kuulub kohaldamisele üksnes juhtudel, mil arvestades süüdlase isikut ja kuriteo toimepanemise asjaolusid kohus leiab, et vangistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas” ning süüle vastavat adekvaatset reaktsiooni nõuavad „positiivse üldpreventsiooni põhimõtted”. Jääb arusaamatuks, millist positiivset üldpreventsiooni kannaks endas ringkonnakohtu lahend, mil kuus kuud tingimisi mõistetud vangistust asendataks ühe aasta kahe kuu pikkuse vangistusega – aga seda jätkuvalt tingimisi ning ka sama pika katseajaga, nagu seda mõistis maakohus. Seda saaks endas kanda ehk vaid otsus, mis pikendaks samaaegselt mõistetud katseaega, kuid seda ei ole prokurör taotlenud ning apellatsiooniga seatud piiridest väljumise keelu põhimõttest tulenevalt ei ole selleks volitatud ka apellatsioonikohus. 13. Eelnevast johtuvalt ei näe kriminaalkolleegium põhjust ka revideerida mõistetud lisakaristust. Nagu öeldud, usub prokurör enda taotlusest lähtuvalt täiesti, et V.J suudab edaspidi tulla toime ilma kuritegusid toime panemata, sh ka juhtima sõiduautot ilma joobeseisundita. Apellatsioonis puuduvad igasugused argumendid, miks peaks sellise positiivse prognoosotsuse 6 taustal võtma isikult lisakaristusena ära juhtimisõiguse kauemaks kui kuueks kuuks, nagu seda tegi maakohus. Seejuures ei päde kuigivõrd prokuröri argument, et lubade äravõtmisel pikemaks ajaks oleks tegemist sisuliselt „keskmise” karistuse määraga. Ringkonnakohus juhib prokuröri tähelepanu asjaolule,
S § 422 - § 430). Kuigi see lisakaristus on tõesti määratletud üldisena „kuni kolmeks aastaks”, tuleb selles teha vältimatult korrektiive lähtuvalt sellest, milline konkreetne (nt kas esimese või teise raskusastme) liiklussüütegu toime pandi. Ning tunnistada tuleb,
on sisuliselt kõige väiksema süüsisaldusega liiklusalane kuritegu, kui võrrelda eriosa sanktsioone (millega ei taha kriminaalkolleegium aga mõistagi öelda, et tegemist oleks ebaolulise õigusrikkumisega). Seega – kui ka lähtuda prokuröri arusaamast keskmise sanktsiooni kohta – tuleb vältimatult asuda seisukohale, et n.ö lähtepunkt KarS § 424 korral on märkimisväärselt erinev võrreldes olukorraga, mil pannakse toime KarS § 422 lg-s 2 sätestatud süütegu. Kriminaalkolleegium ei soostu prokuröri arusaamaga, et kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise korral tuleb nii isikult, kes paneb toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo, kui ka isikult, kes paneb toime KarS § 422 lg-s 2 sätestatud kuriteo, võtta juhtimisõigus ära KarS § 50 keskmise sanktsiooni raames. Seda mõjutavad nii konkreetne kuritegu kui ka sellega kaasnevad asjaolud. Olukorras, kus prokurör peab V.J poolt uue kuriteo toimepanemist ebausutavaks ning toime on pandud sisuliselt kõige kergem liiklusalane süütegu, peab kriminaalkolleegium maakohtu poolt mõistetud lisakaristuse kestust kohaseks ning ei pea vajalikuks seda revideerida. 14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Malle Preimer Ivi Kesküla 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.