1-11-11621/18

(10260103523)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kriminaalasi H.U süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja)

1. märtsi 2012 otsus Apellatsiooni esitaja ringkonnaprokurör Ülle Hõrak Prokurör ringkonnaprokurör Ülle Hõrak Süüdistatav H.U isikukood: XXX, elukoht: XXX, XXX, haridus: XXX, töökoht: OÜ Et-AM XXX karistatus: kriminaalkorras karistatud Võru Maakohtu 04.07.2005 otsusega KarS § 199 lg 1 alusel rahalise karistusega 4550 krooni, väärteokorras korduvalt karistatud tõkend: puudub Kaitsja vandeadvokaat Valli Kallaste (määratud korras) RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 2 p 2, 338 p 3, 339 lg 1 p 7 ning 341 lg 2 tühistada Tartu Maakohtu
2. märtsi 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-11621 täies ulatuses ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu määruse peale võib KrMS § 384 lg 2 kohaselt esitada määruskaebuse. Määruskaebuse esitamise õigus on KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Määruskaebus esitatakse KrMS § 387 lg 1 kohaselt 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, Tartu Ringkonnakohtule. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 19.03.2012 otsusega mõisteti H.U temale KarS § 201 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Kannatanu OÜ Paulson tsiviilhagi jättis maakohus läbi vaatamata. Maakohus arutas H.U-le KarS § 201 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles isik, keda Võru Maakohus karistas 04.07.2005 KarS § 199 lg 1 alusel, milline karistus on kustumata, seega KarS § 201 lg 2 p-s 1 märgitud isikuna ning kelle valdusse oli seoses tööülesannete täitmisega usaldatud OÜ Paulson vara, viis 12.07.2010 ajavahemikul kell 22– 23 XXX ebaseaduslikult OÜ Paulson garaažist ebaseadusliku omastamise eesmärgil minema OÜ Paulson vara: kolm kanuud kogumaksumusega 20 700 krooni (1322,97 eurot), kanuu valmistamise vormi maksumusega 40 000 krooni (2556,47 eurot), 20 kg klaasriide kangast Roving 600x1000 kogumaksumusega 440 krooni (28,12 eurot), 35 kg klaasriide kangast N124x300x1250 kogumaksumusega 700 krooni (44,74 eurot), 5 kg klaasriiet M505x600x1250 kogumaksumusega 125 krooni (7,99 eurot), 10 kg spetsiaalvärvi GelcoatRAL 5021 kogumaksumusega 767 krooni (49,02 eurot), 10 kg spetsiaalvärvi Gelcoat RAL7045 kogumaksumusega 767 krooni (49,02 eurot), 1000 ml mõõtetopsiku maksumusega 185 krooni (11,82 eurot), 3 kg hapet M50 kogumaksumusega 168 krooni (10,74 eurot), rulliku AL-L 6,5 maksumusega 250 krooni (15,98 eurot), rulliku AL-I-20*125 maksumusega 127,12 krooni (8,12 eurot), pöörates enda kasuks võõrast vara kokku 64 229,12 krooni (4104,99 euro) väärtuses. H.U end maakohtus temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Maakohus, hinnanud süüdistatava, kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlusi ning kirjalikke tõendeid, luges tõendatuks, et T.S. OÜ Paulson esindajana ja H.U leppisid
3. aasta kevadel kokku, et H.U hakkab valmistama OÜ Paulson tootmiskompleksi ruumides kanuusid, saades selle eest tasu. H.U pidi tegema kõik ettevalmistused kanuude valmistamiseks, sealhulgas hankima mudeli, tellima materjalid, valmistama esmalt vormi ning seejärel kuus kanuud ja saama töö eest tasu 2000 krooni ühe kanuu eest. Tõendatud on asjaolu, et 03.04.2009 on Variant Eesti OÜ esitanud OÜ-le Paulson arve materjalide eest tasumiseks 27 512,43 krooni ulatuses ja arve alusel on 14.04.2009 toimunud raha ülekanne OÜ Paulson pangakontolt arvel näidatud summas. Samalt kontolt on Variant Eesti OÜ kontole toimunud 2009–2010 veel kolm ülekannet. Seega müügitehing materjalide ostmiseks on sõlmitud OÜ Paulson ja Variant Eesti OÜ vahel. Maakohus leidis, et materjalide ostmine H.U vahendite eest ei leidnud tõendamist. Asjaolust, et tunnistaja E.K. on andnud H.U-le laenu paadiehitusega alustamiseks, ei tulene maakohtu arvates, et H.U andis saadud raha edasi OÜ-le Paulson. Isegi juhul, kui lugeda H.U ütlustele toetudes raha andmine tõendatuks, ei saa selle põhjal maakohtu hinnangul veel väita, et H.U omandas materjalid. H.U poolt OÜ-le Paulson sularaha andmist tuleb käsitleda omaette tehinguna, näiteks laenuna. Süüdistatava ja kannatanu esindaja ütluste alusel luges maakohus tõendatuks, et H.U hankis
4. aastal kanuu mudeli ja valmistas Variant Eesti OÜ-lt ostetud materjalist kanuu valmistamise vormi ning jõudis osaliselt valmistada kaks kanuud.
5. aastal lõpetasid 2 H.U ja T.S. kahe kanuu valmistamise ning H.U tegi valmis veel kolm kanuud. Tasu tehtud töö eest H.U ei saanud. Samas esitasid kannatanu esindaja ja süüdistatav maakohtule erinevad versioonid tasu maksmise tingimuste kohta. H.U võttis omaks kolme kanuu, kanuu valmistamise vormi ja materjalide äraviimise OÜ Paulson toomiskompleksist
6. aasta suvel, kanuude ja vormi müümise ning materjalide paigutamise oma koju. Kaudselt kinnitavad vallasasjade äraviimist H.U poolt ka tunnistaja A.N. ütlused. Samas ei saanud maakohtu hinnangul tõendatuks lugeda materjalide – klaasiriide ja spetsiaalvärvide – äraviimist süüdistuses märgitud kogustes. Kuna materjali ei olnud enne selle äraviimist mõõdetud ega kaalutud ning materjalide vajaduse kalkuleeris süüdistatav, siis pidas maakohus usutavamaks süüdistatava ütlusi selle kohta, et järelejäänud materjalist ei piisanud isegi ühe kanuu valmistamiseks. Maakohus juhtis tähelepanu ka asjaolule, et kohtueelses menetluses oli võimalik materjalide täpsed kogused kindlaks teha, kuna H.U väitel olid materjalid endiselt tema valduses. Andes tõendamist leidnud asjaolusid aluseks võttes süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu, leidis maakohus, et H.U tegevuses ei ole tuvastatud KarS § 201 lg 2 p-s 1 kirjeldatud kuriteo koosseisu. Esmalt pidas maakohus vajalikuks märkida, et kohtu poolt tuvastatud asjaoludest järeldub, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli võlaõiguslik suhe, mis vastas töövõtulepingu tunnustele. Edasi asus maakohus seisukohale, et süüdistuses nimetatud vallasasjad olid H.U valduses – H.U-le oli antud luba teha tööd OÜ Paulson ruumides temale sobivatel aegadel ning talle oli antud ka ukse võti, mis võimaldas iseseisvalt ruumidesse siseneda. Kohtu hinnangul ei leidnud aga tuvastamist OÜ Paulson omandiõigus kõigi äraviidud vallasasjade suhtes, mis muudaks need asjad H.U jaoks võõrasteks asjadeks. Maakohus märkis, et süüdistatava poolt ära viidud kanuu valmistamise materjalid ja töövahendid tuleb küll lugeda OÜ Paulsoni omandis olevateks asjadeks, kuna kohtule esitatud arvete ja OÜ Paulson kontoväljavõtte alusel on võimalik teha järeldus, et OÜ Paulson on nimetatud asjad omandanud müügilepingu alusel. Kolme kanuu ja kanuu valmistamise vormi puhul ei ole omandiõigus, arvestades võlaõigusseaduse omandireservatsiooni sätteid ja poolte erinevaid tõlgendusi kokkuleppe tingimustest, aga selge. Süüdistatava ütluste kohaselt oli kokku lepitud, et vorm jääb pärast kanuude valmistamist temale. Siinkohal viitas maakohus KrMS § 7 lg-le 3, mille kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Maakohus leidis, et süüdistuses on avamata ja õiguslikult põhistamata, milles seisnes antud juhul KarS § 201 lg-s 1 sätestatud kuriteo normatiivne koosseisutunnus – ebaseaduslikkus. Maakohus leidis, et pelgalt H.U tegevuse välise pildi alusel ei saa järeldada tema tegevuse ebaseaduslikkust. Maakohtul tekkis kannatanu ja süüdistavata vahel eksisteeriva lepingulise suhte ja selle lepingupoolte poolt erineva tõlgendamise tõttu kahtlus, kas H.U ei olnud eksimuses omastamise ebaseaduslikkusest. Maakohtu arvates ei ole välistatud, et süüdistatav ei mõistnud adekvaatselt oma käitumise seadusvastasust. Samas ei saanud maakohus süüdistuse puudulikkuse tõttu täpsemalt hinnata, kas ja millisel määral mõjutas süüdistatava tahtlust tema poolt objektiivsetele asjaoludele antav õiguslik hinnang, s.t kas ta pidas võimalikuks, et tema tegu on ebaseaduslik. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu 3 Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Ü. Hõrak, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ning H.U süüdimõistmist KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja karistamist kuuekuulise vangistusega, mis jätta KarS § 74 lg 1 alusel täitmisele pööramata, kui H.U ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1–5 sätestatud kontrollnõudeid. Prokuröri seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. Prokurör ei nõustu maakohtu järeldusega, et KarS § 201 järgi esitatud süüdistuses tuleb viidata normatiivaktidele, et avada tegevuse ebaseaduslikkus. Süüdistuse tekstist nähtub, et teo ebaseaduslikkus seisnes selles, et enda kasuks pöörati H.U jaoks võõras vara. Nõustudes maakohtu seisukohaga, tuleks sel juhul leida õigusnorm, mis keelab võõra vara enda kasuks pööramise, kuna tegevuse ebaseaduslikkus just selles seisnebki. Prokurör märgib, et antud juhul sisaldubki keelunorm KarS § 201 koosseisus – võõra vara enda kasuks pööramine on ebaseaduslik tegevus. Prokurör leiab, et ka Riigikohus ei ole üheski lahendis asunud seisukohale, et KarS § 201 järgi esitatud süüdistuses tuleks viidata õigusnormile, et sisustada ebaseaduslikkust. Prokurör on seisukohal, et süüdistuse tekstis on piisava selguse ja täpsusega märgitud H.U karistusõigusliku vastutuse aluseks olevad faktilised asjaolud. Seejuures märgib prokurör, et H.U süüdistusasjas pole kohus eelistungil leidnud, et süüdistusakt tulnuks KrMS §-s 154 sätestatud nõuetele mittevastavuse tõttu prokuratuurile tagastada. Prokurör leiab, et kriminaalasja kohtulikul uurimisel on leidnud tõendamist, et H.U omastas tahtlikult võõra vara, mis oli tema valduses. Vastavalt suulisele kokkuleppele OÜ Paulson juhatuse liikme T.S. ja H.U vahel pidi H.U valmistama osaühingu poolt ostetud materjalist kanuusid, mille realiseerimise õigus oli osaühingul. Kanuude valmistamisega seoses oli antud äriühingu poolt H.U-le ruumi võti, kus asusid kanuud ja materjal kanuude valmistamiseks. Seega omas H.U juurdepääsu nimetatud varale. Asjaolu, et vara kuulus OÜ-le Paulson, tõendavad prokuröri hinnangul kannatanu esindaja T.S. ütlused, samuti arved ja konto väljavõte. Ei ole leidnud tõendamist, et H.U andis OÜle Paulson 20 000 krooni. Raha üleandmist äriühingule ei kinnita kannatanu esindaja T.S., tunnistaja P.M. ega ka ükski dokumentaalne tõend. Süüdistatava H.U väide, et ta pidi andma osaühingule materjali ostmiseks raha seetõttu, et osaühingul seda ei olnud, on ümber lükatud osaühingu konto väljavõttega, millest nähtub, et äriühingu arvel oli küllaldaselt raha kanuude valmistamiseks materjali ostmiseks. Prokurör on seisukohal, et H.U puudus tõeline õigus äraviidud vara osas ning tal ei olnud ka oletatavat õigust sellele varale, kuna süüdistatav on ise kohtus väitnud, et ta teadis, et materjal on ostetud osaühingu poolt. Seega ei ole alust käsitleda H.U eksimuses olevana KarS § 17 mõttes. H.U ja T.S. vahelise kokkuleppe sisuks ei olnud see, et H.U võib omastada nii kanuud kui ka materjali kanuude valmistamiseks. Prokurör leiab, et kui kohus asus seisukohale, et H.U ja OÜ Paulson vahel esines võlaõiguslik suhe tööettevõtulepingu vormis, tulnuks maakohtul hinnata tõendeid, et selgitada kokkuleppe tegelik sisu. Prokurör on seisukohal, et kohtuistungil uuritud tõendid ei kinnita, et kanuud valmistati töövõtjale, s.o H.U-le kuulunud materjalist, samuti ei kinnita tõendid, et poolte vahel oli kokkulepe omandiõiguse üleminekust H.U-le nii kanuude kui ka materjali osas. Kanuud ja materjal kanuude valmistamiseks olid OÜ Paulson vara. Seega oli see H.U-le võõras vara ja võõra vara enda kasuks pööramisega realiseeris ta KarS § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu. 4 Prokuröri arvates on maakohus asunud väärale seisukohale, et väidetava sularaha üleandmine H.U poolt on käsitletav eraldi tehinguna, nt võimaliku laenuna. Kuriteo subjektiivse koosseisu õiguslikul hindamisel ongi oluline tõendeid kogumis hinnata ja tuvastada, kas nimetatud sularaha üleandmise fakt on üldse kriminaalmenetluses tõendamist leidnud. H.U põhjendab vara äraviimist üheselt sellega, et materjal kanuude valmistamiseks oli ostetud tema raha eest ja seega kuulus vara talle. Samas väidab H.U, et kokkulepet raha tagastamise osas ei olnud. Saamata jäänud töötasu kahe valmistatud kanuu eest on oluliselt väiksem kui ära viidud vara väärtus. Maakohus on prokuröri arvates jätnud sisuliselt hindamata, millises ulatuses on tõendatud vara äraviimine H.U poolt. Märkimist väärib, et H.U ei ole esitanud mingit nõuet OÜ Paulson vastu. Prokurör märgib, et erialases kirjanduses ja kohtupraktikas rõhutatakse, et tuleb arvestada õiguse ulatust ja tegelikust nõudeõigusest tunduvalt suuremas ulatuses vara omavoliline äravõtmine tuleb kvalifitseerida varavastase süüteona. Süüdistatav H.U omastas võõra vara tahtlikult, kuna müüs vara ja jättis vara omaniku, s.o OÜ Paulson kestvalt varast ilma. Vastuväited apellatsioonile Ringkonnakohtu 10.04.2012 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 20.04.
7. 10.04.2012 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus H.U apellatsiooni kohta, mis on järgmised. kaitsja seisukohad esitatud Kaitsja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja on seisukohal, et antud juhul on tegemist täielikult pooltevahelise tsiviilõigusliku suhtega, mitte kuriteoga. Maakohus on piisava üksikasjalikkusega selgitanud, miks asjas puudub kuriteokoosseis, ning õigesti analüüsinud pooltevahelisi lepingulisi suhteid. Kaitsja märgib, et prokurör ei selgita, mille alusel võis või pidi H.U arvama, et tegemist on võõra varaga ja lepingu lõpetamine ebaseaduslik, kui H.U oli ise omal kulul ja oma töövahenditega teinud kanuude mudeli (väärtusega 20 700 krooni ehk 1322.97 eurot), selle mudeli järgi ise valmistanud kanuude vormi (väärtusega 40 000 krooni ehk 2556.47 eurot) ning vormi põhjal ise valmistanud viis kanuud (koguväärtusega 34 500 krooni ehk 2204.95 eurot). Kui jätta arvestusest välja H.U poolt T.S. materjali ostuks antud 20 000 krooni, mida maakohus ei pidanud piisavalt tõendatuks, ja arvestada, et T.S. kuuluv OÜ Paulson on materjalide arvete alusel kandnud kulu 30 865.44 krooni (1972.66 eurot), siis jäi lepingu lõpetamise päeval T.S. kätte kaks kanuud koguväärtusega 13 800 krooni (881.98 eurot), kanuude mudel väärtusega 40 000 krooni (2556.47 eurot) ja pool vormi väärtusega 20 000 krooni (1278.23 eurot), s.o kokku 73 800 krooni (4716.68 eurot). Seega on T.S. teeninud H.U arvel 40 000 krooni ehk 2556.47 eurot. Kaitsja märgib, et kumbki pooltest ei ole vaidlustanud, et iga kanuu eest pidi H.U saama töötasu 2000 krooni, mida ta ei ole siiani saanud. 12.07.2010 lõpetas H.U lepingu selle olulise rikkumise tõttu tellija poolt – tasu saamine töö eest oli vaieldamatult lepingu oluline punkt. Lepingu lõpetamine H.U poolt oli VÕS § 116 alusel igati seaduslik ja õigustatud tegevus, mitte kuritegu. Maakohus on kaitsja arvates õigesti viidanud VÕS §-le
8. Kaitsja leiab, et H.U ei võinud tekkida vähimatki kahtlust selles, et tema poolt lepingu lõpetamine on ebaseaduslik ja ta paneb sellega toime kuriteo. H.U tegutses veendumuses, et tal on täielik õigus valmistatud asjad ära viia, kuni ta ei olnud nende eest töötasu saanud. 5 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
9. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide ning ringkonnaprokuröri apellatsioonis ja kaitsja vastuväites esitatud seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus tuleb KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 1 p 7 alusel täies ulatuses tühistada ning saata kriminaalasi KrMS § 341 lg 2 alusel maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
10. KrMS § 3051 lg 1 sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. See tähendab, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (RKKKo 3-1-1-21-10, p 8, 3-1-1-508, p 12.1 ja nr 3-1-1-43-05, p 6).
11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus eeltoodud nõuetele ei vasta. Nii on maakohus, analüüsides kolme kanuu ja kanuu valmistamise vormi omandiõiguse kuuluvust, asunud seisukohale, et see on tulenevalt võlaõigusseaduse omandireservatsiooni sättest ebaselge. Ringkonnakohus märgib, et tõepoolest on VÕS § 636 lg 3 kohaselt võimalik töövõtja ja tellija vaheline kokkulepe, et kuni tasu maksmiseni jääb tööna valmistatud asja omand töövõtjale, millisel juhul kohaldatakse VÕS §-s 233 sätestatut (omandireservatsioon). Käesoleval juhul jääb aga selgusetuks, millistele kriminaalasjas kogutud ja kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele on maakohus sellise pooltevahelise kokkuleppe võimalikuks pidamisel tuginenud. Kuivõrd süüdistatava H.U ja kannatanu OÜ Paulson vahel ei olnud sõlmitud kirjalikku töövõtulepingut, sai maakohus pooltevahelise kokkuleppe tingimuste selgitamisel tugineda eelkõige süüdistatava ja kannatanu esindaja T.S. sellekohastele ütlustele. Tutvunud maakohtu kohtuistungi protokolliga leiab ringkonnakohus, et kumbki pool pole väitnud, et neil oleks olnud kokkulepe omandireservatsiooni kohta. Seega ei tugine maakohtu sellekohane oletus kohtus uuritud tõenditele ega ole käsitletav kõrvaldamata kahtlusena KrMS § 7 lg 3 mõttes. Lisaks on maakohus asunud seisukohale, et kanuu valmistamise materjalid ja töövahendid kuulusid OÜ-le Paulson. Ringkonnakohus leiab, et sellisel juhul ei olnud kanuude ja vormi omandiküsimuse lahendamisel VÕS § 636 lg 3 sootuks kohaldatav, kuivõrd nimetatud paragrahv reguleerib olukorda, kus asi valmistatakse töövõtja materjalist. Eeltoodud asjaoludel ei ole maakohtu mõttekäik kolme kanuu ja kanuu valmistamise vormi omandiõiguse kuuluvuse osas lugejale jälgitav.
12. Ehkki maakohus on leidnud, et kanuu valmistamise materjalid ja töövahendid kuulusid OÜ-le Paulson ning olid seega süüdistatava H.U jaoks võõrad vallasasjad, on maakohus jätnud põhjendamatult seisukoha võtmata selles, kas H.U realiseeris nende OÜ Paulson garaažist äraviimisega omastamise kuriteokoosseisu – pööras need ebaseaduslikult enda kasuks. Selles osas puuduvad maakohtu põhjendused täielikult, millega maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.
13. Arusaamatuks jääb maakohtu mõttekäik ka süüdistuses märgitud materjalide koguste hindamise osas. Nii on maakohus otsuses märkinud, et kohtu hinnangul ei saa tõendatuks lugeda klaasriide ja spetsiaalvärvide äraviimist süüdistuses märgitud kogustes, lugedes selles osas usutavamaks süüdistatava ütlused. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et süüdistuses on nimetatud mitut eri liiki klaasriiet ning spetsiaalvärvi. Seega ei ole maakohtu otsusest jälgitav, kas kohtu hinnang puudutab neid kõiki või mõnda konkreetset klaasriide ja 6 spetsiaalvärvi liiki. Lisaks ei nähtu otsusest, millises koguses maakohus H.U poolt materjalide äraviimise tõendatuks luges.
14. Maakohus on kohtuotsuse põhjendustes märkinud, et kuigi kriminaalmenetluses ei ole kohtu ülesandeks tuvastada kõiki pooltevahelise tsiviilõigussuhte asjaolusid, tuleb neid kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnuste esinemise kindlakstegemiseks siiski hinnata. Samas on maakohus jätnud analüüsimata, kas H.U võis süüdistuses kirjeldatud viisil tegutsedes realiseerida VÕS § 654 lg-s 1 sätestatud pandiõigust, mis välistaks tema tegevuse ebaseaduslikkuse kui omastamise koosseisu objektiivse tunnuse. VÕS § 654 lg-st 1 tuleneb, et töövõtjal on oma töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus tellija vallasasjadele, mille töövõtja on valmistanud, parandanud või muutnud, kui need on töövõtu eesmärgil tema valduses. Seega oleks maakohus pidanud kohtuotsuses esitama põhjendused selle kohta, kas H.U tegevus vastas seadusest tulenevatele pandiõiguse teostamise tingimustele või mitte. Selleks tulnuks maakohtul selgitada, kas ning millised nõuded olid H.U tellija vastu tulenevalt OÜ Paulsoniga sõlmitud töövõtulepingust ning kas need nõuded olid süüdistuses märgitud ajaks, s.o 12.07.2010, muutunud sissenõutavaks. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta, et töövõtja pandiõigus laieneb üksnes nendele vallasasjadele, mille töövõtja on valmistanud, parandanud või muutnud. Seega ei saaks pandiõigus antud juhul välistada vara enda kasuks pööramise ebaseaduslikkust kanuude valmistamise materjalide ja selleks kasutatud töövahendite osas.
15. Lisaks jääb maakohtu otsusest selgusetuks, kas kohus mõistis H.U õigeks tema tegevuses kuriteotunnuste, s.o objektiivse koosseisu puudumise tõttu või põhjusel, et H.U puudus omastamise suhtes tahtlus, s.o kuriteokoosseisu subjektiivne külg. Ringkonnakohus leiab, et kui maakohus asus seisukohale, et H.U pole pannud toime koosseisupärast tegu, puudus kohtul alus asuda hindama tema tahtlust kuritegu toime panna ning analüüsima, kas H.U võis olla eksimuses omastamise ebaseaduslikkuses KarS § 17 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus möönab, et asja uuel arutamisel, kui maakohus leiab, et H.U käitumises esinevad KarS § 201 lg 2 p-s 1 sätestatud koosseisulised tunnused, võib süüdistatava eksimus kõne alla tulla, kuid käesoleval juhul jääb maakohtu sellekohane analüüs ringkonnakohtu jaoks arusaamatuks. Seda enam, et maakohus on üksnes nentinud eksimuse võimalikkust, tegemata selles osas järeldusi.
16. Veel peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tulnuks H.U-le esitatud süüdistuses avada, milles seisnes KarS §-s 201 sätestatud kuriteo normatiivne koosseisutunnus, s.o ebaseaduslikkus. KarS § 201 sätestab vastutuse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud koosseisu puhul tulenebki tegevuse ebaseaduslikkus sellest, et enda või kolmanda isiku kasuks pööratakse võõras vara. Sellise tegevuse ebaseaduslikkus on välistatud üksnes erandlikel juhtudel, kui süüdistatava teole tuleneb õigustus näiteks lepingust või muust õiguslikust alusest. Seega on tegevuse ebaseaduslikkus süüdistuses avatud, kui selles kirjeldatud faktilistest asjaoludest nähtub, et enda kasuks pöörati võõras vara.
17. Ringkonnakohus rõhutab, et kohtuotsuses põhjenduste puudumine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. KrMS § 341 lg 2 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, kuna eelnimetatud olulise rikkumise kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Samuti ei hinda ringkonnakohus menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamise korral kriminaalasjas kogutud tõendeid, 7 mistõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik võtta seisukohta prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohtade osas.
18. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul kõike eeltoodut arvestades analüüsida kriminaalasjas kogutud tõendeid ning esitada KrMS §-st 312 lähtuvalt motiveeritud seisukoht selle kohta, kas H.U-le süüdistuse järgi etteheidetav tegu on kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 1 järgi, kas see tegu on õigusvastane ning kas H.U on teo toimepanemises süüdi. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 8 Tiit Lõhmus