S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuväline menetleja: Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus Manetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: J.H, ik XXX, elukoht: XXX Kirjalik menetlus V™S § 120 lg 1 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta J.H kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 19.06.2012 otsusele nr 2373,12,003207 J.H karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 19.06.2012 otsus nr 2373,12,003207 J.H karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 27.05.2012 kell 04.28 Luha 13 juures Keila linnas Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,78 +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märgiti, et menetlusalune isik liikus autoga Niidu tänava suunas, et toimetada auto seal elava sõbra juurde kuna ei julgenud jätta autot Luha tänava kandis oleva baari ette, kus pidutses ca 20 inimese pealine võõras seltskond. Kuna nüüd mõistab, et käitus valesti ning on oma viga mõistnud ja kahetseb seda siiralt. Kuna käib tööl vahetustega ning töökoht asub kodust kaugel, oleks oma liiklusvahendi kasutamine hädavajalik. Kuna see on 5 aasta jooksul esimene rikkumine ning on igapäevaselt korrektne ja viisakas liikleja, siis loodab, et saaks määratud lisakaristuse osas otsust muuta ning kui vaja, suurendada selle arvelt rahatrahvi. Veel kord vabandab südamest ning kahetseb tehtut siiralt. On oma veast täielikult aru saanud ning sellest õppust võtnud. Kohtuväline menetleja leidis oma kirjalikus seisukohas kaebusele, et kaebuse esitaja pani toime enamohtliku väärteo. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt tuvastati kaebuse esitajal lubatud alkoholipiirmäära ületamine, isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,78 mg/l, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 mg/l ja tulemuseks saadi mitte vähem kui 0,73 mg/l. Seega on tegemist kerge alkoholijoobe ülemise piirmääraga. Kohtuväline menetleja lähtus otsuse tegemisel KarS § 56 sätetest, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud kergendava asjaoluna kahetsust. Kaebuse esitajal tuvastati väljahingatavas õhus selline alkoholi sisaldus, mis ulatus LS § 224 lg 2 sätestatud ülempiirini, milline käitumine on veel karistatav väärteokorras ning juhul, kui oleks tuvastatud veidikenegi suurem alkoholisisaldus väljahingatavas õhus, oleks tegemist KarS § 424 sätestatud kuriteokoosseisuga. Kaebuse esitaja selgitas oma kaebuses, et juhtimisõiguse olemasolu on temale vajalik töölkäimiseks. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et juhtimisõiguse vajalikkus valitud töö tegemiseks ei tulnud kaebuse esitajale ootamatuna pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Kaebuse esitajal oli töökoht, millel käimiseks oli vajalik juhtimisõigus ilmselgelt enne otsuse koostamist. Isik, kellele on välja antud mootorsõiduki juhtimise õigus, on teadlik nii liiklusnõuetest kui ka liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega ei saa kaebuse esitajale olla üllatuseks asjaolu, et liiklusnõuete rikkumise eest võidakse rikkujat lisaks rahalisele karistusele karistada ka juhtimisõiguse äravõtmisega või arestiga. Juhul, kui isik peab oma juhtimisõiguse säilimist oluliseks ja selle säilimisest sõltub töölkäimine, peab isik igapäevases elus valima sellise käitumisviisi, mis ei tooks temale kaasa ebameeldivaid tagajärgi. Selline teadmine ei ole aga isikule soovitud mõju avaldanud ega sundinud teda hoiduma väärteo toimepanemisest. Kaebuse esitaja toime pandud liiklusalase väärteo iseloom viitab sellele, et menetlusalune isik on liikluses nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks nii menetlusalusele isikule endale, kui ka teistele liiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud ja ta aktiivselt mootorsõidukijuhina liikluses ei osale. Menetlusaluse isiku ohtlik käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset suhtumist võimalikku saabuvasse tagajärge, so rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisse. Samuti näitab selline 2 käitumine ilmselgelt tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja enda ning kaasliiklejate elusse, tervisesse ja varasse. Menetlusaluse isiku käitumisest saab järeldada vaid seda, et alkoholi tarvitamine ja seejärel mootorsõiduki rooli istumine ning liiklusalase väärteo toimepanemine olid menetlusaluse isiku jaoks olulisemad kui võimalus juhtimisõigus säilitada. Arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud joovet, so kerge joobe maksimumi ja inkrimineeritud väärteo ohtlikkust, asub kohtuväline menetleja seisukohale, et menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga 200 trahviühikut ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega ning alus rahatrahvi vähendamiseks ning juhtimisõiguse äravõtmise tühistamiseks puudub. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Seetõttu palutakse kaebus jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,78 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,73 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra ja on sätestatud piirmäära ülemmääras, mille eest on isikut veel võimalik väärteokorras karistada. Juhul, kui alkoholisisaldus oleks olnud 0,75 mg/l, oleks tegemist KarS § 424 sätestatud kuriteoga. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on mitte ainult suur, vaid ka väärteo mõttes maksimaalne võimalikust suurusest. See aga omakorda tingib karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteomenetluse jooksul ei ole karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud, küll on kohtuväline menetleja lugenud tuvastatuks karistust kergendava asjaolu kahetsuse näol. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud AS § 70 ja NPALS § 151 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest, millest saab järeldada isiku soosivat suhtumist joovastavatesse ainetesse. Pärast viimase otsuse jõustumist ei ole menetlusalust isikut väärtegude toimepanemise eest karistatud peaaegu pooleteise aasta jooksul. Sellest võiks järeldada, et kaebuse esitaja on suutnud hoiduda õiguserikkumiste toimepanemisest. Samas ei takistanud see asjaolu teda 3 toime panemast menetlusesemeks olevat raskeimat liiklusalast väärtegu. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik viis end teadlikult juhile keelatud seisundisse ning asus seejärel sõidukit juhtima. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra ja lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise maksimaalset määra, karistust kergendava asjaolu olemasolu ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas määras ja lisakaristuse kohaldamine karistust kergendavat asjaolu arvestades keskmises määras täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse või lisakaristuse kergendamiseks. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et juhtimisõiguse vajalikkus on kaebuse esitajale oluline seoses tööga. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitaja nimetanud kohtuvälisele menetlejale oma töökoha. Seega ei tulnud kaebuse esitajale ootamatuna, et talle on juhtimisõigus töötamiseks vajalik ning kaebuse esitaja teadis juhtimisõiguse vajalikkusest ka temale inkrimineeritud väärteo toimepanemise ajal. Ometigi see teadmine teda õiguskuulekusele ei sundinud. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete ja liiklusseaduse sätete tundmine ning juhtimisõiguse andmine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Samas on menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik asus teadlikult aktiivselt liikluses osalema mootorsõiduki juhina seisundis, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik. Seetõttu asub kohus seisukohale, et puudub igasugune alus määratud põhi- või lisakaristuse kergendamiseks, rääkimata siis lisakaristuse tühistamisest. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.