1-06-2038\15

Kriminaalasi nr. 1-06-2038 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 30.oktoobril 2007.a. Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum sekretärid Rita Ratušnaja ja Pille Kiho ringkonnaprokurör Kristiina Laas kaitsja Ain Laansalu arutades avalikul kohtuistungil kriminaalasja O.K , IK XXX, eluk. XXXXXX X-XX, kriminaalkorras karistatud 1 korral, väärteokorras karistamata, tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeld, süüdistuses KrK § 1481 lg 10 järgi, l e i d i s: O.K-st (O.K) süüdistatakse selles, et tema, 19.06.1998.a. kuni 03.05.2002.a. olles OÜ A. (likvideerimisel, reg.kood XXXXXXX juriidiline aadress kuni 02.05.2002.a. X , alates 02.05.2002.a. X 37, Jõhvi; käibemaksukohustuslasena Tartu Linna Maksuametis registreeritud alates 01.05.1999.a.) juhatuse liige, s.t. Raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse § 4 lg 1 ja Äriseadustiku § 180 lg 1 ja 183 mõttes tippjuht, kellel olid haldamis-, juhtimis-, organisatsioonilised ning materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad ülesanded s.o. ametiisik KrK § 160 mõttes, kelle kohustuseks on tulu-, käibeja muude maksudeklaratsioonide esitamine ning maksude tasumine, esitas ajavahemikul

1. aprillist 2001 kuni 10.aprillist 2002.a. pädeva ametiisikuna tahtlikult Tartu Linna Maksuametile OÜ A. käibe-, tulu ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid järgnevalt: Käibemaksu tasumisest kõrvalehoidmise eesmärgil käibedeklaratsioonides valeandmete esitamiseks kasutas O.K arveid OÜ A. tehingute kohta osaühingutega OÜ V. ja OÜ K. , milliseid tehinguid loetletud dokumentides esitatud kujul tegelikkuses ei toimunud: • • 24.04.2001.a. esitas 2001.a. märtsikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeris kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksuna OÜ V. poolt 27.03.2001.a. esitatud arvel nr 371 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 25 932 krooni, kuigi tegelikult OÜ V. arvel näidatud kaupa OÜ-le A. ei müünud, st näitas soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu, mis on seadusega lubatud maha arvata 25 932 krooni võrra suuremana; 22.06.2001.a. esitas 2001.a. aprillikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeris kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksuna OÜ V. poolt 25.04.2001.a. esitatud arvel nr. 438 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 15 254 krooni, OÜ V. poolt 26.04.2001.a. esitatud arvel nr. 462 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 15 254 krooni, OÜ V. poolt 28.04.2001.a. esitatud arvel nr. 478 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 15 254 krooni, OÜ V. poolt 30.04.2001.a. esitatud arvel nr. 479 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 24 406 krooni, OÜ V. poolt 30.04.2001.a. esitatud arvel nr. 480 • • • • • • • kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 22 881 krooni, kuigi tegelikult OÜ V. arvel näidatud kaupa OÜ-le A. ei müünud, st näitas soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu, mis on seadusega lubatud maha arvata kokku 93 051 krooni võrra suuremana; 22.06.2001.a. esitas 2001.a. maikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeris kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksuna OÜ V. poolt 07.05.2001.a. esitatud arvel nr 481 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 13 728 krooni, OÜ V. poolt 13.05.2001.a. esitatud arvel nr 482 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 22 118 krooni, kuigi tegelikult OÜ V. arvetel näidatud kaupa OÜ-le A. ei müünud, st näitas soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu, mis seadusega lubatud maha arvata kokku 35 847 krooni võrra suuremana; 24.08.2001.a. esitas 2001.a. juunikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeris kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksuna OÜ V. poolt 04.06.2001.a. esitatud arvel nr 538 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 15 254 krooni, OÜ V. poolt 14.06.2001.a. esitatud arvel nr 539 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 20 440 krooni, kuigi tegelikult OÜ V. arvel näidatud kaupa OÜ-le A. ei müünud, st näitas soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu, mis seadusega lubatud maha arvata kokku 35 695 krooni võrra suuremana; 24.08.2001.a. esitas 2001.a. juulikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeris kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksuna OÜ V. poolt 03.07.2001.a. esitatud arvel nr 590 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 15 254 krooni, OÜ V. poolt 16.07.2001.a. esitatud arvel nr 589 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 16 016 krooni, kuigi tegelikult OÜ V. arvel näidatud kaupa OÜ-le A. ei müünud, st näitas soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu, mis seadusega lubatud maha arvata kokku 31 271 krooni võrra suuremana; 21.09.2001.a. esitas 2001.a. augustikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeris kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksuna OÜ V. poolt 10.08.2001.a. esitatud arvel nr 400 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 27 457 krooni, OÜ V. poolt 28.08.2001.a. esitatud arvel nr 401 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 15 254, OÜ V. poolt 30.08.2001.a. esitatud arvel nr 402 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 18 000 krooni, kuigi tegelikult OÜ V. arvel näidatud kaupa OÜ-le A. ei müünud, st näitas soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu, mis seadusega lubatud maha arvata kokku 60 712 krooni võrra suuremana; 23.10.2001.a. esitas 2001.a. septembrikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeris kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksuna OÜ V. poolt 11.09.2001.a. esitatud arvel nr 720 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 27 458 krooni, OÜ V. poolt 21.09.2001.a. esitatud arvel nr 721 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 22 882 krooni, OÜ V. poolt 28.09.2001.a. esitatud arvel nr 722 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 24 712 krooni, kuigi tegelikult OÜ V. arvel näidatud kaupa OÜ-le A. ei müünud, st näitas soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu, mis seadusega lubatud maha arvata kokku 75 052 krooni võrra suuremana; 21.11.2001.a. esitas 2001.a. oktoobrikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeris kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksuna OÜ V. poolt 09.10.2001.a. esitatud arvel nr 730 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 21 356 krooni, OÜ V. poolt 18.10.2001.a. esitatud arvel nr 733 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 19 832 krooni, OÜ V. poolt 24.10.2001.a. esitatud arvel nr 735 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 20 136 krooni, OÜ V. poolt 30.10.2001.a. esitatud arvel nr 736 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 18 305 krooni, kuigi tegelikult OÜ V. arvel näidatud kaupa OÜ-le A. ei müünud, st näitas soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu, mis seadusega lubatud maha arvata kokku 79 629 krooni võrra suuremana; 20.12.2001.a. esitas 2001.a. novembrikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeris kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksuna OÜ K. poolt 08.11.2001.a. esitatud arvel nr 751 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 23 898 krooni, OÜ K. poolt 19.11.2001.a. esitatud arvel nr 752 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 40 388 krooni, kuigi tegelikult OÜ K. arvel näidatud kaupa OÜ-le A. ei müünud, st näitas soetamisel tasumisele 2 kuuluvat käibemaksu, mis seadusega lubatud maha arvata kokku 64 287 krooni võrra suuremana; • 21.01.2002.a. esitas 2001.a. detsembrikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeris kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksuna OÜ K. poolt 03.12.2001.a. esitatud arvel nr 815 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 39 661 krooni, OÜ K. poolt 20.12.2001.a. esitatud arvel nr 816 kajastatud kauba ostmisel tasutud käibemaksu 30 645 krooni, kuigi tegelikult OÜ K. arvel näidatud kaupa OÜ-le A. ei müünud, st näitas soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu, mis seadusega lubatud maha arvata kokku 70 306 krooni võrra suuremana. O.K deklareeris fiktiivsete arvete alusel OÜ A. 2001.a. märtsi-, aprilli-, mai-, juuni-, juuli-, augusti-, septembri-, oktoobri-, novembri-, ja detsembrikuu käibedeklaratsioonides soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu, mis on seadusega lubatud maha arvata rohkem 571 782 krooni võrra, mille tulemusena OÜ A. poolt riigi eelarvesse tasumisele kuuluv käibemaksusumma oli nimetatud summa võrra väiksem käibemaksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast ja seega jäi riigile laekumata 571 782 krooni. OÜ A. käibedeklaratsioonides tahtlikult valeandmete esitamisega, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma jäi väiksemaks maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast, rikkus O.K käibemaksuseaduse § 10 p 2, 4 ja §
2. Ajavahemikul 14.mai 2001 kuni
3. aprill 2002.a. esitas O.K maksuhaldurile OÜ A. tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides tahtlikult valeandmeid sellega, et jättis deklareerimata tulu- ja sotsiaalmaksu maksudeklaratsioonis OÜ K. ja OÜ V. nimelt tegelikult mitte toimunud majandustehingute kohta koostatud fiktiivsete arvete, s.o. nõuetele mittevastava algdokumendi alusel OÜ A. pangakontolt tehtud ülekanded, mis vastavalt alates 01.01.2000.a kehtiva tulumaksuseaduse § 51 lg 2 p 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kulu. O.K deklareeris tahtlikult OÜ A. tulu- ja sotsiaalmaksu maksudeklaratsioonides valeandmeid alljärgnevalt: - jättis 14.05.2001.a. esitatud 2001.a. aprilli tuludeklaratsioonis deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kulusid 170 000 krooni ulatuses ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 59 730 krooni; - jättis 13.06.2001.a. esitatud 2001.a. mai tuludeklaratsioonis deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kulusid 400 000 krooni ulatuses ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 140 541 krooni; - jättis 11.07.2001.a. esitatud 2001.a. juuni tuludeklaratsioonis deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kulusid 400 000 krooni ulatuses ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 140 541 krooni; - jättis 10.08.2001.a. esitatud 2001.a. juuli tuludeklaratsioonis deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kulusid 100 000 krooni ulatuses ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 35 135 krooni; - jättis 07.09.2001.a. esitatud 2001.a. augusti tuludeklaratsioonis deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kulusid 100 000 krooni ulatuses ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 35 135 krooni; - jättis 10.10.2001.a. esitatud 2001.a. septembri tuludeklaratsioonis deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kulusid 464 000 krooni ulatuses ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 163 027 krooni; - jättis 09.11.2001.a. esitatud 2001.a oktoobri tuludeklaratsioonis deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kulusid 558 000 krooni ulatuses ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 196 054 krooni; - jättis 12.12.2001.a. esitatud 2001.a. novembri tuludeklaratsioonis deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kulusid 252 000 krooni ulatuses ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 88 541 krooni; - jättis 10.01.2002.a. esitatud 2001.a. detsembri tuludeklaratsioonis deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kulusid 572 000 krooni ulatuses ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 200 973 krooni; 3 - jättis 11.02.2002.a. esitatud 2002.a. jaanuari tuludeklaratsioonis deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kulusid 521 437 krooni ulatuses ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 183 208 krooni; - jättis 12.03.2002.a. esitatud 2002.a. veebruari tuludeklaratsioonis deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kulusid 800 000 krooni ulatuses ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 281 081 krooni; - jättis 10.04.2002.a. esitatud 2002.a. märtsi tuludeklaratsioonis deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kulusid 80 000 krooni ulatuses ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 28 108 krooni. O.K tegevuse tagajärjel, s.o. OÜ A. tulu- ja sotsiaalmaksu maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tulemusel jäi laekumata tulumaksu 1 552 074 krooni. OÜ A. tulu- ja sotsiaalmaksu maksudeklaratsioonides tahtlikult valeandmete esitamisega, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma jäi väiksemaks maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast, rikkus O.K kuni 31.12.2002 kehtinud tulumaksuseaduse § 51 lõike 1 ja lõike 2 punkti 3 nõudeid, mille kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ning § 54 lõigete 2 ja 4 nõudeid, mille kohaselt on kõik residendist juriidilised isikud kohustatud esitama maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu
4. kuupäevaks oma asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele maksudeklaratsiooni tulumaksu kohta eelmisel kalendrikuul, sõltumata sellest, kas isikul oli nimetatud perioodil tulumaksu maksmise kohustus või mitte ning maksumaksja on kohustatud kandma maksmisele kuuluva tulumaksu Maksuameti pangakontole hiljemalt maksustamis-perioodile järgneva kalendrikuu
5. kuupäevaks 1 Seega pani O.K toime KrK § 148 lg 2 sätestatud kuriteo – maksudeklaratsioonis tahtlikult valeandmete esitamise, mille tulemusena jäi maksudena laekumata üle 1 000 000 krooni, s.o. KrK § 1481 lg 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo. O.K end süüdi ei tunnista. Kohus leiab, et süüdistatava süü on kohtuistungil täielikult tõendamist leidnud. OÜ A. (likvideerimisel, registrikood XXXXXXX ; põhitegevusalaks vanade arvutite remont ja hooldus) asutati O.K poolt ning kanti äriregistrisse 19.06.
6. a. Osaühingu aadressiks sai X , Tartu (I kd, lk 94). Käibemaksukohustuslasena registreeriti firma alates 01.05.
7. a. (I kd, lk 48, 49). Juhatuse liikmeks alates selle asutamisest kuni 31.01.
8. a. oli ainuisikuliselt O.K . Juhatuse liikmena oli tal vastavalt ÄS §-le 183 aga kohustus korraldada äriühingu raamatupidamist, s.h esitada maksuhaldurile maksudeklaratsioone. Alates 31.01.
9. a. sai osaühing lisaks teise juhatuse liikme, s.o A.T. . Kannatanu, s.o Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksukeskuse esindaja Udo Mäesepp on kohtuistungil kinnitanud, et O.K on maksuametile esitatud käibedeklaratsioonides deklareerinud (periood
10. a. märtsist kuni detsembrini) käibemaksu rohkem 571 789.- kr võrra ning tulu- ja sotsiaalmaksu maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tulemusel on laekumata jäänud tulumaks 1 552 074.- kr. Esindaja on seisukohal, et arvete alusel, mis OÜ V. ja OÜ K. on esitanud OÜ-le A. , ei ole mingit kaupade üleandmist toimunud. Kohtuliku uurimise käigus, hinnates kõiki tõendeid kogumis, on tõendamist leidnud, et OÜ V. ja OÜ K. olid nn klassikalised varifirmad, millistel puudus reaalne majandustegevus. Osaühingud olid loodud selleks, et pakkuda reaalselt tegutsevatele äriühingutele võimalust osta teatud tasu eest ostuarveid, et neid kasutada raamatupidamises vähendamaks oma maksukohustust. Arved, mis esitati nimetatud osaühingute poolt OÜ-le A. , olid fiktiivsed. Kohtus leidis tõendamist, et OÜ A. on ajavahemikus märtsist
11. a. kuni märtsini
12. a. oma raamatupidamises kajastanud OÜ V. ja OÜ K. poolt väljastatud fiktiivseid ostuarveid, mille alusel tegelikult pole tehinguid toimunud. 4 Kriminaalasjas I kd, lk 152-173 kajastuvad OÜ V. poolt OÜ-le A. esitatud arved erinevate arvutikaupade müügi kohta. Arved on esitatud järgmistel kuupäevadel: 27.03.
13. a., 25.04.
14. a., 26.04.
15. a., 28.04.
16. a., 30.04.
17. a., 30.04.
18. a., 07.05.
19. a., 13.05.
20. a., 04.06.
21. a., 14.06.
22. a., 03.06.
23. a., 16.07.
24. a., 10.08.
25. a., 28.08.
26. a., 30.08.
27. a., 11.09.
28. a., 21.09.
29. a., 28.09.
30. a., 09.10.
31. a., 18.10.
32. a., 24.10.
33. a., 30.10.
34. a. OÜ K. poolt OÜ-le A. esitatud arved reklaamteenuse ja arvutikaupade müümise kohta on esitatud kuupäevadel 08.11.
35. a., 19.11.
36. a., 03.12.
37. a., 20.12.
38. a. ( I kd, lk 174-177). Nimetatud OÜ A. , OÜ V. ja OÜ K. vahelisi tehinguid kajastavatelt arvetelt nähtub, et nende alusel on OÜ A. teinud väljamakseid ja ostnud kaupu kokku 3 748 332 krooni eest, s.h tasunud käibemaksu 571 782.50 krooni eest. Nimetatud arvetel märgitud käibemaks on kajastatud OÜ A. märtsi- kuni detsembrikuu käibedeklaratsioonides (I kd, lk 36-47). Asjaolu, et arvetel peegelduvad tehingud ei vasta tegelikkusele, nähtub järgmiste tunnistajate ütlustest. Nimelt on kriminaalasjas üle kuulatud A.V. , A.A. ja O.O. . Ka nimetatud isikutele on käesolevas kriminaalasjas esitatud kahtlustus ja seda O.K poolt toimepandud kuriteole kaasaaitamises KrK § 1481 lg 10 - § 17 lg 6 järgi, kuid Lõuna Ringkonnaprokuratuur oma 25.10.
39. a. määrusega lõpetas nende suhtes menetluse karistuse ebaotstarbekuse tõttu (II kd, lk 150-152). Kriminaalasjas on aga tõendamist leidnud, et A.V. oli OÜ V. ja OÜ K. juhatuse liikmeks ning A.A. ja O.O. olid nende osaühingute tegevuse tegelikeks organiseerijateks. Nimetatud rollijaotus nähtub tunnistajate alljärgnevatest ütlustest kogumis. Tunnistaja A.V. on kohtus kinnitanud, et OÜ V. ja OÜ K. olid nn „arvevabrikud“. Tema sai osaühingute juhatuse liikmeks oma tuttava Karl Kiisa kaudu, kes pakkus talle teenimisvõimalust ning viis ta kokku A.A. ja O.O. ga. Nende kahe mehe ülesandel trükkis ta etteantud arveid ja allkirjastas need. Arved läksid kas A.A. või O.O. kätte ja ta ei tea, mis neist edasi sai. Nende arvete alusel müüdi kõike nööpnõelast allveelaevani. Samas ei ole ta aga näinud ühtegi kaupa, mida need osaühingud oleks reaalselt müünud ega teinud ka ise kunagi midagi, et OÜ V. ja OÜ V nimel kuskilt kaupu tellida. OÜ A. võis kuuluda nende klientide hulka. Arved, mis kajastuvad I kd, lk 152-173 ja 175-177 on allkirjastatud tema poolt. Isiklikult ta mingeid arvutijuppe või reklaamlehti, mille müümine arvetelt nähtub, näinud ei ole. Tema ülesandeks oli ka osaühingute pangaarvetelt Ühispangas, Hansapangas ja Sampo Pangas raha välja võtta ning A.A. ule ja O.O. le edastada. Arved avas ta ise A.A. käsul ning vaid temal oli nende kasutamisõigus. Pangakaardid ja internetiparoolid olid aga A.A. või O.O. käes. Hiljem sai ta teada, et seesama tema poolt väljavõetud raha läks tagasi sinna firmasse, kust see üle kanti. Ise ta sellise tagastamise juures ei ole olnud. Temale maksis kas A.A. või O.O. iga nädal selle eest 500 kr. Tunnistaja O.O. kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli A.V. nn tankist, kes koostas A.A. saadud andmete järgi arveid ja printis neid välja. Tema aitas selles A.V. t, kuna viimane ei osanud arvutit käsitleda. Saadud arved esitas A.A. arvetel märgitud firmadele. Ta on käinud A.A. uga firmades kaasas neid arveid üle andmas, kuid kunagi ei ole ta näinud ega kuulnud, et nende arvete alusel oleks ka kaupa üle antud. Osaühingute arveldusarvete kasutamise õigus oli A.V. l, kuid pangakaarte kasutas ka tema. Arvetele laekunud raha võttis välja A.V. ja andis A.A. ule, kes toimetas selle tagasi isikutele, kes selle üle olid kandnud. Ta on raha sellist tagastamist ka ise pealt näinud. OÜ A. võis olla OÜ V. ja OÜ K. kliendiks. Tunnistaja A.A. kohtuistungil antud ütluste kohaselt tegelesid OÜ V. ja OÜ K. maksupettusega. A.V. tegeles firmas arvetega ja pangaülekannetega. Arvetele kantavad andmed ütlesid tema ja O.O. . Firma tegevusmuster oli selline, et kliendid esitasid andmed, nemad tegid arved, kliendid kandsid raha pangaarvetele ja siis andsid nemad kliendile raha tagasi. Tema sai selle eest protsendi ülekantud summast. Nad tegutsesid põhiliselt Tartus ja erinevad firmad võtsid ise nendega ühendust, kuna teati, et nad pakuvad sellist teenust. Üheks kliendiks oli OÜ A. , mille juhatuse liige O.K oli 5 tema sõber viimased 10 aastat. OÜ-le A. vahendasid nad arvutite osi, kuid kauba omanikud olid eraisikud. Nende isikute nimesid ta ei tea. Eeluurimisel on tunnistaja väitnud, et seda teadis ka O.K ja et arved vormistati OÜ V. ja OÜ K. poolt seetõttu, et eraisikult ostes ei oleks OÜ A. saanud riigilt käibemaksu tagasi küsida (II kd, lk 110-111). Kohtuistungil on A.A. oma selliseid ütlusi kinnitanud. Ta arvab, et O.K teadis, et OÜ V. ja OÜ K. olid riiulifirmad. Arved ja kauba andis ta üle O.K-le. A.V. , O.O. ja A.A. ütlustest nähtub seega, et OÜ-d V. ja K. näol oli tegemist nn „arvevabrikutega“, s.o pakuti teenust majandustegevusega tegutsevatele isikutele arvete väljastamise näol ning tegelikkuses ei müüdud nende arvete alusel mingit kaupa. A.V. ja O.O. ütlustest nähtuvalt toimus sama skeem ka OÜ A. puhul. A.A. on aga väitnud, et OÜ-le A. anti kaup küll üle, kuid see pärines erinevatelt eraisikutelt. Kohus leiab, et A.A. sellised ütlused on ebausutavad. A.V. ei teadnud OÜ-le A. väidetavalt müüdud kaubast midagi, s.o reaalselt ka kaupa kunagi ei näinud. Ka O.O. ütlused ei kinnita kauba üleandmist. Seega on A.A. ütlused siinkohal vastuolus teiste tunnistajate ütlustega. Samuti ei ole alust eeldada, et kui teistele firmadele kaupu tegelikkuses ei müüdud (mida tunnistab A.A. ise, kirjeldades firmade n.ö tavapärast tegevusmustrit), siis OÜ A. puhul seda erandina tehti. A.A. on kohtuistungil jäänud aga oma väite juurde, et ta vahendas arvutiosade müüki OÜ-le A. , kuid kauba omanikeks ja müüjateks olid eraisikud. Kohus on seisukohal, et kuigi on kaheldav, et eelkirjeldatud arvete alusel üldse mingi kauba ostmine ja müümine toimus, on tõendatud, et kauba müüjaks ei olnud OÜ-d V. ja K. , vaid kaup tuli eraisikutelt. O.K ise kinnitas kohtus, et ta ostis OÜ-telt V. ja K. arvutite osi ja ka reklaamikampaaniat (reklaami otsepostitus, potentsiaalsetele ostjatele brozüüride jagamine). Ta ei teadnud, et OÜ V. ja OÜ K. on varifirmad ning et kaup, mida ta nendelt tellis, on pärit eraisikutelt. A.A. pakkus kaupa nimetatud kahe osaühingu nimel ja väitis, et see tuleb äriühingutelt. Kaupa pakkuski talle A.A. ning esimese kuu kuni kahe jooksul toimusid kõik tehingud A.A. esindamisel. Hiljem olid teised isikud, aga nende nimesid ta ei tea ja isikusamasuse tuvastamise kohustust seadus talle ei pane. Ta kontrollis vaid A.V. juhatuse liikmeks olemist. Tellimused andis ta kirjalikult käest kätte ning kaubaga sai ta arve. Arved tasus ta kuu või paari hilinemisega. Kohus leiab, et O.K ütlused selle kohta, et ta ei teadnud, et OÜ V. ja OÜ K. on varifirmad ning et kauba müüjateks (kui kauba müümine üldse toimus) olid hoopis eraisikud, on paljasõnalised ning antud enda süüst vabastamiseks. Nimelt on A.A. kinnitanud, et Tartu ärimeeste hulgas oli teada, millist teenust tema firmad osutavad ning et kliendid võtsidki temaga alati ise ühendust. A.A. ja O.K on andnud kohtus ütlusi, mille kohaselt nad olid sõbrad. A.A. sõnul koguni 10 aastat. O.K on seda sõprust küll väiksemana katsunud näidata, väites, et nad olid küll sõbrad, kuid seda ainult äriga seonduvalt. Kuivõrd süüdistatav ja A.A. olid sõbrad, siis on ebausutav, et A.A. tegevusest teadsid küll Tartu ärimehed, aga ei teadnud tema sõber. A.A. ütlustest nähtub ka, et O.K pidi olema teadlik sellest, millega OÜ V. ja OÜ K. tegelevad ning et kaup tuleb eraisikutelt. Kuivõrd tegemist on sõpradega, siis ei ole A.A. ul ei ole mingit põhjust süüdistatava vastu valeütluste andmiseks. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul O.K teadis, et arvetel müüjana märgitud osaühingud ei ole kauba tegelikud müüjad ka sel põhjusel, et sageli tulid arved ja kaup erinevatelt isikutelt. Arved esitas O.K-le nimelt A.A. , aga kaup tuli sageli mõlema jaoks väidetavalt täiesti võõrastelt inimestelt. Ei A.A. ega O.K ei ole osanud nimetada ühtegi kauba kohaletoonud isikut. Seega teadis süüdistatav, et isikuteks, kes kaupa müüvad, ei ole arvetel näidatud isikud. A.V. , O.O. ning A.A. ütlused tõendavad seega, et OÜ V. ja OÜ K. olid varifirmad. Nende ütlusi kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid, s.t OÜ V. ja OÜ K. arvelduskontode väljavõtted ajavahemikus 21.09.
40. a. – 31.12.
41. a. (I kd, lk 107-132 ja 133-147). Nimetatud väljavõtetelt nähtub, et kogu arvele laekunud raha võetakse vahetult peale arvelejõudmist välja sularahas kas A.V. 6 poolt või pangakaartidega. Samuti nähtub kontoväljavõtetest, et neil ei kajastu mitte ühtegi tehingut, mis viitaksid osaühingute normaalsele majandustegevusele, s.t OÜ V. ja OÜ K. ei ole ise teinud ühtegi kulutust kaupade või teenuste ostmiseks. Asjaolu, et OÜ V. ja OÜ K. poolt väljastatud arvete alusel ei muretsetud OÜ-le A. mingeid kaupu, selgub ka osaühingute eeltoodud arvelduskontode väljavõtete võrdlemisel OÜ A. kontodega (I kd, lk 52-53, 54-92). Nimelt nähtub, et peale mainitud ülekannete tegemist, on O.K peaaegu samas suurusjärgus summa lähiajal (vahel ka järgmisel päeval) sularahas arvele tagasi kandnud. Nimetatud asjaolu näitab, et OÜ A. poolt OÜ V. ja OÜ K. arvetele ülekantud raha tuli O.K valdusesse tagasi ning maksti osaliselt tagasi osaühingu arveldusarvele. Kohus leiab, et rahasumma tagastamine arvel näidatud ostjale tõendab maksupettuses osalemist, sest ostja saab majanduslikku kasu. Seega näitavad kirjeldatud tõendid, et arveid oli vaja just selleks, et näidata käibemaksuga kauba soetamist. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub veel, et O.K poolt OÜ A. raamatupidamises fiktiivsete arvete kasutamine ei ole esmakordne. Nimelt kontrollis Tartu Linna Maksuamet OÜ A. poolt käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsust
42. a.,
43. a. ja
44. a. I poolaasta ning maksumaksjatele tehtud väljamaksetelt arvestatud tulumaksu ja sotsiaalmaksu arvestamise ja tasumise õigsust
45. a. ja
46. a. I poolaasta eest. Revideerimise käik nähtub kontrollaktist nr 103 (I kd, lk 180-192). Aktist nähtub, et
47. a. ja
48. a. on OÜ A. ostnud tagavaraosi suures osas firmadelt OÜ BF, OÜ S. , OÜ W, OÜ A, OÜ E, OÜ T, OÜ V, OÜ A, OÜ V, OÜ T, OÜ K ja OÜ T. Nimetatud osaühingute kontrollimisel selgus, et mitme osaühingu äriregistris märgitud juriidilistel aadressidel ei asu neist ükski ja need on maksukriminaalasjadest tuntud varifirmad. Maksuamet jõudis seisukohale, et osaühingute puhul ei olnud tegemist majanduslikult tegutsevate firmadega, vaid tegemist oli firmadega, kelle nimel koostatakse olematuid tehinguid kajastavaid arveid, mille alusel OÜ A. on ebaseaduslikult vähendanud tasumisele kuuluvat maksusummat. Maksuamet leidis, et OÜ A. on
49. a. ja
50. a. maksuametile esitatud käibedeklaratsioonides liigselt kajastanud ostmisel tasumisele kuuluvat käibemaksu, mis on seadusega lubatud maha arvatamaksustavalt käibelt arvestatud käibemaksust. Käibedeklaratsioonid ei vasta seega tegelikkusele. Revisjoni tulemusena arvestas maksuamet OÜ-le A. juurde käibemaksu 583 563.- kr ning kontrollaktile tuginedes koostati OÜ-le A. 08.01.
51. .a ettekirjutus nr 4-05/54, millega suurendati OÜ A. poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu
52. a. ja
53. a. eest kokku 583 563.- kr (I kd, lk 193-208). Nimetatud ettekirjutust OÜ A. vaidlustanud ei ole. Seda kinnitas kohtuistungil ka O.K . Ühelt poolt väitis ta aga, et oli nõus kontrollaktis olevate andmetega, kuid teisalt ütles ta akti mittevaidlustamise kohta, et ei teadnud, et riigiametnike otsuseid võib vaidlustada. Seega on süüdistatava ütlused selle koha pealt vastukäivad. Kohus on seisukohal, et kuivõrd akti ei vaidlustatud, siis on selles nimetatud asjaolud jõustunud haldusaktiga tuvastatud. Samuti ei ole loogilised O.K ütlused selle kohta, et ta ei tulnud selle peale, et ametnike otsuseid saab vaidlustada. Edasi nähtub kriminaalasja materjalidest, et peale kirjeldatud ettekirjutuse saamist, hakkas O.K tegema aktiivseid samme OÜ-le A. teise juhatuse liikme otsimiseks. Nimelt vormistati peatselt pärast seda juhatuse liikmeks A.T. . A.T. kohtuistungil antud ütluste kohaselt pakkus tema tuttav Marek Vau talle, et ta laseks ennast vormistada poole OÜ A. omanikuks ja juhatuse liikmeks. Ta ei pidanud midagi maksma, vaid talle lubati selle eest 3000.- kr. Kuna tal oli perre sündinud laps ja ta oli töötu, oli ta nõus. Oli jutt, et ta hoiab firmat natuke ja siis ostetakse see ära. Tal ei olnud firmas mingeid kohustusi, ta ei sooritanud tehinguid, ei allkirjastanud arveid. Ta allkirjastas notari juures vaid ostu-müügilepingu. Mingi aja möödudes helistas Marek Vau uuesti ja ütles, et firma müüakse ära. Ta sai O.K ja veel kahe inimesega kokku ja nad sõitsid notari juurde. Ta allkirjastas üleandmisakti ja raamatupidamisdokumendid anti üle. Firma müümisel tema mingit raha ei saanud ja ta ei saanud ka seda 3000.- kr, mis talle algselt lubatud oli. 7 Tunnistaja ütlustest nähtub, et mingit reaalset funktsiooni tal sellest firmas ei olnud ja et peatselt astus O.K samme firma lõplikuks mahamüümiseks. O.K ja A.T. võõrandasid 28.03.
54. a. oma osad kumbki hinnaga 20 000.- kr J.S. ning osaühingu uueks aadressiks sai X 37, Jõhvi. Kohtuistungil on tunnistajana üle kuulatud M.K. , kes
55. a. oli määratud OÜ A. sundlõpetajaks. Seda põhjusel, et juhatuse liige J.S. ei olnud kättesaadav. Eesti Vabariigi nõue selles menetluses oli kokku 854 700.- kr ja deklaratsioon oli esitamata alates
56. a. aprillist. Põhivõlgnevus oli 535 044 kr ja intress 319 656.- kr. Ta arvab, et J.S. on variisik, sest seda isikut ei ole võimalik kätte saada, ta ei ole reaalselt tegelenud raamatupidamisega, vastanud päringutele ja firmat juhtinud. Äriregistrisse 21.11.
57. a. tehtud päringust sai ta telefoninumbri 5097114, millele helistades vastas O.K . Samuti oli OÜ A. enne osade müüki müünud maha eraisikule sõiduauto, kuid kasutajaks jäi edasi O.K. O.K ise on A.T. juhatuse liikmeks vormistamist ning firma hilisemat müüki põhjendanud järgnevalt. Ta soovis OÜ-le A. teist juhatuse liiget, et ta ise saaks tegeleda ainult arvutite parandamisega. Ta levitas sellekohast infot ning temaga võttis ühendust A.T. , kelle nad vormistasidki juhatuse liikmeks. Ta ei mäleta, kas viimane talle selle eest ka maksis, kuid juhatuse liikmena mees palka ei saanud, võimalik oli saada vaid dividende. Kuna peale juhatuse liikmeks hakkamist kadus Maksuametil huvi OÜ A. vastu, siis ta A.T. teeneid esindusfunktsioonides enam ei vajanud. Ta müüs osad J.S., kes ise temaga ühendust võttis. Ta tahtis firmat müüa maksevõlgnevuste tõttu. Üldse soovisid paljud inimesed tema firmat osta, sest see oli edukas ettevõte ning inimesed ilmselt nägid, et tema ukse taga on alati palju kliente. Räpinasse firma müüki vormistama sõitsid tema, A.T. , J.S. ja viimase abiline. A.V. tema andmetel juures ei viibinud, aga ega ta isikusamasust ka ei tuvastanud. Ta sai firma eest 20 000.- kr, mis maksti talle sularahas enne lepingu sõlmimist. A.T. tema teada kinkis oma osa ära. Firmaga läksid kaasa raamatupidamisdokumendid, klientide andmed ja arvutite parandamise alane oskusteave, mille väärtus targa inimese jaoks ulatub miljonitesse. Miks uus omanik seda oskusteavet ei kasutanud, ta ei tea. Ta tegi uue firma OÜ A. Grupp, mis tegeleb ka arvutite remondi ja müügiga, kuid tegevuse sisu on siiski teine. O.K ütlustest nähtub seega, et ta müüs firma, kuna selle vastu oli paljudel inimestel huvi. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused kolmandate isikute tohutu ostuhuvi kohta on ebausutavad. OÜ A. edasine saatus ja M.K. i ütlused annavad alust arvata, et OÜ A. müüdi nn tankistile. J.S. ei ole reaalselt osaühingut juhtinud, majandustegevust ei ole toimunud ning teda ei ole võimalik kuidagi kätte saada. O.K sai firma müümise eest enda sõnul 20 000.- kr, kuid A.T. on kinnitanud, et mingit raha tema ei saanud ja samuti nähtub tema ütlustest, et notari juures ei toimunud raamatupidamisdokumentide üleandmist. Seega näitavad A.T. ütlused, et tegemist ei olnud mitte tavapärast firma müügitehinguga. Kohus leiab, et eeltoodud tõendid kogumis näitavad, et kui OÜ-st V. ja OÜ-st K. väljastatud arvete alusel kaupa ka müüdi, siis oli O.K teadlik, et kauba tegelikeks müüjateks olid teised isikud. Arveid oli vaja selleks, et näidata käibemaksuga kauba soetamist. Käibemaksuseaduse § 10 p 2, 4 kohustavad maksukohustuslast arvutama käibemaksu summa käibemaksuseaduse §-s 18 sätestatud korras ning tasuma enda ettevõtluse tulemusena tekkivalt käibelt käibemaksu deklaratsiooni esitamise kuupäevaks. Sama seaduse § 18 p 1 kohaselt on registreeritud maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaks käesoleva seaduse paragrahvis 13 nimetatu maksumäära järgi maksustamisperioodi maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustamisperioodil teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluv käibemaks. Kriminaalasjas on tõendaist leidnud, et arvete alusel üle kantud raha jõudis tagasi O.K valdusse ning et O.K teadis, et OÜ-d V. ja K. on varifirmad ning et kaup, kui see üldse 8 olemas oli, oli ostetud mõnelt teiselt isikult, aga mitte nimetatud osaühingutelt. Tundmatut kolmandat isikut ei saa aga lugeda käibemaksukohustuslaseks. Kohus on seisukohal, et eeltoodud tõenditega kogumis on täielikult tõendamist leidnud, et O.K deklareeris fiktiivsete arvete alusel OÜ A. 2001.a. märtsi-, aprilli-, mai-, juuni-, juuli-, augusti-, septembri-, oktoobri-, novembri-, ja detsembrikuu käibedeklaratsioonides soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu, mis on seadusega lubatud maha arvata rohkem 571 782 krooni võrra, mille tulemusena OÜ A. poolt riigi eelarvesse tasumisele kuuluv käibemaksusumma oli nimetatud summa võrra väiksem käibemaksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast ja seega jäi riigile laekumata 571 782.- krooni. Seega rikkus O.K OÜ A. käibedeklaratsioonides tahtlikult valeandmete esitamisega, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma jäi väiksemaks maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast, käibemaksuseaduse § 10 p 2, 4 ja §
58. O.K-st süüdistatakse ka ajavahemikul 14.05.
59. a. kuni 10.04.
60. a. maksuhaldurile OÜ A. tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides tahtlikult valeandmete esitamises. Selle tulemusel jäi laekumata tulumaks summas 1 552 074.- krooni. OÜ A. esitatud tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid paiknevad kriminaalasjas I kd, lk 5-
61. Osaühingu tulumaksu kontokaart asub I kd, lk
62. Tulumaksuseaduse § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, mis on sama paragrahvi lg 2 p 3 järgi väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Kriminaalasjas on tuvastatud, et OÜ-te V. ja K. nimel väljastatud arved on fiktiivsed ja nimetatud äriühingud ei ole arvetel kajastatud kaupu OÜ-le A. müünud. Seega on eelnimetatud äriühingute rekvisiitidega arved mittenõuetekohased ning arvetel märgitud müüjate andmed ei ole õiged ning arved ei vasta raamatupidamise seaduse § 8 lg 1 nõuetele. Nimetatud säte näeb ette, et raamatupidamise algdokument on majandustehingu toimumist kinnitav tõend, millel peavad olema järgmised andmed: dokumendi nimetus ja number, koostamise kuupäev ja registreerimise number, tehingu sisu ja alus, tehingu arvnäitajad, tehingu teiste poolte nimed ja asu- või elukoha aadressid, allkiri. Riigikohus on korduvalt oma otsustes (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-47-06, 3-3-1-34-06) rõhutanud, et kui ostja teadis või pidi teadma, et tegemist ei ole tegeliku müüjaga, siis on maksuhalduri tulumaksu määramise otsus õige. Tingimus „pidi teadma“ tähendab, et ostjal oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist polnud tegeliku müüjaga. Kohus on otsuses eelpool põhjendanud, milliste tõenditega loetakse tõendatuks, et arved, milliste alusel OÜ-d V. ja K. väidetavalt väljastasid kaupu OÜ-le A. , olid fiktiivsed ning et O.K teadis, et nimetatud osaühingud tegutsevad varifirmadena ehk nn „arvevabrikutena“. Kohus on otsuses juba eespool väljendanud seisukohta, et kui nende arvete alusel ka toimus teatud kaupade üleandmine, siis ei olnud kauba müüjaks mitte OÜ V. või OÜ K. , vaid nendeks olid eraisikud. Oma 02.10.
63. a. lahendis nr 3-3-1-50-03 on Riigikohus leidnud, et tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksega on tegemist nt siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest ja kellele maksti. Kohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on tegemist situatsiooniga, kus tulumaksu määramise aluseks on asjaolu, et väljamaksed on tehtud seoses selliste väidetavate majandustehingutega, mille toimumine kuludokumentidel näidatud müüjaga ei ole leidnud kinnitust. OÜ A. raamatupidamises kajastatud dokumendid ei võimalda tuvastada, kelle vahel tehing toimus. Dokumentides märgitud isik ei ole tegelikuks tehingu pooleks. Seega oleks süüdistatav pidanud vastavad väljamaksed deklareerima tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides kui ettevõtlusega mitteseotud kulud. 9 Samuti nähtub kriminaalasja materjalidest OÜ A. on arvelt on tehtud väljamakseid ilma algdokumenti omamata. I kd, lk 141-146 nähtub, et OÜ A. on ajavahemikus 16.02.
64. a. kuni 25.03.
65. a. kandnud OÜ K. arveldusarvele arvere nr 916 ja 917 alusel kokku 530 000.- krooni. Sellised arved OÜ A. raamatupidamises aga ei kajastu. Kokku on O.K teinud OÜ A. arveldusarvelt OÜ V. ja OÜ K. arveldusarvetele väljamakseid nõuetele mittevastava algdokumendi alusel või algdokumenti omamata summas 4 441 437.- krooni, millest tulumaks moodustab määras 26/74 1 552 074.- krooni. Seega ei ole OÜ A. O.K tegevuse tulemusena deklareerinud ega tasunud tulumaksusummat 1 552 074.- krooni ja sellega rikkus ta tulumaksuseaduse § 54 lg 2 ja § 54 lg
66. Tulumaksuseaduse § 54 lg 2 näeb ette, et kõik residendist juriidilised isikud on kohustatud esitama maksuperioodile järgneva kalendrikuu
67. kuupäevaks oma asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele maksudeklaratsiooni §-des 49-53 sätestatud tulumakse kohta eelmisel kalendrikuul, sõltumata sellest, kas isikul oli nimetatud perioodil tulumaksu maksmise kohustus või mitte. Sama paragrahvi lõige 4 näeb ette maksumaksja kohustuse kanda §-de 48-53 alusel maksmisele kuuluva tulumaksu Maksuameti pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu
68. kuupäevaks. Kohus on kriminaalasjas tõendina avaldanud ka Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse poolt läbiviidud maksuarvestust kajastava dokumendi. Nimetatud tõendis on üksikasjalikult ära näidatud, millised ülekanded on OÜ A. kõnealustel perioodidel teinud OÜ-te V. ja K. arvelduskontodele, millistes summades on tasumata käibemaks ning tulumaks (II kd, lk 123-135). O.K poolt toimepandud kuritegu oli teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi karistatav KrK § 1481 lg 10 järgi. Nimetatud säte nägi ette vastutuse maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise eest, mille tulemusena jäi maksudena laekumata 1 000 000.- krooni või enam. KarS-s sätestas sama kuriteo KarS § 386 lg 1 ja käesoleval ajal sisaldub nimetatud koosseis §-s 3891 lg
69. Viimatinimetatud säte näeb nimelt ette vastutuse maksuhaldurile andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise eest maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil või kinnipidamiskohustuse rikkumise eest, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam. KarS RS § 3 lg 2 kohaselt enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Kohus leiab, et kuivõrd O.K poolt toimepandud süütegu on käesoleval ajal kuriteona sätestatud ka karistusseadustikus, tuleb ta kuriteos süüdi tunnistada ja tegu kvalifitseerida KrK § 1481 lg 10 järgi. Kokku jäi O.K tahtliku tegevuse tagajärjel laekumata maksusumma 2 123 856 krooni. Tegemist on suure kahjuga karistusseadustiku mõttes. Eesti Vabariik on Maksu- ja Tolliameti kaudu esitanud ka tsiviilhagi kokku summas 4 324 595.krooni. Sellest 2 123 856.- krooni on O.K tahtliku tegevuse järel laekumata jäänud maksusumma ning 2 200 739.- krooni on maksusummalt tasumata intressinõue ajavahemiku 01.07.
70. a. kuni 23.03.
71. a. kohta. Udo Mäesepp, kes on Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksukeskuse esindaja, on seisukohal, et kuna intress on põhimaksudega põhjusliku seoses, kuulub väljamõistmisele ka see. Kohus on seisukohal, et tsiviilhagi tuleb KrMS § 310 alusel jätta läbi vaatamata. 10 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et käesolevas kriminaalasjas kahtlustati A.A. ku, A.V. t ning 1 O.O. OÜ A. juhatuse liikme O.K poolt toimepandud kuriteole kaasaaitamises KrK § 148 lg 10 - § 17 lg 6 järgi. Nende suhtes menetlus aga lõpetati Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 25.10.
72. a. määrusega karistuse ebaotstarbekuse tõttu (II kd, lk 150-152). Kuivõrd nimetatud kolme isiku suhtes lõpetati menetlus mitte nende süü puudumise, vaid karistuse ebaotstarbekuse tõttu, ei ole põhjendatud tsiviilhagi väljamõistmine kriminaalmenetluses vaid O.K-lt . Seetõttu peab kohus vajalikuks jätta tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbivaatamata. Kannatanul on õigus esitada hagi tsiviilkohtumenetluse korras kõigi vastutavate isikute suhtes. Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. O.K on varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Tartu Maakohtu 21.04.
73. a. otsusega KarS § 298 lg 1 alusel vangistusega 11 kuud ja 27 päeva tingimisi katseajaga 1 aasta ja 6 kuud. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatav toime pannud teise astme kuriteo. O.K karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. KrK § 1481 lg 10 nägi kuriteo eest karistuseks ette vabadusekaotuse kolmest kuni seitsme aastani. KarS § 386 lg 1 sätestas karistuseks aga rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Ka käesoleval ajal kehtiv KarS § 3891 lg 1 näeb karistuseks ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kuivõrd KarS näeb kuriteo eest ette kergema karistuse, siis lähtub kohus O.K-le karistuse mõistmisel just karistusseadustikust. Kohus, arvestades seda, et O.K tegevuse tulemusena jäi maksudena laekumata väga suur summa ja ta ei ole oma kuritegu siiani tunnistanud, tuleb talle karistuseks mõista vangistus. Samas on kohus seisukohal, et arvestades O.K isikut, on talle võimalik mõista karistus tingimisi. Teda on ühel korral kriminaalkorras karistatud tingimisi karistusega ning kohtul puuduvad andmed, et ta oleks katseaja tingimusi rikkunud. O.K-le tuleb määrata katseaeg ja ta tuleb allutada käitumiskontrollile. Juhindudes KrMS § 180, § 313, § 315, kohus o t s u s t a s: Süüdi tunnistada O.K KrK § 148 vangistust. 1 lg 10 järgi ja mõista karistuseks kümme