1-07-11875\68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-11875 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Jüri Paap ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. september 2008.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi G.M-i süüdistus KarS § 424 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
3. mai
4. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava G.M-i kaitsja adv. Peep Rajavere Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav G.M sünd 20.09.1946.a. Eesti kodanik, elukoht xxxxxx xxxx xxxxx xxxx xxxx xxxx xxxxx xxxxxxx, töötab xxx xxxxxxxxxxxxxx, varem kriminaalkorras karistamata, väärteo korras korduvalt karistatud Kaitsja Adv. Peep Rajavere RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
5. mai 2008.a otsus G.M-i süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK G.M tunnistati Kars §424 järgi süüdi ja karistati 6 kuulise vangistusega, misjäeti KarS § 74 alusel tingimisi kohaldamata 18-kuulise katseajaga. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks. G.M tunnistati süüdi selles, et olles 24.08.2004.a Tallinna Linnakohtu poolt karistatud LS § 74-19 järgi rahatrahviga 13 500 krooni (millest makstud 300 krooni), juhtis 02.03.2007.a kella 18.10 ajal Läänemaal Nõva vallas sõiduautot Ford Fiesta olles joobeseisundis, millega rikkus LS § 20 lg 3 nõudeid. APELLATSIOONI SISU Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist, kuivõrd kohus hindas tõendeid ebaõigesti. Apellant ei nõustu maakohtuga, kes võttis otsust tehes aluseks tunnistajate M. O., S. O., M. O. ebausaldusväärsed ütlused ja G.M-i enda poolt joobeseisundis ja kaitseõigust rikkudes antud ütlused, mis viisidki kohtu väärale järeldusele, nagu oleks süüdistatav enne sõitma asumist tarvitanud alkoholi. Apellant on seisukohal, et kuigi tunnistaja O. ei vormistanud ühtki protokolli, oli ta siiski kriminaalasja esemeks oleva süüteo menetleja, mistõttu saanuks teda üle kuulata üksnes menetlustoimingu toimumise asjaolude suhtes. M. O. ei saa anda ütlusi teiste isikute, sealhulgas G.M-i ütluste kohta. Seega ei ole M. O. ütlused asjas tõendiks. Kohus võttis ebaõigesti aluseks G.M-i menetlusaluse isikuna antud ütlused. Esiteks on need ütlused saadud menetlusnormide rikkumisega, kuivõrd menetlejal oli kontrolli tulemusel teada G.M-i varasem joobes juhtimine ning tema suhtes tulnuks alustada kriminaalmenetlust. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et G.M-i õigused olid tagatud võrdväärselt kriminaalmenetlusega. Väärteo menetluse jätkamisega rikuti tema peamist kaitseõigust – õigust teada, et teda kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, oluline siinjuures ka menetluse liik. Olulisim erinevus neis menetlustes on see, et väärteomenetluses ei ole menetlusalusel isikul ütluste andmisest keeldumise õigust. Kaitsja peab ka tunnistajate M, ja S. O. ütlusi ebausaldusväärseiks. M. O. pole objektiivne, kuivõrd tema ja süüdistatava vahel on vaenulikud suhted (G.M on tunnistaja ema suhtes halvustavalt väljendunud). Ka asja tehioludest nähtub, et M. O. vaenab süüdistatavat, sest jälitas teda mitu tundi, kuid ei kontrollinud joovet autot vahepeal juhtinud H. M., kelle kohta ometi kohtus avaldas, et H. Mägi on „tuntud viinamees“. Peale eelneva on M. O. ütlused vastuolulised ning ta eksib olulistes asjaoludes, mis suurendavad G.M-i süüd. Kohtus andis ta ütlusi selle kohta, et Rannas käies nägi ta J. 2 G.M autos otse pudelist viina joomas. M. O.d kuulati eeluurimisel kolmel korral üle, kuid neist ühelgi korral pole ta selliseid asjaolusid avaldanud. Kaitsja on seisukohal, et ütluste muutmise ja valeütlustega üritatakse tõendada alkoholi varasema tarvitamise fakti, mis muudaks tähtsusetuks võimaliku alkoholi tarvitamise tee ääres politseid oodates. Teine selline asjaolu puudutab joobe tuvastamist abipolitseinik M. O. poolt. Kohtus väitis ta, et pani G.M-i puhuma ning indikaatorvahend näitas joovet tähistavat punast tuld. Kohtueelselt selgitas M. O. aga kolmel korral, et G.M keeldus joobe tuvastamisest tema indikaatorvahendiga ja joove tuvastati alles kohalekutsutud politseipatrulli poolt. Kaitsja on seisukohal, et M. O. ütlused ei kajasta objektiivselt juhtunut, muudab oma ütlusi vastavalt süüdistatava kaitsetaktikale. Samuti ei saa usaldada S. O. ütlusi. Tema annab alaealise tunnistajana selliseid ütlusi, nagu tema isa soovib. Sellele viitab asjaolu, et S. O. muutis kohtus oma varem antud ütlusi just joobe tuvastamise kohta nagu seda tegi ka M. O.. Nii M. kui S. O. ütlused tuleb eelnevast lähtudes tõenditena kõrvale jätta. Süüdistatava ütlustesse puutuvalt märgib kaitsja, et need lahknevad ebaolulistes detailides ega ole asjaoluks, mis tingiks ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise. Seega leiab apellant, et otsuse tegemisel tuleb olulises osas arvestada süüdistatava kohtuistungil antud ütlustega, mille kohaselt juhtis ta mootorsõidukit kainena, peatas auto tee äärde enne abipolitsei saabumist ja tarvitas sealsamas kohapeal enne politsei saabumist alkohoolset jooki Gin Long-Drink. Kogutud tõendid ei kinnita G.M-i käitumises KarS § 424 koosseisu olemasolu. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalidega ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Maakohus on põhjalikult kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, neid kogumis hinnanud, oma järeldusi põhistanud, kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt nende kordamist vajalikuks. Apellatsiooniga seonduvalt rõhutab kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, et M. O. ütlused asjas tõendiks olla ei saa ning osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-47-08 esitatud selgitustele, mille kohaselt menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad olla vajalikud, kontrollimaks hilisema väärteo- või kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Sellistel ütlustel on aga abistav ja selgitav tähendus, kuna menetleja ei tohi jätta 3 menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. M. O. on andnud ütlusi selle kohta, kellega ja millistel asjaoludel neid koos V. V. Nõvale kutsuti, kuidas tuvastati kinnipeetud autojuhil joove, milliseid joobele viitavaid silmaganähtavad tunnused olid ning et alkomeetri näitu tutvustati ka G.M-ile, kes seda ei vaidlustanud. Nende ütluste pinnalt oli kohtul võimalik kontrollida menetlusdokumentides talletatud tõendusliku teabe õigsust ning kirjeldatud viisil tõendite kogumisega ei ole rikutud KrMS § 66 lg-st 2 tulenevat keeldu. Kohtukolleegium ei tuvastanud käesolevas kriminaalasjas olukorda, kus kohtuvälise menetleja ametnikud oleksid jätnud menetlusseaduses sätestatud korras kogumata või vormistamata tõendi, mida sooviti kasutada edasise menetluse käigus ja asunud selle asemel ise tunnistajana ütlusi andma (vt väärteoprotokoll ja protokoll alkoholijoobe tuvastamise kohta indikaatorvahendi või mõõteriista kasutamisel I kd tl 3, 4). Politseiametnike poolt menetlusdokumentides talletatud tõendusteabe kontrollimiseks oli lubatav ka M. O. ülekuulamine. Apellandi väite selle kohta, et G.M-i suhtes tulnuks kohe alustada kriminaalmenetlust, kuivõrd menetlejal oli G.M-i varasem joobes juhtimine teada, on maakohus oma otsuses kummutanud (lk 18). Maakohus tuvastas, et sündmuskohal ei olnud võimalik hinnata, kas G.M on KarS § 424 erisubjekt. Fakt, et G.M on varemgi joobnuna autot juhtinud ei tähenda automaatselt tema käsitamist erisubjektina. Ka leidis maakohus põhjendatult, et G.M-i õigused olid tagatud võrdväärselt kriminaalmenetlusega. Väärteoprotokollist nähtuvalt on G.M kinnitanud, et talle on tema V™S §-s 19 ettenähtud õigusi tutvustatud /I kd tl 3/. Nimetatud paragrahvi lõikes 1 punktis 1 on sätestatud õigus teada, millist väärteoasja menetlusaluse isiku suhtes menetletakse, sama lõike punkt 4 sätestab menetlusaluse isiku õiguse anda ütlusi, mitte kohustuse. Kohtukolleegium märgib, et V™S § 2 kohaselt kohaldatakse ka väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 34 lg 1 p 1 sätestab üheselt, et kahtlustataval on õigus ütluste andmisest loobuda. Oma enda ja lähedaste vastu ütluste andmisest keeldumine on põhiseaduslik õigus (PS § 22), mille tagamine on süüteomenetlustes järgimiseks. Kohtukolleegium on seisukohal, et G.M-i õigusi ei ole rikutud. Kaitsja väide, nagu lahkneksid G.M-i erinevates menetlusstaadiumides antud ütlused üksnes ebaolulistes detailides on väär ja eksitav. See väide on kummutatud ka põhjendatult maakohtu poolt (lk 3-6; 18-19) ning kohtukolleegium ei pea kohtuotsuses esitatut vajalikuks korrata, rõhutab aga, et kui 2.03.2007.a on G.M kinnitanud, et jõi enne oma autoga sõitma asumist ühe Gini ja 2 pudelit õlut „Saku Kuldne“ ning teel pidas M. O. teda kinni ja kutsus politsei, kohtuistungil aga väitis, et M. O. ei ole talle peatumiseks märguannet andnud ega kinni pidanud, ta oli oma auto juba tee äärde parkinud, kui M. O. tema juurde tuli, alkoholi hakkas ta tarvitama alles pärast parkimist, siis neist ütlustest ei saa kuidagi järeldada, et tegemist on vastuoludega ebaolulistes detailides. Ebaolulisteks võib pidada siiski üksnes nüansse ütlustes, mis tõendamiseseme asjaolusid ei puuduta või puudutavad kaudselt, G.M on aga tõendamiseseme asjaolusid kirjeldanud erinevatel aegadel kardinaalselt erinevalt, mistõttu on tema ütlused kui tõend ebausaldusväärsed. Mis puudutab abipolitseinik M. O. ütlusi, siis kohtukolleegium leiab, et nende objektiivsuses alust kahelda ei ole. Kohtus kontrollitud tõenditega ei ole tuvastamist leidnud M. O. poolne vaen süüdistatava vastu, küll viitavad aga tuvastatud asjaolud G.M-i pahameelele ja vihale M. O. suhtes. Asjaolu, et M. O. vaidlusalusel päeval pikemat aega G.M jälgis, ei viita vaenule ega mõjusta tema ütluste usaldusväärsust. Abipolitseiniku ülesanne ongi jälgida, et seadust ei rikutaks ning rikkujad saaksid tabatud. Kuidagi ei mõjusta G.M-i süüküsimuse lahendamist ka asjaolu, et M. O. H. M. joovet ei kontrollinud. Kohtukolleegium 4 möönab, et M. O. on kohtuistungil ristküsitluse käigus avaldanud rohkem informatsiooni kui seda kohtueelsel uurimisel (eeluurimisel ei maininud M. O., et kuigi G.M esialgu tema alkomeetrisse puhumast keeldus, tegi siiski seda hiljem ning et muuhulgas jäi päeval talle silma kuidas G.M pudelist viina jõi), kuid tuleb märkida, et kohtuistungil antud ütlustes sisalduv suurem teabe maht on tingitud küsitluse põhjalikkusest ja küsitlejate arvust (kohtuistungil prokurör, kaitsja ja kohus) ning informatsiooni hulga muutust ei ole üldjuhul alust käsitada vastuoludena ütlustes. M. ja S. O. ütlusi on maakohus väga põhjalikult koostoimes teiste tõenditega analüüsinud ning leidnud põhjendatult, et nende usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Samas märgib kohtukolleegium, et G.M-i käitumisele õigusliku hinnangu andmisel käesolevas kriminaalasjas ei omagi tähendust see, kas M. O. teda viina joomas nägi või mitte ning kas G.M täitis lõpuks M. O. korraldust alkomeetrisse puhuda, sest G.M tuvastati joove kohalekutsutud politseitöötajate poolt, mille kohta koostati nõuetelevastav protokoll ning mida ei ole vaidlustatud. Kohtuistungil kontrollitud tõendid kinnitavad seda, et G.M ei asunud alkoholi pruukima pärast M. O. poolt kinnipidamist, vaid oli alkoholijoobes ajal, mil oma sõiduautot juhtis. G.M on KarS § 424 järgi põhjendatult süüdi tunnistatud. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 26.05.2008.a otsuse G.M-i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Jüri Paap 5 Paavo Randma