Obsah (6)

§ 25§ 65§ 56§ 199§ 74§ 73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-4468 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Jüri

§ 25lg 2 § 199 lg 2 p-de 4, 7 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. juuni
2. a otsus, lühimenetlus Apellatsiooni esitaja G.B ja E.K kaitsja advokaat Eva Rivis Prokurör Prokuröri abi Kadi Ruus G.B , ik. xxx, emakeel vene keel, kodakondsuseta, põhiharidus, töök. Xxxxxxx xx, eluk. Xxx xx – xx xxxxxxx, varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral; Süüdistatavad Kaitsja E.K , ik. xxx, emakeel vene keel, Eesti Vabariigi kodanik, põhiharidus, töök. Xx xxxxxxx, eluk. Xxx xx – xx xxxxxxx, varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Advokaat Eva Rivis RESOLUTSIOON
3. Harju Maakohtu
4. juuni
5. a otsus G.B süüditunnistamises ning karistamises jätta muutmata.
6. Apellatsioonid jätta rahuldamata. ja E.K Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates 1 kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. juuni
9. a otsusega tunnistati G.B ja E.K süüdi

§ 25lg 2 - § 199 lg 2 p-de 4, 7 järgi. G.B-le mõisteti karistuseks neli kuud vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti talle kaks kuud kakskümmend päeva vangistust. E.K-le mõisteti karistuseks kolm kuud vangistust, mida vähendati samuti ühe kolmandiku võrra, st kahe kuu vangistuseni.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 14.

augusti

1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – neli kuud vangistust – võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale kuus kuud vangistust. E.K ja G.B tunnistati süüdi selles, et nad varem varguse toime pannud isikutena püüdsid
2. veebruaril
3. a kauplusest varastada erinevaid esemeid väärtuses 4374.- krooni. Enne kuriteo lõpuleviimist peeti nad turvatöötajate poolt kinni. Karistuse motiveerimisel märgitakse otsuses, et kohus arvestab

§ 56

alusel süüdistatavate varasemat kriminaalkorras karistatust, E.K poolt uue tahtliku kuriteo toimepanemist katseajal, mõlemal süüdistataval ametlike töökohtade ja sissetulekute olemasolu, G.B uue tahtliku kuriteo toimepanemist ühe aasta möödumisel pärast eelmise mõistetud karistuse kandmist, kahetsust ja varastatu osalist tagastamist. Nimetatud asjaoludele tuginedes leidis kohus, et mõlemale süüdistatavale tuleb mõista karistuseks vangistus. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatavate kaitsja advokaat E. Rivis, kes palub tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuste osas. 2.1 Apellant leiab, et G.B-le mõistetud karistus tuleks jätta tingimuslikult kohaldamata. Nii näeb

§ 199

lg 2 sanktsioon vangistuse kõrval karistusena ette ka rahalise karistuse; tulenevalt

§ 56lg-st 2 peab kohus sellisel juhul vangistuse mõistmist põhistama.

Kohus ei ole aga nimetanud ühtegi argumenti, mis veenvalt põhistaks reaalselt kandmisele kuuluva karistuse mõistmist süüdistatavale. Eeldatavalt on kohus arvestanud karistuse mõistmisel süüdistatava varasemat elukäiku, mis on aga vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikaga. 2.2 Kaitsja palub E.K-le mõistetud vangistus asendada üldkasuliku tööga. Apellatsiooni argumendid on seejuures identsed p-s 2.1 märgitutega. Täiendavalt märgib apellant, et E.K on esimesse klassi minev laps, kes soovib esimesel koolipäeval minna kooli emaga.

1. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsioonides esitatud taotluste juurde; maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuste osas toetasid ka süüdistatavad. Prokuröri abi leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja palus jätta otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks apellatsioonides esitatud argumentidel puudub alus. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. 2
2. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et süüdistatavate kaitsja on apellatsioonides vääriti heitnud kohtule ette

§ 56lg 2 rikkumist.

Tõesti, kui eriosa sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka teisi, kergemaid karistusi, tuleb kohtul vangistuse mõistmist põhistada. Käesoleval juhul ei vaidlusta apellant aga süüdistatavatele mõistetud vabadusekaotuslikke karistusi. G.B-le mõistetud karistuse (vangistuse) palub apellant jätta tingimuslikult kohaldamata. Kriminaalkolleegium meenutab siinkohal kaitsjale, et üldtunnustatult ei ole karistusest (sh vangistusest) tingimisi vabastamine iseseisvaks karistuse liigiks, vaid üksnes mõistetud karistuse üheks individualiseerimise vormiks. Seega ei taotle kaitsja G.B-le mõistetud karistusliigi muutmist, mistõttu on ka alusetu heita kohtule ette

§ 56

lg 2 rikkumist; seda saaks teha juhul, kui apellant taotleks G.B-le rahalise karistuse mõistmist, sellekohast taotlust apellatsioon aga ei sisalda. Ka E.K-le mõistetud karistuse muutmist teiseliigiliseks apellatsioonis ei taotleta.

§ 74

lg 5 kohaselt võib kohus vangistuse täitmisele pööramisel asendada selle üldkasuliku tööga. Sellekohase taotluse esitamisel on kaitsja seega aktsepteerinud E.K-le mõistetud vabadusekaotuslikku karistust ning taaskord on ainetu heita kohtule ette

§ 56lg 2 sätete rikkumist.

Seejuures soostub kriminaalkolleegium täiel määral süüdistatavate suhtes valitud sanktsiooniliigiga. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud (vt RKKKo 3-1-1-24-07, p 8). Mõlemat süüdistatavat on varasemalt korduvalt karistatud varavastaste süütegude toimepanemise eest, kummatigi ei ole nad teinud sellest enda käitumist positiivses suunas mõjutavaid järeldusi. Seetõttu on sanktsiooniliigina vangistuse valik mõlema süüdistatava puhul täiel määral põhjendatud.

1. Apellant leiab, et kohtu poolt nimetatud G.B karistust määravate asjaolude hulgas ei põhista ükski veenvalt reaalselt kandmisele kuuluva karistuse mõistmist. Kaitsja tõstab esile just positiivseid tegureid, mida kohus on nimetanud, aga samuti seda, et tuvastatud ei ole ühtegi karistust raskendavat asjaolu. Kriminaalkolleegium ei soostu selle seisukohaga. Nagu öeldud, on apellant aktsepteerinud süüdistatavale mõistetud sanktsiooniliiki, st vabadusekaotuslikku karistust. Seega oli G.B sanktsioonipiirideks vabadusekaotus vahemikus 30 päeva kuni viis aastat. Käesoleval juhul on süüdistatavale mõistetud karistuseks neli kuud vangistust, st sisuliselt karistus sanktsiooni minimaalmääras. Seda arvestades on raske – kui mitte võimatu - väita, et kohus on süüdistatavale karistust mõistes tegelikkuses jätnud positiivsena käsitletavad asjaolud arvestamata (vt ka RKKKo 3-1-1-33-07). Positiivsed iseloomustavad asjaolud on leidnud seega täiel määral arvestamist sanktsioonipiiride määramisel.
2. Soostudes G.B-le mõistetud karistusliigi ja ka selle pikkusega, tuleb silmas pidada aga järgmist. Nimelt on Eesti karistusõiguse sanktsioonisüsteem rajatud põhimõttele, et mõistetud vabadusekaotuslik karistus pööratakse ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Kriminaalkolleegium kordab, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Sellest tulenevalt muutub asjakohatuks ka apellandi etteheide maakohtule, et viimane on karistuse (st reaalse vangistuse) 3 mõistmisel võtnud arvesse süüdistatava varasemat elukäiku. Karistusest tingimisi vabastamisel tuleb prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke, mida ei saa aga teha lahutatult isiku varasemast elukäigust, sh kuritegelikust käitumisest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub tõepoolest isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks just kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 31-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus peab uskuma, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata.
3. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa G.B puhul rääkida ei ühest ega teisest, mis tooks kaasa karistusest tingimisi vabastamise. Toimepandud kuritegu ei iseloomusta üksi erandlik asjaolu, mis oleks käsitletav karistuse mõistmist individualiseeriva märkimisväärse eripärana kohtupraktika mõttes – poest püüti varastada asju (kosmeetikat), et see edasiselt maha müüa. G.B ei ole avaldanud ka ühtegi asjaolu, mis teeks võõra vallasasja varguse katse inimlikus plaanis mingil viisil nö mõistetavaks; kriminaalkolleegiumi hinnangul need lihtsalt puuduvad. Samuti ei iseloomusta märkimisväärne eripära ka G.B isikut. Napilt aasta peale eelmise varavastase kuriteo toimepanemise eest mõistetud vangistuse ärakandmist pani ta toime uue varavastase süüteo. Töö- ja elukoha, samuti perekonna olemasolu ei ole seega nendeks distsiplineerivateks teguriteks, mis hoiaks ära kuriteo toimepanemise süüdistatava poolt; ning need on ainukesed asjaolud, mis oleks käesolevat kriminaalasja silmas pidades käsitletavad märkimisväärse eripärana G.B isikut silmas pidades. Tegemist ei ole seega erandlike asjaoludega

§ 73

-74 kohaldamispraktika tähenduses ning apellatsioonis esitatud taotlus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

1. Apellatsioonis esitatud asjaolud ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul aluseks ka E.K-le mõistetud karistuse muutmiseks. Kuna kaitsja apellatsioonid on enda motiveeringus sisuliselt identsed, ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks eraldi korrata neid põhimõtteid, mida on otsuse p-s 5 väljendatud G.B kontekstis; need kehtivad täiel määral ka E.K suhtes. Edasiselt lahendab kriminaalkolleegium vaid küsimuse, kas ja millistel tingimustel on käesoleval juhul võimalik vältida mõistetud vangistuse ärakandmist. Harju Maakohtu
2. augusti
3. a otsusega mõisteti E.K-le

§ 199

lg 2 p 4 järgi karistuseks neli kuud vangistust, seda tingimisi kaheaastase katseajaga. Vaevalt kuus kuud peale kohtuotsuse kuulutamist pani E.K aga toime uue varavastase kuriteo. Selle eest mõisteti talle vabadusekaotuslik karistus, mis

§ 74

lg 5 kohaselt toob kaasa liitkaristuse mõistmise ja kohtuotsuse täitmisele pööramise. Tõesti, vangistuse reaalne ärakandmine ei ole sellisel juhul siiski vältimatu –

§ 74lg 5 võib kohus asendada vangistuse üldkasuliku tööga.

Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist.

1. Käesoleva otsuse p-s 6 kirjeldas kriminaalkolleegium neid tingimusi, mis peavad esinema selleks, et saaks isik mõistetud karistusest tingimisi vabastada. Selleks, et säilitada kehtiva sanktsioonisüsteemi sisemine loogika, peavad p-s 6 nimetatud asjaolud kriminaalkolleegiumi hinnangul täiel määral eksisteerima ka olukorras, kus taotletakse katseajal toimepandud kuriteo eest mõistetud (lõpliku) karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust (RKKKo 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on juba rikkunud katseaja nõudeid (pannes toime uue kuriteo), toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. 4 Teiseks peavad esinema isikut ja/või tegu iseloomustavad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad kohtul mööda vaadata eelmise kohtuotsusega tehtud karistusähvardusest – sest eelmine kohtuotsus jäeti reaalset täitmisele pööramata just ennekõike tingimusel, et isik ei pane toime uusi õigusrikkumisi; ning seda lubadust ei ole suutnud ta pidada. Vaid nende asjaolude esinemisel on kriminaalkolleegiumi hinnangul võimalik asuda vaagima, kas isik, vaatamata katseajal toimepandud uuele kuriteole, väärib uut võimalust reaalse vangistuse vältimiseks; ilma nimetatud kriteeriumite arvestamiseta muutuks riiklik karistusähvardus, mis tehakse kohtuotsusega (käesoleval juhul Harju Maakohtu
2. augusti
3. a otsusega), põhimõtteliselt sisutühjaks ning tähendusetuks.
4. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub käesoleval juhul alus sellise positiivse prognoosotsuse tegemiseks. E.K on kriminaalkorras korduvalt karistatud ning seda just varavastaste süütegude eest. Suures koguses erineva kosmeetika varastamine ning seda varastatu realiseerimise eesmärgil näitab sedagi, et kuritegude toimepanemine on süüdistatavale kujunenud üheks sissetulekuallikaks – seda lisaks legaalsest töökohast saadavale. E.K-le anti võimalus vältida vangistuse reaalset ärakandmist; ning seda võimalust suutis ta kasutada vaid kuue kuu vältel. Kriminaalkolleegium ei usu seega süüdistatava väidet, et toimepandud kuritegu oli juhuslikku laadi, mis enam ei kordu. Samuti puuduvad asjaolud, mis iseloomustaks vaatluse all olevat kuritegu ja/või süüdistatava isikut erandlikena. Tegemist oli lihtsalt vargusega varalise kasu saamise eesmärgil (ning karistusõiguslikult on lõpule viidud ning katse staadiumisse jäänud süütegu enda olemuselt võrdsed), mida ei pandud toime raske majandusliku, perekondliku vms inimlikult mõistetava surve toimel. Seejuures peab kriminaalkolleegium kohatuks kaitsja esitatud argumenti, nagu karistaks kohus reaalse vangistuse mõistmisel ka E.K last. Kuriteo toimepanek oli E.K omavastutuslik käitumine ning nagu näha, ei hoidnud teda tagasi ka teadmine ning arusaam, et uue süüteo toimepanemisel pööratakse Harju Maakohtu
5. augusti
6. a otsus täitmisele. Et ta sellest täiel määral aru sai, kinnitas E.K ka ringkonnakohtu istungil. Paralleelselt selle arusaamaga oli E.K aga vaieldamatult ka teadmine, et tal on alaealine laps. Just nimetatud asjaolu räägib täiendavalt nn positiivse prognoosotsuse tegemise vastu – isegi teadmine, et tal on alaealine, hoolitsust vajav laps, ei hoidnud E.K tagasi katseajal uue varavastase kuriteo sooritamisest.
7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
8. juuni
9. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Jüri Paap Ene Randmäe 5