4-13-788/9

Väärteoasi nr. 4-13-788 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 12.04.2013.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Piret Liivo Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 14.01.2013.a. otsuse väärteoasjas nr. 2302,12,018627 osalise tühistamise nõudes Kaebuse esitanud isik D.P, isikukood xxx, elukoht: XXX Menetluse liik Kirjalik menetlus KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON V™S § 132 lg 1 alusel jätta D.P kaebus rahuldamata ning Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 14.01.2013.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,12,018627 muutmata. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse juht politseimajor Oleg Lodeikini 14.01.2013.a. väärteoasjas nr. 2302,12,018627 tehtud otsusega tuvastati, et D.P juhtis 23.12.2012 kell 08.43 Järvevana tee 1, Tallinna linnas, Harju maakonnas mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,33 mg. Liiklusseaduse § 69 lg.5 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Seaduse § 224 lg.2 sätete kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 punkti 1 sätete kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Tulenevalt Politsei ja Piirivalve seaduse § 723 , võib politsei kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine esinemist. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. D.P tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,33mg/l. Seega on nimetatud mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg.2 p.2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et menetlusaluse isiku süüline käitumine LS § 69 lg 5 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toimepandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega (menetlusaluse isiku ütlused, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, indikaatorvahendi kasutamise protokoll, tunnistaja Aleksandr W ’i ütlused, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus). Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Menetlusalune isik pani toime enamohtliku väärteo. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt tuvastati kaebaja organismis lubatud alkoholipiirmäära ületamine, isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,38 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ning tulemuseks saadi 0,33 milligrammi liitri kohta. Seega on tegemist mootorsõiduki juhile lubatud alkoholi piirmäära ületamisega väljahingatavas õhus. Kuivõrd mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on enamohtlik liiklusalane rikkumine, tingib see karistuse ranguse. Karistuse määramisel võttis kohtuväline menetleja arvesse isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Karistuse mõistmisel tuleb eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestada süüdlase isikut. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut ka varem liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud. Lisaks eeltoodule tuleb karistuse määramisel arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvidega ning sinna alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on suurimaks ohuallikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil kohustus enne sõitma asumist veenduda oma tervisliku seisundi lubatavuses mootorsõiduki juhtimisel. Menetlusalune isik, tarvitades enne mootorsõiduki juhtimist alkoholi, viis end seisundisse, mis on juhile keelatud ning sellele vaatamata eeldas iseendale hinnangu andmisel, et tema tervislik seisund võimaldab tal mootorsõidukit juhtida, jättes selles aktiivse tegevuse kaudu veendumata. Selline käitumine näitab kaebaja ilmselget üleolevat suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse. Seetõttu on oluliseks karistuse määra valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada üksnes siis, kui ohtlik juht kõrvaldatakse liiklusest. Arvestades, et tegemist ei ole menetlusvälise isiku poolt esmase liiklusalase rikkumise toimepanemisega, on põhjendatud nii põhikaristuse kui ka lisakaristuse võrdlemisi range kohaldamine. Juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusreeglite ja liiklusseaduse tundmine, seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui ka karistustest nimetatud nõuete rikkumise eest. Kaebaja seisund mootorsõiduki juhtimisel viitab sellele, et menetlusalune isik on ise teadlikult ja tahtlikult viinud end sellisesse seisundisse ning rikkunud liikluskorda. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et süüteo toimepanijal puudub seadusest tulenev õigus valida enda karistamiseks temale sobiv liik ja määr. Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks võib üksnes põhikaristusena rahalise karistuse 200 trahviühiku, so 800 euro kohaldamine ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks mõjutada Anatoli 2 D.P edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on üks raskemaid ja ohtlikumaid liikluseeskirja rikkumisi, millega seatakse reaalsesse ohtu nii juhi enda kui ka teiste seaduskuulekate liiklejate elu ja tervist. Lähtuvalt ülaltoodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et D.P-le on määratud õiglane ja proportsionaalne karistus ning rahalise karistuse kohaldamine 800 euro ulatuses ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks on põhjendatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. KAEBUSE SISU D.P esitas 07.02.2013 Harju Maakohtule kaebuse, milles palub Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 14.01.2013.a. otsuse väärteoasjas nr. 2302,12,018627 osaliselt tühistada. Kaebaja ei vaidle vastu, et pani toime LS § 224 lg 2 järgi sätestatud väärteo, samuti ei vaidle vastu rahatrahvi suurusele. Leiab, et ebaõiglane on kohaldada tema suhtes lisakaristust – 4 kuuks juhtimisõiguse äravõtmist. Selgitas, et tol päeval ei pidanud ta üldse autot minema juhtima, kuivõrd aga üks isik soovis osta tema autot, läks seda näitama. Hommikul tundis end kainena. Selle tagajärjeks oli liikluseeskirja rikkumine, kuigi auto sai müüdud. Kaebaja otsis pikka aega tööd, juhilubade olemasolu on elulise tähtsusega. Kui tal on juhiload, suudab tasuda talle määratud rahatrahvi. Kaebaja leiab, et lisakaristuse kohaldamist saab vältida. KOHTU SEISUKOHT Kohus, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv on õigesti määratud ja õiglane, st on proportsionaalne arvestades rikkumise raskust. Kaebuse esitaja ei vaidlusta, et ta juhtis 23.12.2012 mootorsõidukit olles ise alkoholijoobes. Mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei tohi alkoholi olla 0,10 milligrammi või rohkem. Kaebuse esitajal tuvastati alkoholisisalduse määr väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga 0,33 mg/l. Kaebaja, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi, otsustas siiski istuda autorooli, arvates, et alkoholi mõju on juhtima asumise ajaks lahtunud. Seega kaebaja ei veendunud eelnevalt piisavalt põhjalikult, et ta ei oleks alkoholijoobes. Kohus leiab, et kaebuse esitaja, omades mootorsõiduki juhtimisõigust, on teadlik ka asjaolust, et joobeseisundis sõiduki juhtimine on karistatav, see tähendab, et isik peab oma teo tagajärgede eest kandma vastutust. Veel leidis kaebaja, et kui tal on olemas juhiload, siis ta suudab määratud trahvi tasuda. KarS § 56 lg.1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mõistetud rahalise karistuse eripreventiivne eesmärk seisneb püüdluses mõjutada õigusrikkujat edaspidi käituma seadusekuulekalt ning mitte toime panema sarnaseid ega ka teisi rikkumisi. Eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks tuleb arvestada muuhulgas ka süüdlase isikut. Kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas selgelt väljendanud, et karistuse määramisel võeti arvesse menetlusaluse isiku puhtsüdamlikku kahetsust, aga ka seda, et isik on varem korduvalt väärteokorras karistatud. Üldpreventsiooni olemus on aga teiste inimeste mõjutamine õigusrikkumisi mitte toime panema. Samuti kujutab õiguskorra kaitsmise huvide arvestamine üldpreventiivseid kaalutlusi. Õiglase karistuse kaudu kinnitatakse inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Arvestades ka asjaolu, et mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on üldohtlik süütegu, sest joobeseisundis olev juht väljendab selliselt oma hoolimatust ja 3 vastutustundetust üldisesse liikluskorda ning teiste inimeste eludesse ja tervisesse, on igati põhjendatud selliste liiklusrikkumiste eest isiku võrdlemisi range karistamine. Alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimisega on menetlusalune isik seadnud ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elud, tervise ja varad. Sellise rikkumise eest näeb sanktsioon ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni. Lisaks on sellise rikkumise eest lisakaristusena võimalik ära võtta isiku mootorsõiduki juhtimisõigus kolmest kuni üheksaks kuuks. Kohus märgib, et menetlusalune isik, asudes juhtima mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, so olles alkoholijoobes, pidas oma stabiilsest majanduslikust olukorrast olulisemaks liiklusrikkumise toimepanemist. Asjaolu, et D.P oleks vaja sõiduki juhtimise õigust seoses tööülesannetega ning et ta suudaks tasuda talle määratud rahatrahvi, pidanuks kaebajal eriliselt meeles olema iga päev ning sundima teda hoiduma liiklusnõuete rikkumisest. Seega peaks isik ise tegema kõik selleks, et ta järgib liikluseeskirja nõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid. Samuti peaks isik, kes on saanud juhtimisõiguse ning on seetõttu teadlik liiklusnõuetest, olema teadlik ka sellest, et tema enese liiklusnõuetega vastuolus olev käitumine võib põhjustada juhtimisõiguse äravõtmise. Kohtuväline menetleja, mõistes D.P-le LS § 69 lg.5 sätestatu rikkumise eest põhikaristusena rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks, kasutas selliselt oma diskretsiooniõigust. Kohtuväline menetleja on nii väärteootsuses kui ka oma kirjalikes seisukohtades selgelt ja arusaadavalt põhjendanud, miks menetlusalusele isikule määrati just konkreetne karistus. Lisaks märgib kohus, et sellise karistuse määramine on igati kooskõlas kohtuvälise menetleja varasema praktikaga. Kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv on ligilähedane keskmise määraga. Kohus leiab, et põhikaristusena määratud rahatrahv ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks on proportsioonis toimepandud väärteoga. Eeltoodust tulenevalt ei näe kohus põhjust tühistada kohtuvälise menetleja otsust lisakaristuse kohaldamise osas. D.P ei ole taotlenud määratud rahatrahvi ositi tasumist. Kohus juhindub V™S § 132 punktist 2, § 133, § 134, § 135 lõikest 6. Piret Liivo Kohtunik 4