lg 2-139 lg.2 p 3 alusel mõisteti rahatrahv 660 krooni; 2) Tallinna Linnakohus, 06.11.1997,
lg 2 – 139 lg 2 p 1,2,3 alusel mõisteti tingimisi vabadusekaotus 1 aasta 3 kuud katseajaga 2 aastat; 3) Tallinna Linnakohus, 18.02.1998,
lg 2 – 139 lg 2 p 2 ja § 140 lg 2 p 2,3 alusel mõisteti vabadusekaotus 1 aasta 3 kuud; 4) Tallinna Linnakohus, 11.04.2000,
lg 2 p 1, 3 alusel mõisteti vabadusekaotus 1 aasta 4 kuud; 5) Tallinna Linnakohus, 24.05.2001,
lg 2 p 1, 3 alusel mõisteti vabadusekaotus 1 aasta; 6) Tallinna Linnakohus, 27.06.2002,
-5 lg 1 alusel mõisteti arest 1 kuu; 7) Tallinna Linnakohus, 24.09.2002,
S § 64 alusel mõisteti vangistus 1 aasta; 8) Tallinna Linnakohus, 18.02.2003,
S § 65 lg 1 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks vangistus 1 aasta 4 kuud; 9) Tallinna Linnakohus, 17.04.2003,
S § 65 lg 1 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud; 10) Tallinna Linnakohus, 15.12.2004, KarS § 199 lg 2 p 4- §25 lg 2 alusel mõisteti vangistus 2 kuud. Tõkend vahistamine alates 23.09.2004.a. Kaitsja Advokaat Kadi Mägi RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada E.K KarS § 200 lg.1 järgi ja mõista karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust. Süüdi tunnistada E.K KarS § 199 lg 2 p 4, 5 järgi ja mõista karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust. KarS § 63 lg.2 ja § 64 lg.1 alusel suurendada mõistetud raskeimat üksikkaristust ning lõplikuks liitkaristuseks mõista 4 (neli) aastat 2 (kaks) kuud vangistust. KarS § 65 lg.1 ja § 64 lg.1 alusel lugeda Tallinna Linnakohtu 15.12.2004.a. otsusega mõistetud kergem karistus, s.o. 2 (kaks) kuud vangistust kaetuks raskemaga, s.o. 4 (nelja) aastase 2 (kahe) kuulise vangistusega. Mõista liitkaristuseks 4 (neli) aastat 2 (kaks) kuud vangistust. Mõistetud liitkaristusest arvata maha Tallinna Linnakohtu 15.12.2004.a. otsuse järgi täielikult ärakantud karistus, s.o. 2 (kaks) kuud vangistust. Lõplik liitkaristus 4 (neli) aastat vangistust. KarS § 68 lg.1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 07.09.2004.a. kuni 08.09.2004.a., s.o. 2 (kaks) päeva vangistust ning karistusaja alguseks lugeda 23.09.2004.a. Ärakandmisele kuulub 3 (kolm) aastat 11 (üksteist) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Tõkend-vahistamine-jätta muutmata. Välja mõista E.K-lt KrMS § 179 lg.1 p.1 alusel sundraha esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2, 5 palga alammäär, s.o. 7 500 (seitse tuhat viissada) krooni riigituludesse; kaitsjatasu menetluses osutatud õigusabi eest kokku 10 050 (kümme tuhat viiskümmend) krooni ja 65 senti riigituludesse. Sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 221023778606 Hansapangas märkides viitenumbri 2800049777. Sundraha ja menetluskulusid tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Välja mõista E.K-lt tsiviilhagi katteks I. P kasuks 1 188 ( üks tuhat ükssada 2 kaheksakümmend kaheksa) krooni. Välja mõista E.K-lt tsiviilhagi katteks V. R kasuks 2 500 ( kaks tuhat viissada) krooni. Välja mõista E.K-lt tsiviilhagi katteks R. S kasuks 1 500 ( üks tuhat viissada) krooni. Välja mõista E.K-lt tsiviilhagi katteks G. K kasuks 1 800 ( üks tuhat kaheksasada) krooni. Välja mõista E.K-lt tsiviilhagi katteks T. M kasuks 2 987 ( kaks tuhat üheksasada kaheksakümmend seitse) krooni. Asitõendid: must rahakott ja 50 (viiskümmend) krooni tagastada kohtuotuse jõustumisel E.K-le . Asitõend: 350 ( kolmsada viiskümmend) krooni tagastada kohtuotsuse jõustumisel J. P. I-´le. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa E.K süüdistatakse selles, et tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud varguse, Tallinnas haaras võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, avalikult, kuid vägivalda kasutamata R. S-lt mobiiltelefoni, ning lahkus sellega sündmuskohalt, millega tekitas R. S-ile varalise kahju 1 500 krooni. Samuti tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud varguse, Tallinnas võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult, kuid vägivalda kasutamata J. P. I. taskust mobiiltelefoni, väärtusega 4500 krooni ja sularaha 350 krooni. Kuritegu jäi aga lõpule viimata, kuna E.K peeti sündmuskohal valvsate linnakodanike poolt kinni. Samuti tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud varguse, Tallinnas bussipeatuses haaras võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, avalikult, kuid vägivalda kasutamata alaealiselt V. J-lt ära mobiiltelefoni ning lahkus sellega sündmuskohalt, millega tekitas G.K-le varalise kahju 1800 krooni. Samuti tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud varguse, Tallinnas trammipeatuses, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, avalikult, kuid vägivalda kasutamata tõukas kergelt alaealist A. L ja võttis tema taskust ära mobiiltelefoni ning lahkus sündmuskohalt, tekitades sellega I. P-le varalise kahju 1188 krooni. Samuti tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud varguse, Tallinnas maja juures, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, avalikult, kuid vägivalda kasutamata võttis liikumispuudega alaealise V. R taskust ära mobiiltelefoni, hõbehalli värvi korpusega ning lahkus sündmuskohalt, millega tekitas V. R-le varalise kahju 2500 krooni. 3 Sellega E.K pani toime avalikult, kuid vägivalda kasutamata, võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, olles isikuks, kes on varem toime pannud varguse, s.o KarS § 199 lg 2 p 4, 5 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Samuti tema, Tallinnas maja juures, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis vägivallaga ähvardades alaealiselt D. M-lt ära mobiiltelefoni ning lahkus sellega sündmuskohalt, millega tekitas T. M-le varalise kahju 2987 krooni. Sellega E.K pani toime vägivallaga võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Süüdistatav E.K tunnistas end süüdi osaliselt ja seletas, et tunnistab end süüdi täielikult temale inkrimineeritud kuriteo episoodides. KarS § 199 lg.2 p.4, 5 järgi vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule ning nende episoodide kohta ütlusi anda ei soovi, kuna kõik oli nii nagu on kirjas süüdistuses. KarS § 199 lg.2 p.4, 5 järgi episoodis ja temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 200 lg.1 järgi süüdi end ei tunnista. Tema tunnistab, et tõepoolest KarS § 199 lg.2 p.4, 5 episoodis võttis ära kannatanult mobiiltelefoni, kuid mitte kannatanu käest, vaid kannatanu ise andis temale mobiili ja siis temal tekkis mõte mobiil varastada. Tarvitas narkootikume ja siis oli temal vaja telefoni helistamiseks, et saada narkootikume. Kannatanu ei tahtnud alguses anda telefoni temale, kuid tema ikka küsis kanntanult telefoni ja siis kannatanu ütles, et annaks kannatanule rahakoti pandiks. Tema andis kannatanule pandiks rahakoti ja kanntanu andis temale telefoni helistamiseks. Tema hakkas numbrit otsima ja siis tekkis mõte varastada telefon ja tema pani jooksu koos telefoniga. Rahakott milles oli märkmik, endise elukaaslase J. N retsept jäi kannatanu kätte. Telefoni müüs maha ja sai vist 500 krooni. Uurijale rääkis ka sama juttu, mis kohtulegi, kuid uurija ütles, et räägi parem nii nagu kannatanu räägib, et ega sellest kvalifikatsioon ei muutu, lihtsam on kui räägib, et tuli ja võttis telefoni ära. Allkiri ülekuulamise protokollil on tema oma ja eeluurimisel andis ütlusi, mis sobisid kannatanu ütlustega, kuid praegu räägib nii nagu tegelikkuses asi toimus. Tema oma süüd ei eita, kuid telefoni vargus toimus nii nagu räägib kohtus, mitte nii nagu rääkis eeluurimisel ja nagu räägib kannatanu. Röövimises episoodis nägi noormeest, kes helistas telefoniga ja kuna temal oli ka vaja helistada, et saada narkootikume, siis küsis noormehelt telefoni helistamiseks. №ormees ütles, et tema ei saa telefoni anda, kuna isa aknast näeb, tema tegi siis ettepaneku maja nurga taha minna, et isa ei näeks. Tema pani oma käe kannatanu õlale ja koos mindi maja taha ning kannatanu andis ise telefoni temale. Kannatanu oli koos sõbraga ning tema palus neil eemal seista kui narkootikume tuuakse ja siis tekkis temal mõte varastada telefon ära. Varastatud telefoni müüs maha. Tema tunnistab, et hoidis kannatanult kaela ümbert kinni, s.t. tema embas sõbralikult kannatanut, samuti ütles kanntanule, et kui tema tahaks telefoni jõuga ära võtta, siis oleks kannatanul kaela kahekorra keeranud, aga tema tahtis heaga seda telefoni saada. Kaela kahekorra keeramine oli niisama öeldud, lihtsalt tema seletas kanntanule, et temal pole vaja seda teha aga tema võiks seda teha, tema selgitas seda kannatanule sõbralikult ning tema ei tea miks kannatanul hirm hakkas. Temal polnud noorte poiste hirmutamine üldse kavas. Kõik esitatud tsiviilhagid on nõus hüvitama. Kahetseb. Kohtuistungil kannatanuna üle kuulatud R. S andis ütlusi, et süüdistatavat on näinud, vihavaenu ei ole. Süüdistatav ja veel üks isik temale vastu. Teda peatas süüdistatav ja temaga kaasas olnud isik, kes küsisid telefoni. Tema ei mäleta kes konkreetselt telefoni küsis, kuna mõlemad isikud rääkisid temaga. Enne nendega kohtumist rääkis vahetult mobiiliga. Tema vastas neile, et on kiire, kuid see vastus kahte isikut ei rahuldanud. Üks astus tema teele ette ja 4 ütles, et anna ikka mobiiltelefoni ja siis teine isik võttis telefoni ära tema käest. Telefoni võttis tema käest ära süüdistatav, teine isik lihtsalt rääkis. Tema telefoni kõvasti käes ei hoidnud, kuid telefoni ise neile ei andnud. Süüdistatav rääkis, et neil on vaja kellelegi helistada ja kokku saada. Telefon oli süüdistatava käes ja kuna tema küsis telefoni tagasi, siis pani süüdistatav jooksu, enne jooksmist ütles süüdistatav, et käib korra ära ja tuleb tagasi ning annab ka telefoni tagasi. Teine isik seisis tema kõrval kui süüdistatav ära jooksis ning ütles, et tema rahulik oleks, kuna teise isiku asjad on ka süüdistatava käes. Tema ootas teise isikuga, kuid süüdistatav ei tulnud tagasi. Teine isik oli rahulik ega püüdnud ära joosta. Tema jääb esitatud tsiviilhagi summas 1 500 krooni juurde ning palub see summa süüdistatavalt välja mõista. Kohtuistungil kannatanuna üle kuulatud T. M andis ütlusi, et süüdistatavat ei ole näinud, vihavaenu ei ole. võeti ära tema lapselt D. M-ilt mobiiltelefon. Telefon makis 2 987 krooni ning selles summas esitas ka tsiviilhagi, mille välja mõistmist taotleb süüdistatavalt. Tema poeg D. M tuli koju ja rääkis, et tänaval tuli tema juurde keegi noormees, kes palus telefoni ning samas ka ähvardas. Pojaga juhtunust rääkides oli poeg väga hirmunud ja just hirmust andis poeg telefoni ära. Poeg ütles noormehele, et isa võib aknast näha ning seda lootes, et saab noormehe käest telefoni tagasi, kuid ei saanud. Kohtuistungil kannatanuna üle kuulatud D. M andis ütlusi, et süüdistatavat on näinud, vihavaenu ei ole. 2004 aasta võeti ära temalt telefon. Tema oli koos sõbra T. B-ga kui nägi süüdistatavat, kes seisis kümne meetri kaugusel neist. Süüdistatav tuli nende juurde hetkel kui tema telefon helises. Süüdistatav küsis kas neil ei ole narkootikume ja küsis kas võib telefoniga helistada, et narkootikume saada. Tema ütles, et narkootikume ei ole neil ja helistada ei või. Eitava vastuse peale võttis süüdistatav temal kaelast kinni ja ütles, et ta võib mind lüüa, s.t. kaela kahekorra keerata, et ta ei taha röövida, vaid helistada. Tugevasti süüdistatav kaelast ei hoidnud, kuid ta paistis vihane. Tema ehmus ähvarduse peale ja andis telefoni süüdistatavale, kes proovis kuhugi helistada ja pani pärast telefoni enda taskusse. Tema küsis süüdistatavalt telefoni tagasi, kuid ei saanud. Süüdistatav ütles, et käib korra ära ja tema peab ootama, kuid süüdistatav telefoniga tagasi ei tulnud. Tema ehmatas ja tekkis hirm kui süüdistatav hoidis kaela ümbert kinni ja ähvardas kaela kahekorra keerata. Peale ähvardamist andis tema telefoni süüdistatavale. Süüdistatav ei lubanud ära tappa, vaid lubas läbi peksta, ähvardused olid oletuslikus vormis, s.t. et ta võiks kaela kahekorra keerata ja läbi peksta, kuid tema ei võtnud öeldut naljana, vaid võttis tõsiselt ja kartis. Kohtuistungil kannatanuna üle kuulatud V. R andis ütlusi, et süüdistatavat on näinud, vihavaenu ei ole. 2004.a. varastas süüdistatav temale telefoni. Minnes kooli tuli süüdistatav tema juurde ja küsis telefoni helistamiseks. Tema ütles, et temal telefoni ei ole, tegelikkuses oli telefon jope hõlma all taskus. Jope hõlmad olid kinni, kuid taskus oli temal üks punane kummist ese ning süüdistatav võis arvata, et see on telefon. Tema vastas süüdistatavale, et temal ei ole telefoni, kuid süüdistatav kompas teda läbi ning võis tunda taskus telefoni. Edasi võttis süüdistatav taskust telefoni, kes luku lahti tegi ei mäleta ning kõrvale minnes ütles, et tuleb kohe tagasi, aga tegelikkuses hakkas telefoniga jooksma. Tema läks süüdistatavale järgi, kuid süüdistatavat enam ei olnud. Tema kohtus D. V´iga ning helistasid politseisse. Võttis kodust dokumendid ja läksid politseisse ning oodates kabineti ukse taga, nägi süüdistatavat kes ka politseisse toodi. Tema ütles politseile, et see isik võttis temalt telefoni ära. Tsiviilhagi on summas 2 500 krooni. Kohtuistungil kannatanuna üle kuulatud J.P. I andis ütlusi, et Tallinnas varastati tema taskust mobiiltelefon ja 350 krooni. Tema märkas kui temalt telefon ära võeti ning kõrvaline isik 5 pidas telefoni ja raha äravõtnud isiku kinni. Edasi saabus politsei. Telefoni äravõtmisel füüsilist vägivalda tema suhtes ei kasutatud. Mobiiltelefoni on saanud kätte ja telefoni osas pretensioone ei ole, kuid soovib saada tagasi temalt varastatud 350 krooni. Kohtuistungil kannatanuna üle kuulatud I. P andis ütlusi, et tema tütrelt A. L-ilt varastati ära mobiiltelefon. Mobiiltelefon varastati 2004.a. , täpset kuud ei mäleta. Mobiiltelefoni vargus pandi toime õhtul. Varguse ajal oli tema tütar koos klassivennaga. Tütre sõnade kohaselt tuli tema juurde noormees kellel oli kaelapeal tätoveering, noormees küsis kella ning mobiiltelefoni. Edasi tõukas noormees tütart, siis võttis tütre taskust mobiiltelefoni ja jooksis ära. Mingit vägivalda tütre suhtes ei tarvitatud, vaid kergelt tõugati. Tsiviilhagi on 1 188 krooni. Kohtuistungil kannatanuna üle kuulatud G. K andis ütlusi, et tema pojalt V. J-lt varastati ära mobiiltelefon. Meesterahvas kes varastas pojalt telefoni kaotas ära rahakoti. Poja sõnade kohaselt oli noormehel, kes varastas telefoni näo peal arm. Vägivalda poja suhtes ei tarvitatud, lihtsalt järsku võeti telefon käest ära. Tsiviilhagi on 1 800 krooni. Kohtuistungil kannatanuna üle kuulatud A. L andis ütlusi, et temal varastati 2004.a. ära mobiiltelefon. Tema oli koos klassivend G. T-iga ning rääkisid juttu kui tuli üks noormees, kes rääkis vene keeles ja küsis telefoni helistamiseks. Tema vastas noormehele, et temal ei ole telefoni. Telefon oli tegelikult temal taskus ja tasku oli lahti ning seega võis telefon tasust välja paista. №ormees koputas sõrmega tasku peale, kuid tema ütles noormehele, et tema ei saa telefoni anda, siis võttis noormees temalt telefoni ära ja jooksis minema. №ormehel, kes telefoni varastas oli kaelal tätoveering, kas skorpion või vähi kujutisega. №ormees pani käe taskusse ning enne tõukas teda kergelt, kuid tema haiget ei saanud ning ka ei kukkunud. G. jooksis noormehele järgi ning tema helistas telefoniputkast politseisse. Kohtuistungil kannatanuna üle kuulatud V. J andis ütlusi, et temal varastati 2004.a. ära mobiiltelefon. Süüdistatavat on näinud, vihavaenu ei ole. Tema seisis bussipeatuses ja otsustas helistada emale, kuid temalt võeti ära telefon. Telefoni võttis ära süüdistatav. Telefon oli temal käes, kuid ta ei rääkinud telefoniga. Süüdistatav tuli selja tagant ning haaras telefoni ja pani jooksu. Tema jooksis natuke süüdistatavale järgi, kuid , siis ei teadnud enam mida edasi teha. Tema märkas, et noormehel, kes temalt telefoni võttis oli näol arm. Enne telefoni äravõtmist süüdistatava poolt nägi süüdistatavat bussipeatuses. Tema pani süüdistatavat tähele, kuna isik käitus väljakutsuvalt ning siis nägi ka armi. Jooksmisel kukkus süüdistataval maha rahakott, mille andis politsei kätte. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud T. B andis ütlusi, et süüdistatavat on näinud, vihavaenu ei ole. Tema sõbralt D. M-lt võeti ära telefon 2004.a. Tema sõbral D. M-il hakkas helisema telefon ning siis tuli nende juurde võõras inimene, kes oli süüdistatav. Süüdistatav tahtis helistada ja ütles neile, et kui tahaks mobiili varastada, siis võiks kägistada ning näitas D. peal kuidas võiks kägistada. D. jõudis enne kui süüdistatav tuli telefoni taskusse panna, kuid süüdistatav nägi ikkagi telefoni. D. peal kägistamise näitamine oli enne kui D. süüdistatavale telefoni andis. Nemad otsustasid süüdistatavale telefoni anda, kuna hääletoon oli süüdistataval selline, et ta võiks vägivalda tarvitada. Tema arvab, et D. M võttis ähvardust reaalselt, kuna süüdistatav näitas seda käega D peal, samuti kartis D süüdistatavat. Peale ähvardamist andis D telefoni süüdistatavale ning kes helistas kuhugi. Süüdistatav ütles, et keegi peab temale midagi tooma ning nurga taha minnes ütles, et meie ootaksime teda. Nemad ei üritanud ära joosta kuna said aru, et süüdistatav saaks kasvõi ühe kätte ning süüdistatav oli neid ka ähvardanud. Pärast ootamist tahtsid helistada politseisse ning läksid ühe mehe juurde, kuid kellel ei olnud telefoni, siis läksid koju. Tema isiklikult võttis 6 ähvardust tõsiselt, kuid sisimas arvas, et süüdistatav ei tee neile midagi, kuid naljana ka öeldut ei võtnud. Tema arvas, et kuinagi ei tea mis võib juhtuda ning siis otsustasid sõbraga telefoni anda. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud D. V andis ütlusi, et süüdistatavat on näinud, vihavaenu ei ole. Tema klassivennal R. varstati ära mobiiltelefon ning minnes kooli nägi tema, et R. seisis peatuses ning ütles temale, et telefon varastati ära. Nemad läksid avaldust politseile kirjutama ning kui ootasid politseis toodi süüdistatav politseisse. Nemad ütlesid, et see ongi isik, kes varastas telefoni. Politseis tegi süüdistatav ettepaneku, et nemad avaldust ei kirjutaks. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud A. K andis ütlusi, et süüdistatavat on võib olla näinud, vihavaenu ei ole. Tema ei tea, et oleks onud koos süüdistatavaga, kuid mäletab, et 2004.a. peeti kinni. Keegi noormees, keda ei mäleta kutsus välja politsei ning üritas teda süüdistada. Kuna on kümne aastase staažiga narkomaan, siis mälu ei ole hea ning inimesi ära ei tunne. Tema otsis narkootikume ning oli koos noormehega, kelle nimi oli I. perekonnanime ei tea, ka ei mäleta, kas see isik oli süüdistatav. Mäletab ainult niipalju, et tema koos I. läks isiku juurde ning küsisid telefoni, kes telefoni ka meile helistamiseks ise andis. Isik kellega koos oli võttis telefoni ja läks telefoniga ära, kuid tema jäi ootama selle inimesega, kellelt telefon ära võeti. Ootasid umbes kümme minutit ning siis kutsus isik politsei. Tema ei mäleta, kas temaga koos olnud isik oli süüdistatav, kuid seda mäletab täpselt, et nemad telefoni ära ei võtnud, vaid isik ise andis neile telefoni. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud G. T andis ütlusi, et süüdistatavat on näinud, vihavaenu ei ole. Tema sõbralt A. L-lt võeti ära telefon 2004.a.. Süüdistatav küsis vene keeles A. L-lt telefoni, kuid A. ütles, et temal pole telefoni. Tegelikult oli A. telefon tema dressipluusi taskus ning see telefon võis taskust paista. Mäletab, et noormehel kes võttis A.´lt telefoni oli kaela peal tätoveering. Peale A. ütlemist, et pole telefoni, koputas süüdistatav näppudega vastu A. taskust, kus oli telefon. Kuna A. telefoni ei andnud ja ütles, et peab koju minema, siis võttis süüdistatav A. telefoni ära taskust ja pani jooksu. Tema jooksis süüdistatavale järgi kui maja tagant enam ei leidnud teda. Tema teada telefoni äravõtmisel A. suhtes jõudu ei kasutatud. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud A. Z. andis ütlusi, et süüdistatavat tunneb. Teda toimetati politsei poolt koos E.K-ga politseisse. Politseiautos andis süüdistatav temale mobiiltelefoni ja ütles, et las telefon olla tema käes. Telefoni mille süüdistatav temale andis, võttis süüdistatav enda taskust. Samuti nägi süüdistaval raha, mille võttis taskust ja hakkas üle lugema. Politseis ütles, et telefon on tema oma, kuid politsei palus nimetada telefoni koodi, kuid tema ei nimetanud. S. oli ka politseis ning oskas öelda ka telefoni koodi ja telefon hakkas tööle. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud T. K andis ütlusi, et süüdistatavat on näinud. 2004.a. said väljakutse kõrtsi, kuna kõrtsist oli varastatud seinapealt mask. Kohale sõites oli maskiga asi juba lahenenud, kuid keegi soomlane hüüdis, et temalt varastati telefon ja näitas kahe noormehe poole. Soomlane näitas kahe mehe poole, kes olid venelased ning nende kahe juures seisis veel üks turskem eesti mees. Eestlasest meesterahvas takistas kahte noormeest ära minemast. Mõlemad kinnipeetud noormehed viidi koos soomlase ja eestlasega politseisse. Politseis tehti isikutele läbivaatus. Üks noormeestest võttis taskust telefoni, mis oli välja lülitatud. Tema palus noormehel telefon sisse lülitada, telefon küsis pinkoodi ja seda soome keeles. №ormees pani pinkoodi sisse kuid kood osutus valeks. Teise isiku lävivaatusel leti 7 raha, kui täpselt mäletab siis 300 krooni ringis. №ormees kellest raha leiti otsiti läbi kaks korda. Soomlasest kannatanul paluti sisestada pinkood, kes sellega sisestas, peale mida hakkas telefon tööle. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud V. K andis ütlusi, et soomlaselt varastati ära telefon. Tema oli tänaval natuke eemal kui tüdruk S. R kellega koos oli hüüdis, et peata kaks noormeest kinni, et telefon varastati ära. Tema seisis noormeestele ette ja kõik koos mindi politseisse. Tema poolt kinnipeetud noormehed rääkisid vene keeles. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud S. R andis ütlusi, et soomlaselt varastati ära telefon. Tema väljus ja seisis soomlase ja argentiinlasega tänaval kui tuli vene noormees ja hakkas midagi seletama. Sel ajal kui soomlane ja argentiinlane vaidlesid, astus soomlase juurde vene noormees ning tema nägi kuidas noormees tõmbas oma kätt soomlase poolt enda poole. Tema sai aru, et noormees hoiab enda käes mingit eset, kas rahakotti või telefoni ning ka rahakupüüre. №ormees hakkas kohe jooksma ning tema hüüdis enda sõbrale V. K-le, et see peaks vene noormehe kinni.. K pidas noormehe kinni ja siis tuli ka politsei. Tema sai soomlaselt teada, et varastati mobiiltelefon ja raha. Süüdistatava E.K süü temale inkrimineeritud varguse episoodis peale täieliku omaksvõtu on tõendamist leidnud ka kannatanu R. S kohtuistungil antud ütlustega. Tunnistaja A. K andis kohtuistungil antud episoodi kohta ütlusi, et süüdistatavat on võib olla näinud, mäletab, et 2004.a. peeti kinni. Keegi noormees, keda ei mäleta kutsus välja politsei ning üritas teda süüdistada. Tema otsis Balti jaama juures narkootikume ning oli koos noormehega, kelle nimi oli I. perekonnanime ei tea, ka ei mäleta, kas see isik oli süüdistatav. Mäletab ainult niipalju, et tema koos I. läks isiku juurde ning küsisid telefoni, kes telefoni ka neile helistamiseks ise andis. Tema ei mäleta, kas temaga koos olnud isik oli süüdistatav, kuid seda mäletab täpselt, et nemad telefoni ära ei võtnud, vaid isik ise andis neile telefoni. Kohus asub seisukohale, et tunnistaja A. K kohtuistungil antud ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt osas, mis puudutab kannatanu poolt telefoni andmist süüdistatavale. Tunnistaja A. K on andnud kohtuistungil ütlusi, et ei mäleta midagi sündmusest, kuid seda mäletab täpselt, et nemad telefoni ära ei võtnud, vaid kannatanu ise andis neile telefoni. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes telefoni äravõtmise osas temalt, kuna kohtueelsel uurimisel on kannatanu koheselt kinnitanud telefoni äravõtmist süüdistatava poolt ning ka kohtuistungil kinnitas kannatanu oma ütlusi. Seega peab kohus kannatanu ütlusi tõepärasteks ning arvestab tõendina just kannatanu ütlusi. Ka ei vaidlustanud süüdistatav ise antud episoodi, vaid nõustus süüdistuse sisu ja tuvastatud tehioludega. Süüdistatava E.K süü temale inkrimineeritud varguse episoodis peale täieliku omaksvõtu on tõendamist leidnud ka kannatanu J.P.I kaugülekuulamisel, s.o. videovahendusel antud ütlustega ja tunnistajate V. K, T. K, S. R ja A. Z kohtuistungil antud ütlustega. Süüdistatava E.K end temale inkrimineeritud varguse episoodis süüdi ei tunnistanud ning seletas, et tõepoolest võttis ära kannatanult mobiiltelefoni, kuid mitte kannatanu käest, vaid kannatanu ise andis temale mobiili ja siis temal tekkis mõte mobiil varastada. Kannatanu ei tahtnud alguses anda telefoni temale, kuid tema ikka küsis kanntanult telefoni ja siis kannatanu ütles, et annaks kannatanule rahakoti pandiks. Tema andis kannatanule pandiks rahakoti ja kanntanu andis temale telefoni helistamiseks. Tema hakkas numbrit otsima ja siis tekkis mõte varastada telefon ja tema pani jooksu koos telefoniga. Tema oma süüd ei eita, kuid telefoni vargus toimus nii nagu räägib kohtus, mitte nii nagu rääkis eeluurimisel ja nagu räägib kannatanu. 8 Kohus kuulanud üle antud episoodis süüdistatava E.K , kannatanud V. J´i ja G. K asub seisukohale, et süüdistatava süü antud episoodis on leidnud tõendamist ja seda eelkõige kannatanu V. J antud ütlustega toimunu kohta. Nii süüdistatav kui ka kannatanu on kinnitanud, et nemad eelnevalt üksteist ei tundnud ning põhjus vihavaenuks puudub, seega puudub alus arvata, et kannatanu annaks ebaõigeid ütlusi toimunu kohta. Kannatanu kinnitas, et seisis bussipeatuses ja otsustas helistada emale, kuid temalt võeti ära telefon. Telefon oli temal käes, kuid ta ei rääkinud telefoniga. Süüdistatav tuli selja tagant ning haaras telefoni ja pani jooksu. Jooksmisel kukkus süüdistataval maha rahakott, mille andis politsei kätte. Kohus ei pea usaldusväärseks süüdistatava kohtuistungil antud ütlusi episoodi kohta, kuna süüdistatav on oma ütluste sisu muutnud toimunu suhtes. Kohus peab usaldusväärseks süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, millised avaldati kohtuistungil (t lk. 238-240), ning mis riimuvad täielikult kannatanu antud ütlustega. Süüdistatava süü antud episoodis on tõendatud ka kriminaalasja toimikus olevate kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil avaldatud ja uuritud: ettekandega (t lk.204); äratundmiseks esitamise protokolliga, millest nähtub kannatanu V. J tunneb ära isikute järgi esitatud noormehe, kes varastas temalt mobiiltelefoni. №ormehe tundis ära 5-10 cm pikkuse armi järgi vasakul põsel, ning näo kuju järgi. №oremeheks osutus süüdistatav E.K ( t lk. 234-237); asitõendi vaatlusprotokoll ( t lk. 276-277); asitõendi hoiuruumi paigutamise akt ja fototabelid nr 1 ja nr 2 ( t lk. 213-215). Süüdistatava E.K süü temale inkrimineeritud varguse episoodis peale täieliku omaksvõtu on tõendamist leidnud ka kannatanute A. L ja I. P kohtuistungil antud ütluste ning tunnistaja G. T-i kohtuistungil antud ütlustega. Süüdistatava E.K süü temale inkrimineeritud varguse episoodis peale täieliku omaksvõtu on tõendamist leidnud ka kannatanu V. R kohtuistungil antud ütlustega ja tunnistaja D. V kohtuistungil antud ütlustega. Süüdistatav E.K end temale inkrimineeritud röövimise episoodis süüdi ei tunnistanud ning seletas, et nägi noormeest, kes helistas telefoniga ja kuna temal oli ka vaja helistada, et saada narkootikume, siis küsis noormehelt telefoni helistamiseks. №ormees ütles, et tema ei saa telefoni anda, kuna isa aknast näeb, tema tegi siis ettepaneku maja nurga taha minna, et isa ei näeks. Tema pani oma käe kannatanu õlale ja koos mindi maja taha ning kannatanu andis ise telefoni temale. Kannatanu oli koos sõbraga ning tema palus neil eemal seista kui narkootikume tuuakse ja siis tekkis temal mõte varastada telefon ära. Varastatud telefoni müüs maha. Tema tunnistab, et hoidis kannatanult kaela ümbert kinni, s.t. tema embas sõbralikult kannatanut, samuti ütles kanntanule, et kui tema tahaks telefoni jõuga ära võtta, siis oleks kannatanul kaela kahekorra keeranud, aga tema tahtis heaga seda telefoni saada. Kaela kahekorra keeramine oli niisama öeldud, lihtsalt tema seletas kanntanule, et temal pole vaja seda teha aga tema võiks seda teha, tema selgitas seda kannatanule sõbralikult ning tema ei tea miks kannatanul hirm hakkas. Temal polnud noorte poiste hirmutamine üldse kavas. Kohus kuulanud üle süüdistatava E.K temale inkrimineeritavas kuriteos KarS § 200 lg.1 järgi, kannatanud T, M-i ja D, M-i ning tunnistaja T. B asub seisukohale, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 200 lg.1 järgi on leidnud tõendamist ja seda eelkõige kannatanu D. M kohtuistungil antud ütlustega, et 2004 aasta võeti ära süüdistatava poolt temalt telefon. Tema oli koos sõbra T. B-ga kui süüdistatav tuli nende juurde ja küsis kas võib telefoniga helistada, et narkootikume saada. Tema ütles, et narkootikume ei ole neil ja helistada ei või. Eitava vastuse peale võttis süüdistatav temal kaelast kinni ja ütles, et ta võib mind lüüa, s.t. kaela kahekorra keerata. Tema ehmus ähvarduse peale ja andis telefoni 9 süüdistatavale. Tema ehmatas ja tekkis hirm kui süüdistatav hoidis kaela ümbert kinni ja ähvardas kaela kahekorra keerata. Peale ähvardamist andis tema telefoni süüdistatavale. Süüdistatav ei lubanud ära tappa, vaid lubas läbi peksta, ähvardused olid oletuslikus vormis, s.t. et ta võiks kaela kahekorra keerata ja läbi peksta, kuid tema ei võtnud öeldut naljana, vaid võttis öeldut tõsiselt ja kartis. Kohus asub seisukohale, et süüdistatav E.K on andnud kohtule ennast õigustavaid ütlusi ning püüdnud oma süüd vähendada. Kohus ei pea usaldusväärseks süüdistatava ütlusi toimunu kohta osas, mis puudutab vägivallaga mitteähvardamist mobiiltelefoni äravõtmisel, kuna süüdistatava ütlused on vastuolulised kannatanu D. M ütlustega. Kannatanu D. M on kohtuistungil kinnitanud, et süüdistatav ähvardas kasutada tema suhtes vägivalda, s.t. et süüdistatav võiks kaela kahekorra keerata ja läbi teda peksta. Tema võttis süüdistatava ähvardust reaalselt ning temal tekkis hirm, siis andis süüdistatavale mobiiltelefoni. Süüdistatava väide, et tema ei tahtnud hirmutada ja tema tahtis heaga kannatanult telefoni saada on vastuolus tuvastatud sündmuste loogikaga, kuivõrd sel juhul oleks puudunud vajadus süüdistataval üldse kannatanul kaela ümbert kinni võtta ning seletada võimaliku vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes. Kohtu arvates näitab just süüdistatava E.K enda käitumine ja tegevus kannatanu suhtes, et tegemist oli röövimisega, kuivõrd ähvardades kasutada vägivalda kannatanu suhtes, võimendas süüdistatav kannatanu kaelast kinni võttes enda sõnade paikapidavust, aktiviseerides sellega kannatanu hirmu. Seega süüdistatava E.K antud ütlused, et tema sõbralikult embas kannatanut ja sõbralikult seletas võimaliku vägivalla tarvitamist on antud enese õigustuseks ning enda süü vähendamiseks. Kohtul puudub alus kahelda alaelise kannatanu D. M ütlustes, kuna põhjus vihavaenuks puudub ning puudub alus arvata, et kannatanu annaks ebaõigeid ütlusi süüdistatava suhtes, millistega on tõendamist leidnud, et süüdistatav ähvardas kasutada vägivalda, et saada mobiiltelefon oma valdusesse. Samuti on kannatanu kogu menetluse vältel kinnitanud vägivallaga ähvardamist süüdistatava poolt tema suhtes ning kohtul puudub alus antud ütlustes kahtlemiseks. Kannatanu ütlusi kinnitab ka tunnistaja T. B, kes kinnitas kohtuistungil, et D. M-lt võeti ära telefon 2004.a. süüdistatava poolt. Süüdistatav tahtis helistada ja ütles neile, et kui tahaks mobiili varastada, siis võiks kägistada ning näitas D peal kuidas võiks kägistada. D peal kägistamise näitamine oli enne kui D süüdistatavale telefoni andis. Nemad otsustasid süüdistatavale telefoni anda, kuna hääletoon oli süüdistataval selline, et ta võiks vägivalda tarvitada. Tema arvab, et D. M võttis ähvardust reaalselt, kuna D kartis ning süüdistatav ka näitas mismoodi ta võiks vägivalda tarvitada.. Peale ähvardamist andis D. telefoni süüdistatavale. Kohus asub seisukohale, et tõendamist on leidnud, et süüdistatav hõivas mobiiltelefoni kannatanult D. M-lt vägivallaga ähvardamise abil. Asjaolu, et kannatanu otsustas mobiiltelefoni süüdistatavale anda, oli tingitud hirmust. Kohus leiab, et antud juhul oli süüdistatava tegevus suunatud vara saamisele ja ähvardamine vägivalla tarvitamises kannatanu suhtes oli vahendiks vara hõivamisele, s.t. tegemist oli röövimisega. Samuti kasutati vägivallaga ähvardamist vahetult enne vara, s.o. mobiiltelefoni hõivamist ning see oli suunatud vahetult vara hõivamisele, sealhulgas kannatanu vastupanu mahasurumisele, mitte aga teiste eesmärkide saavutamiseks. Ka asub kohus seisukohale, et kannatanule ei jäetud mingit kahtlust, et vastuhakkamisel see ähvardus ka tegelikult ellu viiakse. Antud tuvastatud asjaolu kinnitas kohtule ka kohtuistungil tunnistaja T. B. Süüdistatava süü KarS § 200 lg.1 järgi on tõendatud ka kriminaalasja toimikus olevate kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil avaldatud ja uuritud, s.o. äratundmiseks esitamise protokolliga, millest nähtub, et kannatanu D. M tundis ära fotol nr.1 kujutatud 10 noormehe, kelleks osutus E.K ning kes varastas kannatanult mobiiltelefoni Motorola ( t lk. 262-265) ning toimiku teiste materjalidega. Lähtudes ülaltoodust on E.K toime pannud KarS § 199 lg.2 p.4, 5 järgi ja § 200 lg.1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod ning ta tuleb süüdi mõista KarS § 199 lg.2 p.4, 5 järgi ja § 200 lg.1 järgi Vastavalt toimepandule tuleb E.K karistada. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistatud kümnel korral, milline on kohtule iseloomustavaks materjaliks. E.K-le karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada E.K edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et Igor Savlin´it tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna E.K on varem karistatud korduvalt varavastaste kuritegude toimepanemise, kuid isik jätkab kuritegude toimepanemist. E.K kahetsus ja nõusolek hüvitada tekitatud kahju kannatanutele ei anna alust ning ei ole piisav lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ega otstarbekas, et talle karistuse mõistmisel kohaldada KarS § 74 sätteid, s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna E.K ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkab kuritegude toimepanemist. Ka ei ole kohtu arvates võimalik ega otstarbekas lähtudes süüdistatava isikust ja temale inkrimineeritavate tegude iseloomust mõista karistus KarS § 199 lg.2 p.4, 5 järgi sanktsiooni alammäärast lähtuvalt, vaid karistus tuleb mõista sanktsiooni keskmisest määrast lähtuvalt ning karistus KarS § 200 lg.1 järgi peab kohus võimalikuks mõista karistus sanktsiooni alammäärast lähtuvalt, kuna E.K poolt toimepandu ei olnud juhuslik, E.K pani kuriteod toime süstemaatiliselt, temale väljakujunenud ja läbimõeldud käitumis- ja tegevusmallide kohaselt. Kuriteoga on tekitatud kahju, mis on hüvitamata. Kannatanu I. P esitas tsiviilhagi summas 1 188 krooni. mis on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Kannatanu V. R esitas tsiviilhagi summas 2 500 krooni, mis on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Kannatanu R. S esitas tsiviilhagi summas 1 500 krooni, mis on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Kannatanu G. K esitas tsiviilhagi summas 1 800 krooni, mis on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Kannatanu T. M esitas tsiviilhagi summas 2 987 krooni, mis on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Kohtunik Rahvakohtunikud 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.