← Eesti

1-05-453\8

Obsah (6)§ 337§ 66§ 71§ 342§ 306§ 310

1-05-453 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2006, Tartu Kriminaalasja number 1-05-453 (03278001997) Kohtukoosseis Agu Timmi, Mati Karta

§ 337lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 21.

novembri 2005 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates

  1. veebruarist
  2. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
  3. märtsist
  4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni 1 Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
  5. märtsist
  6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
  7. novembri 2005 otsusega mõisteti I.I süüdi KrK § 143 lg 2 p l, 11 , 2 järgi ja karistati 1 aasta ja 3-kuulise vangistusega. KarS § 68 alusel loeti I.I eelvangistuses viibitud aeg 07.
  8. - 05.04 2002, s.o 2 kuud ärakantud karistusaja hulka. Lõplikuks karistuseks I.I-le mõisteti 1 aasta ja 1 kuu vangistust. KarS § 73 alusel määrati, et vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui I.I 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. I.I-lt mõisteti välja tsiviilhagi AS Glaskek Tartu kasuks 261 480.80 krooni ja tulundusühistu Universaal Metall kasuks 99 022.30 krooni. 1 Maakohus arutas I.I-le KrK § 143 lg 2 p 1, 1 ja 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema - isikute grupis koos Halvo Laurikuga, kasutades ära oma eelnevaid koostööalaseid suhteid AS-iga Glaskek Tartu ning eelnevast koostööst tekkinud AS Glaskek Tartu juhataja G.J. usaldust tema vastu, sai pettuse teel ajavahemikul 15.05.200031.07.2000 Tartumaal Tähtvere vallas Pihva külas AS-ist Glaskek 110 akent ja rõduust kogumaksumusega 286 480.80 krooni, milleks maksid müüjas usalduse tekitamiseks edasiste lepinguliste kohustuste täitmise kinnituseks 25 000 krooni, kavatsuseta arvetel näidatud maksetähtaja saabumisel kauba eest täies mahus tasuda, millega põhjustasid AS-ile Glaskek Tartu varalise kahju 261 480.80 krooni; - isikute grupis koos Halvo Laurikuga, kasutades ära oma eelnevaid koostööalaseid suhteid tulundusühistu Toila Universaal ning eelnevast koostööst tekkinud TÜ Toila Universaal juhataja A.A. usaldust enda vastu, sai I.I 16.06.2000 arve nr 16/1 alusel Tartu linnas Vasara 52c 1992,6 m2 klaasi M-1 3210X2300 maksumusega 134 022.28 krooni, milleks Halvo Lauriku sõlmis
  9. mail 2000 lepingu TÜ-ga Toila Universaal 1992,6 m2 klaasi ostmiseks OÜ Revox Arendus nimel ja I.I maksis müüjas usalduse tekitamiseks lepingu sõlmimisel lepinguliste kohustuste täitmise kinnituseks 35 000 krooni ettemaksu, kavatsuseta arvel näidatud maksetähtaja saabumisel kauba eest täies mahus tasuda, millega põhjustasid TÜ-le Toila Universaal varalise kahju 99 022.28 krooni. I.I end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. I.I väitel täitis ta vaid oma töölepingujärgseid ülesandeid. Ta sai tööülesanded, sh tellimused, kaubaveo sihtkohad ja raha tellimuste eest tasumiseks H. Laurikult. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on käesolevas kriminaalasjas peamine vaidlus selles, kas I.I tegevus osaühingu nimel tegutsemisel on kvalifitseeritav kelmusena. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-124-00 nimetatakse kelmuse objektiivse külje elementidena: 1) pettuslikku tegu - väärkujutluse loomine objektiivselt esinevatest asjaoludest, mille tõttu kannatanul tekib eksimus - väärarusaam faktilistest asjaoludest; 2) eksimuse mõjul teostatud varakasutust kannatanu poolt, mis reeglina seisneb vara üleminekus kannatanult süüdlasele; 3) varalise kahju tekkimist kannatanul; ja 4) sellele vastava varalise käsu tekkimist süüdlasel. Sageli on KrK §-is 143 kirjeldatud kuriteokoosseis maskeeritud tsiviilõigusliku 2 lepinguga. Oluline on seejuures, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi täita ning varakasutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse abil eksitusse, on teiste kuriteo koosseisu elementide olemasolul tegemist kelmusega. Kohus leidis, et H. Lauriku tunnistajana antud ütlused ei ole lubamatuks tõendiks, kuna tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisega ei saa teda lugeda samas kriminaalasjas kahtlustatavaks või süüdistatavaks (

§ 66

lg 2), seega on kehtiva õigusega kooskõlas tema tunnistajana ülekuulamine ja antud ütluste kasutamine. Kuivõrd H. Laurikut ei saa enam samas süüdistuses vastutusele võtta, ei vaja ta seaduslikku kaitset võimaliku enesesüüstamise eest. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1-16-04 leidnud, et kriminaalasja lahendamisel lubatavate tõendite alusetu kitsendamine on vaadeldav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena, sest takistab seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist, seega ei ole põhjendatud ka H. Lauriku ütluste kui tõendite kõrvalejätmine. Kohus hindas H. Lauriku ütlusi kogumis teiste tõenditega. Kohus luges tuvastatuks, et I.I tellis OÜ Revox Arendus nimel AS-ist Glaskek Tartu ja TÜ-st Toila Universaal kaupa ja kaupade eest ei tasutud. AS-ilt Glaskek Tartu kauba saamine ja kannatanul varalise kahju tekkimine on tõendatud järgmiste tõenditega: 1) 15.05.2000, 17.05.2000, 22.05.2000, 25.05.2000, 05.06.2000, 12.06.2000 I.I poolt OÜ Revox Arendus nimel AS-ile Glaskek Tartu esitatud tellimustega plastprofiilist akende valmistamiseks (

  1. kd, tl 58-65); 2) AS Glaskek Tartu 30.05.2000, 31.05.2000, 12.06.2000, 26.06.2000, 11.07.2000, 25.07.2000 ja 31.07.2000 väljastatud arve-saatelehtedega kogusummas 286 480.80 krooni. Esimene arve-saatelehe järgne maksetähtaeg oli 06.06.2000, viimane 10.08.2000 (
  2. kd, tl 47-57); 3) AS Glaskek Tartu arveldusarve nr 221014369286 väljavõttega, mille kohaselt tasus OÜ Revox Arendus AS-ile Glaskek Tartu 10.07.2000 arve-saatelehe nr 269 alusel osaliselt, s.o 25 000 krooni (
  3. kd, tl 100); 4) tunnistaja T.V. ütlustega, mille järgi vedas ta I.I tellimisel Mercedes kaubikuga AS-st Glaskek aknaid. I.I tellis veoteenust 6-7 korral. Aknad veeti Tartusse ja Tartu lähiümbrusse. I.I palus ka võimalust paigutada aknad lühiajaliselt Vasara tänaval asuvasse laohoonesse; 5) AS Glaskek Tartu esindaja G.J. ütlustega, mille järgi nägi ta paar korda ise, kuidas neilt tellitud kaupa viidi valge Mercedes-kaubikuga, mis varem kuulus ettevõttele Bildorex. Kauba eest tasumata jätmisega tekitati ettevõtjale kahju 261 480.80 krooni. Kohus leidis, et TÜ-lt Toila Universaal kauba saamine ja kannatanul varalise kahju tekkimine on tõendatud järgmiste tõenditega: 1) kannatanu TÜ Universaal Metall (TÜ Toila Universaal õigusjärglane) esindaja A.A. ütlustega selle kohta, et TÜ Toila Universaal hinnapakkumise peale esitas I.I
  4. mail neile tellimuse Revox Arendus OÜ blanketil ja enda poolt allkirjastatuna. TÜ Toila Universaal ja Revox Arendus OÜ vahel sõlmitud lepingul oli selle tagastamisel H. Lauriku allkiri. I.I tasus ettemaksu 35 000 krooni sularahas. Tellitud kaup saabus Tartusse ja A.A. koos I.I-ga viis kauba Tartus ühte linnaossa. Kauba eest tasumata jätmisega tekitati TÜ-le Toila Universaal kahju 99 022.28 krooni; 2) TÜ Toila Universaal (tarnijana) ja Revox Arendus OÜ (tellijana) 22.05.2000 3 vahel sõlmitud lepinguga, mille järgi kohustus tarnija hankima tellijale termiliselt poleeritud aknaklaasi, lepingu kogumaksumuseks koos käibemaksuga oli 134 022.27 krooni. Lepingu järgi tuli tarnijale ettemaksuna tasuda 35 000 krooni ja ülejäänu 30 päeva jooksul alates kauba kättesaamisest. Lepingule kujutas tellija nimel alla H. Lauriku (
  5. kd, tl 160); 3) 16.06.2000 TÜ Toila Universaal direktori A.A., Revox Arenduse OÜ esindaja I.I ja OÜ Talmens autojuhi V.M. juuresolekul vormistatud vastuvõtuaktiga, milles fikseeriti kauba tarnimisel viga saanud kauba kogus. Vastuvõtuaktis kirjutas tellija poolt alla I.I.(l. kd, tl 162); 4) 16.06.2000 vormistatud arve-saatelehega kogusummas 134022.28 krooni maksetähtajaga 16.07.2000 (
  6. kd, tl 161). Eeltoodud tõenditega on tõendatud ka asjaolu, et AS-ilt Glaskek Tartu ja TÜ-lt Toila Universaal saadud kaup anti üle I.I käsutusse. Seega tekkis I.I kannatanute varakasutuse tulemusel ja arvel varaline kasu. I.I ja OÜ Revox Arendus nimel H. Lauriku vahel sõlmitud tööleping on I.I poolt sõlmitud sooviga varjata oma osa kelmuse toimepanemisel. Kohtule esitatud 08.05.2000 OÜ Revox Arendus ja I.I vahel sõlmitud töölepingu järgi asus I.I OÜ-s Revox Arendus (kontoriga aadressil Tähe 56a-12) müügijuhina tööle alates lepingu sõlmimise päevast (
  7. kd, tl 225-226). H. Lauriku ei eita ja 03.04.2002 ekspertiisiaktis nr DK-0174-02/1377 antud arvamus kinnitab, et lepingule on alla kujutanud H. Lauriku. Samas osutavad mitmed kriminaalasjas kogutud tõendid sellele, et I.I osales osaühingu tegevuses juba varem ja tööleping oli sõlmitud eesmärgiga võimaldada I.I-le probleemide tekkides vabaneda vastutusest. AS Hansapank, AS Eesti Ühispank ja AS Sampo Pank vastustest järelepärimisele selgub, et nendes pankades on OÜ Revox Arendus nimel avatud kontod 28.03.2000 (AS-is Hansapank (
  8. kd, tl 69), AS-is Eesti Ühispank (
  9. kd, tl 103109)) ja 03.04.2000 AS-is Sampo Pank (
  10. kd, tl 112). Arvelduskonto väljavõtete järgi võttis Halvo Lauriku pankadest välja sularaha juba enne 08.05.2000 - AS Eesti Ühispank kontolt 03.04.2000 (34 000 krooni), 04.04.2000 (726 krooni), 07.04.2000 (99000 krooni), 10.04.2000 (65000 krooni) (
  11. kd, tl.88-90), AS Hansapank kontolt 26.04.2000 (39 000 krooni) (
  12. kd, tl 78) ja AS Sampo Pank kontolt 06.04.2000 (23 906 krooni) (
  13. kd, tl 112). H. Lauriku kinnitab pankadest korduvat sularaha väljavõtmist. Tema ütluste järgi tegi ta seda I.I korraldusel, kellele ta seejärel raha üle andis. Eeltoodust tulenevalt tundis I.I H. Laurikut juba enne 08.05.2000, s.o töölepingu sõlmimist. I.I ütlusi töölepingu sõlmimise asjaolude kohta, millest võib järeldada, et I.I ja H. Lauriku kohtusid vahetult enne töölepingu sõlmimist, peab kohus tegelikkusele mittevastavateks. Töölepingu fiktiivsust (s.h soovi enda isikut varjata) ning I.I ütluste paikapidamatust kinnitab ka asjaolu, et H. Lauriku ütluste järgi tutvustas I.I ennast talle Üllarina ja I.I õige nime sai ta teada alles eeluurimisel. H. Lauriku ütluste järgi tuli I.I (keda H. Lauriku sel hetkel tundis veel Üllarina) tema ukse taha ja ütles, et üks mees on vaja tööle võtta ja lepingus oli kirjas I.I. H. Lauriku ütlusi tõendab kaudselt AS Glaskek Tartu esindaja G.J., kelle sõnul ei osanud H. Lauriku nimetada talle ühtegi isikut, kelle nimel ta asju ajas ning I.I nimi ei tulnud talle tuttav ette. Töölepingu sõlmimisega lõi I.I õigusliku aluse (ulatusliku pädevusega), millele vajadusel viidata teiste ettevõtjatega tehingute tegemisel ja et välistada neisse H. Lauriku kaasamist ning teiselt poolt, probleemide tekkimisel 4 töölepingule tuginedes näidata H. Laurikule kui põhivastutajale. I.I , olles OÜ-ga Revox Arendus formaalselt seotud vaid töölepingu alusel, korraldas faktiliselt osaühingu majandustegevust, sh otsustas tellimuste eest tasumise, omas ülevaadet osaühingu rahalisest seisust ja käsutas osaühingu rahalisi vahendeid. Kohtul puudus alus kahelda H. Lauriku ütlustes, et ta tegi osaühingu nimel toiminguid kellegi teise kui enda initsiatiivil. Seda kinnitavad tema kohtus antud ütlustes avalduv ebamäärane ettekujutus äriühingu töökorraldusest ja sellega seotud vastutusest, vähene huvi osaühingu tegevuse vastu (näiteks ei osanud H. Lauriku kohtus öelda, millega OÜ Revox Arendus tegeles ja kellelt laekus raha osaühingu arvele), ütlused OÜ Revox Arendus osa (H. Lauriku jaoks tasuta) omandamise kohta ning pangast sularaha väljavõtmise eest tasu saamine summas 200-300 krooni, mis viitavad tema ärakasutamisele variisikuna. H. Lauriku on erialalt keevitaja ning kohtus ei ilmnenud, et H. Laurikul oleks olnud klaaside tootmise või töötlemise valdkonnaga sellist varasemat kokkupuudet, mis võimaldaks tal anda juhiseid klaaside tellimiseks I.I vormistatud tellimustes esitatud detailsuses. Seevastu I.I olid töötamisest AS-is Heinor Klaas olemas vajalikud teadmised ja kogemused. I.I klaaside tellimisel suuremale otsustamisõigusele kui vaid H. Lauriku poolt detailides fikseeritud tellimuse alusel soodsamate pakkumiste leidmine osutavad kaudselt ka G.J., A.A. ja A.K. ütlused, et OÜ Revox Arendus tellimuste osas läbi rääkides suhtlesid nad ainult I.I-ga , kes seega oli ainuisikuliselt pädev otsustama nii tellimuse sisu kui hinna üle. I.I sellelaadsete ütluste, mis näitavad tema vähest tähtsust osaühingu tegevuses, ebausaldusväärsust kinnitavad ka I.I väited, et osaühingu kontor, kuhu H. Lauriku jättis talle tellimused ja raha, asus Tartus Uuel tänaval ning need ruumid näitas talle ette H. Lauriku. I.I teadis OÜ Revox Arendus äriregistrisse kantud tegelikku aadressi, kuna ta ise vormistas osaühingu tellimused AS-ile Glaskek Tartu blanketil, kuhu oli märgitud osaühingu aadressiks Tartu, Tähe 56a12, millel AS Glaskek Tartu saatis arve-saatelehed, sh arve-saateleht nr 269, mille alusel I.I (olles seega arve-saatelehe sellel märgitud aadressil kätte saanud) G.J. järelepärimisel tasus osaliselt. H. Lauriku ütluste järgi kuulis ta alles eeluurimisel, et OÜ Revox Arenduse ruumid on asunud Uuel tänaval. Kohus pidas ebausaldusväärseks ja tõele mittevastavateks I.I ütlusi , et H. Lauriku oli osaühingu tegelikuks juhiks, I.I sai temalt juhised tellimuste tegemiseks ja tellimuste täitmiseks vajamineva sularaha ning seega ei ole alust teda süüdistada kelmuses. I.I osaühingu rahalistest vahenditest ülevaate omamist ja nende kontrollimist tõendavad H. Lauriku ja AS Glaskek Tartu esindaja G.J. ütlused, väljavõtted AS Glaskek Tartu ja OÜ Revox Arendus arvelduskontodest ja AS Glaskek Tartu arve-saateleht nr
  14. Kannatanu esindaja G.J. andis kohtus ütlusi, et pärast seda, kui ta küsis I.I-lt viimase poolt järjest uute tellimuste esitamisel, et millal raha tuleb, tasuti ülekandega 25 000 krooni. AS Glaskek Tartu arveldusarve nr 221014369286 väljavõtte (
  15. kd, tl 100) ja arve-saatelehe nr 269 (arve summas 68 335.20 krooni, väljastatud 31.
  16. 2000, tasumise tähtaeg 07.06.2000) (
  17. kd, tl 48) kohaselt tasus Revox Arendus OÜ AS-ile Glaskek Tartu arve-saatelehe nr 269 alusel osaliselt, s.o 25 000 krooni, 10.07.
  18. OÜ Revox Arendus Hansapangas avatud arvelduskonto nr 221014387022 toimingute väljavõttest ajavahemikus 01.04.2000-28.11.2002 (
  19. kd, tl 78) selgub, 5 et enne 10.07.2000 oli kontosaldo 2.45 krooni. 10.07.2000 on tehtud sularaha sissemakse summades 25 000 ja 10 krooni, mille arvel samal päeval on tehtud ülekanne AS-ile Glaskek Tartu ja võetud arvelt ühtlasi maha tehingu teenustasu 9 krooni. H. Lauriku ütluste järgi ei ole ta võtnud kontoväljavõtteid ja teinud panka sularaha sissemakseid ning kogu pangast võetud sularaha andis ta teda autos ootavale I.I-le . AS Hansapanga, AS Eesti Ühispanga ja AS Sampo Panga konto väljavõtetest (
  20. kd, tl 78, 88-90, 112-113) ilmneb, et H. Lauriku võttis sularaha välja üldreeglina samal päeval raha OÜ-lt Revox Arendus klientidelt maksete laekumistega ja väljavõetud rahasumma vastab enam-vähem kontol olevale summale. Eeltoodu näitab, et OÜ Revox Arendus kontole tegi sularaha sissemaksed ja kontolt sularaha väljavõtmist korraldas isik, kes jälgis pidevalt ja teadis arvelduskonto seisu. H. Lauriku ja G.J. ütlustega on tõendatud, et selleks isikuks oli I.I . Kohus tugines oma järeldustes muuhulgas ka 21.10.2003 ekspertiisiaktis nr DK-0446-03/6647 antud arvamusele (
  21. kd, tl 92-93). Kuigi eksperdiarvamus ei ole hindamisskaala (
  22. kd, tl 86) järgi kategooriline või tõenäoline jaatav, tingituna sellest, et vaidlustatud materjaliks olevad allkirjad on lihtsad ja väheinformatiivsed ning kokkulangevused ei ole piisavad arvamuse andmiseks, esineb siiski viiteid, et allkirjad kirjutas I.I. Ekspertiisiaktis antud arvamus pigem kinnitab kohtu veendumust I.I-st kui osaühingu tegevuse faktilisest korraldajast. Eeltoodud tõenditega luges kohus ühtlasi ümberlükatuks kaitsja väited, et hoopis I.I oli isikuks, kes oli värvatud müügijuhiks ja keda kasutati ära, kuna tal oli vajalik töökogemus ja ta oli hea müügijuht ning et ei ole tõendeid selle kohta, et I.I teadis eelnevalt, et tegemist on varifirmaga. Vaadeldud tõendid osutavad siiski sellele, et I.I kasutas H. Laurikut variisikuna ja OÜ Revox Arendus varifirmana teadlikult ara enda huvides. AS Glaskek Tartu ja TÜ Toila Universaal tegid varakasutuse ja kandsid kahju pettuse teel eksitusse viimise tagajärjel. Petmine on tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, mille tagajärjel teine inimene satub eksimusse. Eksimus on erinevus tegelikkuse ja ettekujutuse vahel. (Sootak, Jaan, Pikamäe, Priit. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne.
  23. trükk. Tallinn: Juura 2004). Kohus leidis, et I.I H. Lauriku kaasabil tekitas kannatanutel oma tegevusega väärkujutluse maksmisvalmidusest, väljendades seda nii konkludentsete ehk tähenduslike tegudega kui suuliselt. Konkludentseks tegudeks on näiteks tellimuste esitamine AS-ile Tartu Glaskek, lepingu sõlmimine OÜ Revox Arendus ja TÜ Toila Universaal vahel ja viimasele ettemaksu summas 35 000 krooni tasumine ning tellitud kauba vastuvõtmine. Nimetatud tegudest on välja loetav täitmistahe. I.I kasutas kannatanute kallutamisel lepingulisse suhtesse astumiseks (ja sealjuures kelmuse varjamiseks soodsamate tingimuste saamiseks) ära ka nendevahelist varasemat tutvust. AS Glaskek Tartu esindaja G.J. ütluste järgi tundis ta I.I koostööst AS-iga Heinor Klaas. I.I pöördus G.J. poole, öeldes, et vahetas tööandjat ja kas oleks võimalik saada AS-i Glaskek Tartu tooteid samadel tingimustel. Kuna AS Heinor Klaas täitis oma kohustusi korralikult, siis ei näinud kannatanu esindaja takistust samade tingimuste kasutamiseks. Ka TÜ Universaal Metall esindaja A.A. ütlustest selgub, et ta tundis I.I varasemast ajast – I.I töötas varem AS Heinor Klaas hankijana. A.A. ütluste järgi selgitas I.I neilt OÜ-le Revox Arendus klaase tellides, et korraldab klaaspakettide 6 iseseisvat tootmist, kuna on väsinud peremehele töötamast. Mõlemate kannatanute esindajate ütluste järgi ei kontrollinud nad OÜ Revox Arendus tausta ega I.I volitusi tehingute tegemiseks, kuna usaldasid I.I varem korrektselt laabunud koostöö tõttu. Sellele, et I.I tahtlus AS-iga Glaskek Tartu ja TÜ-ga Toila Universaal lepingute sõlmimisel ei olnud suunatud mitte tsiviilõigusliku vahekorra loomisele, vaid pettuse teel võõra vara saamisele, viitavad järgmised asjaolud: 1) kannatanuteks olid ettevõtjad, kelle esindajatel oli varasem positiivne tööalane kokkupuude I.I-ga , seega oli I.I põhjendatud ootus, et tema esitatud tellimuste suhtes kohaldatakse usalduse tõttu soodsamaid tingimusi ja pööratakse vähem tähelepanu teise lepingupoole usaldusväärsuse kontrollimisele. Kannatanute esindajate ütlused kinnitavad seda; 2) I.I esitas AS-ile Glaskek Tartu uusi tellimusi ka pärast esimese arve esitamist ja maksetähtaja möödumist. Alles pärast G.J. meeldetuletust tasuti üks esimestest arvetest, seejuures hilinemisega ja vaid osaliselt. I.I ei taotlenud ka (OÜ Revox Arendus nimel) maksetähtaja pikendamist, nagu võiks eeldada heas usus tegutsevalt pikaajalisele koostööle lootvalt ettevõtjalt. Kuivõrd kohtus on tuvastatud, et H. Lauriku osalus osaühingu juhtimises piirdus vaid mõningatele dokumentidele allakirjutamises ja raha pangast väljavõtmises ning tellimustega tegeles vaid I.I, siis oli viimane ka ainsana teadlik osaühingu võlgnevustest ja temal kui osaühingu tegelikul juhil oli võimalus korraldada kaupade eest õigeaegne tasumine, kuid ta ei teinud seda. I.I tahtluse hindamisel on oluline ka arvestada sellega, kuidas oli korraldatud osaühingu tegevus ja milline oli I.I kuriteoepisoodidele eelnev ja järgnev käitumine. Kohtus on tõendamist leidnud, et OÜ Revox Arendus näol oli tegemist n.ö varifirmaga - selle osanikuks ja juhiks oli väljastpoolt tulnud initsiatiivil saanud H. Lauriku, kellel puudusid äriühingu juhtimiseks vajalikud teadmised ja kogemused, osaühingu tegelikuks juhiks oli I.I, kellel oli ülevaade ja võimalus käsutada osaühingu rahalisi vahendeid, H. Lauriku (osaniku ja juhina) sai I.I ülesandel pangast sularaha väljavõtmise eest tasu 200-300 krooni, osaühingu asukohana oli märgitud aadress, millel puudus seos juhatuse, s.o H. Lauriku tegeliku asukohaga, osaühingu arvetelt on sellele laekunud sularaha võetud välja summades ja regulaarsusega, mida ei saa pidada tavaliseks või iseloomulikuks tavapärase majandustegevusega äriühingule. Samuti on tõendatud, et kuigi I.I tundis H. Laurikut juba enne osaühinguga töölepingu sõlmimist, varjas ta kuni kriminaalmenetluse alustamiseni OÜ Revox Arendus suhtes H. Lauriku eest oma tegelikku isikut, nimetades end Üllariks. G.J., A.A. ja A.K. ütlustega on tõendatud, et pärast maksevõlgnevuse tekkimist, kui kannatanute esindajad hakkasid I.I selgituse saamiseks taga otsima, ei olnud ta enam telefoni teel ega kodus kättesaadav. Eeltoodud asjaolude põhjal leidis kohus, et I.I käitumine on õigesti ning põhjendatult kvalifitseeritud kelmusena ja I.I pani kelmuse toime otsese tahtlusega. I.I tegutses kelmuse toimepanemisel isikute grupis. Kohtus leidis tõendamist, et I.I poolt kelmuse toimepanemine toimus grupis H. Laurikuga, kusjuures I.I oli kuriteo toimepanemisel juhtiv roll. H. Lauriku, kantuna soovist teenida lisatulu, andis oma tegevusega võimaluse kelmuse toimepanekuks. Kelmuse toimepanemisega tekitati kannatanutele suur varaline kahju. Suureks varaliseks kahjuks loetakse kahju, mis sajakordselt ületab miinimumpalga. Kuriteo 7 toimepanemise ajal, s.o
  24. a oli miinimumpalga suuruseks 1400 krooni. Kuriteoga tekitati AS-ile Glaskek Tartu kahju summas 261 480.80 krooni ja TÜ-le Toila Universaal summas 99 022.28 krooni, mis tuleb lugeda suureks varaliseks kahjuks. Karistuse mõistmisel arvestas kohus vastavalt KarS § 56 lg l kohtualuse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada kohtualust edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. I.I on varem nii kriminaal- kui väärteomenetluse korras karistamata. Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 143 lg 2 p 1, 11 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest nähti karistusena ette arest või vabadusekaotus ühest kuni kuue aastani. Alates 01.09.2002 kehtiv karistusseadustik näeb sama kuriteo (s.o KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi kvalifitseeritava teo) eest karistusena ette ühe kuni viieaastase vangistuse. Rakendades KarS § 3 lg-s 3 sätestatut - s.o karistuse mõistmisel pärast karistusseadustiku jõustumist enne selle jõustumist toimepandud kuriteo eest lähtutakse teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse - tuleb karistuse mõistmisel lähtuda KarS-s ettenähtud karistusmääradest. Prokurör taotles I.I-le karistuseks 1 aasta ja 3 kuu pikkust vangistust. Mõistetud karistusest tuleb maha arvata eelvangistuses oldud aeg, s.o 2 kuud ja lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta ja 1 kuu vangistust. Arvestades I.I varasema karistatuse puudumist, pidas prokurör põhjendatuks I.I karistusest vabastamist KarS § 73 alusel ja talle katseaja kestusega 3 aastat kohaldamist. Kohus leidis, et kõiki karistuse mõistmisel arvestatavaid tegureid hinnates, et I.I on varem karistamata, on põhjendatud ja õiglane mõista I.I-le karistus vangistusega alla sanktsioonis ette nähtud keskmist määra koos katseaja (kriminaalhoolduseta) kohaldamisega. Tsiviilhagid on põhjendatud ja dokumentaalselt tõendatud ning need tuleb täies ulatuses välja mõista I.I-lt . Kohus ei saanud tsiviilhagi välja mõistmist otsustada H. Lauriku osas, kuna tema suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud. Samuti on kriminaalasja arutamise ajaks teada tsiviilhagi suurus, seega ei ole põhjendatud piirduda vaid selle tunnistamisega, et tsiviilhagi kuulub rahuldamisele ja jätta hagi rahuldamise täpne suurus kindlaksmääramiseks tsiviilmenetluse korras. Kahju tekitamise ajal kehtinud TsK § 188 lg 5 alusel on I.I võimalus esitada oma nõue regressi korras H. Lauriku vastu. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu I.I kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu
  25. novembri 2005 otsuse ning teha uue, õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on maakohus, rikkudes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, hinnates kogutud tõendeid vääralt ja ühekülgselt, kohaldanud ebaõigelt materiaalõiguse normi. I.I süüdimõistev kohtuotsus on rajatud H. Lauriku tunnistajana antud ütlustele. H. Laurikut ei saa aga käsitleda tunnistajana ning tema tunnistajana antud ütlused on lubamatu tõend. Kriminaalasjas nr 03278001997 on H. Lauriku kahtlustatav olnud kuni 16.08.2005, kui prokurör on koostanud kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse ning kriminaalasjas nr 03278001997 on temale, s.o H. Laurikule inkrimineeritud kuriteod aegunud. 8 Ebaõige on seisukoht, et kuna H. Lauriku suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, siis ei saa teda lugeda samas kriminaalasjas kahtlustatavaks või süüdistatavaks ning seega on kehtiva õigusega kooskõlas tema tunnistajana ülekuulamine ja antud ütluste kasutamine. Samas kriminaalasjas H. Lauriku suhtes menetluse lõpetamine kuriteo aegumistähtaja lõpetamise tõttu ei saa H. Lauriku muutuda tunnistajaks. Sellise isiku seisund kriminaalmenetluses on määratlemata. Käsitledes H. Laurikut kohtus tunnistajana, kohus hoiatas teda valeütluste andmise ja ütluste andmisest keeldumise eest, mida kohus aga teha ei oleks tohtinud, kuna sellega on mindud vastuollu

§ 71lg-s 2 sätestatuga.

Kohus ei selgitanud H. Laurikule, et tal on õigus keelduda ütluste andmisest. Seda, et tegelikult on kohus käsitlenud H. Laurikut kui kahtlustatavana, näitab selgelt kohtuotsuse p 6, milles kohus märgib, et I.I poolt kelmuse toimepanemine toimus grupis H. Laurikuga ning H. Lauriku andis oma tegevusega võimaluse kelmuse toimepanemiseks. Kohus on kohtuotsuses andnud hinnangu ka H. Lauriku tegevusele kelmuse toimepanemisel. Eeltoodust lähtuvalt oleks kohus pidanud jätma kõrvale H. Lauriku ütlused (kui lubamatu tõendi) ja lahendama I.I süüküsimuse teiste kohtus uuritud tõendite alusel. Kriminaalasjas puuduvad taolised tõendid, mille alusel oleks võimalik I.I süüdi mõista kelmuse toimepanemises. Kohus on isegi kahtlused tõlgendanud kohtualuse kahjuks (eksperdiarvamus). Kohus on välja mõistnud tsiviilhagi täies ulatuses I.I-lt põhjendusega, et kohus ei saa tsiviilhagi välja mõistmist otsustada H. Lauriku osas, kuna tema suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud. Lahendamata on H. Lauriku süü ja kahju tekitamise küsimus tsiviilhagejatele. Selline seisukoht ei ole põhjendatud, et olukorras, kus ühe isiku osas, kelle suhtes on menetlus lõpetatud (mitte süü puudumise, vaid aegumise tõttu) jääks tsiviilhagi vaid I.I kanda. Seda enam, et kohus on leidnud, et kuritegu oli toime pandud grupis koos H. Laurikuga. Asjakohane ei ole kohtu viide TsK § 188 lg-le 5. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus, ära kuulanud süüdistatava, kaitsja ja prokuröri ning olles uurinud kriminaalasjas kogutud ja maakohtus kontrollitud tõendeid, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub selle põhiosa asjaoludega ja

§ 342lg 3 p 1 alusel ei pea neid vajalikuks korrata.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooniga, et maakohus ei võinud käsitleda H. Laurikut tunnistajana ja kuna süüdimõistev kohtuotsus tugineb ainult tema ütlustele, siis puuduvad tõendid, mis lubaksid I.I süüdi tunnistada temale inkrimineeritud kuritegudes.

§ 66

lg 1 järgi on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid.

§ 66

lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. 9

  1. augusti 2005 määrusega lõpetati antud kriminaalasja menetlus H. Lauriku suhtes kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu. Seega ei olnud ta sellest hetkest samas kriminaalasjas enam kahtlustatav ja teda sai antud kriminaalasjas käsitleda ainult tunnistajana. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna teda pole antud kriminaalasjas enam süüdistatavana vastutusele võtta, siis ei vaja ta kaitset võimaliku enesesüüstamise eest. Samas nõustub ringkonnakohus, et H. Lauriku ütlustesse tuleb suhtuda suurema tähelepanuga, kuna need on üheks tõendiks, mis süüstavad I.I ja viimase süüditunnistamisel toovad kaasa ka kohustuse hüvitada tekitatud tsiviilhagid. Ringkonnakohus leiab, et ebaõige on apellatsiooni seisukoht nagu tugineks süüdimõistev kohtuotsus ainult H. Lauriku ütlustel. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Maakohus on õigesti leidnud, et H. Lauriku ütlused tuleb lugeda tõesteks, kuna need on kooskõlas kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega. H. Laurik on kinnitanud, et ta tundis I.I Üllarina. Tema selliseid ütlusi kinnitab G. J, kelle sõnul ei osanud H. Laurik ütelda ühtegi isikut, kelle nimel ta asju ajab ja I.I nimi ei tulnud tunnistajale tuttav ette. Samuti nähtub TÜ Universaal Metall esindaja A. A ütlustest, et I.I kinnitas talle, et korraldab klaaspakettide iseseisvat tootmist, kuna on väsinud teiste heaks töötamast. Maakohus on õigesti leidnud, et kogutud tõenditega, sealhulgas ka H. Lauriku ütlustega, on tõendatud et OÜ Revox Arendus kontole tegi sularaha sissemaksed ja kontolt sularaha väljavõtmised I.I . Kohtu sellist veendumust kinnitab ka ekspertiisiakt DK-0446-03/6647, mille kohaselt esinevad viited, et sularaha sissemaksetele on alla kirjutanud I.I . H. Lauriku on kinnitanud, et tema mingeid raha sissemakseid teinud ei ole. G. J on kinnitanud, et peale seda, kui ta tuletas I.I-le meelde arvete tasumist, tasuti arved osaliselt. Need tehti
  2. juulil 2000 sissemakstud summade arvelt, mis nagu maakohus leidis, teostas I.I . Seega nähtub ka sellest, et ainult I.I oli ülevaade arvete seisust. Maakohus on õigesti leidnud, et firma kontor asus Tartus Uuel tänaval ja sealt sai I.I kätte H. Lauriku jäetud tellimused ja raha. H. Lauriku ütluste kohaselt oli OÜ Revox Arendus aadressiks Tartu Tähe 56a-
  3. Sinna tulid ka AS Glaskek Tartu arved, mille I.I tasus osaliselt. H. Laurik on kogu aeg kinnitanud, et kuulis alles eeluurimisel firma ruumidest Uuel tänaval. Maakohus on õigesti leidnud, et I.I taolised ütlused on antud soovist vabaneda vastutusest. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna H. Laurikul puudus eelnev kogemus klaaside tootmise ja töötlemise valdkonnas erinevalt I.I-st , siis polnud ta võimeline esitama selliseid detailseid tellimusi nagu esitati. Ka sellest nähtub, et I.I tegelikult juhtis kogu kuritegu. Tõendite kogumiga on maakohus õigesti ümber lükanud kaitsja versiooni nagu oleks I.I värvatud müügijuhiks ja teda kasutati lihtsalt ära kuriteo toimepanemiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on I.I õigesti süüdi tunnistanud KrK § 143 lg 2 p 1, 11, 2 järgi. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooniga, milles vaidlustatakse tsiviilhagide väljamõistmist I.I-lt

§ 306

lg 1 p 11 kohaselt peab kohus lahendama kohtuotsuse tegemisel kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või kuriteoga tekitatud kahju.

§ 310

lg 1 alusel kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. 10 Antud kriminaalasjas puudus vaidlus tsiviilhagide suuruse üle. Seega oli kohus kohustatud süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel välja mõistma süüdistatavalt ka tsiviilhagi. Asjakohane on maakohtu viide ka kahju tekitamise ajal kehtinud TsK § 188 lg 5, mille alusel on I.I õigus regressi korras esitada nõue H. Lauriku vastu. Agu Timmi Mati Kartau 11 Tiit Lõhmus

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.