Obsah (6)

§ 33§ 35§ 226§ 227§ 276§ 342

1-07-5746 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht 11. aprill 2008.a., Tallinn Kohtukoosseis Jüri Paap, Meelika Aava, Ivi Kesküla Sekretär Maaria Rei Ap

§ 33

loetakse kahtlustatavaks isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud, või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Kahtlustatava õigused on nimetatud

§-s 34 lg 1. Süüdistatavaks loetakse isikut, kelle kohta on koostatud või esitatud süüdistusakt või isik, kellega on kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe. Süüdistataval on kahtlustatava õigused, samuti õigus tutvuda kaitsja vahendusel kriminaaltoimikuga ja võtta osa kohtulikust arutamisest (

§ 35

lg 1, 2).

§ 226

lg 1, 2, 3 kohaselt koostab prokurör vajalike tõendite olemasolus veendununa süüdistusakti, mille koos kohtuistungile kutsutavate isikute nimekirjaga edastab süüdistatavale, kaitsjale ja kohtule.

§ 227

kohaselt võib kaitsja süüdistusakti koopia saamisest viie päeva jooksul esitada prokuratuurile oma taotlused ja nende isikute nimekirja, kelle kutsumist kohtuistungile kaitsja taotleb. Ringkonnakohtu arvates vastab eeluurimisorgani ja prokuratuuri tegevus nimetatud seaduste nõuetele. Uurimisorgan ega prokuratuur polnud enne süüdistusakti esitamist kohustatud kahtlustatavale nimetama tõendeid, millel kahtlustus tugineb. Süüdistatav O.I tutvus kriminaaltoimiku koopiaga koos kaitsjaga 23.03.2007.a. (toimik I köide, lk. 114-115). 1.2.

§ 276

lg 1 p 2 kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole esitatud täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamisest keelduda, kui ta leiab, et kohtumenetluse pool ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta pole taotlust varem esitanud. Maakohtu keeldumine täiendavate tunnistajate ülekuulamisest (määrus toimik I köide, lk. 124) oli seaduslik, sest O.I koostas taotluse täiendavate tunnistajate ülekuulamises alles 05.04.2007.a. (toimik I köide, lk.123) ja 16.05.2007.a. (toimik II köide, lk. 26-27), seega eelnimetatud viiepäevase tähtaja rikkumisega. 1.

1. Nimetatud üldpõhimõttes on erand, mille kohaselt on menetleja menetluse igas staadiumis- st. ka kohus- kohustatud kontrollima väiteid alibi olemasolu kohta. 5 Käesolevas R.K vara varguses esitas süüdistatav O.I 18.05.2007.a. maakohtule taotluse kutsuda kohtuistungile ja tunnistajana üle kuulata A.U, S.U ja R.K, kes oskavad muu hulgas anda ütlusi „selle kohta, et E.U ei saanud mind (st. süüdistatavat) näha hommikul käruga ja päeval“. Maakohus küll ei käsitanud O.I kõnesolevat taotlust alibi kinnitusena ja jättis taotluse rahuldamata, kuid ringkonnakohtu arvates pole käesoleval juhul võimalik kindlaks teha, millisel kuupäeval R.K vara varastati ja kas esineb tõendeid O.I samal päeval mujal viibimise kohta. Kõnesoleva varguse avastas R.K 09.04.2006.a., samal päeval registreeriti see politseis. Enne seda oli kannatanu suvilas viimati 20.03.2006.a. Tulenevalt neist ütlustest pandi see vargus süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt toime nimetatud kuupäevade vahelisel ajal. Tunnistaja E.U ei osanud meenutada täpset kuupäeva, millal ta nägi meest kärutamas külmikut või pesumasinat. Tunnistaja K.K ütluste kohaselt võis see olla 27.03.2006.a. Süüdistatav kinnitas maakohtu istungil, et „tuli just see päev linnast, viibis X, tuli poole kümnese bussiga, käis omaniku helistamise peale vaatamas, kas suvila kasvuhoone klaasid on terved…see peaks olema
2. aprill, muul ajal seal käinud ei ole“ (toimik II köide, lk. 72). Ringkonnakohtu istungil väitis O.I, et kõnesolev päev oli üks 2006.a. märtsikuu lõpupäevadest. Ringkonnakohus osutab tähelepanu veel, et süüdistuse kohaselt varastati lisaks pesumasinale veel tolmuimeja, mida koos pesumasinaga kärult kätte ei saadud. Seega- olemasolevate tõendite alusel pole võimalik kindlaks teha päeva, millal pesumasin ja tolmuimeja R.K suvilast varastati. Alust pole kahtluse alla seada kannatanu ütluseid, et see leidis aset ajavahemikus 20.03.- 09.04.2006.a. Kui isegi tuvastatakse, et süüdistatav viibis ühel päeval (näiteks 01.04.) mujal, ei välista see arutuseloleva varguse toimepanemist muul päeval ajavahemikus 20.03.-09.04.2006.a. Neil asjaoludel ei oma tähtsust, millistel kuupäevadel selles ajavahemikus O.I viibis Tallinnas ja millal ta sealt naases. 1.
3. Kriminaalasja materjalid ei kinnita O.I väidet, et tunnistajad E.U ja K.K ilmusid kohtuistungile omal initsiatiivil, millest võiks teha järelduse nende erapoolikusest. Kohtueelse menetluse kokkuvõttes (toimik I köide, lk.108-113) ja süüdistusaktis (toimik II köide, lk. 2-7) on muu hulgas alajaotuse all „Kohtusse kutsutavate isikute nimekiri“ esitatud süüdistuse tunnistajad. Tunnistajatele E.U ja K.K-le saatis kohus kohtukutsed, need on Laulasmaa sideasutuse poolt neile edastatud allkirja vastu ja allkirjad tagastati kohtule (toimik II köide, lk. 31, 32). Mõlemad tunnistajad kuulatigi üle kohtuistungil 06.06.2007.a. 6 1.
4. Süüdistatava palvel saadeti talle kõigi kohtuistungite protokollide koopiad. Nende kohta ei esitatud mingeid märkuseid ega taotlusi. Seega on põhjendamatu O.I väide kohtuistungi protokolli ebatäiuslikkuse kohta. 1.
5. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et maakohus käesolevat kriminaalasja arutades pole ebaseaduslikult kitsendanud süüdistatava kaitseõigust või muul viisil rikkunud kriminaalmenetlusseadust. Viited kohtu erapoolikusele süüdimõistvat kohtuotsust langetades pole mingil moel kinnitust leidnud.
6. Õigusemõistmise sisuks on anda hinnang seaduslikul viisil kogutud tõenditele, nende alusel otsustada süüdistuses nimetatud teo olemasolu või selle puudumise, samuti teo seadusevastasuse üle ja mõista karistus. Järelduste tegemisel tuleb võtta arvesse kõik asjas olemasolevad tõendid kogumina, ühelgi tõendil eraldi võttes pole suuremat kaalu võrreldes teistega. Kui tõendid on omavahel vastuolus, tuleb näidata, millised neist ja miks võetakse aluseks kohtuotsuse tegemisel. Tõenditeks kriminaalasjas on muude tõendite kõrval ka kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlused. 2.1.
7. Hinnates R.K vara varguseasjas kogutud tõendeid osutas maakohus oma otsuses tõendite vastuolule- ühelt poolt süüdistatava O.I ja teiselt poolt tunnistajate E.U, K.K ja kannatanu R.K ütlustele. Seejuures K.K ja R.K ise meest koos käruga ei näinud. Keegi pole seadnud kahtluse alla kannatanu ütluseid ja vaatlusprotokolli, mis kinnitavad varguse fakti. Ringkonnakohtul puudub alus ümber hinnata maakohtu poolt tehtud järeldust, et ka kõnesolevate tunnistajate ütlustes pole alust kahelda, nad on andnud ühesuguseid ütluseid kogu kriminaalasja menetlemise käigus. Kui isegi tunnistajate ja süüdistatava vaheline läbisaamine on olnud halb põhjusel, et süüdistataval on varga kuulsus (tunnistajate ütlustest sellist järeldust teha ei saa, ütluste kohaselt sai E.U teada nime Pentti alles teole järgnevalt; teave varasematest korduvatest varastamistest vastab tõele), ei saa see olla aluseks aluseta süüdistuse esitamisele. Tunnistajaid on hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest, puuduvad tõendid neil isikliku huvi olemasolust käesolevas asjas. 2.1.
8. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt halveneb süüdistatava tervis alates viimasest tuberkuloosi ravist, praeguseks on tal tuvastatud tasakaaluhäired ja jalgade osaline koordinatsiooni kaotus kummardamisel, nägemise ja kuulmise halvenemine. Kriminaalasjas puuduvad aga tõendid, mis kinnitavad O.I halba tervislikku seisundit 2006.a. märtsis, mille tõttu ta polnud suuteline koormatud käru/kelku/suuski lumisel teel lükkama/vedama. Ringkonnakohtu istungil kinnitas O.I, et tervise halvenemise algusajana pidas ta silmas 2002.a., süüdistuses nimetatud ajal so. 2006.a. kevadel ta arsti poole ei pöördunud ja sellel ajal tema tervise kohta meditsiinilist hinnangut ei saa anda. 7 2.1.
9. Maakohtu järeldus, et O.I varastas R.K vara, on kooskõlas asjas olevate tõenditega. Asjaolude ja tõendite üksikasjalikumaks kordamiseks käesolevas kohtuotsuses puudub

§ 342

lg 3 p 1 alusel vajadus, eeltoodu (käesoleva kohtuotsuse alajaotused 2-2.1.2.) esitati vastuseks süüdistatava apellatsiooni väidetele. Tegu on õigesti kvalifitseeritud. 2.

1. O.I-le esitati süüdistus varguses, mis oli toime pandud sissetungimisega V.K suvilasse so. vara asukohta. Maakohus mõistis süüdistatava selles süüdistuses õigeks, ehkki tegi kindlaks kannatanu suvilas käimise fakti- tõendeid pole vaja korrata. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et sissetungimise ja sealt vara varguse süüdistuse uurimisel on maakohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja jätnud kontrollimata, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt mitteerineva ja mitteraskema kuriteona. Ringkonnakohtu arvates süüdistuses seoses V.K suvilaga on tegemist omavolilise sissetungimisega KarS § 266 tähenduses. Selline teo süüdistusejärgsest kvalifikatsioonist erinev kvalifitseerimine on käesoleval juhul võimalik, sest sissetungimine kui varguse toimepanemise viis sisaldus ka süüdistuses. 2.2.
2. Vargus ehk võõra vallasasja ebaseaduslik omastamine tähendab sellise asja enda kasuks pööramist. Süüdistatav sisenes kõnesolevasse suvilasse- see on objektiivselt tõendatud O.I sõrmejälgedega suvila akna kinnitusel ja leidnud tõendamist ka maakohtu apelleeritud kohtuotsusega. O.I on kriminaalasja menetlemise käigus muutmatult kinnitanud, et ta käis V.K suvilas, kuid sealt midagi ei varastanud. Asjas puuduvad neid väiteid kummutavad tõendid, O.I käitumise ja tuvastatud tagajärje- materiaalse kahju- vaheline seos pole kindlaks tehtud. Suvilasse sissetungimine ja lahkudes selle jätmine olukorda, kus ei välistatud kolmandate isikute juurdepääsu suvilasse, ei ole võrdsustatav võõra vara ebaseadusliku omastamisega. Seetõttu ei pea O.I hüvitama kannatanule vargusega tekitatud kahju. Sisuliselt samale seisukohale asus apelleeritud kohtuotsuses ka maakohus. 2.2.
3. Samas aga maakohus, leides, et O.I tungis kannatanu suvilasse, jättis hindamata- kas selleks tal oli omaniku luba või oli see omavoliline. Kannatanu on kinnitanud, et ta küll palus O.I arutuselolevat suvilat jälgida, kuid ta polnud andnud süüdistatavale luba siseneda tema suvilasse. Kannatanu selliste ütluste tõelevastavuses pole alust kahelda, sest ta oli O.I kuritegelikust minevikust teadlik. Seevastu on O.I oma ütluseid tema osa kohta kõnesolevas teos oluliselt muutnud. Nii kinnitas O.I esmasel ülekuulamisel, et ta ei tea, kus kõnesolev maja X võib asuda ja kuidas sattus tema bioloogiline aine sündmuskohale (toimik I köide, lk. 86-88), hiljem aga kinnitas selles hoones seeskäimist, sest kannatanu oli teda palunud seda 8 maja jälgida, maja uks ja aken olid avatud, ta oli kannatanu suvilast lahkumisel sulgenud välisukse puuliistuga, et see ei läheks lahti. Sündmuskoha vaatlemisel ilmnes seevastu, et hoone uks oli lahti ja luku purustatud osad olid põrandal, mingi puuliistu olemasolu kohta andmed puuduvad. Järeldub, et O.I on oma ütluseid kohandanud vastavalt uurimise käigus ilmnenud teistele vastuvaidlematutele tõenditele. Vaieldamatult on kaitsetaktika valik kahtlustatava õigus, kuid nimetatust tuleneb vajadus suhtuda neisse ütlustesse kriitikaga. 2.3.
4. Süüdistuses lastelaagri territooriumile ja hoonetesse sissetungimises osutab ringkonnakohus O.I ütlustele, et ta on sellel territooriumil käinud korduvalt, on sealt viinud vara, millest osa kindlakstegemata isikutele maha müünud, osa aga (aknaklaasid, kušett) jätnud endale. Kohtueelselt lõpetati kriminaalmenetlus selle vara varguses ja eraldati väärteomenetluseks põhjustel, et kõnesolev kušett ei kuulunud territooriumi valdajale ja muu varastatu on aga väheväärtuslik. Kõnesolevate esemete hõivamine polnud mõeldav ilma laagri territooriumile sisenemata. Seetõttu jääb ringkonnakohtule arusaamatuks maakohtu üks motiividest O.I selles süüdistuses õigeksmõistmisel, et Tallinna Haridusamet esitas avalduse üksnes vara varguses, mitte aga territooriumile või hoonetesse sissetungimises. 2.3.
5. Vaatamata asjaolule, et kõnesolevale alale oli võimalus pääseda ilma lõhkumiseta või midagi avamata, oli territoorium vähemalt osaliselt piiratud taraga. Seega oli loodud üheselt äratuntav psüühilis-sotsiaalne piire kõrvaliste isikute eemalehoidmiseks. Vaieldamatult süüdistatav teadis, et tegemist on laagrialaga ja sinna sisenemiseks puudub tal voli. Kolleegiumi hinnangu kohaselt on oluline, et O.I ei sattunud sinna juhuslikult või teadmiseta, et tegemist on laagrialaga. Ta ebaseaduslikult tungis sinna talvisel ajal, mil vahelejäämise ohtu praktiliselt polnud. 2.3.
6. Süüdistatava väide sattumisest kõnealusele alale seoses seenelkäimisega on antud sooviga pääseda vastutusest ja vastuolus tema enese teistsuguste ütlustega. Nii on ta kinnitanud eeluurimisel: „…lastelaagri juures majades ja nende ümbruses vedeleb igasugu asju…läksin 2005.a. sügisel vastu talve sinna jalutama…tegelikult läksingi sinna esialgu klaase tooma“, diivani vedas ära kelgul, siis oli lumi maas, samal päeval võttis klaasid (toimik I köide, lk. 55-56). Ütluste seostamisel olustikuga kinnitas O.I, et klaasid võttis 2005.a. aasta lõpus „kuskil detsembris“ (toimik I köide, lk. 47-48). Ülekuulamisel kahtlustatavana kinnitas O.I, et, olles märganud diivanit, läks koju käru tooma ja viis diivani ära kärul (toimik I köide, lk. 62). Ka on ta kinnitanud diivani äratoimetamist suuskadel (toimik I köide, lk. 45-46). Neist ütlustest järeldab ringkonnakohus, et süüdistatav ei sattunud laagri territooriumile mitte juhuslikult või metsaande kogudes- viimase väite esitas esmakordselt maakohtu 9 istungil- ja mitte ka selleks luba omades, vaid see oli ajendatud huvist võimaluse korral midagi varastada ja see maha müüa, tema ütluste kohaselt ostjate leidmisega probleeme ei olnud. Ta tungis sinna omavoliliselt ja ebaseaduslikult. 2.3.
7. O.I on kinnitanud, et varastatud diivan (kušett) seisis maja seinal. Ringkonnakohus seab selle väite tõelevastavuse küsitavaks. Vaatlusel tuvastati, et see ese on määrdunud, selle katteriie on kulunud ja diivani kastil all puudub põhi. Vaatlusprotokollist ega tehtud fotodest (toimik I köide, lk. 49-54) ei järeldu aga, et diivanil on kunagisele märgumisele viitavaid jälgi. Seda ta aga kohtu arvates ei saanuks olla peale lumisel ajal õues seismist. O.I soovis seda endale jätta, seega oli diivan kasutuskõlbulik. O.I teadis, et lastelaagri majade uksed olid enne lahti, sündmuskoha ettenäitamise ajaks olid need aga suletud (toimik I köide, lk. 47). Neid asjaolusid kogumina hinnates leiab kolleegium, et O.I tungis sisse mitte üksnes laagri territooriumile, vaid ka laagri hoonetesse ja diivani võttis ta samuti hoonest.
8. Omavolilised sissetungimised V.K suvilasse ning lastelaagri territooriumile ja hoonetesse tuleb kvalifitseerida korduva kuriteona KarS § 266 lg 2 p 1 järgi.
9. Ringkonnakohtu kolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis väidetuga, et O.I suhtes senini kohaldatud karistused on olnud ebapiisavad tema suunamiseks ausalt elama. Seitsmest varasemast kriminaalkorras karistamisest kuuel korral mõisteti karistus varguste eest. Jätkuv suvilatesse sissetungimine eesmärgiga omastada võõrast vara ja sellise eesmärgi realiseerimine näitab, et teiste arvelt elamine on muutunud tema elustiiliks. Kuivõrd karistamise üheks eesmärgiks KarS § 56 lg 1 kohaselt on mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, nõustub kolleegium, et O.I-le mõistetud karistus ei vasta sellele eesmärgile. Liitkaristust tuleb suurendada varasema kokkuleppemenetluses langetatud kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse võrra.
10. Maakohus, võtnud arvesse asjaolusid, et O.I töökoha ja iseseisva sissetuleku puudumist ja tema tervislikku seisundit, otsustas vabastada ta kuriteo toimepanemise eest süüdimõistmise korral seadusega kehtestatud sundraha tasumisest. Ringkonnakohus osutab

§-le 180 lg 3, mille kohaselt sellisel juhul võib menetluskulude hüvitamine jätta riigi kanda üksnes osaliselt. Seega sellise kulu tasumisest vabastamine pole kooskõlas seadusega. Tulenevalt sellest vabastab ringkonnakohus O.I sundraha (1,5 kordne palga alammäär II astme kuritegude korral) tasumisest osaliselt ja mõistab selle välja summas 5000 krooni. 6. Prokuröri apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt, O.I apellatsioon jätta rahuldamata. 10 7. Kohtuotsuse tegemisel juhindub ringkonnakohus

§-st 337 lg 1 p 4, § 338 p 1, 4 ja § 340 lg 4 p 3, 4. Jüri Paap Meelika Aava Ivi Kesküla 11