Obsah (7)

§ 7§ 289§ 339§ 45§ 175§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-8593 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Me

§ 7

lg.3 sätestab, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. 3.2 Ähvardamine kujutab endast psüühilise vägivalla kasutamist ning süüdlase karistamine saab ähvardamise eest kõne alla tulla ainult juhul kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Kaitsja arvates, ei piisa ainult sellest, et ähvardatu võtab ähvardust tõsiselt, vaid kohus peab tuvastama ka asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb. Ähvardus peab reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega täidab süüdlane KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitab hirmu ka objektiivsele kõrvalseisjale. Kaitsja on seisukohal, et antud juhul ei ole KarS § 120 järgi inkrimineeritava teo objektiivne koosseis süüdistatava poolt täidetud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Ringkonnakohtuistungil jäi kaitsja oma apellatsiooni juurde, paludes see rahuldada. Süüdistatav O.F toetas oma kaitsja seisukohti. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning palus jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega, kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus O.F-i süüdimõistmise ja karistamise osas KarS § 120 järgi tühistamisele ei kuulu, sest see on seaduslik ja põhjendatud.
3. Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 120 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks kohus eelistab tunnistaja M V ’a ja kannatanu M T ütlusi süüdistatava ütlustele. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning veenvalt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni toimunust kui ka kaitsja väiteid tunnistaja M. V ja kannatanu M. T ütluste ebausaldusväärsusest. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist. 4
4. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega, et süüdistus põhineb ainsa tunnistaja, kannatanu ema M V ’a ütlustel. Esmalt juhib kohtukolleegium tähelepanu Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-87-11 sedastatule, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks

§-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi

§ 289

lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.

(vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). Maakohus on vastavalt Riigikohtu lahendis sedastatule toiminud, ning asus põhjendatult seisukohale, et tunnistaja M V ’a ütlused on usaldusväärsed. Seejuures kohtukolleegium osundab, et tunnistaja M V ’a ütluste usaldusväärsust ei olnud tema ristküsitluse käigus kaitsja poolt kahtluse alla seatud. Kaitsja ei osundanud maakohtus väidetavatele vastuoludele tunnistaja M V ’a poolt eeluurimisel ja kohtulikul uurimisel antud ütluste vahel ega taotlenud tunnistaja ütluste avaldamist nende usaldusväärsuse kontrollimiseks.

§ 289alusel tunnistaja M.

V ütlustest 1 lause avaldamist tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks taotles hoopis prokurör ning tunnistaja korrigeeris oma vastuse vastavalt eeluurimisel antud ütlustele, et O.F helistas talle ikkagi õhtul. Tunnistaja veenvalt seletas kohtule, et helistamise täpse aja unustamise põhjuseks on see, et O.F hakkas neid ähvardama ja helistama pidevalt, kõnesid oli palju. (T lk 38, 39) Kohtukolleegium märgib samuti, et tunnistaja M. V kirjeldas täpselt ja ühemõtteliselt kuidas ta tajus O.F-i sõnu, et M T „viimased päevad saavad väga piinarikkad olema“. Just selle tulemusena tundis tunnistaja, et „midagi juhtub“ ja küsis mitmel korral O.F-ilt kas ta kavatseb M T tappa, millele vastust ei saanud. Tajudes O.F-i sõnu M T aadressil reaalse ähvardusena, andis ta sellest teada ka M T le ning järgmisel päeval pöördusid nad politseisse. Ülaltoodust tulenevalt kohtukolleegium asub seisukohale, et kaitsja poolt apellatsioonimenetluses esitatud väide, et tunnistaja M V ’a ütluste tõesuses on põhjust kahelda, on alusetu. Sama alusetu on kaitsja väide, et ka tunnistaja T L ütlustes on põhjust kahelda, kuna ta nimetas O.F-i Audi 80 värviks mitte musta, nagu on märgitud autoregistris, vaid tumehalli. Kolleegium sedastab, et tegemist on kahe väga lähedase värvitooniga, mida sõltuvalt valgustustingimistest,

1. aastal toodetud auto värvi kulumisest (T lk 22) ja/või nägija individuaalsest tajust on väga lihtne segi ajada. Tunnistaja seejuures kirjeldas veenvalt, et elades kannatanuga ühes majas, on ta näinud süüdistatavat oma autoga M T d jälitamas, O.F 5 käis nimetatud autoga maja juures vähemalt 5 korda päevas ning M T on tunnistajale ise rääkinud, et ta soovib seda isikut ja tema ahistavat käitumist vältida. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja on ekslikul seisukohal, et tunnistaja M V ’a ütlused on ainuke süütõend käesolevas kriminaalasjas. Lisaks eelpool nimetatud tõenditele kohtukolleegium märgib, et süüdistatav O.F ise ei eita, et oleks M V ’ale kevade alguses helistanud, kuid eitab kategooriliselt, et helistas 14.04.
2. Helistamise põhjuseks olevat meeldetuletus võlg ära maksta. Kohtukolleegium osundab, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Maakohus sedastas õigustatult, et O.F-i ütlused on vastuolus teiste kohtus uuritud tõenditega – nii kannatanu ja tunnistajate ütlustega, kui ka nendega riimuvate kirjalike tõenditega (politseiinfosüsteemi KAIRI väljatrükiga, kohtumäärusega O.F-ile lähenemiskeelu kohaldamisest M T le), mis kogumis ja koosmõjus loovad fooni mõistmaks, miks tundis kannatanu hirmu tapmisähvarduse reaalsuseks saamise ees. 8.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

O.F-i kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik taotles maakohtuotsuse analüüsi, apellatsiooni koostamise, ringkonnakohtuistungiks ettevalmistumise ja kohtuistungist osavõtu eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 283,44 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185

lg 2 alusel, kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, seega jäävad O.F-i apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema kanda. 9. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellandi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 21.

novembri 2012 otsuse O.F-i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Pavel Gontšarov Meelika Aava Urmas Reinola 6