KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.08.
- a, Tallinn Kohtuasja number 1-11-5046 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Malle Preimer ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi aeg ja koht 23.08.2011.a., Tallinn M.R süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi Kriminaalasi kiirmenetluses lühimenetluse sätteid kohaldades Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 21.04.2011.a. otsus Apellant süüdistatav Prokurör Katrin Kabel M.R Süüdistatav Kaitsja elukoht: xxxxxxxxx x-xx, xxxxxxx, isikukood: xxx, kodakondsus: EV kodanik; emakeel: vene keel; haridus: keskharidus, töökoht: Jumbostrap AS, õmbleja; varem kriminaalkorras karistatud: 4 korda, viimati 10.02.2010.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 9 alusel vangistusega 2 aastat, KrMS § 238 lg 2 alusel vangistusega 1 aasta ja 4 kuud. Vabanes pärast karistuse kandmist 28.12.2010.a advokaat Dmitri Školjar RESOLUTSIOON Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 21.04.
- a otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu 1
(4)otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu 21.04.
- a otsusega mõisteti M.R süüdi KarS § 199 lg 2 p 9§ 25 lg 2 järgi ning teda karistati üheaastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus karistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks jäi 8 kuud vangistust. M.R mõisteti süüdi selles, et ta püüdis 19.04.2011.a. kella 20.30 ajal Tallinnas Lasnamäe Maksimarketist varastada 9 pakki sigarette Marlboro punane, ühe paki sigarette Marlboro Gold ja ühe paki sigarette Kent punane, kokku kaupa kogumaksumusega 32,95 eurot. Nimelt pani ta kauba endale kotti ning möödus kaupluse kassadest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Kuritegu jäi aga lõpule viimata, kuna kaupluse turvatöötaja pidas M.R kinni. Tegemist oli süstemaatilise varguse katsega KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi, kuna M.R oli viimati kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 10.02.2010.a. otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi reaalse vangistusega ja 12.04.2011.a. ning 14.04.2011.a. Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo otsustega KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavate pisivarguste toimepanemise eest rahatrahvidega. Kohus leidis, et M.R ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna M.R ei ole teinud eelnevatest karistustest järeldusi, vaid jätkas kuritegude toimepanemist. Kuna M.R on varem karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest, ei pidanud maakohus põhjendatuks lühiajalist vangistust. Kohus ei pidanud puhtsüdamlikuks M.R avaldatud kahetsust.Vastuseks kaitsja kohtuvaidlustes avaldatud seisukohale, et M.R karistus võiks olla kergem kui palus prokurör, kuna kahju puudumist ja et tegu jäi katsestaadiumi, märkis kohus, et varguste avastamine ja varastatud kauba kauplusele tagastamine ei sõltunud M.R tahtest, mistõttu ei ole asjakohane arvestada karistust kergendava asjaoluna kuriteoga tekitatud kahju puudumist. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. M.R pani kuriteo toime temale väljakujunenud ja läbimõeldud käitumis- ja tegevusmallide kohasel ning tema näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud tegude õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Maakohus asus seisukohale, et M.R suhtes ei ole võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid, kuna M.R on eelnevalt korduvalt karistatud reaalse vangistusega. Pealegi ei sobi üldkasulik töö kohtu hinnangul isikule, kellel on terviseprobleemid, s.t. HIV, hepatiit ja südamepuudulikus, kuna on küsitav üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. M.R suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes. Kohus märkis, et tal puudub igasugune usk, et M.R suudaks vabaduses viibides hoiduda uute varavastaste süütegude toimepanemisest ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on M.R puhul väga kõrge. Ka ei ole M.R suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest M.R tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt.
- Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes vaidlustab maakohtu otsust mõistetud karistuse osas. Apellant heidab kohtule ette, et kohus ei ole arvestanud ühtegi kergendavat asjaolu. Nimelt leidis kohus, et avaldatud kahetsus ei ole puhtsüdamlik, üldkasulik töö ei ole sobiv isikule, kellel on 2
(4)terviseprobleemid ning karistust ei saa jätta ka tingimisi täitmisele pööramata. Süüdistatav leiab, et kohus oli erapoolik. Kohus leidis, et ükski muu karistus peale reaalse vangistuse ei ole M.R-ile sobiv ning ka vangistus ei saa olla lühiajaline. Samas kohus ei arvesta sellega, kuidas vangistus mõjutab M.R rasedust ja sellega koos tema tervislikku seisundit. M.R märgib, et tal oli töökoht ja seega ta oleks võimeline tegema ka üldkasulikku tööd. Ebaõige on kohtuotsuses olev väide, et süüdistataval puudub igasugune sissetulek. Vargus ei olnud ettekavatsetud, vaid spontaanne. Pealegi jäi tegu katsestaadiumisse.
- Ringkonnakohtu istungil jäi M.R oma apellatsiooni juurde, kuid täpsustas esitatud taotlust. Nimelt taotles M.R lühemaajalist vangistust, leides, et põhjendatud oleks olnud mitte üheaastane, vaid kuuekuuline vangistus. Kaitsja toetas esitatud apellatsiooni, prokurör palus jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohtu hinnangul vastav maakohtu poolt M.R-ile mõistetud karistus KarS § 56 lg 1 nõuetele ega ole toimepandud tegu arvestades ebaproportsionaalselt raske.
- Kui kuritegu jääb katsestaadiumi, on kohtul KarS § 25 lg 6 kohaselt küll õigus, kuid mitte kohustus karistust kergendada. S.t kohus peab hindama, kas konkreetsel juhul olid asjaolud sellised, mis tingiks karistuse kergendamise. Käesoleval juhul on maakohus otsuses põhjendanud, miks ta ei pea karistuse kergendamist õigustatuks. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Süü suuruse seisukohalt tuleb ühest küljest tõdeda, et asjade väärtus, mida M.R püüdis varastada, ei olnud kuigi suur, kuid arvestada tuleb ka teo süstemaatilisusega seotud aspekte, nt seda, kui palju aega on möödunud eelmise samalaadse teo toimepanemisest. Kriminaaltoimikus olevatest kiirmenetluse otsustest (tl 25-26 ja 27-28) nähtuvalt pani M.R eelmised samalaadsed vargused toime 12.04.2011 ja 14.04.2011, s.o vaid viis päeva enne käesoleva menetluse esemeks oleva kuriteo toimepanemist. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et mõistetud karistus vastab isiku süüle. Nimelt on KarS § 199 lg-s 2 nimetatud tegude eest ette nähtud kuni 5-aastane vangistus ja seega on mõistetud karistus viis korda väiksem KarS § 199 lg 2 p 9 järgi mõistetavast maksimaalsest ettenähtud karistusest.
- Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks apellatsioonis esitatud väidet, et maakohus suhtus süüdistatavasse eelarvamusega ja oli otsust tehes erapoolik. Esiteks tuleb tõdeda, et ebaõige on väide, et maakohus jättis kõrvale kõik kergendavad asjaolud. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus otsuses KarS § 57 p-s 7 sätestatud karistust kergendava asjaoluna toonud välja M.R raseduse, tuginedes seejuures M.R enda väitele, et ta on
- kuud rase. Küll leidis maakohus, nagu apellatsioonis märgitud, et puudub teine karistust kergendav asjaolu, kuna M.R avaldatud kahetsus ei ole puhtsüdamlik. KarS § 57 p 3 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks mitte lihtsalt kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus. Seega peabki kohus hindama, kas avaldatud kahetsus on siiras. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et avaldatud kahetsust ei saa siiraks lugeda. Teiseks viitas apellant sellele, et kohus andis negatiivse hinnangu tema isikule ja avaldas kahtlust, et vabaduses viibides ei suudaks M.R hoiduda uute varavastaste kuritegude toimepanemisest. Kohtukolleegium märgib, et KarS § 56 lg 1 kohaselt peab kohus karistuse mõistmisel lisaks isiku süüle arvestama muuhulgas õiguskorra kaitsmise huvisid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seega peabki kohus karistuse mõistmisel, aga ka otsustamisel, kas on alust jätta mõistetud vangistus tingimisi täitmisele 3
(4)pööramata või asendada see üldkasuliku tööga, hindama uute kuritegude toimepanemise ohtu. Lähtudes sellest, et vaid mõni kuu pärast eelmise vangistuse kandmiselt vabanemist pani M.R toime kolm uut vargusekatset, kusjuures teda ei hoidnud uue kuriteo toimepanemiselt tagasi ka töökoha leidmine ega rasedus. 7. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium apellatsioonid rahuldamata ja Harju Maakohtu 21.04.2010. a otsuse muutmata. Sten Lind Malle Preimer Urmas Reinola 4
(4)