S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Reegat Kaebuse esitaja: R.F, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Rahuldada R.F-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 30.09.2011 otsusele nr 2302,11,014050 R.F-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks osaliselt, so määratud rahatrahvi osas. 2. Tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 30.09.2011 otsus nr 2302,11,014050 R.F-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks osaliselt, so määratud rahatrahvi määra osas, jättes muus osas otsuse tühistamata ja muutmata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 12.09.2011 kell 09.20 Pärnamäe teel Tallinnas juhtis mootorsõidukit Opel Zafira registreerimismärgiga xxxjuhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,42 +/- 0,05 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et temale määratud karistus on liialt karm ning puudusid raskendavad asjaolud ning puhtsüdamlikult kahetses tehtut. Otsuse tegija ei võtnud tema argumente täielikult arvesse. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et rahatrahviga on nõus, otsus on liiga karm juhtimisõiguse äravõtmise osas. Kasutab autot laste transportimiseks lasteaeda ja kooli, samuti tööülesannete täitmiseks. Juhtimisõigus ongi põhjus kaebuse esitamiseks. Samuti ei ole kehtivat karistust. Õhtul oli tarvitanud alkoholi ja hommikul läks tööriista rendifirmasse ära viima. Enesetunne ei olnud selline, et võiks purjus olla. Peatati Randvere teel, politseile vastu ei hakanud. Oleks võinud ka hiljem tööriista ära viia. Peatas auto enne politseid, peatus umbes 100 meetrit varem. Tekkis tunne, et on valesti käitunud, oli eelmine õhtu alkoholi tarvitanud. Reaktsioon politseid nähes on erinev. Kodust lahkudes on igapäevane tunne, kuid politsei teeb haaranguid, see mõjus psühholoogiliselt. Politsei sõitis autoga juurde ja ta puhus indikaatorvahendisse, siis viidi täppisalkomeetri juurde politseibussis. Kui politsei tuli, siis ei istunud juhi kohal, vaid kõrvalistmel, ilmselt lootis pääseda. Politseiga kokkupuuteid olnud ei ole. Töötab FIEna ehituse alal, kinnisvara hooldus, majade tehniline järelevalve, korrastamine, lume rookimine. Ise töötab, ise varustab ennast. Sellisel viisil elatab ennast viimased 4-5 aastat. Ei tule ootamatuna juhtimisõiguse äravõtmine, on meedia vahendusel kuulnud. Sissetulek kõigub 400 ja 1000 € vahel. Vaidlust trahvi üle ei ole, kuid suur ta on. Taotleks trahvi ositi tasumisele määramist. Kohtuväline menetleja leidis, et kaebuse esitaja on toime pannud väärteo, süüteo toimepanemine on tõendatud. Karistuse määramisel on arvestatud süü suurust, teo ohtlikkust, karistus on õiglane ja proportsionaalne. Liiklusseadus lubab juhtimisõiguse ära võtta kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kaebuse esitajalt võeti juhtimisõigus ära neljaks kuuks, so alammäära lähedasena. Kaebuse esitaja peatas politseid nähes sõiduki ja istus kõrvalistmele. Seega oli ta veendunud selles, et ei ole kaine. Kaebuse esitaja teadis, et talle on juhtimisõigus vajalik pere eest hoolitsemiseks ja töökohustuste täitmiseks. Seega lasus tal kohustus vältida 2 asjaolusid, mis võivad takistada tal oma kohustusi täitmast. Väide, et juhtimisõigus on vajalik tööülesannete täitmiseks, ei ole lisakaristuse kohaldamata jätmise aluseks. Otsus tuleb jätta muutmata ja tühistamata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus on ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedane. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,42 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,37 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on mõningal määral alla sätestatud rikkumise keskmise määra. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmine. See aga omakorda tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud, kuid kohtuväline menetleja on sedastanud karistust kergendava asjaolu olemasolu, leides, et karistust kergendavaks asjaoluks on menetlusaluse isiku kahetsus. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem kahel korral liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud ning viimane karistus kustus kaks aastat tagasi. Seega ei saa väita, et kaebuse esitanud isiku puhul oleks tegemist regulaarse õigusrikkujaga ning vähemalt kahe aasta jooksul suutsid määratud karistused kaebuse esitanud isikut sundida hoiduma liiklusalaste väärtegude toimepanemisest. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus täielikult selles, et ta on eelmisel õhtul viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellise seisundi jätkuvas olemasolus oli kaebuse esitanud isik ka sõidukit juhtima asudes veendunud. Sellele viitab ka kaebuse esitanud isiku poolt sõiduki peatamine ja kõrvalistuja kohale istumine pärast seda kui ta oli märganud politseid. Seega pidas kaebuse esitanud isik vajalikuks sõidukit juhtida, vaatamata sellele, et oli kindel oma juhile keelatud seisundis, 3 pidades täiesti tähtsusetuks teiste liiklejate elu ja tervist ning kõrvalisele isikule kuuluvat vara, sh tema kasutuses olnud liisingfirmale kuuluvat sõidukit. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Esitatud kaebuses ei ole määratud rahatrahvi määra vaidlustatud, kuigi kaebuse esitaja on möödaminnes asunud seisukohale, et määratud rahatrahv on suurevõitu. Samas taotles kaebuse esitaja kohtuistungil trahvi ositi tasumisele määramist. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Kohtule esitatud kaebusele on lisatud vaid vaidlustatud otsuse ärakiri ning tõendeid, mis viitaks kaebuse esitanud isiku sissetulekute suurusele või vähesusele või siis rahaliste kohustuste olemasolule, esitatud ei ole. Ka sissetuleku suuruse kohta ei osanud kaebuse esitanud isik selgitusi anda. Samas saab rahatrahvi tasumist määrata ositi vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab taotluse esitaja esitama menetlejale tõendid oma sissetulekute ja rahaliste kohustuste kohta ning alles seejärel saab menetleja otsustada kas ositi tasumise määramiseks on üldse põhjuseid ja kas need on ka mõjuvad. Kohtule ühtegi tõendit esitatud ei ole, mistõttu ei saa ka kohus otsustada kas esinevad mõjuvad põhjused trahvi ositi tasumisele määramiseks. Seetõttu ei saa kohus kohtuistungil esitatud taotlust rahuldada. Küll asub kohus seisukohale, et arvestades kaebuse esitanud isiku süü suurust ja asjaolu, et kaebuse esitanud isiku karistused väärtegude toimepanemise eest on kustunud ning kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse, siis ilmselgelt ei vasta määratud rahatrahv kaebuse esitanud isiku süüle, kuivõrd karistust kergendavat asjaolu tuvastades ei oleks kohtuväline menetleja saanud keskmist süü suurust arvestades määrata karistust ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses. Seetõttu leiab kohus, et vaidlustatud otsus kuulub kaebuse esitanud isikule määratud rahatrahvi määra osas tühistamisele ja uue otsusega kergendamisele, mõistes karistuseks rahatrahvi ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedasena. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, määratud lisakaristus tingib kaebuse esitajal olukorra, et ta ei saa lapsi lasteaeda ja kooli viia ega tööd teha. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liikluseeskirja ja liiklusseaduse sätete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud ennast sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus kaebuses toodud põhjustel ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas 4 kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli töö iseloom ja laste sõidutamise kohustus teada enne vaidlustatud otsuse tegemist ja väärteo toimepanemise ajal. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik oli teadlikult seisundis, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik, samuti ohtlik kõrvaliste isikute varale. Sellest tulenevalt saab järeldada, et juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimine olid niivõrd oluline, et kaalus üles kõik need kaebemenetluses toodud põhjendused, mis viitasid juhtimisõiguse vajalikkusele. Menetlusaluse isiku toime pandud tegu on toime pandud kavatsetusega ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 4 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedases määras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määr vastab isiku süüle ning määratud lisakaristus on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Märt Toming Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.