1-08-6375\10

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2.september 2008.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 26.august 2008.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-08-6375 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi T.F-i süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi kiirmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 9.mai 2008.a. Apellatsiooni esitaja T.F Prokurör Tiina Viru Süüdistatav T.F (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja RESOLUTSIOON Adv. Matti Reinsalu Pärnu Maakohtu otsus 9.maist 2008.a. T.F-i suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. 2 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohtu otsusega 9.maist 2008.a. mõisteti T.F süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi ja karistati 1 aastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistus 8. mai 2008, mis on 1 päev, ja ärakandmisele jääb 7 (seitse) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. Tõkendiks kohaldati vahistamine ja otsus karistuse kohta pöörati täitmisele koheselt Lääne Politseiprefektuuri Paide politseijaoskonna arestimajas. Vangistuse aega hakati lugema kohtuotsuse kuulutamise päevast. T.F mõisteti süüdi selles, et tema varem varguse toime pannud isikuna 08.05.2008 kella 18.23 ajal Paide linnas Ringtee 2 asuvas Järva Tarbijate Ühistu kauplusest Maksimarket püüdis varastada ebaseadusliku omastamise eesmärgil 2 pudelit Hennesy konjakit a´ 527 krooni, kokku 1054 krooni, ühe pudeli Martell Injona konjakit 497 krooni ja ühe pudeli Martell V.S konjakit 349 krooni, kokku 1900 krooni väärtuses. T.F peitis 2 pudelit konjakit varrukatesse ja käes oli 2 pudelit konjakit, väljus müügisaalist sissepääsu väravate kaudu kauba eest tasumata, kaupluse välisuksel peeti kinni turvatöötaja poolt. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav maakohtu otsust temale mõistetud karistuse osas. Ta väidab, et on küll varem toime pannud korduvalt vargusi, kuid sel korral ei olnud tal otsest tahtlust või vajadust seda teha. Varguse üritamine kaupluses, kus kõikidel kallitel jookidel on turvaelemendid kinnitatud ning müügisaalil on turvaväravad, on äärmine rumalus. Apellant avaldab siirast kahetsust, et nii käitus. Samas leiab apellant, et kohus ei ole temale karistust mõistes seda, et kuritegu jäi katsestaadiumi. Kauplusele mingit kahju ei tekitatud. Taotleb, et teda karistataks tingimusliku karistusega. Kui kohus aga leiab, et teda tuleb karistada reaalse vangistusega, siis taotleb mõistetud karistuse olulist vähendamist. Ei pea õigeks EV 3 maksumaksjaid koormata tema nii pikaajalise ülalpidamisega. Veel avaldab apellant arvamust apellatsioonile lisatud omakäelises avalduses, et prokurör T.Viru on temale karistuse valikul juhindunud isiklikest motiividest, isiklikust kättemaksust, mis on aga vastuolus prokuröri prioriteediga. Ta on saanud prokurör T.Viru vaenlaseks nr.1 pärast seda, kui julges kirjutada 2007.a. oktoobris avalduse politseiniku tegevuse peale. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga tuli alljärgnevatele järeldustele. Apellandi väited selle kohta, et tal ei olnud otsest tahtlust varguse toimepanemiseks, ei ole tõsiseltvõetavad. Eitamata varguse katse fakti, ei saa süüdistatav eitada tahtluse olemasolu süüteokoosseisu asjaolude suhtes. Isik, kes võtab poest riiulilt kallid alkoholi pudelid ja pistab need endale vöö vahele ja varrukatesse ning väljub müügisaalist kauba eest tasumata, ei saa kuidagi hiljem väita, et tal puudus tahtlus varguse toimepanemiseks. Õige on ka maakohtu järeldus , et süüdistatav tegutses asja äravõtmise suhtes kavatsetult ja nimelt eesmärgiga konkreetne vara ebaseaduslikult omandada. See, kas süüdistataval tekkis vajadus konjakipudelite varguseks soovist alkoholi tarbida või need hiljem rahaks realiseerida, see ei oma süüteokoosseisu tuvastamise seisukohast määravat tähtsust. Süüdistava hirm prokuröri isikliku viha ja kättemaksu motiivi osas on prokuröri poolt taotletava karistuse raskust arvestades põhjendamatu ja kohtukolleegium peab seda väljamõelduks. Prokurör taotles süüdistatavale vaidlustatud kohtuotsusega toimepandud varguse eest 2 aastat vangistust ja selle lühendamist 1/3 võrra, s.o. kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta ja 4 kuud. Prokurör põhjendas maakohtus oma taotlust ja arvestades süüdistatava isikut, kes on aastate jooksul jätkuvalt toime pannud poevargusi ja muutunud juba linna poodnikele nägupidi äratuntavaks, kes peale kinnipidamiskohast vabanemist praktiliselt kohe asub uuesti samaliigilisi kuritegusid toime panema ja kes on kohtu all 15 korda, s.h. 13 korda varguste toimepanemise eest ei saa prokuröri poolt taotletavat karistust lugeda selliseks karistuseks, mille kohta oleks alust väita, et prokurör tegutseb mingitest isiklikest ambitsioonidest lähtudes. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et arvestades KarS prg. 199 lg 2 sanktsiooni ülemmäära, on A.Goffmanile, kui „elukutselisele vargale“ prokuröri poolt taotletud karistus tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et kohtu poolt A.Goffmanile tegelikult mõistetud karistus , mis oli poole lühem, kui seda taotles prokurör , on kinnitus sellest, et prokuröril ei ole mingit mõtet kohtu ees isegi mitte väljendada oma väidetavat isiklikku vaenu süüdistatava suhtes nagu seda oletab süüdistatav, sest prokuröri poolt konkreetsele süüdistatavale taotletav karistus ei ole kohtule siduv. Kohtul on õigus mitte ainult taotletud karistusest kergema karistuse mõistmiseks vaid ka taotletavast rangema karistuse mõistmiseks. Ja lõpetuseks peab kohtukolleegium vajalikuks süüdistatava tähelepanu juhtida asjaolule, et prokurör, kes taotles süüdistatavale rangemat karistust, kui seda mõistis kohus, ei ole apellandi poolt 4 väidetud isiklike ambitsioonide rahuldamiseks esitanud ka mitte apellatsiooni, mis tähendab seda, et ta leppis kohtu poolt mõistetud karistusega, pidades seda piisavaks. Apellandi poolt kohtu poolt mõistetud karistuse vaidlustamise osas märgib aga kohtukolleegium järgmist. Esiteks ei saa nõustuda apellandiga, et maakohus ei ole arvestanud temale karistuse mõistmisel seda, et kuritegu jäi katsestaadiumi. Vastupidiselt apellandi sellekohasele väitele, on maakohtu otsusest selgelt väljaloetav fakt, et maakohus on seda asjaolu karistuse mõistmisel arvestanud nii nagu on arvestanud ka süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust vastutust kergendava asjaoluna. Maakohus on põhjendanud süüdistatavale mõistetud karistust ja kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu otsuses toodud põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Süüdistatava poolt esitatud taotlus vangistuse tingimuslikuks kohaldamiseks, ei ole tema isikut arvestades kohtukolleegiumi arvates põhjendatud ja maakohus on oma seisukoha ka selles küsimuses välja öelnud. Mis puutub aga esitatud taotlusesse vähendada oluliselt temale mõistetud vangistusmäära, siis kohtukolleegium ei pea ka seda võimalikuks. Arvestades süüdistatava isikut ja tema suhtumist õiguskuulekusse, on kohtukolleegiumi arvates tegemist sisuliselt minimaalseima karistusmääraga, mis annaks alust rääkida võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja samaaegselt kaitseks ka õiguskorra huvisid. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 9.maist 2008.a. T.F-ini suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Meelika Aava Ene Randmäe