvalt 4 korral, viimati aprillis 2010 rahatrahviga summas 8400 krooni. Enne seda oli ta sama paragrahvi alusel karistatud rahatrahvidega 3300 krooni, 5100 krooni, 7200 krooni. Kõik trahvid on tasutud. Samas jätkab menetlusalune isik samalaadsete rikkumiste toimeopanemist. Kaitsja palus juhul, kui kohus leiab, et rikkumine on tõendatud, lugeda, et isik kahetseb tehtut ja arvestada kahetsust kergendavaks asjaoluks. KarS § 57 lg 1 p 3 näeb ette karistuse kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse. Kohus arvestab isiku kahetsust ja märgib, et isiku süütunnistamine oli karistuse määramisel arvesse võetud kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel. Teeseaduse § 40-1 lg 1 järgi ettenähtud sanktsiooni kesmine määr on 6000 krooni. Kohus märgib, et arvestatud kahetsus annab alusel karistuse määramiseks ja mõistmiseks alla keskmise määra. Samas arvestab kohus, et tegemist on ühtse teoga, mis tegelikult vastab kahele väärteokoosseisule. Karistuse mõistmisel ei saa kõrvale jätta ka eripreventiivseid eesmärke, ehk menetlusaluse isiku isiksusest tulenevaid asjaolusid. Karistus peab olema teole vastav ja efektiivne, et mõjutada isikut hoiduda edaspidi süütegude toimepanemisest. Kaebuses taotletakse juhul, kui kohus peab rikkumise tõendatuks, rahatrahvi vähendamist, mis tähendab omakorda, et karistuse määr on isikule piisavalt 12 tunnetav. Varem on menetlusalune isik karistatud samalaadsete rikkkumiste eest 4 korral rahatrahvidega, mille summad algasid 3300 kroonist ja viimine trahv küündis 8400 kroonile. Trahvid on makstud ja sellele vaatamata taas pani isik toime samalaadse rikkumise toime. See näitab, et varasemate trahvide määrad ei olnud piisavad isiku mõjutamiseks hoiduda edaspidi uute süütegude toimepanemisest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et sanktsiooni maksimummäärast väiksemas määras rahatrahvi määramine on kooskõlas karistuse määramise ja mõistmise põhimõtetega ja õiglane. KOHTU MEE™EDN.A kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja Ida Prefektuuri vanemliikluspolitseinik Heiki Linduse poolt tehtud 21.10.2010 otsus väärteoasjas 2402,10,001980 muutmata. Kohtunik Inna Kirsipuu Ärakiri õige №oremreferent Liivi Õun Kohtuotsus jõustus 06.05.2011 №oremreferent Liivi Õun 13