4-11-3703/7

Väärteoasi nr.4-11-3703 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär Tõlk Vaidlustatud lahend 25.10.2011.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Julia Vernikova Raivo Seppo Kaebuse esitanud isik Istungil osalenud isikud E.N, isikukood: xxx, elukoht xxx kaebuse esitaja: E.N, tema esindaja ChrisMarii Meringo, kohtuvälise menetleja – Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo esindaja Helen Kommussar Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse 30.08.2011.a. otsus väärteo asjas nr. 2302,11,011883 LÕPPOSA Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse otsus nr. 2302,11,011883 põhikaristuse osas ning teha uus otsus, millega määrata E.N-ile LS § 7417 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 180 trahviühiku ulatuses, summas 720 eurot. KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi võrdsetes osades 12 kuu jooksul 60 eurot igakuiselt, alates kohtuotsuse jõustumisest. Muus osas jätta otsus muutmata. E.N kaebus rahuldada osaliselt. Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsus menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 17.11.2011.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 2 VAIDLUSTATUD OTSUSE JA KAEBUSE SISU Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 7417 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühikut summas 900 eurot ja LS § 7417 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis E.N 31.05.2011 kell 12.09 mootorsõidukit Viimsi vallas Randvere külas Jugapuu tee 7 juures ning ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires mis tahes takistuse ees. Antud nõuete rikkumise tõttu kaotas sõiduk juhitavuse ning sõitis paremale teelt välja vastu aiapiiret. E.N põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju RP’le. Oma tegevusega 17 rikkus E.N LE § 123 nõudeid ja pani toime LS § 74 lg 1 kvalifitseeritava väärteo. Kaebuse kohaselt ei vaidlusta E.N otsuses märgitud päeval liiklusõnnetuse põhjustamist, ta seletas, et sündmus leidis aset keskpäeval, kaebajal on olnud ca 4 kuud tagasi silmaoperatsioon, mistõttu ei olnud veel opereeritud silm lõpuni taastunud ega harjunud ereda päikesega. E.N kohtus antud ütluste kohaselt keeras ta teele, kus päike hakkas paistma talle otse silma, hetkeks pimestades teda ning kaebajal kadus nägemine. Kiirus oli tall alla 20 km/h, kuid vaatamata sellele põrkus sõiduk võrkaiaga ja jäi seisma. Kaebaja avaldas nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtuistungil kahetsust, lisaks sellele leiab, et 2 päeva eelvangistust on vaadeldav šokivangistusena, millega riivati alusetult isikuvabadusi ja õigusi. Kohtuväline menetleja jättis selle põhjendamatult arvestamata lisakaristuse määrades. KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse juurde. Ta esitas täiendavalt töölepingu ja pangakonto väljavõtted enda raske majandusliku olukorra kohta. Kuna töölepingu kohaselt võeti ta tööle autojuhi-varustaja ametikohale, siis on juhtimisõigus talle hädavajalik tööülesannete täitmiseks. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et väärtegu on tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud, tegemist on raske liiklusalase rikkumisega, isikut on varem liiklussüütegude toimepanemise eest karistatud korduvalt, karistused on kustumata. Kuivõrd eelmised karistused ei suutnud mõjutada isikut seaduskuulekalt käituma, tuleb arutatava teo eest karistada teda lisaks põhikaristusele ka lisakaristusega. Kaebaja väide nagu oleks tema kinnipidamine olnud alusetu on väär, kuna tal tuvastati joobe tunnused täpsustamata ainest. Kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud väärteoasja materjale, jõuab kohus seisukohale, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ja nimelt põhikaristusena määratud rahatrahvi suuruse vähendamise osas. Arutatavas asjas puudub vaidlus selle üle, et juhtides 31.05.2011.a sõiduautot, põhjustas E.N liiklusõnnetuse. Sellele ei vaidle vastu E.N ise, ta kinnitas seda nii kohtuvälises menetluses ülekuulamisel ja kaebuses, kui ka kohtulikul uurimisel antud ütlustes, samuti tõendavad seda väärteoasjas kogutud tõendid: sündmuskoha vaatlusprotokoll, skeem ja fototabelid. Eeltoodu alusel leiab kohus, et E.N poolt toimepandud ja LS § 74 kvalifitseeritav tegu on tõendamist leidnud. 17 lg 1 järgi Liiklusseaduse § 7417 lg 1 sätestas vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus. Sellise rikkumise eest oli võimalik karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut 3 või arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võis kohtuväline menetleja või kohus kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on õigesti hinnanud E.N süü suurust, leides, et liiklusõnnetuse põhjustamine on raske ja ühiskonnaohtlik tegu, millega seatakse ohtu inimeste elu ja tervis. Samas ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, nagu ei peaks selle tõttu arvestama isiku karistust kergendavat asjaolu. E.N on oma süüd tunnistanud ja korduvalt avaldanud selle kohta ka kahetsust, mida tuleb kahtlemata lugeda karistust kergendavaks asjaoluks. Karistuse määra määramisel peab arvestama karistust raskendavate asjaolude puudumist. Sellest lähtuvalt on E.N-ile määratud rahatrahv, mille suurus ületab talle süüksarvatud teo eest ettenähtud sanktsiooni 2/3 piiri, põhjendamatult range. Väärteotoimiku materjalidest nähtuvalt peeti E.N KrMS § 217 alusel kinni 31.05.2011 kell 12.09 kahtlustuses, et ta juhtis mootorsõidukit, olles joobeseisundis. Eelvangistuses on E.N viibinud kuni 01.06.2011, mil kohaldati tema suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu. KarS § 68 kohaselt arvatakse eelvangistus või kinnipidamine väärteomenetluses karistusaja hulka. Kuna kõnealuse väärteomenetluse alustamine järgnes kriminaalmenetluse lõpetamisele, tuleb karistusaja hulka arvata ka eelvangistuses oldud aeg. Sellest lähtuvalt ning arvestades E.N nii süü suurust ja kergendava asjaolu olemasolu, kui ka varasemaid karistusi liiklusalaste süütegude toimepanemise eest, on kohus seisukohal, et määratava rahatrahvi suurus tuleb jätta sanktsiooni keskmise määra lähedasena. E.N-ile lisakaristuse kohaldamise/mittekohaldamise üle otsustamisel tuleb samuti arvestada KarS §-s 56 toodud karistuse kohaldamise aluseid. Kohus nõustub täielikult kohtuvälise menetleja seisukohaga, et E.N suhtes tuleb kohaldada lisakaristust. Kohus on seisukohal, et kohtuväline menetleja on õigesti hinnanud isiku süü suurust ja põhjendatult arvestanud tema karistusregistri seisu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Nähtuvalt karistusregistri väljavõttest on kaebajat alates 2008.aastast karistatud liiklusalaste süütegude toimepanemise eest kokku seitsmel korral. Kõik karistused on kehtivad. Oluliseks peab kohus seejuures seda, et E.N-ilt võeti eelnevalt juhtimisõigus ära kahel korral – 2009 aastal ja 2011.a jaanuaris. Kohus märgib, et taotline asjaolu ei mõjutanud teda aga hoiduma uute tegude toimepanemisest ega suhtuma liiklusseadusega kehtestatud nõuetesse hoolikamalt ja vastutustundlikumalt. Karistusregistri andmetel karistati isikut ka peale arutatava teo toimepanemist suurima lubatud kiiruse ületamise eest. Kohtule annab see signaali, et E.N ei teinud ometi varasematest karistustest mingeid järeldusi ja eirab kestvalt liiklusseaduse nõudeid. Sellest lähtuvalt on kohus seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine E.N suhtes aitab saavutada eripreventiivset eesmärki, milleks ei ole põhikaristus piisav. Asjaolu, et E.N asus alates 03.10.2011.a täitma autojuhi-varustajana tööülesandeid, ei saa välistada lisakristuse kohaldamist. Ta oli kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamisest alates teadlik tema suhtes kohaldatud lisakaristuse pikkusest ning oleks pidanud töökoha otsimisel sellega ka arvestama. 4 Kohus juhindub V™S § 132 p 2, § 109, § 111, Julia Vernikova Kohtunik