4-12-2224/5

Väärteoasi nr.4-12-2224 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 13.08.2012.a Kohus Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja Kohtunik Aime Ivanson Kaevatav otsus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu poolt 02.05.2012.a koostatud otsus väärteoasjas nr 2302,12,004983 Menetlusalune isik (kaebuse esitaja) V.H, isikukood xxx elukoht: xxx Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Põhja korrakaitsebüroo (Rahumäe tee 6, Tallinn) Menetluse liik kaebemenetlus, kirjalik menetlus prefektuuri LÕPPOSA Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu poolt 02.05.2012.a koostatud otsus väärteoasjas nr 2302,12,004983 muutmata ja V.H kaebus karistuse kergendamiseks rahuldamata. Edasikaebe kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadi vahendusel või kohtuväline menetleja Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast, teatades Harju Maakohtule kassatsiooni esitamise soovist eelnevalt 7 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kaevatava otsuse sisu V.H karistati kohtuvälise menetleja otsusega liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 160 eurot selle eest, et tema 08.04.2012.a. kell 18:42 Harju maakonnas Saue vallas Tallinn-Pärnu-Ikla maantee 22 km-l juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 29 km/h võrra, sõites kiirusega 127+-8 km/h. Nimetatud rikkumise eest võttis kohtuväline menetleja LS § 227 lg 5 p 1 alusel V.H-lt lisakaristusena ära juhtimisõiguse üheks kuuks. Taotlus Kohtule esitatud kaebuses palus V.H kergendada tema karistust LS § 227 lg 5 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmise osas, kuna tal ei ole muid võimalusi tööl käimiseks ja tema töö vajab vahest ka T-kategooria luba, mille ta alles omandas. V.H avaldas kaebuses, et kohtuistungist ta osa võtta ei soovi. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu kaebuse arutamisele kirjalikus menetluses ja esitas omapoolse seisukoha, milles palus kaebus jätta rahuldamata. Kohtuväline menetleja leidis, et kiiruse ületamine on tõendatud tunnistaja M. Vaariku ütluste ja liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Kiirusemõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust. Menetlusalune isik pani õigusrikkumise toime tahtlikult, kuna tema poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suur, et see pidi olema menetlusaluse isiku poolt tajutav ja ei saanud talle märkamatuks jääda. Arvestades isikut iseloomustavaid andmeid (varem on isikut korduvalt karistatud õigusrikkumiste toimepanemiste eest, määratud karistused on kehtivad) ja teo ohtlikku laadi, on kohtuväline menetleja seisukohal, et määratud karistus on proportsionaalne ja õiglane ning alused rahatrahvi vähendamiseks ja juhtimisõiguse äravõtmise tühistamiseks puuduvad. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud V.H kaebusega, kontrollinud väärteoasja materjale ning võtnud aluseks kohtuvälise menetleja seisukoha, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. V.H ei vaidlusta kiiruse ületamist kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas ning lisaks süü omaksvõtule tõendavad aset leidnud rikkumist liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ja tunnistaja Marilin Vaariku ütlused. Nimetatud protokolli kohaselt oli Harjumaal Saue vallas Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 22 km piirkonnas lubatud suurim kiirus 90 km/h, sõiduk Honda Civic reg.märgiga xxx, mida juhtis V.H, sõitis aga kiirusega 127+-8 km/h. Kiirust mõõdeti kiirusmõõteseadmega Stalker MDR nr. AS

1. Mõõtevahendi taatlustunnistus nr. TTRSS-11/00099 tõendab, et mõõteseade oli taadeldud 20.09.2011.a, seadet oli testitud 08.04.2012.a. kell 14:40 ja seade oli töökorras. Seega oli sõiduki Honda Civic reg.märgiga xxx kiiruse näit õige ning V.H esmase juhiloa omanikuna ületas sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h võrra. M. Vaariku tunnistajana antud ütlused kattuvad kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis märgituga. Seega on tuvastatud väärteo toimepanemine V.H poolt ning tema tegevus vastab LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele. Menetlusalune isik on 16.aprillil 2012.a. saatnud kohtuvälise menetleja e-posti aadressile seletuse, milles tunnistas kiiruse ületamist, kuna tahtis kõrvalreas liikuvatest sõidukitest kiiremini mööduda. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et V.H poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suur, et see pidi olema menetlusaluse isiku poolt tajutav ja ei saanud talle märkamatuks jääda. Arvestades rikkumise kohal kehtestatud lubatud maksimaalse sõidukiiruse piirmäära ületamise ulatust ning seda esmase juhtimisõigusega juhiloa omaja poolt, kes vastavalt LS §-le 50 lg 2 ei tohi sõita kiiremini kui 90 kilomeetrit tunnis, ei ole kahtlust, et V.H teadis 2 süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamist ja vähemalt pidas võimalikuks lubatud sõidukiiruse ületamist kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis märgitud määras. Kuna ta on ise tunnistanud, et soovis kõrvalreas liikunud autodest kiiremini mööduda, oli talle järelikult ükskõik, millise kiirusega sõita ehk siis möönas ta kiiruse ületamist ka mitte vähem kui 29 km/h. Seega pani ta LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole ning kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. Samuti on menetlusalusele isikule karistuse määramine toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. LS § 227 lg 2 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sama paragrahvi lõige 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Vastavalt karistusseadustiku §-le 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. V.H karistati rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses ehk summas 160 eurot ning lisakaristusena võeti ära juhtimisõigus üheks kuuks, seega on kohtuväline menetleja karistanud V.H põhikaristuse osas alla sanktsiooni keskmist määra, lisakaristuse osas aga sanktsiooni alammääras, karistust kergendava asjaoluna on arvestatud puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et karistuse kergendamiseks, s.o juhtimisõiguse äravõtmise tühistamiseks, puudub alus. Kohtu hinnangul on lisakaristuse kohaldamine antud juhul põhjendatud ning kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastab V.H süü suurusele ning on õiguskorra kaitsmise huvisid arvestav. Karistusregistrist nähtuvalt on V.H ka 28.01.2012.a otsusega karistatud LS § 227 lg 2 järgi, kuid üksnes rahatrahviga 44 eurot, 13.03.2012.a otsusega on V.H taaskord karistatud LS nõuete rikkumise eest rahatrahviga (LS 242 lg 1 järgi). Hinnates liiklusalaste rikkumiste lühikest ajavahemikku saab sellest vaid järeldada, et varasematest karistustest ei ole V.H vajalikke järeldusi teinud ning turvalise liikluse tagamiseks on lisaks põhikaristusele vajalik ka lisakaristuse kohaldamine. V.H on küll oma rikkumist tunnistanud ja tehtut kahetsenud, kuid ainuüksi sellele asjaolule toetudes ei ole lisakaristuse tühistamine põhjendatud. On oluline, et V.H ka tegelikult tunnetaks oma vastutust liikluses osalejana ning saaks aru oma teo keelatusest. Rikkudes liikluseeskirju ning suhtudes liikluskorda hoolimatult ja vastutustundetult, seab kaebuse esitaja ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu ja tervise ning sellekohase käitumise takistamiseks on antud juhul põhjendatud just lisakaristuse kohaldamine. Seda enam, et liiklusalased rikkumised on V.H toime pannud esmase juhiloa omanikuna ning käesolevas väärteoasjas on ka põhikaristus määratud alla sanktsiooni keskmist määra. Kaebuses toodud väide, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik seoses tööga, on paljasõnaline ja tõendamata ning ei saa olla aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Isik, kellele juhtimisõiguse omamine on igapäevaselt hädavajalik, peab eriti hoolikalt järgima liikluseeskirju ning nendest ka kinni pidama, mitte jätkama õigusvastast tegevust lootuses, et rikkumisi kas ei märgata või nendele siis seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Kohus juhindub V™S § 120 lg 1, § 132 p.
2. Kohtunik 3