lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus Menetlusest osa võtnud isikud RESOLUTSIOON Menetlusalune isik: B.E, ik: XXX, elukoht: XXX V™S § 120 korras 1. Jätta B.E kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 11.03.2013 otsusele nr 2317,13,000196 B.E karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 11.03.2013 otsus nr 2317,13,000196 B.E karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 09.01.2013 kell 02.25 Õismäe tee 90 maja juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes grammis juhi veres oli alkoholisisaldus 1,26 +/- 0,05 mg, seega mitte väiksem kui 1,21 mg/g, millega rikkus LS § 69 lg 5 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotleti põhikaristusena määratud rahatrahvi summa vähendamist ja selle tasumise ajatamist ning lisakaristuse määra vähendamist kolme kuuni. Kaebust põhjendatakse sellega, et ta ei ole varem sarnast süütegu toime pannud, kahetseb toimepandut puhtsüdamlikult. Kaebuse esitaja on töötu, kuid üritab aktiivselt tööd leida kuna ülalpidamisel on ka väike laps. Kasutab sõidukit töö otsingul, et olla mobiilsem. Kohtuväline menetleja esitas kirjaliku seisukoha kaebusele ja leidis, et jääb otsuses toodud seisukohtade juurde ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kirjaliku seisukoha kohaselt leiab kohtuväline menetleja, et mootorsõiduki juhtimisõiguse vajalikkus seoses töö otsimisega ei tulnud kaebajale ootamatuna pärast rikkumise toimepanemist. Saab eeldada, et isik, kellele on antud mootorsõiduki juhtimise õigus, on teadlik nii liiklusseaduses toodud nõuetest kui ka selles sätestatud sanktsioonidest. Seega ei saanud menetlusalusele isikule olla üllatuseks asjaolu, et liiklusnõuete rikkumise eest võidakse rikkujat lisaks rahatrahvile karistada ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise või arestiga. Juhul, kui isik peab omale mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolust sõltuva elustiili hoidmist oluliseks, peab isik igapäevases elus valima sellise käitumisviisi, mis tagaks temale juhtimisõiguse säilimise. Selline asjaolu ei ole aga kaebajale soovitud mõju avaldanud ega sundinud teda hoiduma väärteo toimepanemisest. Kaebaja poolt toimepandud väärteo iseloom viitab sellele, et kaebaja on liikluses iseendale kui ka teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks nii isikule endale, kui ka teistele liiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui isikult on mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud ja ta aktiivselt mootorsõidukijuhina liikluses ei osale. Väärteoasjas ei ole tuvastatud selliseid erandlikke asjaolusid, mis välistaks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kui karistuse kohaldamise. Mis puudutab B.E kaebuses toodud asjaolu, et tal puuduvad varasemad karistused, siis Karistusregistri andmetel on kaebajat 2013 aastal väärteokorras karistatud Liiklusseaduse rikkumise eest rahatrahviga, mille ta on ka tasunud. Seega on B.E olemas piisav negatiivne kogemus selle suhtes, mida toob kaasa liikluseeskirjade rikkumine, kuid sellest hoolimata pani ta toime uue ja veel raskema liiklusalase väärteo. Arvestades eeltoodud asjaolusid ja menetlusesemeks oleva rikkumise iseloomu, on vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud. 2 Menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteo iseloomu ja menetlusaluse isiku süü suurust ning senist kohtupraktikat arvestades olnuks lisakaristuse kohaldamata jätmine ilmselgelt põhjendamatu. Lähtudes eeltoodust ning karistusregistris kajastatud B.E eelnevast rikkumisest, kuid samuti isikul tuvastatud alkoholi sisalduse määrast veres ja väärteo ohtlikkusest, asub kohtuväline menetleja seisukohale, et menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga 225 trahviühiku, so 900 euro ulatuses ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks on põhjendatud ja proportsionaalne süü suurusega. Kohtuväline menetleja on määranud menetlusalusele isikule rahatrahvi tasumise ositi 9 võrdses osas. Alus mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tühistamiseks puudub. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ja sellele lisatud pangakonto väljavõttega ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga, samuti kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteoasja materjalides leiduva joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvalt tuvastati B.E-lt 09.01.2013 kell 03.31 võetud vereproovis etanoolisisaldus 1,26 +/- 0,05 grammi ühe grammi vere kohta. Kohus leiab, et juhtimisõiguse saanud isikuna on kaebuse esitajale, nagu märkis ka juba kohtuväline menetleja oma kirjalikus seisukohas, teada, et LS § 224 lg 2 sätete kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Samuti on kaebuse esitaja teadlik sellest, et sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega teadis kaebuse esitaja väärtegu toime pannes, et tema suhtes võib kohaldada kõiki eelmärgitud karistusviise. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras ja lisakaristust kohaldati alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on üle keskmise ja seda süüd võib hinnata suhteliselt suureks. See aga omakorda tingib karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid tuvastanud. Väärteoprotokolli on menetlusalune isik märkinud, et palub vabandust, enam seda ei kordu ning menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli on menetlusalune isik märkinud, et tunnistab oma süüd ja palub juhtimisõigust mitte ära võtta ning kohaldada trahvi, mille on valmis ära tasuma. Trahvisumma palub jagada osadeks kuude kaupa, sest on rahatu periood. Kaebuse esitamisel on ilmunud kaebusesse kahetsusavaldus. Kohus leiab, et kahetsusavaldus on ilmunud kaebusesse pärast otsusega tutvumist ning esitatud kaebuses märgitud karistuse kergendamise eesmärgil. Kohus ei pea võimalikuks seda kahetsusavaldust karistust kergendava asjaoluna arvestada, kuivõrd kohus ei saa seda hinnata siirana. Seega ei ole ka kohtulikus kaebemenetluses kohus tuvastanud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Sellest tulenevalt süü suurust arvestades tuleks karistus määrata ettenähtud sanktsiooni keskmist määra oluliselt ületavana ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumine ei mõjuta seetõttu ka süü suurusest tulenevat karistust. 3 Kohtuvälises menetluses üle kuulatud tunnistaja E.№ssari ütluste kohaselt sai ta väljakutse öösel kell 02.03 kasiinosse Õismäe tee 1. Kohale jõudes paluti tal kasiinost välja juhatada meesterahvas, kes oli alkoholijoobe tunnustega ning segas klienditeenindajate tööd. Isik, kelleks osutus B.E keeldus kasiinost väljumast ja kui lõpuks väljus, siis tuli tagasi. Lõpuks isik väljus ja suundus sõiduki Alfa Romeo juurde, istus autosse ja sõitis minema. Tunnistaja järgnes menetlusalusele isikule ja teavitas joobes juhist ka politseid ning B.E peeti kinni Õismäe tee 90 maja juures. Arvestades taolisi asjaolusid leiab kohus, et menetlusaluse isiku viibimine ja käitumine öisel ajal kasiinos ei viita menetlusaluse isiku aktiivsele töö otsimisele. Küll näitab see menetlusalusele isikule omast ajaveetmise viisi kaebuses ja menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvale rahalisele kitsikusele vaatamata. Kaebusele on lisatud pangakonto väljavõte, kuid ei ole märgitud millisel eesmärgil see lisati. Nimetatud konto väljavõttest ilmneb üheselt, et pangakonto omanik kulutab rohkem kui rahalised vahendid võimaldavad ning põhilisteks sissetulekuteks on JV ja TV ning teiste sugulaste rahalised ülekanded. Samas nähtub konto väljavõttest sedagi, et konto omanik kasutab kaardimakseid paljudes erinevates linnades ja asulates üle Eesti ning tihti ka öisel ajal lõbustusasutustes. Sellest saab aga teha üheseid järeldusi konto kasutaja eluviisi kohta. Nendest andmetest ei saa aga teha järeldusi, et konto kasutaja aktiivselt tegeleks töö otsingutega. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse kohaselt ei ole kaebuse esitaja taolist süütegu varem toime pannud. Kohus leiab, et selline asjaolu nähtub juba ka vaidlustatud otsusest. Vastasel juhul oleks tulnud lisakaristust kohaldada juba LS § 224 lg 3 p 2 alusel, mitte LS § 224 lg 3 p 1 alusel. Seejuures oleks ka määratav lisakaristus olnud oluliselt pikem või oleks menetlusalust isikut karistatud juba põhikaristusena kas aresti või juhtimisõiguse äravõtmisega. Küll nähtub Karistusregistri andmetest, et 05.02.2013 on kaebuse esitajat karistatud nii suurima lubatud sõidukiiruse ületamise kui ka mootorsõiduki juhtimise eest, milles asus kiirusemõõteseadet avastav seade. Sellise seadme kasutamine aga viitab sellele, et isikule on omane lubatud sõidukiiruse ületamine, kuid isik püüab karistuse saabumist vältida. Seejuures pani kaebuse esitaja käesolevas väärteoasjas inkrimineeritud väärteo toime kahe nädala möödudes eelmise otsuse tegemisest. Seega ei ole kaebuse esitajale eelmise väärteo toimepanemise eest määratud karistus oma eesmärki täitnud ning kaebuse esitaja pani toime eelmisega võrreldes veelgi ohtlikuma liiklusalase väärteo. Seega pelgalt rahaline mõjutamine on ennast ammendanud ja kaebuse esitaja kui ohtliku liikleja suhtes tuleb kohaldada ka teistsugust karistuse liiki, mis sunniks kaebuse esitajat edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Juhtimisõiguse saanud juhilt eeldatakse juhi kohustuste täitmist ning muude kohustuste hulgas on juhil kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest saab järeldada, et menetlusalune oli alkoholi tarvitamise järgselt veendunud selles, et ta on seisundis, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit juhtida, pidades täiesti tähtsusetuks teiste liiklejate elu ja tervist. Seetõttu on oluliseks põhi- ja lisakaristuse kohaldamise ja määra puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurt määra, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, kaebuse esitaja suhtes varem kohaldatud karistust ning õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas määras ja lisakaristuse kohaldamine mõningal määral alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra täielikult põhjendatud. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist, siis vastavalt senisele kohtupraktikale kohaldatakse taolise iseloomuga väärtegude puhul lisakaristust. Sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 4 kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusalune isik esitanud tõendeid, et tema puhul on tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kohus leiab, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu. Kaebuse esitaja käitumine liikluses kujutab endas otsest ohtu nii kaebuse esitajale endale kui ka teistele liiklejatele, kes ei oska kaebuse esitajast tulenevat ohtu nende elule, tervisele ja varale oodata ning kaebuse esitanud isiku käitumine näitab üheselt üleolevat ja hoolimatut suhtumist teistesse liiklejatesse. Selline ohtlik juht tuleb aga liiklusest eemaldada. Juhul, kui isik peab juhtimisõiguse olemasolu oluliseks, siis peab see isik mootorsõiduki juhina käituma sellele vastavalt, so hoiduma tahtlikust süülisest käitumisest, mis võib piirata tema liikumisvõimalusi ja tagaks senise mugava eluviisi säilimise. Arvestades eelnenud karistust pidanuks kaebuse esitaja sellest ka vajaliku järelduse tegema ning aru saama, et liiklusnõuete tahtlik eiramine põhjustab tema jaoks niigi väidetavalt raskes majanduslikus olukorras plaaniväliseid rahalisi väljaminekuid ja võib piirata tema juhtimisõigust. Kaebuse esitajale määrati lisakaristus tähtajaga vaid viis kuud, mis on alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kohus leiab, et arvestades kaebuse esitaja süü suurust, mis eelkõige tuleneb tuvastatud alkoholisisaldusest kaebuse esitaja organismis, siis on kohtuväline menetleja suhtunud lisakaristuse määra valikul kaebuse esitajasse üsnagi leebelt ning kohtu arvates olnuks ka pikemaajalisem lisakaristuse tähtaeg põhjendatud ja seaduslik. Seega puudub igasugune alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks lisakaristuse kohaldamise osas või lisakaristuse määra vähendamiseks. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.