Kriminaalasi nr. 1-07-16363 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 20. mail 2008. a. Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum sekretäri Pille Kiho tõlk Virge Harak ringkonnaprokurör Külli Saks

§ 423lg 1 järgi.

l e i d i s: E.O süüdistatakse selles, et tema, juhtides 04.08.

1. a. kella 20.46 paiku Tartumaal Ülenurme vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
2. kilomeetril mootorsõidukit MercedesBenz reg. märgiga XXX XXX (haagis Krone reg. märgiga XXX XXX ), ei andnud teed (eiras eesõigusmärgi 221 nõudeid) ning sõitis otsa ristuval teel liikuvale sõidueesõigust omavale mootorsõidukile Volvo reg. märgiga XXX XXX , mida juhtis I.L. . Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus sündmuskohal mootorsõidukis Volvo viibiv kaassõitja R.V. , pikaajalise tervisekahjustuse kestvusega üle 4 nädala, kuid vähem kui 4 kuud sai V.R. ja pikaajalise tervisekahjustuse kestvusega rohkem kui 4 nädalat kuid mitte üle 4 kuu sai J.R. (isikukood 37710112713). Kergeid kehavigastusi said D.L. (isikukood 48502092711) ja I.L. (isikukood 38207282719). E.O rikkus ettevaatamatusest kehtiva Liikluseeskirja § 160 nõudeid, mille kohaselt reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul peab juht andma eesõigusmärgi 221 kohaselt teed ristuval teel liikuvale sõidukile. Sellega pani E.O toime

§ 423

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, millega põhjustas inimese surma ja raske tervisekahjustuse. Kohtuistungil tunnistas E.O end täielikult süüdi. Kohus on seisukohal, et E.O süü raske liiklusõnnetuse põhjustamises on kohtuistungil täielikult tõendamist leidnud. Kohtuistungil on üle kuulatud sõiduautos Volvo istunud kannatanud I.L. , D.L. , V.R. ja J.R. . Samas autos viibinud R.V. hukkus õnnetuses. Autot juhtis I.L. , tema kõrval istus D.L. ning ülejäänud kolm olid tagaistmel. Kohtusitungil üle kuulatud kannatanute ütluste kohaselt istus J.R. tagaistmel keskel, temast paremal oli V.R. ja vasakul R.V. . I.L. el ja D.L. ul oli turvavöö peal, kuid kõik tagaistmel olijad olid turvavööga kinnitamata. Autojuht ja D.L. olid kained, kuid tagaistujad olid tarvitanud alkoholi ning rääkisid omavahel. Sõitu alustasid nad Tartus Turu tn paadisadamast ning tahtsid sõita Tõrvandisse. Selleks sõitsid nad linnast välja mööda Võru maanteed ning õnnetus toimus Ülenurme vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa teede ristis raudtee ülesõidukoha juures, kui nad keerasid vasakule. Ilmastiku- ja teeolud olid kannatanute ütluste kohaselt head. I.L. e kohtus antud ütluste kohaselt ei oska ta täpselt öelda, kui kiiresti ta raudteele lähenes, kuna spidomeetrit ta ei vaadanud, kuid arvab, et tema kiirus oli 70-80 km/h. Enne raudteeülesõidukohta võttis ta hoo veelgi maha. Ristmikule lähenedes vaatas ta vasakule ja nägi vastutulevaid autosid, siis vaatas ta paremale ning siis uuesti vasakule vaadates nägi ta oranži kabiiniga rekkat, mis tuli Võru poolt. See oli temast juba 10-15 m kaugusel. Kohe toimuski kokkupõrge. Tema arvates oli rekka kiirus üle 50 km/h, sest auto lähenes väga kiiresti ning löök oli tohutult tugev. Talle jäi mulje, et autojuht ei vaadanud autost välja, ei võtnud hoogu maha ja ei pidurdanud, vaid sõitis lihtsalt otsa. Tema keeras küll rooli risti ja vajutas gaasi, aga ei jõudnud eest ära. Rekka sõitis sisse auto temapoolsesse külge juhiukse taha. Auto tegi piruette, kuid üle katuse ei käinud, maandus põllule ja jäi neljale rattale. R.V. ning V.R. kukkusid küljeaknast autost välja. Terve auto oli kõver ja läks mahakandmisele. Auto omanikuks oli Hansaliising ning tema oli kasutaja. Peale õnnetust süüdistatav käitus ükskõikselt, tuli kraavi servale, sügas kukalt ning astus minema. Ka hiljem ei ole mees temaga ühendust võtnud. Tal on juhistaaži 2,5 aastat ning päike teda ei pimestanud. Sündmuskohal vaatasid meedikud ta üle, kuid ta lubati koju. Seal aga läksid lood seljaga nii hulluks, et ta läks samal päeval traumapunkti. Kannatanu D.L. u kohtus antud ütluste kohaselt oli nende auto kiirus ristmikul 50-60 km/h kanti. Ta nägi, et neile lähenes veoauto, kuid selle kiirus pidi suur olema, sest järsku oli auto juba kohal. Kokkupõrke hetkel ta veoautot ei vaadanud, vaid oli pilgu ära pööranud. Igatahes oli ta arvanud, et nende auto jõuab ristmiku enne ületada. Tema meelest rekka kiirust maha ei võtnud ja ei pidurdanud. Kokkupõrge toimus juhi taha. Kas I.L. pidurdas, ta ei tea. Volvo paiskus kokkupõrkest kraavi, kuid üle katuse ei käinud. R.V. ja V.R. kukkusid autost välja. Peale õnnetust tuli rekkajuht kraavipervele, kükitas korraks, vangutas pead, pani suitsu ette ja läks tagasi autosse. Hiljem ta selle mehega suhelnud ei ole. Kannatanu V.R. kohtus antud ütluste kohaselt hindab tema nende auto kiirust enne õnnetust liikluseeskirja nõuetele vastavaks või pigem väiksemaks. Ta nägi ristmikul silmatorkava kabiiniga rekkat ning see oli ohutus kauguses. Rohkem ei pööranud ta tähelepanu ja ajas kõrvalistujaga juttu. Siis kohe sõitis rekka juba neile sisse. Tema arust pidi rekka kiirus suur olema. Alates kokkupõrkest ei mäleta ta midagi. Õnnetuses sai ta mitmeid vigastusi ning ravi kestis 1,5-2 kuud. Täielikult pole ta paranenud tänaseni. R.V. õnnetuses tekkinud vigastused nähtuvad kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr

1. Tal esinesid mõlemapoolsed roiete murrud (VII-XI roidel paremal ning II-IV ja IX, X roidel vasakul pool), kopsude põrutus, häbemeluu ülemise ja alumise haru murd paremal pool, parempoolse ristluu murd, häbemeliiduse vigastus, mõlema puusanapa eesserva nihketa murd, peaajupõrutus ning pea piirkonna põrutushaav. Antud vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et 04.08.
2. a. liiklusõnnetuse käitus. Vigastused ei ole eluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega üle 4 nädala, kuid vähem kui 4 kuud. Temalt võetud vereproovis oli etüülalkoholi kontsentratsioon 1,60 promilli, mis tavaliselt vastab keskmisele alkohoolsele joobele (tl 33-35). Õnnetuses sai tõsiselt kannatada ka J.R. . Ka tema ütluste kohaselt oli Volvo kiirus normaalne, sõit rahulik ning sõidumaneer normaalne. Spidomeetrit ta ei vaadanud. Õnnetuse hetke ta ei mäleta ning tema rekkat lähenemas ei näinud. Ta ei tea, kas ta kokkupõrke tagajärjel teadvuse kaotas, kuid ta ei mäleta, kuidas ta haiglasse viidi. Ta sai mitmeid vigastusi ning pole veel lõplikult paranenud. Tal on ikka probleeme vasaku kõrvaga ning ta käib arstide juures. Samuti on tal topeltnägemine. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 154 nähtuvalt sai J.R. õnnetuses järgmised vigastused: peaajupõrutus, traumaatiline ämblikvõrkkestaalune verevalum, vasaku oimuluu ning parema ülalõualuu-urke ja kiilluu-urke seina murrud. Vigastused võivad olla saadud 04.08.
3. a. liiklusõnnetuse käigus tömbi vägivalla toimel. Vigastused ei ole eluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega üle 4 nädala, kuid mitte üle 4 kuu. Temalt võetud vereproovis oli etüülalkoholi sisaldus 1,29 promilli, mis vastab kergele alkoholijoobele (tl 38-40). Kriminaalasjas on kannatanuks ka V.V., kes on õnnetuses hukkunud 23-aastase R.V. isa. Tema jõudis õnnetuskohale tund peale õnnetust. Ta nägi seal raskeveokit, kus istus sees süüdistatav, kes tegi suitsu ja rääkis telefoniga. Tema mehega hiljem rääkinud ei ole. Tema kahjud on moraalsed ja korvamatud. Süüdistatava poolt oli see totaalne lohakus. Õnnetuses sai surma R.V. . Kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 334 kohaselt oli surma põhjuseks kehatüve tömp trauma roiete ja häbemeluu hulgimurdudega vasakul pool ning vasaku kopsu rebendiga, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest verejooksust. Antud vigastused on eluohtlikud. Vigastused võivad olla saadud liiklusõnnetuse käigus tömbi vägivalla toimel 04.08.
4. a. ja surm võis saabuda 04.08.
5. a. Surnukeha verest leiti 2,18 mg/g (promilli), uriinist 2,40 mg/g (promilli) ja silma klaaskeha vedelikust 2,25 mg/g (promilli) etanooli, mis elaval isikul vastab tavaliselt keskmisele alkohoolsele joobele, surnukeha uriinist narkootilisi aineid ei leitud (tl 24-28). Süüdistatav E.O tunnistas end täielikult süüdi. Ta oli oma sõitu alustanud Moskvast, siis puhanud Luhamaal 9 tundi ning sõit Tartuni kestis umbes 1 tund 20 minutit. Elukutselt ongi ta autojuht ning juhistaaž on 33 aastat. Varem ta liiklusõnnetusse sattunud ei ole. Ta sõitis poolhaagisega Merzedes Benz 18-40, mis on oranž. Autol on kiirusepiirang 90 km/h. Ristmikku, kus õnnetus toimus, on ta ka varem läbinud 1-2 korral. Ta lähenes ristmikule kiirusega 60-70 km/h ja nägi sellest 25 m kaugusel märki „anna teed“. Ta hakkas pidurdama. Tavaliselt läheneb ta seda märki nähes ristmikule 50 km/h. Seal on pärisuunavööndis 3-4 sõidurada ning tema oli kolmandas reas, mis kulgeb otse. Temast paremal olevatel sõiduradadel olid ka autod, kuid need pöörasid paremale Tartu poole. Tema vaatevälja need ei seganud. Üle ristmikul sõitis auto ja ta lasi selle läbi ning jätkas liikumist. Paremalt ei tulnud rohkem kedagi ja ta sõitis edasi ristmikule välja umbes 50 km/h-s. Tema arvates on see piisav kiirus veendumaks, et manööver on ohutu. Seega oli ta juba ristmikku ületamas, kui märkas äkki Volvot enda ees. Ta oleks pidanud Volvole teed andma, kuid ta ei olnud autot märganud. Volvo tegi mingi siksaki. Ta pidurdas kohe, kuid toimus kokkupõrge. Ta ei tea, kui kiiresti sõitis ristmikule Volvo, sest oli ju autot märganud alles viimasel hetkel. Kokkupõrge toimus ristmiku keskel ning ta sõitis sisse sõiduauto tagumisse otsa. Volvo kokkupõrke vältimiseks mingeid manöövreid ei teinud. Ta ei tea, kuidas selline õnnetus sai juhtuda. Ta arvab, et tal tekkis pime nurk. S.t ta oli juba ristmikku ületamas ning kui kabiin asub poole ristmiku peal, siis ei saa paremalt tulevat autot märgata isegi lähedalt. Kui ta oleks tähelepanelikum olnud, oleks õnnetus olemata. Kokkupõrkest Volvo keerutas tee peal ja läks kraavi. Ta hüppas kabiinist välja, kuid kraavini jõudes ütlesid tal jalad üles, ta libastus ja kukkus. Ta ei suutnud seista ega kannatanutele abi anda. Ta oli šokis ja püüdis helistada 112, kuid tegi vist midagi valesti ja ei saanud neid kätte. Ta läks ja istus oma autosse. Alkoholi tarvitanud ta ei olnud ja kiirust ta ei ületanud. Tema autos on selline raam, kust politsei võttis hologrammi, mis näitas kiiruseks 55 km/h. Tal on väga kahju ning ta annaks kõik, et inimene oleks elus. Ta väga vabandab. Ta tahtis peale õnnetust kannatanutega ühendust võtta, aga tal ei olnud nende kontaktandmeid ning uurija ei öelnud neid talle. Kriminaalasjas on teostatud ka sündmuskoha vaatlus. Sellelt nähtub, et sündmuskohal on sõidutee kahesuunaline, asfaltkattega, sirge ja kuiv. Võru poolt tulles (sealt lähenes veoautoga E.O ) on liiklusmärk 351 „lubatud suurima kiirus 50 km/h“ ja liiklusmärk 221 „anna teed.“ Nähtavust piiravaid esemeid ei ole. Võru poolt Tallinna poole vaadates on sõidutee keskel kahekordne pidevjoon. Pärisuunas on kaks sõidurada. Esimene suundub paremale, ületades raudteed Võru tänavale. Teine suundub otse, ületades ristmikku, Tallinna suunas. Vastassuunas on kaks sõidurada. Ristmikul paikneb diagonaalselt teega, poolhaagisega veoauto Merzedes Benz, esiosa suunaga Tallinna poole. Aktis on kirjeldatud veoauto täpne kaugus sõiduradadest. Poolhaagise rataste all lõpeb pidurdusjälg pikkusega 18,2 m. Veoauto esiosast 19.25 m Tallinna poole asub vastassuunavööndis metallist post, mille külge on kinnitatud liiklusmärgid. Vaadatuna Võru poolt Tallinna suunas, veoauto ninaosast vasakul, põllul, paralleelselt maanteega, on sõiduauto Volvo V
6. Sõiduauto ninaosa paikneb Võru suunas. Sõiduauto kõrvalistujapoolsest (paremast) küljest keskosast 4,7 m eemal on meesterahva surnukeha, paiknedes maanteega paralleelselt, pea Võru ja jalad Tallinna suunas (tl 4-10). Kriminaalasjas on koostatud liiklusõnnetuse akt (tl 1-3) ning sõiduauto Volvo ja veoauto Merzedes Benz ülevaatuse protokollid (tl 11-12 ja 13-14). Nendest nähtub, et E.O juhitud veoauto tehnoseisund vastas nõuetele. Õnnetuses purunesid esistange, iluvõre vasakpoolne nurk, vasak esituli, stange sisesed tuled ja esituuleklaas. Sõiduauto Volvol said muljutud vasaku poole tagauks ja tagaporitiib, tagastange, pagasiluuk ja katus. Purunesid klaasid: vasaku ukse klaasi, tagumine vasak küljeklaas ja pagasiluugiklaas, vasakud tagatuled. Auto tehnoseisund vastas nõuetele. Liiklusõnnetuse aktilt nähtub ka skeem, millelt selgub, et Volvo on paiskunud kraavi ning veoauto on ristmikul. Samuti on näha, et veoauto on üritanud pidurdada enne kokkupõrget ning pidurdusjäljed on 18 m pikad ning katkematud. Samuti kinnitab skeem, et R.V. on autost välja lennanud. Kohus on seisukohal, et eeltoodud tõenditega kogumis on täielikult tõendamist leidnud, et E.O , lähenedes ristmikule Võru poolt, oleks pidanud teed andma sõiduautole Volvo. Selleks kohustas teda liiklusmärk „anna teed.“ E.O oli teeandmise kohustusest teadlik. Kannatanute ja süüdistatavate ütlustes selles vastuolusid ei olnud. E.O tunnistab oma süüd ning avaldas, et õnnetus oleks jäänud toimumata, kui ta oleks olnud tähelepanelikum.

§ 423

lg 1 näeb ette vastutuse mootor-, õhu- või veesõiduki või trammi või raudteeveeremi juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm. Käesoleval juhul rikkus E.O liikluseeskirja § 160 nõudeid. Ta eiras liiklusmärgi 221 „anna teed“ nõudeid, ei andnud teed ristuval teel liikuvale sõidueesõigust omavale mootorsõidukile Volvo. Süüdistatav rikkus ristmikku ületades hoolsuskohustust. Ta ei veendunud piisavalt ristmiku ületamise ohutuses, kuigi oleks pidanud seda tegema ning sõitis otsa sõidueesõigust omavale autole. Analüüsitud asjaolud kogumis viitavad sellele, et E.O ei näinud talle paremalt lähenevat sõiduautot, s.o märkas autot viimasel hetkel ega jõudnud enam avariid ära hoida. Kannatanud on kohtuistungil väitnud, et süüdistatava juhitud veoauto sõitis ristmikule suure kiirusega. Kohus leiab, et nende sellised ütlused ei ole kinnitust leidnud. Kannatanute järeldus veoauto sõidukiirusest põhineb nende muljel kokkupõrke tugevusest. Volvot juhtinud I.L. nägi veoautot alles siis, kui see oli tema vahetus läheduses ning seega ta ei saanud veoauto kiirust adekvaatselt hinnata. D.L. ja V.R. nägid lähenevat veoautot, kuid V.R. enda ütluste kohaselt ei pööranud veoautole tähelepanu ning ka D.L. pööras oma pilgu lähenevalt autot eemale. Keegi kannatanutest ei näinud ka seda, et veoauto oleks pidurdanud. Asjaolu, et süüdistatav aga pidurdas ning püüdis kokkupõrget vältida, on tõendatud liiklusõnnetuse aktiga, sündmuskoha vaatlusprotokolliga ning süüdistatava enda ütlustega. Kohus on seisukohal, et kohtuistungil ei ole tõendamist leidnud, et E.O oleks ületanud liikluseeskirjades ettenähtud sõidukiirust. LE § 160 nõuete eiramisega ettevaatamatusest, põhjustas ta aga R.V. surma ja V.R. ning J.R. said raskeid tervisekahjustusi. Nimetatud asjaolud on tõendatud kohtuarstliku ekspertiisi aktidega nr 159, 154 ja 334. D.L. ning I.L. , kes olid nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud, pääsesid kergemate vigastustega. Eeltoodud asjaoludel kogumis on kohus seisukohal, et E.O süü

§ 423lg 1 järgi on kohtuistungil täielikult tõendamist leidnud.

Kannatanud ei soovinud kriminaalasjas tsiviilhagi esitada. R.V. isa V.V. ütluste kohaselt ei ole ka temal varalisi nõudmisi. Poja matusekulud hüvitas kindlustus. Tema kahjud on moraalsed ja korvamatud. Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. E.O on varem kriminaalkorras karistamata. Väärteokorras on teda karistatud 02.04.2007. a. liiklusseaduse § 7419 lg 1 alusel rahatrahviga 12 000 kr (tl 66, 72-74). Käesolevas kriminaalasjas on E.O ettevaatamatusest toime pannud teise astme kuriteo.

§ 423lg 1 näeb karistuseks ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

Kannatanud I.L. , D.L. , V.R. ja V.V. on kohtuistungil palunud karistada süüdistatavat reaalse vanglakaristusega. V.R. ja V.V. on saanud moraalseid korvamatuid kahjusid. V.V. soovib, et E.O tunneks seda, mida tunnevad tema ja tema pere. Kohus leiab, et arvestades kuriteoga tekitatud rasket tagajärge, ei ole põhjendatud E.O karistamine rahalise karistusega, vaid talle tuleb karistuseks mõista sanktsiooni keskmisest määrast raskem vangistus. Samas leiab kohus, et süüdistatavale on otstarbekas karistus mõista tingimisi

§ 73alusel.

Süüdistatava süü suuruse hindamisel tuleb käesoleval juhul arvestada, et tegemist on keerulise ristmikuga ning kuivõrd E.O oli seda läbinud varem vaid 1-2 korral, siis oli ristmik tema jaoks võõras. Kohtuistungil ei suutnud ta õigesti seletada sõiduradade arvu ning nende suunda. Tegemist on ristmikuga, kus peatee ei ole sirge, vaid peatee suund muutub ja võib isikus tekitada segadust. Õnnetuse toimumist võis mõjutada ka veoautol pimeda nurga tekkimine ning süüdistatav ei näinud lähenevat Volvot. Liiklusõnnetuse tagajärg oli raskeim võimalikest, s.o lõppes ühe inimese surmaga ning raskeid vigastusi said kaks inimest. Kohtuistungil ei ole kinnitust leidnud, et I.L. e poolt juhitud sõiduauto Volvo oleks sõitnud lubatust kiiremini. Samas on tunnistajate ja kannatanute ütlused nende sõiduki sõidukiiruse kohta ristmiku ületamisel erinevad. Seega ei saa välistada ka asjaolu, et ka sõiduauto juht võis küllaltki laia ja palju tähelepanu nõudva ristmiku ohutuks läbimiseks mittevastavat sõidukiirust. Samas on kannatanute ütlustega tõendatud, et tagaistujatel ei olnud peal turvavöid. Turvavööde kinnitamise kohustus tuleneb LE § 42, mille kohaselt sõidukis, millel on turvavöö, peab sõitja olema turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud, v.a § 69 nimetatud juhtudel. Liikluses on korduvalt ja korduvalt tõendamist leidnud, et nimetatud nõude täitmine on väga vajalik ning et turvavööga kinnitatud olemine võib päästa raskemate vigastuste eest ning päästa ka inimelusid. Samuti on sõiduki juht kohustatud kontrollima eeltoodud nõude täitmist kaasreisijate poolt ja mitte sõitu alustama, kui kõik sõidukis viibivad isikud ei ole nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud. Antud liiklusõnnetuses paiskusid hukkunud R.V. ja raskeid vigastusi saanud V.R. autost välja. R.V. sai nii tõsiseid vigastusi, et suri. Kohtuarstliku ekspertiisi akt ei anna vastust sellele, kas tema surm oleks saabunud ka siis, kui ta oleks olnud turvavarustusega nõuetekohaselt kinnitatud. Seega ei saa välistada, et liiklusavarii tekkimist ja selle tagajärgede raskust ei mõjutanud ka kannatanute endi ebaseaduslik käitumine, s.o kinnitamata turvavööd, nende tugev alkoholijoove, kannatanute auto sõidukiirus ja juhi ebapiisav tähelepanelikkus. Samuti arvestab kohus süüdistatavale tingimusliku karistuse mõistmisel lisaks eeltoodule ka tema puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtuistungil väljendas ta seda korduvalt ja siiralt. Kuriteo pani ta toime ettevaatamatusest. Tal on olemas kindel töökoht, kust teda on iseloomustatud positiivselt kui vastutustundlikku töötajat, kes on sõbralik ja saab kolleegidega hästi läbi. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole E.O allutamine käitumiskontrollile, kuna tulenevalt eeltoodust ei ole tegemist isikuga, kelle suhtes oleks vajalik pideva järelevalve kohaldamine. Samuti ei pea kohus vajalikuks süüdistatavalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna tegemist ei olnud tahtliku rikkumisega ja süüdistatava näol on tegemist isikuga, kes on väga pikaaegse staažiga autojuht. E.O-lt tuleb riigituludesse välja mõista sundraha, mis teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on 1,5 palga alammäära, kohtuarstliku ekspertiisi tasu ja kaitsjale toimiku materjalidest koopia tegemise kulu. Juhindudes KrMS § 180, § 313, § 315, kohus o t s u s t a s: Süüdi tunnistada E.O

§ 423lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks kaks

§ 73alusel karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui E.O kolme

§ 78lg 1 alusel hakata E.O kuulutamisest. katseaega arvestama alates kohtuotsuse Kr

MS § 180 alusel välja mõista E.O-lt riigituludesse menetluskuludena sundraha kuus tuhat viissada kakskümmend viis