Samuti tema, Tallinna Linnakohtu täitevosakonna kohtutäiturina, teostades 07.11.2000.a. alustatud täitetoimikus nr. 16/2000/9002 täitetoiminguid 06.06.2000.a. Tallinna Linnakohtu otsuse täitmiseks, millega N. M-lt mõisteti välja 15 875,60 krooni, N. M-le kuuluva korteri võlgniku juuresolekul üleskirjutamisel 07.11.2000.a. vestles kohtutäiturina N. M-ga vähemalt 15 minutit, olles temaga vahetus visuaalses ja verbaalses kontaktis. Seejärel 12.12.2000.a. päevasel ajal, pettuse teel varalise kasu saamise eesmärgil, samuti teostatud täitetoimingu eest lisatasu saamise eesmärgil, ilmus Helmi kadak koos tuvastamata isikuga notar J. H büroosse, kus tuvastamata isik R.D juuresolekul esitas oma isikut tõendava dokumendina N. M nimele väljastatud NSVL passi kehtivusega kuni 21.10.2001.a., milles N. M pilt oli asendatud tuvastamata isiku pildiga. Kuna R.D jättis notarile tahtlikult teatamata, et N. M passi esitanud isik kasutab võltsitud dokumenti ega ole tegelikkuses N. M ja osutas tuvastamata isikule vaimset kaasabi kuriteo toimepanemisel, siis poolte isikute samasuse kontrollimise järel koostas ja tõestas notar N. M-le kuuluva korteri ostu-müügi lepingu, millele kirjutas alla Tallinna Linnakohtu täitevosakonna esindajana täitur R.D , N. M nimelt – tuvastamata isik ja mille tulemusena omandiõigus korterile läks üle ostjale ja N. M esinenud tuvastamata isik sai korteri müügihinnaks olnud 300000 krooni. R.D ja tuvastamata isiku kooskõlastatud tegude tagajärjel sai tuvastamata isik pettuse teel varalist kasu, N. M-le tekitati suurt varalist kahju, samuti suurt mittevaralist kahju, kuna N. M koos tema ülalpidamisel olnud alaealiste lastega kaotas elukohana kasutatava omandi ebaseaduslikult, R.D sai ebaseaduslikult ostu-müügi lepingu vahendajalt rahalist vahendustasu, mille suurus on tuvastamata. Lisaks sellele määrati 24.11.2000.a. Tallinna Linnakohtu täitevosakonna juhataja määrusega mõista välja N. M-lt lisatasu 7200 R.D hüvanguks ja sellele vastav sotsiaalmaks R.D poolt sooritatud täitetoimingu eest. 2 Oma teoga aitas R.D soodusolukorra loomisega kaasa pettuse teel varalise kasu saamisele, millega põhjustati suurt varalist ja mittevaralist kahju, s.o. pani toime KrK § 143 lg.2 p.11 ja 17 lg.6 järgi kvalifitseeritava kuriteo,
Samuti tema, Tallinna Linnakohtu täitevosakonna kohtutäiturina, teostades 07.11.2000.a alustatud täitetoimikus nr 16/2000/9002 täitetoiminguid 06.06.2000.a Tallinna Linnakohtu otsuse täitmiseks, millega N. M-lt mõisteti välja 15 875,60 krooni, N. M-le kuuluva korteri võlgniku juuresolekul üleskirjutamisel 07.11.2000.a vestles kohtutäiturina N. M-ga vähemalt 15 minutit, olles temaga vahetus visuaalses ja verbaalses kontaktis. Seejärel 12.12.2000.a päevasel ajal ilmus R.D koos tuvastamata isikuga notar J. H büroosse , kus tuvastamata isik R.D juuresolekul esitas N. M-le kuuluva vara käsutusõiguse omandamise eesmärgil oma isikut tõendava dokumendina N. M nimele väljastatud NSVL passi kehtivusega kuni 21.10.2001.a, milles N. M-i pilt oli asendatud tuvastamata isiku pildiga. Kuna R.D jättis notarile tahtlikult teatamata, et N. M passi esitanud isik kasutab võltsitud dokumenti ega ole tegelikkuses N. M ja osutas tuvastamata isikule vaimset kaasabi kuriteo toimepanemisel, siis poolte isikute samasuse kontrollimise järel koostas ja tõestas notar N. M-le kuuluva korteri ostumüügi lepingu, millele kirjutas alla Tallinna Linnakohtu täitevosakonna esindajana täitur R.D , N. M nimelt - tuvastamata isik ja mille tulemusena omandiõigus korterile läks üle ostjale ja N. M esinenud tuvastamata isik sai korteri müügihinnaks olnud 300 000.- krooni. Oma teoga aitas R.D soodusolukorra loomisega kaasa teadvalt võltsitud isikut ja kodakondsust tõendava dokumendi kasutamisele, mille eesmärgiks oli õiguste omandamine, s.o KrK § 17 lg 6 ja 186 järgi kvalifitseeritava kuriteo,
R.D ei tunnistanud oma süüd ja keeldus ütluste andmisest. Oma seisukoha avaldas ta kirjalikult ja edastas kohtule 13.03.2006.a. toimunud kohtuistungil. Hinnanud kriminaalasjas kõiki kogutud tõendeid kogumis, kohus leiab, et R.D süü talle esitatud süüdistuses KrK § 161 sätestatud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Puudub vaidlust selle üle, et R.D Tallinna Linnakohtu täitevosakonna kohtutäiturina oli süüdistuses märgitud ajal, s.o. 2000.aastal, ametisikuks KrK § 160 mõttes, kellele on riigi poolt pandud haldamis-, materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad ja võimuesindaja ülesanded. Kannatanu A. K ütlustest nähtuvalt elas ta nimetatud ajavahemikus aadressil xxx xx-x ja sai kohtutäiturilt R.D telefoni teel teada, et eelmine elanik jäi AS-le E G võlgu, mis mõisteti Tallinna Linnakohtu 06.03.2000.a. otsusega A. K-lt välja summas 12 363,80 krooni. Tallinna Linnakohtu 06.03.2000.a. otsusest (I kd. t.l.120) on tõepoolest näha, et AS E G hagi rahuldati tagaseljaotsusega. Samuti kannatanu seletas kohtule, et telefoni teel teatas R.D A. K-le, et viimane peab viivitamatult tasuma võla ära, vastasel juhul pannakse korter müüki. Täitetoimikus olevast sisukorrast nähtuvalt võttis R.D võlgnikuga ühendust 12.07.2000.a. vaatamata sellele, et vastavalt Tallinna Linnakohtu teatisele (II kd t.l.108) viibis ajavahemikus 05.06 kuni 21.07.2000.a. puhkusel. Pärast kohtutäituriga telefonikõnet tasus 21.07.2000.a. võlgnik – A. K – 6000 krooni, s.o. poole nõutavast summast ära (I kd t.l.121). Kannatanu siinjuures seletas, et R.D ei pakkunud talle võimalust tasuda võlga vabatahtlikult ega teatanud, millisele arveldusarvele tuleb ülekanne teha. Sellega on tõendatud, et R.D, rikkudes ™S § 29 lg.1 nõudeid, ei saatnud võlgnikule kutset ilmuda kohtutäituri vastuvõtule ega teinud ettepanekut täitedokumendi vabatahtlikult täitmiseks ja samuti rikkus ™S § 26 lg-s.3 sätestatud võlgniku õigusi tutvuda täitetoimikuga, teha avaldusi ning nõuda nende kandmist kohtutäituri aktidesse, sõlmida sissenõudjaga kokkuleppeid. 3 Täitetoimikus nr. 16/2000/4668 olevatest dokumentidest ei nähtu, et R.D kohtutäiturina oleks välja selgitanud, millisele muu varale, peale korteri, võis sissenõude pöörata. Samas aga kannatanu ütlustest järeldub, et nimetatud perioodil oli tal kindel töökoht K OÜ-s, palk - ca 8000 krooni kuus- kanti igakuiselt pangaarvele ja korter oli sisustatud uue kodu- ja olmetehnikaga. Hansapanga tõend kinnitab asjaolu, et A. K arvelduskonto ajavahemikus mai kuni august 2000.a. ei olnud blokeeritud ega arestitud (III kd t.l.123). Vaatavamata sellele, et 21.07.2000.a. maksis A. K 6000 krooni, ei teatanud R.D sellest sissenõudjale ja viimane nõudis sissenõue pööramist A. K korterile summas 12 362 krooni, s.o. arvestamata juba tasutud osa ( E G kiri 1 kd t.l.80) . Kuigi R.D kohtutäiturina võttis esimest korda ühendust võlgnikuga 12.07.2000.a., järeldub täitetoimiku materjalidest, et R.D, kontrollides Tallinna Hooneregistris korteri kuuluvust A. K-le, juba 06.06.2000.a. enda poolt koostatud kirjaga palus seada sellele korterile võõrandamiskeelu ja 07.06.2000.a. saatis R.D kirja Tallinna Hooneregistrile selleks, et seada võõrandamiskeeld A. K-le kuuluvale korterile (1 kd t.l.79, 81). Samuti R.D , toimuvast täitetoimingust võlgnikku täitekutsega teavitamata, läks 12.07.2000.a., s.o. samal või järgmisel päeval peale A. K-ga vestlust telefoni teel, A. K korterit arestima. Kuna R.D ei teatanud A. K-le seaduses sätestatud korras sellest, et tema korter arestitakse, ei viibinud viimane arestimise ajal kodus ning vara sai arestitud omaniku äraolekul. Tunnistaja P-R. R ütlustest kohtule nähtub, et R.D täitis arestimise ajal kohtutäituri rolli, millega lükatakse ümber süüdistatava vastuväide, et ta viibis sellel perioodil puhkusel. Sama nähtub ka tunnistaja D. P ütlustest kohtule, et R.D viibis A. K korteri arestimise juures, kuigi ise oli puhkusel ja seoses töösuhte peatamisega ei tohtinud teostada täitetoiminguid. Siinjuures ei osanud tunnistaja D. P seletada, millisel põhjusel oli R.D niivõrd huvitatud arestimise teostamisest just nimetatud kuupäeval. Kui arvestada tunnistaja D. P ütlusi selles osas, et R.D ei osalenud korteri arestimises kohtutäiturina ning seda kohustust pidi täitma D. P ise, siis jääb arusaamatuks, miks enne korterit arestima minemist ei kontrollinud ta, kas võlgnik oli võla tasunud ja teisi olulisi asjaolusid. Samas aga antud asjaolu on seletatav sellega, et tegelikult ei tutvunud D. P A. K täitetoimikuga, et tegelenud selle täitemenetlusega ning tema viibimine korteri arestimise juures oli formaalne. Tunnistaja P-R.R ütlustest nähtub, et täitetoimingu teostas sisuliselt R.D ja see toimus tema kontrolli all ja tunnistaja ütlused on kooskõlas täitetoimiku materjalidega - 14.07.2000.a. tegi R.D kuulutuse sisuga, et Tallinna Linnakohtu täitevosakond arestis 12.07.2000.a. A. K-le kuuluva korteri Nelgi 31-36 Tallinnas (1 kd t.l.85). Seega rikkus R.D ™S § 28 lg.1 ja § 29-1 lg.1 nõudeid sellega, et ei võtnud tarvitusele kõiki seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks ning ei selgitanud täitemenetluses osalevatele isikutele nende õigusi ja kohustusi, samuti ei teatanud ta võlgnikule täitetoimingust ning tema kohustustest kirjaliku täitekutsega. Kuna A. K vara üleskirjutamine leidis aset võlgniku juuresolekuta ja teda informeerimata, rikkus R.D ™S § 50 lg.5 nõudeid, mis käsitlevad võlgniku õigust tema vara üleskirjutamisel avaldada kohtutäiturile, millistele esemetele pöörata sissenõue esmajärjekorras, mida kohtutäitur on kohustatud rahuldama, kui see ei takista otsuse täitmist. Antud asjaolu on eriti oluline, arvestades sissenõude väheolulist suurust ja korteri sisustatust uue kodu- ja olmetehnikaga. Vastavalt 2000.a. tehtud ja muu dokumendina kriminaaltoimikusse võetud BRC Kinnisvara hinnangule on korteri turuväärtuseks 370 000 krooni. Vaatamata sellele ja rikkudes ™S § 51 lg.1 nõudeid, hindas R.D A. K korteri 130 000 kroonile, mis oli peaaegu kolmekordselt kohalikust keskmisest turuhinnast madalam ja seega põhjendamatu. Eelpool nimetatud Täitemenetluse seadustiku säte nõuab, et üleskirjutatud vara oleks hinnatud võlgniku ja 4 sissenõudja kokkuleppel ning kui võlgnik ja sissenõudja ei saavuta kokkulepet või nad sellest keelduvad või üks nendest ei viibinud vara arestimise juures, hindab vara kohtutäitur, lähtudes kohalikust keskmisest müügihinnast. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt avaldati korteri enampakkumine 08.08.2000.a. (1 kd t.l.89) ning 18.08.2000.a., s.o. 9 päeva möödudes teate avaldamisest tegi R.D korteri enampakkumise, mida tõendab vallasvara enampakkumise akt (1 kd t.l.90-91). Sellega rikkus R.D ™S § 61 lg.2 nõudeid, mille kohaselt enampakkumise kuulutus avaldatakse vähemalt 10 päeva enne enampakkumist. Kõiki eelpool nimetatud kriminaalasjas kogutud ja kohtulikul uurimisel kontrollitud tõendeid arvesse võttes jõuab kohus järeldusele, et R.D kui kohtutäitur, tegutsedes tema ametiseisundiga seotud ülesannete sfääris ja olles teadlik oma täitemenetluse seadustikust tulenevatest kohustustest, viis täitemenetlust läbi võlgniku õigusi tagamata ja teda täitetoimingutest informeerimata ning seega R.D käitumine oli vastuolus täitemenetluse seadustiku sätetega, mistõttu tema tegevus on õigusvastane. Samuti leiab kohus, et süüdistatav pani teo toime tahtlikult, kuna temale kui kohtutäiturile olid kõik süüks pandud seadusesätted teada ning ta rikkus neid teadlikult. Oma õigusvastase tegevusega tekitas R.D nii varalist kui ka mittevaralist kahju. R.D tegevuse tagajärjel on A. K-le tekitatud varalist kahju summas 240 000 krooni, mis on korteri enampakkumisega müüdud hinna ja korteri tegeliku väärtuse vahe. Samuti tekitas R.D oma tegevusega olulist kahju riigi huvidele, mis seisneb selles, et ta seadis kahtluse alla kohtu täitevosakonna ametniku aususe ja erapooletuse. Varalise ja mittevaralise kahju tekitamine on süüdistatava poolt oma ametiseisundi ärakasutamisega põhjuslikus seoses, kuivõrd kahju tekitamine sai võimalikuks otseselt süüdistatava kui ametiisiku tegude tõttu, seejuures teadis R.D oma tegude tagajärje saabumisest tulevikus või vähemalt möönis seda. Seega kohus on seisukohal, et ka antud süüteokoosseisu selle objektiivse tunnuse puhul on olemas tahtlus. R.D-le inkrimineeritud süüdistus KrK § 161 järgi vastab KarS § 289 sätestatud süüteokoosseisule, seega on ka kuriteona karistatav pärast kuriteo toimepanemist kehtima hakanud ja käesoleval ajal kehtiva seaduse järgi. R.D-le on samuti esitatud süüdistus kelmuse ja võltsitud dokumendi kasutamise toime panemisele kaasaaitamises, millega on põhjustatud suur varaline kahju. Kannatanu N. M ütlustest (2 kd t.l.54-55), millised said avaldatud KrMS § 291 p.1 alusel seoses kannatanu surmaga, on näha, et tal tekkis üürivõlg ca 28 000 krooni ning 07.11.2000.a. tuli tema korterisse kohtutäitur R.D , andis alla kirjutada mingi paberi, mille sisust ta aru ei saanud, mõni aeg hiljem sai N. M teada, et temale kuuluv korter on tema teadmata korduvalt maha müüdud. Samuti seletas kannatanu, et tema pass läks tuvastamata ajal kaduma ning kannatanu avastas passi kadumise alles siis, kui korter müüdi juba ebaseaduslikult maha ja tal oli vaja selles selgusele jõuda. Süüdistuse kohaselt aitas R.D kelmuse ja võltsitud dokumendi kasutamise toimepanemisele kaasa soodusolukorra loomisega, mis seisnes selles, et tema, viibides J. H notaribüroos ostu-müügilepingu sõlmimise juures ja teades, et N. M passi esitanud isik tegelikult ei ole N. M, jättis tahtlikult antud asjaolust notari informeerimata, mille tulemusena omandiõigus korterile läks üle ostjale ja N. M esinenud tuvastamata isik sai korteri müügihinnaks olnud 300 000 krooni. Samuti vastavalt süüdistuse sisule sai R.D vahendajalt rahalist vahendustasu, mille suurus on tuvastamata. 5 Tunnistajatena ülekuulatud notar J. H ja tehingu teostamise juures viibinud N. B kinnitasid kohtuistungil asjaolu, et notari juurde tulnud isik esitas vana tüüpi Nõukogude punase passi ja leping sai sõlmitud. R.D viibis tehingu tegemise juures kohtutäiturina, kuna tegemist oli arestitud varaga. Samuti nähtub tunnistaja N. B ütlustest, et notari juures viibimise ajal ei olnud R.D N. M esinenud isikuga kontaktis ega suhelnud temaga. Kannatanu N. M ütlustest nähtub samuti, et päev 07.11.2000.a., mil R.D külastas neid, jäi sellepärast talle meelde, et see oli kannatanu abikaasa sünnipäev. Sama kinnitas ka tunnistaja T. F, kes on kannatanu N. M tütar ning elas temaga samas korteris. Tunnistaja T. F seletas kohtule, et R.D vestles kogu perega esikus mitte rohkem kui pool tundi ja kuna tol päeval oli emal sünnipäev, tarvitasid perekonnaliikmed alkoholi. Tunnistaja K. K, kes oli T. F abikaasa, s.o. kannatanu N. M väimees, seletas kohtule, et R.D viibis korteris 15-20 minutit ja vestles nii N. M-ga, kui ka temaga ja J. E-ga, kes samuti elas ajutiselt samas korteris, seejuures konkreetselt N. M-ga rääkis R.D ca 5 minutit. Samuti järeldub eelpool mainitud tunnistajate ja kannatanu ütlustest, et seda, et korter tuleb maha müüa, oli N. M pere otsustanud veel enne korteri arestimist ja kohtutäituri korterisse tulekut. N. M ise oli pöördunud kinnisvarabüroosse, seejärel lasi ta sellega tegeleda J. E-l, kes oli K. K lapsepõlvesõber. Seega loeb kohus tuvastatuks asjaolu, et korteri müügiga tegelesid erinevad isikud, kellega R.D kokku ei puutunud ning ise ta korterit sundmüüki ei pannud. Sellest järeldub, et puudub alus arvata ja puuduvad ka vastavad tõendid selle kohta, et R.D oleks olnud seotud talle inkrimineeritud kuritegude teiste võimalike toimepanijatega või teadnud nende olemasolust. Ostu-müügilepingust (1 kd t.l.178-180) nähtuvalt tuvastas notar J. H N. M isikusamasust tema poolt esitatud passi alusel. Samuti nähtub ostu-müügilepingust, et R.D on osalenud lepingu sõlmimisel kohtutäiturina ja Tallinna Linnakohtu Täitevosakonna esindajana ning tema kohustuseks oli vastavalt ™S § 56 lg.3 sätestatule ja lepingu p-dele 3.2 ja 3.3 anda nõusolek sissenõude täitmise tagamiseks arestitud ja seoses sellega kohtutäituri kontrolli all olnud korteri müügiks ja kinnitada nimetatud summa saamist pärast lepingu sõlmimist. Seega kohus leiab, et notaritehingu teostamisel ei täitnud R.D kohtutäiturina garandi kohustust ega esinenud sellisena. Samuti ei kuulunud tema kohustuste hulka tuvastada müüjana esinenud isikut ega kontrollida tema poolt esitatud dokumendi autentsust ega tõepärasust. Tunnistajate ja kannatanu ütlustest järeldub, et R.D viibis 07.11.2000.a. korteris üldiselt alla 0,5 tundi, vestles mitte ainult kannatanu N. M-ga vaid ka teiste isikutega, kes viibisid korteris, kannatanu ja tunnistajate ütlustest ei nähtu, et R.D oleks palunud N. M-t esitada isikut tõendavat dokumenti ega kontrollinud N. M isikut mingi teise dokumendi järgi. N. M oli selleks ajaks kaotanud oma passi. Ostu-müügilepingu notariaalne kinnitamine leidis aset kuu aja möödudes pärast N. M korteri külastamist R.D poolt. Oluliseks asjaoluks loeb kohus ka sellist asjaolu, et R.D kui kohtutäituri näol on tegemist sellise ametiisikuga, kes oma kohustuste täitmise tõttu suhtleb pidevalt paljude erinevate isikutega, kohtutäituri menetlus on korraga mitu täitemenetlust ning seoses sellega ei olnud ta võimeline nii kergelt ära tundma temale tundmatut isikut, keda oli varem ühel korral visuaalselt näinud. Asjaolu, et N. M esinenud isik avaldas notari juures, et ta on vallaline, kusjuures R.D külastas N. M-t väidetavalt tema naise sünnipäeval 07.11.2000.a. ning seega oleks pidanud aru saama, et notari juures on tegemist vale isikuga, ei kinnita kohtu arvates süüdistuse seisukohta. 6 On üldteada, et inimesed võivad olla ametlikult registreerimata abielulistes suhetes, mis ei too kaasa vajadust küsida teiselt poolelt tema nõusolekut omandiõiguse üleminekul. Süüteokoosseisu - kelmuse – objektiivsete tunnuste hulka kuulub ka varalise kasu saamine. Süüdistuse kohaselt sai R.D tuvastamata vahendajalt rahalise vahendustasu tuvastamata summas. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et R.D oleks saanud enne või pärast ostu-müügilepingu sõlmimist rahalist summat, on tõendamata, millistel asjaoludel ja millises suuruses oli tasu saadud. Seega jõuab kohus järeldusele, et R.D süü kelmusele ja võltsitud dokumendi kasutamisele kaasaaitamises kriminaalasjas olevate tõenditega tõendamist ei leidnud ning KrK § 143 lg.2 p.11-17 lg.6 ja § 186-17 lg.6 järgi tuleb ta õigeks mõista. Karistuse mõistmisel kohus arvestab süüdistatava süü suurust, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ja süüdistatava isikut. Toimepandu on teise astme kuritegu, R.D on varem karistamata isik, kes ei ole käesoleval ajal seotud ametiisiku ülesannete täitmisega. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdistatava isikut, asub kohus seisukohale, et R.D tuleb karistada vangistusega, kuid jätta karistus täitmisele pööramata, määrates katseaja KarS § 73 alusel. Kannatanu A.K tsiviilhagi summas 20 980 krooni on aktsepteeritav ja kuulub rahuldamisele. Kohus on seisukohal, et varaline kahju on tekitatud vahetult R.D tegevusega, mille tagajärjel oli kannatanu sunnitud pöörduma korduvalt advokaadibüroo poole, sõlmima õigusabilepingu, pöörduma tsiviilkorras kohtusse ja kandma teisi kulutusi kinnitusraamatu kannete kustutamiseks. Juhindudes KrMS § 306, 311-313, kohus Välja mõista R.D-lt A. K kasuks 20 980 krooni. KrMS § 179 alusel välja mõista R.D-lt sundraha 4500 krooni riigituludesse, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas 10220034800017 viitenumbriga 2800049777. Kviitung esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kriminaalkantseleile. Kohtuotsusele võib KrMS § 318-319 alusel 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus 7 tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. KOHTUNIK RAHVAKOHTUNIKUD 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.