← Eesti

1-08-6077/19

Kriminaalasi nr 1-08-6077 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15 detember 2011 a Jõgeva kohtumaja Kriminaalasja number 1-08-6077 Kohtunik Liivi Loide Istungisekretär Viivi Ka

§ 183

lg 2 p 1 järgi ning karistuseks mõisteti rahaline karistus 135 päevamäära, s.o 12 150 krooni riigituludesse.

§ 66

lg 1 alusel määrati mõistetud rahaline karistus tasumisele ositi, s.o 6 kuu jooksul, kohustusega tasuda alates 2008.a juunist riigituludesse igakuiselt vähemalt 2025 krooni mõistetud rahalise karistuse katteks kuni kogusumma tasumiseni. Kohtuotsus jõustus 12.05.2008.a. 12.11.2010.a esitas kohtutäitur Taive Peedosaar kohtule avalduse M.G-le asenduskaristuse määramiseks. Avalduse kohaselt on M.G suhtes 20.01.2009.a 1

(3)algatatud täitemenetlus Tartu Maakohtu 05.05.2008.a otsuse ja sissenõudja Eesti Vabariigi (Kohtute Raamatupidamiskeskuse kaudu) avalduse alusel. Täitmisteade on kätte toimetatud väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 18.05.2009.a. M.G rahalist karistust tasunud ei ole, nõude jääk on 12 150 krooni. Võlgnikule registrite andmetel vara ei kuulu või ei ole selle väärtus küllaldane, et katta vara realiseerimisega tekkivaid kulusid. Võlgniku kontod Swedbankis, SEB Pangas, Sampo Pangas ja Eesti Krediidipangas on arestitud, laekumisi ei ole. Ametlik töökoht võlgnikul puudub. Kohtutäitur palub otsustada rahalise karistuse asendamise. Kuna M.G registrijärgsesse elukohta xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxja tema võimalikku viibimiskohta xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx saadetud kutsed tagastati kohtule, kuna isik seal ei viibinud, taotles 17.01.2011.a kohtutäitur M.G vahistamist KrMS § 429 alusel, kuna M.G võib hoiduda kõrvale süüdimõistva kohtuotsuse täitmisest. Kohus leidis, et esitatud taotlus on põhjendatud ja rahuldas selle KrMS § 140 lg 1, 130 lg 5 ja § 429 lg 1 p 4 alusel. 02.05.2011.a M.G tabati. Kohus korraldas samal päeval kohtuistungi, kus M.G selgitas, et ta ei teadnud tagaotsimisest ja kui talle hommikul helistati, siis ilmus ta ise politseisse. Rahalist karistust ei ole ta saanud tasuda, kuna tal ei ole alalist tööd olnud ja tal on raskusi enda elatamisegagi. Istungi ajaks oli ta just leidnud töökoha ja samal päeval pidi sõlmitama tööleping. Kohus selgitas süüdimõistetule ka võimalikke asenduskaristusi, milleks on üldkasulik töö ja vangistus, kuid M.G palus veelkord pikendada rahalise karistuse tasumist kuue kuu võrra ja lubas selle aja jooksul kogu karistuse ära maksta. Arvestades asjaolu, et töö leidmisega oli vahepealsel perioodil tulenevalt majandusolukorrast riigis raskusi ja, et M.G ilmus ise politseisse, pidas kohus võimalikuks vahistamise tühistada ja andis süüdimõistetule veelkord võimaluse rahalist karistust tasuda. Ühtlasi kohustas kohus M.G tasuma rahalist karistust igakuiste maksetena vähemalt 129,42 eurot kuus. Samuti kohustas kohus M.G kohut informeerima maksete tasumisest ning enda elukoha muutustest. Süüdimõistetu lubas kõiki neid kohustusi täita. Viimase maksetähtaja saabumise järel, s.o 14.10.2011.a kontrollis kohus e-riigikassast maksete laekumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele, millest nähtus, et perioodil 02.05.2011-14.10.2011 ei ole M.G rahalise karistuse katteks arvele trahve laekunud. Kohus määras uue kohtuistungi 24.10.2011.a, kuid kohtule teadaolevatel aadressidel M.G-le kohtukutset kätte toimetada ei õnnestunud. Sekretär üritas korduvalt kutset edastada ka süüdimõistetu poolt eelneval istungil avaldatud mobiiltelefoninumbril, kuid number ei vastanud ja operaator teatas, et number ei ole kättesaadav ning helistaja number ja kõne aeg edastatakse abonendile sms-i teel. M.G kohtusse ei ilmunud ega võtnud ka ise kohtuga ühendust. Kohus määras veelkord kohtuistungi, 12.12.2011.a. Süüdimõistetule saadetud kutsed kolmel erineval kohtule teadaoleval aadressil tagastati taas kohtule märkega, et saaja ei viibi kohal, kaks kättetoimetamise katset ebaõnnestusid. 14.12.2011.a hommikul üritas kohus M.G kätte saada telefoni teel ja see õnnestus. Kohus edastas kohtukutse samaks päevaks ja M.G ilmus istungile. Ta selgitas, et kogu rahaline karistus on tal tasumata, kuna tööandja ei maksnud sellist palka nagu oli lubanud ja seetõttu ei jätkunud tal ka raha karistuse tasumiseks. Ta töötas mõne aja Eestis ja seejärel lahkus Soome sõbra juurde lootes seal tööd leida. Soomes oli ta 3 kuud ja vastates kohtu küsimusele, milline on tema elukoht hetkel, nimetas ta enda elukohaks xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Vastates kohtu küsimusele, kus ta Eesti elaks, kui talle üldkasulik töö määratakse, selgitas, et ilmselt saaks ta elada isa juures, täpset aadressi ta nimetada ei tea, kuid kohtu täpsustusel arvas selle olevat xxxxxxxxxxxxxx. Millest ta elama hakkaks, ta ei osanud öelda, kuna tööd tal ei ole. Samas oli ta valmis asenduskaristusena ka vangistusse minema, kuid ei soovinud seda vanglas kanda, kuna ei 2
(3)soovi kokku puutuda seal olevate inimestega. Tema õiguserikkumine olevat olnud lihtsalt rumalus. Kohus leiab, et esitatud avaldus asenduskaristuse määramiseks on põhjendatud.

§ 70

lg 1 sätestab, et kui süüdimõistetu ei tasu talle mõistetud rahalise karistuse summat, asendab kohus selle vangistusega või süüdimõistetu nõusolekul üldkasuliku tööga. M.G ei ole rahalist karistust kohtu poolt määratud tähtaegadel ega ka hiljem tasunud, kuigi kohus andis talle selleks täiendavaid võimalusi. Mõjuvat põhjust rahalise karistuse mittetasumiseks ei ole M.G esitada. Kohus nõustub, et töö leidmine on olnud viimasel ajal raskendatud, kuid M.G karistati rohkem kui kolm aastat tagasi. See on piisavalt pikk aeg, et ka väikese sissetuleku korral kasvõi mingit osa rahalisest karistusest tasuda. Süüdimõistetu seda ei teinud. Tema enda selgitustest nähtub, et tal on eelnimetatud ajaperioodil olnud erinevaid töökohti ja ta on saanud ka sissetulekut. Põhjendus, et tal oli vaja tasuda ka elamiskulude eest, ei ole asjakohane, vaid pigem iseloomustab süüdimõistetu suhtumist karistuse kandmisse. Isik, kes töötas ja omas sissetulekut, oleks pidanud leidma vahendeid, millest karistust tasuma asuda, kasvõi mingiski osas. Käesolevalt ei ole tehtud ühtegi makset. Arvestades asjaolu, et M.G ei ole alalist elukohta ja seni ei ole ta kinni pidanud kohtule antud lubadustest ning tema toimetamiseks menetleja juurde tuleb üldjuhul rakendada sunnimeetmeid, leiab kohus et üldkasuliku töö kohaldamine ei ole otstarbekas. Üldkasuliku tööga kaasneb käitumiskontroll, millega kaasneb kohustus elada kohtu poolt määratud elukohas. Käesoleval juhul sellist elukohta ei ole, kuhu kohus saaks kohustada M.G elama asuda. Eeltoodu alusel leiab kohus, et rahaline karistus tuleb asendada vangistusega.

§ 70

lg 2 kohaselt vastab rahalise karistuse kolmele päevamäärale üks päev vangistust. M.G on tasumata kogu mõistetud rahaline karistus, s.o 135 päevamäära, millele vastab 45 päeva vangistust (135:3=45). Kuna M.G suhtes oli vahepeal kohaldatud tõkendina vahistamist ja teda ka ühe päeva, s.o 02.05.2011.a, kinni peeti, siis tuleb asenduskaristusest üks päev vangistust maha arvestada. Seega on M.G kandmata karistus 44 päeva vangistust. Kuna M.G puudub kindel elukoht ja menetlejal on tema leidmine raskendatud, siis määrab kohus KrMS § 414 lg 1 alusel tema vangistuse täitmise viivitamata peale kohtumääruse kuulutamist. Kohus lähtub määruse tegemisel

§ 70, KrMS § 414, 431 ja § 432 lg 1. Kohtunik: 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.