1-10-7440/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-7440 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. november 2011, Tallinn Kriminaalasi K.S süüdistuses KarS § 291 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 6.septembri 2011 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja Owe Ladva Prokurör Rainer Amur K.S, isikukood xxx, elukoht: xxxxxxx x, xxxx, xxxxxx, ei tööta, kesk-eriharidusega; EV kodanik; emakeel: eesti keel; varem kriminaalkorras karistamata. Advokaat Urmas Simon Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
3. Jätta Harju Maakohtu 6.septembri 2011 otsus K.S suhtes muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
4. Mõista K.S-ilt välja õigusabi osutamise eest apellatsioonimenetluses määratud kaitsjatele makstud tasu kokku summas 134 (ükssada kolmkümmend neli) eurot ja 23 senti (määratud kaitsjale 76,70 (seitsekümmend kuus) eurot ja 70 senti ja asenduskaitsjale 57 (viiskümmend seitse) eurot ja 53 senti) riigi tuludesse. Kaitsjatasu tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB või arveldusarvele 221023778606 Swedbank või arveldusarvele 333416110002 Dandke Bank AS Eesti filiaal, märkides viitenumbri
5. Selgitusse märkida „K.S, 1-10-7440, kaitsjatasu“. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
6. detsembril 2011 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
7. Harju Maakohtu
8. septembri 2011 otsusega üldmenetluses tunnistati K.S KarS § 291 järgi süüdi ja karistati vangistusega 1 aasta. KarS § 73 lg 1, 3 alusel määrati, et vangistus jäetakse tingimisi süüdimõistetu suhtes kohaldamata ja mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui K.S ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 06.09.
9. KarS § 49 alusel kohaldati lisakaristust ning võeti K.S-ilt vanglas töötamise õigus 3 aastaks. Kohtuotsusega mõisteti K.S-ilt riigituludesse sundraha 417.03 eurot ja kaitsjatasu 525.38 eurot.
10. K.S-ile oli esitatud süüdistus selles, et tema, töötades Tallinna Vangla Järelevalveosakonna valvurina, kellele on riigi poolt pandud järelevalveülesanded, olles seega ametiisik KarS 288 lg 1 mõttes, 30.10.2009 kella 20.00 paiku, täites oma ametialaseid ülesandeid Tallinnas, Magasini 35 asuva Tallinna Vangla Kartserihoones, kasutas Vangistusseaduse § 71 lg 2 nõudeid rikkudes kinnipeetava M. Ai, kes viibis oma kambris, suhtes ebaseaduslikult vägivalda - kell 20:01:39 lükkas M. Ai kambri ukse lähedusest kambrisse sisse, sisenes kambrisse ja lõi teda jalaga parema sääre piirkonda; peale kambrist väljumist jätkas järgnevate kambrite kontrollimist, mille ajal kell 20:03:45 avas M. A kambri number 80 ukseluugi ning sirutas pea välja. K.S läks tagasi kamber nr 80 juurde ja andis M. Aile korralduse panna pea kambrisse, mida M. A ei täitnud, mistõttu surus K.S kell 20:05:04 ukseluuki kinni selliselt, et M. Ai pea oli luugi vahel. Selliste tegevustega tekitas K.S kinnipeetavale M. Aile füüsilist valu ja tervisekahjustusi – pikliku hematoomi mõõtmetega 1x5 cm kaela piirkonda ning reiele hematoomi mõõtmetega 10x15 cm. Vangistusseaduse § 71 lg 2 kohaselt on vanglateenistuse ametnik õigustatud enesekaitsevahendeid ja füüsilist jõudu kasutama vaid teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks. Füüsilise jõu kasutamine M. Ai suhtes toimus seadusliku aluseta ja põhjendamatult, isik ei osutanud vanglaametnikele füüsilist vastupanu ega seadnud neid oma tegevusega ohtu. Seega K.S, kinnipeetava suhtes ebaseadusliku vägivalla toimepanemisega ametialaseid ülesandeid täitva ametiisikuna, pani toime KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
11. Maakohus leidis, et K.S pani toime KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. lõi põhjendamatult jalaga M Ait ja surus M. Ai pea kambri ukse toiduluugi vahele, millega tekitas M. Aile füüsilist valu ja kehavigastusi. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad
12. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega K.S õigeksmõistmist. Kaitsja on seisukohal, et süüdistus ei ole täielikult tõendatud. Apellatsiooni kohaselt on kambrisse lükkamine ja eelkõige nn. kannatanu löömine süüdistatava poolt tõendamata. Väidetava jalaga löömise kohta puuduvad sisuliselt igasugused tõendid, välja arvatud nn. kannatanu ütlused. Kaitsja nõustub, et tõendamist on leidnud, et tõenäoliselt ei tekitanud jalajälge oma pükstele nn. kannatanu ise, kuid täielikult on tõendamata, et seda tegi või tõenäoliselt tegi K.S. 2 Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et süüdistuses esitatud teod K.S poolt toimepanduna ei ole kvalifitseeritavad kuriteona. Kui nn. kannatanu ise asetab oma jala kambri ukse vahele või pea läbi ukseluugi, siis käitub ta kinnipeetavana selliselt, et teda tuleb sundida käituma vastavalt kehtivale korrale ning sellise käitumisega on nn. kannatanu ka tekitanud võimaliku ohu.
13. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni, taotledes kohtuotsuse tühistamist ning K.S õigeks mõistmist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
14. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Oma seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
15. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava K.S talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis korratakse samu väiteid, mis süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.
16. Apellatsiooni etteheide süüdistuse tõendamatusest K.S poolt kinnipeetava M. Ai kambrisse lükkamises, tema jalaga löömises ja M. Ai pea kambri ukse toiduluugi vahele lükkamises on usaldusväärselt ümber lükatud tunnistajate I. L ja V. P ütlustega selles, et K.S lõi jalaga kinnipeetavat ja surus tema pea toiduluugi vahele põhjendamatult. Maakohus tuvastas tunnistajate ütlustele tuginedes õigesti, et K.S ei olnud ohus, keegi teda ei rünnanud. K.S suhtes igasuguse ohu puudumine nähtub ka kohtuistungil vaadeldud videosalvestuselt, kus K.S lükkab toiduluuki kinni nii, et M. Ai pea jääb toiduluugi vahele. Ka Vangistusseaduse § 71 lg-st 2 tuleneb, et vanglateenistuse ametnik on õigustatud enesekaitsevahendeid ja füüsilist jõudu kasutama vaid teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks. Videosalvestusel nähtuga on täielikult ümber lükatud K.S väide, et ta lihtsalt hoidis luuki üleval. K.S põhjendus, et ta lükkas M. Ai füüsilist jõudu kasutades kambrisse, kuna tunnetas ohtu, et kinnipeetav võib ennast žiletiga lõigata, ei haaku asjas kogutud tõenditega. Tunnistaja I. L žileti olemasolu M. Ail ei kinnita. Oluline on siinjuures rõhutada, et K.S ise ei ole M. Ai ähvardust žiletiga lõikumisest kohtueelsel uurimisel ei oma ettekandes (I kd tl 3) ega kahtlustatavana omakäelisest antud seletuses (I kd tl 57-66) avaldanud. Ringkonnakohtu istungil antud seletuses 3 tunnistab K.S, et M. Ai kambri kontrollimisel sealt mingit žiletti ei leitud. Tunnistaja I. L maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, et M. Ai kambri kontrollimisel leiti sealt mingid paberist torukesed, mida saab läbi akna kambrist kambrisse anda. Isegi kui uskuda K.S väidet, et ta nägi kambris M. Ai käes žiletti, pidanuks see kui kambris keelatud ese, olema kambri hilisemal kontrollimisel I. L poolt leitud ja ära võetud. Midagi sellist aga tuvastatud ei ole. Seega tuleb K.S versiooni M. Ai ähvardusest žiletiga lõikuda, käsitleda pelgalt kui tema kaitsetaktikat, mis peaks õigustama tema poolt ebaseadusliku vägivalla kasutamist provokatiivselt käituva kinnipeetava suhtes ja vabanemaks vastutusest KarS § 291 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemise eest. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et K.S poolt toimepandud teod ei ole kuriteona kvalifitseeritavad. Ebaseadusliku jõu kasutamine, milleks käesolevas asjas puudus seaduslik alus ja millega K.S põhjustas M. Aile füüsilist valu ja kehavigastusi, on kvalifitseeritav võimuliialdusena KarS § 291 järgi. Tegu on toime pandud otsese tahtlusega, kuivõrd K.S oli teadlik enda viibimisest ametiülesannete täitmisel ja tuvastatud ei ole oht tema elule või tervisele. Igasuguse võimaliku ohu puudumine enda või tunnistajate õigushüvedele välistab täielikult K.S käitumises hädaseisundi KarS § 29 mõttes.
17. Kaitsja (apellant) on esitanud ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks summas 76,70 (s.h käibemaks) eurot. Ringkonnakohtu istungil teostas K.S kaitseülesandeid asenduskaitsja adv U. Simon, kes esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks summas 57,53 (s.h käibemaks) eurot. Kohtukolleegium, pidades määratud kaitsjate tasu suurust põhjendatuks ja mõistlikuks, aktsepteerib nende poolt taotlustes esitatud õigusabi tasu suurust. KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Käesolevas asjas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, seega tuleb apellatsioonimenetluses süüdistatava kaitse teostamise eest määratud kaitsjatele makstud tasu 134,23 eurot K.S-ilt välja mõista riigi tuludesse.
18. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 6.septembri 2011 otsus K.S suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Urmas Reinola Meelika Aava Malle Preimer 4 5