1-08-3269\11

1-08-3269 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus

1. september 2008.a Tallinn 1-08-3269 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ene Randmäe Maaria Rei Kohtuistungi sekretär Irina Leetberg Tõlk Kohtuistungi toimumise aeg ja
2. august 2008.a Tallinnas, avalik kohtuistung koht D.I süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 Kriminaalasi järgi lühimenetluses Harju Maakohtu
3. aprilli 2008.a otsus Apelleeritud kohtuotsus Süüdistatav D.I Apellatsiooni esitaja Marina Kalistratova Prokurör D.I Süüdistatav ik: xxx, elukoht xxxxxxx xx-xx xxxxxxx, ei tööta, varem 14 korda kohtu poolt karistatud, neist viimati 11.04.2006.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 1 aasta vangistusega, vabanes 03.03.2007.a ja 12.12.2007.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 8 kuu vangistusega, karistus kandmata, vahi all alates 04.01.2008.a Vandeadvokaat Merike Borunova Kaitsja RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
4. aprilli 2008.a otsus D.I suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
5. septembril 2008.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. aprilli 2008.a otsusega mõisteti D.I lühimenetluses süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja karistati 9 kuu vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu
8. detsembri 2007.a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, so 8 kuu võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 2 kuud vangistust.
9. D.I mõisteti süüdi selles, et ta varem vargusi toime pannud isikuna
10. septembril 2007.a varastas Tallinnas Narva mnt 7D asuva aktsiaseltsi Liiwi Heliis ruumides S. P. käekotist mobiiltelefoni 8000 krooni väärtuses ning
11. detsembril 2007.a Tallinnas asuvast restoranist Peppersack 6 pudelit alkohoolseid jooke 5500 krooni väärtuses.
12. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb D.I kohtuotsuse tühistamist talle mõistetud karistuse osas. Ta taotleb vangistusaja lühendamist ühe aastani, sest sellist karistust taotles kohtuistungil prokurör. Kohus karistas teda kahe kuu võrra pikema vangistusega.
13. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja tema kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni. Prokurör leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning taotles selle muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
14. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni sisuga ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonist ei nähtu, et Harju Maakohus oleks D.I-le karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Kohus mõistis tõepoolest D.I-le kahe kuu võrra pikema vangistuse kui seda oli taotlenud prokurör, kuid selles ei ole midagi ebaseaduslikku. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 sätestavad, et kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et pärast
15. detsembri 2007.a otsuse kuulutamist selgus, et D.I on ka enne seda vargusi toime pannud, so
16. septembril 2007.a ja
17. detsembril 2007.a. Seega oli kohus kohustatud tema suhtes rakendama KarS § 65 lg 1 sätteid ning mõistma liitkaristuse KarS § 64 lg 1 sätteid järgides. Kohus liitis D.I-le mõistetud karistused täielikult. Kohus on oma otsuses põhjalikult motiveerinud sellise karistuse mõistmise põhimõtteid. Erinevalt prokurörist ei arvestanud kohus karistust kergendava asjaoluna D.I puhtsüdamlikku kahetsust ja mõistis seetõttu rangema karistuse kui taotles prokurör. Kohus märgib põhjendatult, et ükski karistus ei ole D.I-le mõju avaldanud ja ta jätkab süütegude toimepanemist. Karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-
18. Prokuröri arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör esitab küll kohtuvaidluses arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Seda seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium juba
19. juuni 2001.a kohtuotsuses nr 3-1-1-70-01 (RT III 2001, 23, 252). Viimati on Riigikohtu kriminaalkolleegium
20. veebruari 2008.a kohtuotsuses nr 3-1-191-07 (RT III 2008, 9, 62) märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks osundada KrMS §-i 2 punktile 4, mille kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on 2