4-12-3231/3

4-12-3231 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. augustil 2012.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-12-3231 Kohtunik Julia Vernikova Väärteoasi V.R kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 15.06.2012.a otsusele väärteoasjas nr 2302,12,007903 Kohtumenetluse pooled Menetlusalune isik: V.R (i.k. xxx; eluk. xxx); kohtuväline menetleja: Põhja korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus. Kohtumenetluse liik Kirjalik menetlus Prefektuuri RESOLUTSIOON
2. Tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 15.06.2012.a otsus väärteoasjas nr 2302,12,007903 määratud karistuse osas.
3. Teha uus otsus, millega jätta lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud mootorsiduki juhtimise äravõtmine V.R suhtes kohaldamata. KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi summas 320 tasumine ositi 10 kuu jooksul võrdsetes osades 32.- eurot igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses viidatud Rahandusministeeriumi arveldusarvetele.
4. V.R kaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad. 2 15.06.2012.a. otsusega määrati Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsusega V.R-ile Liiklusseaduse § 224 lg 1 ja § 242 järgi ja KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahv 80 trahviühikut so 320 eurot ning KarS § 50 lg 1 p 2 alusel ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis isik 26.05.2012.a kell 09.43 Rahumäe tee 4a Tallinnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,23 mg/l. Esitatud kaebuses vaidlustab V.R otsust osaliselt s.o. määratud lisakaristuse osas. Väärteo toimepanemist ta tunnistab ja kahetseb. V.R põhjendab lisakaristuse mittekohaldamise taotlust järgmiste asjaoludega: ta on peres ainus sissetulekuallikas, ta elab koos vanematega, isa on töötu, tööülesannete täitmisel on kaebajale juhtimisõiguse olemasolu hädavajalik ning lisakaristuse tätimisele pööramisel kaotab ta töökoha ja selle tagajärjel satub terve perekond raskesse majanduslikku olukorda. V.R märgib, et ta on juhtunut puhtsüdamlikult kahetsenud, teinud kööstööd politseiga ning leiab, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud otsuse tegemisel ei nimetatud kergendavat asjaolu ega kaebajal varasemate karistuste puudumist ja väärteo toimepanemise asjaolusid. Ühtlasi taotleb kaebaja rahatrahvi tasumist osade kaupa. V.R on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu rahatrahvi tasumisele ositi, kuid ei nõustu määratud karistuse kergendamisega. Vastuses on asutud seisukohale, et lisakaristuse kohaldamise üle otsustamisel arvestati üld- ja eripreventiivseid eesmärke, sh eripreventiivne eesmärk on suunatud vajadusele mõjutada menetlusalust isikut edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Kaebaja veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, mis on juhile keelatud ja sellele vaatamata eeldas iseendale hinnangu andmisel, et tema tervislik seisund võimaldab tal mootorsõidukit juhtida, jättes selles aktiivse tegevuse kaudu veendumata. Selline käitumine näitab kohtuvälise menetleja arvates ilmselget üleolevat suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse. On arvestatud ka asjaoluga, et V.R näol on tegemist esmast juhtimisõigust omava juhiga, mis suurendab võimaliku ohu tekkimise riski veelgi, kuna algaja juht omab mootorsõidukijuhina liikluses osalemisel veel vähest sõidukogemust. Kohtuväline menetleja nõustub asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada ilma istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja kirjaliku menetlusega. Kohtumenetluse pooled ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti leiab, et Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsus nr 2302,12,007903 tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse osas. Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis V.R 26.05.2012 kell 09.43 Rahumäe teel mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,23 mg. Samuti puudusid sõidukil nähtaval kohal esmase juhi tunnusmärgid. Menetlusalune isik rikkus seega LS § 69 lg 5 ja § 106 lg 3 nõudeid, pannes toime LS § 224 lg 1 ja § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod. 26.05.2012 koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt tuvastati V.R alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus tõendusliku 3 alkomeetriga LION Intoxilyzer 8000 nr 80-004517 (tunnistuse number TTRC-12/00028, mille lugem oli 0,28 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,23 mg/l. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest on näha, et V.R kõrvaldati 26.05.2012 sõiduki juhtimiselt, kuna oli arvata, et ta on joobeseisundis. V.R on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohapeal ka kätte saanud. Tunnistaja Piret Rehe on andnud ütlusi, et 26.05.2012 V.R poolt juhitud sõiduki kontrollimisel selgus, et tegemist on algaja juhiga, kuid sõidukil puudusid vastavad tunnusmärgid. Ülalnimetatud tõenditele tuginedes loeb kohus väärtegude toimepanemist menetlusaluse isiku poolt tõendatuks. Liiklusseaduse § 224 lg 1 näeb karistusena ette selles sätestatud väärteo eest rahatrahvi kuni 100 trahviühikut ning sama paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kohus leiab, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja jätnud täitmata KarS § 56 sätestatud nõudeid. KarS § 56 lg 1 peab obligatoorseks kergendavate ja raskendavate asjaolude arvestamist karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuigi kohtuväline menetleja viitas otsuses ja kirjalikus vastuses kergendava asjaolu olemasolule, määras ta põhikaristuse sanktsiooni peaaegu maksimummääras ning pidas vajalikuks kohaldada lisaks ka lisakaristust. Asjaolu, et tegemist on ühe raskeima liiklusalase rikkumisega ja enamohtliku väärteoga tuleneb iseenesest selle väärteo eest sanktsioonis sätestatud karistuse määrast. Ometi võimaldab LS § 224 sanktsioon määrata karistuse kuni 100 trahviühikut, siinjuures on rahatrahvi miinimummääraks KarS § 47 kohaselt kolm trahviühikut. Sanktsiooni avarust silmas pidades peab kohtuväline menetleja, valides määratava karistuse suuruseks 80 trahviühikut läbi Kars § 56 lg 1 loetletud asjaolude arvestamise põhjendama, miks on tema arvates just selline karistuse määr isiku suhtes õiglane ja proportsionaalne. Pelgalt väärteo eripärale viitamine ei ole kohtu arvates selleks piisav. Sellises olukorras jääb kohtule arusaamatuks, millise karistuse oleks kohtuväline menetleja määranud samalaadse väärteo toimepanemise eest, kui tegemist oleks varem korduvalt liiklusalaste väärtegude eest karistatud isikuga. Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebaja etteheide tema varasema laitmatu käitumise mittearvestamise osas on asjakohane. Analoogsetel põhjustel jääb kohtuvälise menetleja otsusest selgusetuks, millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et V.R on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest vaid lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Lisakaristuse kohaldamise üle otsustamisel peab samuti lähtuma KarS § 56 sätestatust ning kohtuväline menetleja on kirjalikus vastuses õigesti viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt „kellegi karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline 4 karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut“. Kohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas osutatud lisakaristuse mehaanilise kohaldamise ja süüpõhimõttest loobumise lubamatusele ning märkis, et igal konkreetsel juhul peab lisakaristuse kohaldamist kaaluma ja põhjendama. Kui menetleja on jätnud selle tegemata, toob see kaasa kohtuotsuse tühistamise (RKKK 3-1-1-27-08). Kohtuvälise menetleja otsuses selliseid põhjendusi ei ole toodud. Karistusregistri andmetel ei ole V.R ühtegi korda varem karistatud liiklusalaste süütegude toimepanemise eest. Teda on varem väärteokorras karistatud vaid ühel korral ühistranspordis piletita sõitmise eest ning karistus on kustunud. Seega ei ole väärteoasjas tuvastatud, et V.R oleks suhtunud liikluseeskirja täitmisse kohusetundetult. Sellest tulenevalt ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et vastavale järeldusele jõudmiseks piisab üksnes ühest seaduserikkumisest. Kohus leiab, et V.R puhul täidab juba iseenesest põhikaristuse suurus karistuse eripreventiivset eesmärki ning mõjutab isikut läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekas. Eeltoodu alusel leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine V.R suhtes ei ole põhjendatud ning jätab selle kohaldamta. Samuti, arvestades V.R majanduslikku olukorda, tuleb rahuldada tema taotlus karistuse täitmise kohta osade kaupa. Kohus juhindub V™S § -dest 120, 132-
5. Kohtunik