← Eesti

1-06-5827\11

1-06-5827 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27.oktoober 2006.a. Tartu, Kalevi 1 Kriminaalasja number 1-06-5827 (03231703523) Kohtukoosseis kohtunik Ene

§ 7422lg 1 ja § 7435 lg. 1 järgi Kar

S § 63 lg. 1 alusel rahatrahv 600 krooni; 3) 24.03.2003.a.

§ 7422

lg 2 järgi rahatrahv 1800 krooni; 4) 12.05.2003.a.

§ 7422

lg 2 järgi rahatrahv 2400 krooni; 5) 30.10.2003.a.

§ 7422 lg 2 ja § 7435 lg. 1 järgi Kar

S § 63 lg. 1 alusel rahatrahv 2100 krooni; 6) 30.10.2003.a.

§ 747ja § 7435 lg. 1 järgi Kar

S § 63 lg. 1 alusel rahatrahv 660 krooni Kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld Kaitsja advokaat Heiki Kuningas RESOLUTSIOON juhindudes KrMS § 306, § 309 lg. 3 Õigeks mõista J.D KarS § 120 järgi. Süüdi tunnistada J.D KarS § 121 järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. 1 Süüdi tunnistada J.D KarS § 169 järgi ja mõista talle karistuseks 3 (kolm) kuud vangistust. KarS § 64 lg. 1 alusel lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõista J.D liitkaristuseks 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 73 alusel ei pöörata mõistetud karistust täielikult täitmisele, kui J.D 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista J.D-lt 7040 (seitse tuhat nelikümmend) krooni ja 90 senti riigtuludesse menetluse kulude katteks. Menetluse kulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr. 221023778606 Hansapangas, viitenumber

  1. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul kohtuotsuse tervikteksti menetlusosalistele kättesaadavaks tegemisele järgnevast päevast arvates. Kirjalik apellatsiooniteade tuleb esitada 7 päeva jooksul kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisele järgnevast päevast arvates. Kirjaliku apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsuse terviktekst menetlusosalistele kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 17.novembril 2006.a. Süüdistuse sisu, mille alusel kohus süüdistust arutas J.D süüdistatakse selles, et tema 24.06.2003.a. kella 19.30 paiku Tartus, Puiestee tn 9 kaupluse kõrval asuvas parklas isiklike suhete pinnalt tekkinud tüli käigus tõukas oma endise elukaaslase T.H. (endine nimi X) jõuga vastu autot, raputas teda, rebis katki pluusi ja lõi kätega, mille tagajärjel olid T.H. vasakul käel verevalumid ja kaelal kriimustused. Seejärel sekkus J.D tegevusse E.H. , kes püüdis T.H. kaitsta, mille peale J.D lõi E.H. e rusikaga näkku ja jalaga vastu E.H. e jalgu, tekitades E.H. ele parema näopoole põrutuse, põse limaskestaaluse verevalumi ja limaskesta põrutushaava, parema hüppeliigese nikastuse, parema sääre marrastuse ja verevalumi. Seega pani J.D väärkohtlemise. toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. kehalise J.D süüdistatakse selles, et tema 24.06.2003.a. kella 20.48 helistas E.H. e mobiiltelefonile ja ähvardas E.H. e tapmisega ja T.H. (endise nimega X) füüsilise vägivalla kasutamisega, mille täideviimist oli kannatanutel alust karta J.D eelneva käitumise tõttu. Seega pani J.D toime KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui oli alust karta ähvarduse täideviimist. J.D süüdistatakse veel selles, et tema ajavahemikul 28.05.2004.a. kuni jaanuar 2006.a. lapsevanemana hoidis kuritahtlikult kõrvale Tallinna Linnakohtu 28.05.2004.a. otsusega 2/125-587/04 2 T.H. (käesoleval ajal X) kasuks väljamõistetud igakuise elatisraha 2000 krooni kuus maksmisest alaealiste laste ülalpidamiseks alates 22.01.2004.a. Seega pani J.D toime KarS § 169 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. lapse ülalpidamise kohustuse rikkumise. Kohtuistungil tuvastatud asjaolud, tõendid ja kohtu järeldused. Süüdistatav J.D tunnistas end kohtus süüdi laste ülalpidamise kohustuse rikkumises, osaliselt tunnistas ta end süüdi kehalises väärkohtlemises, kuid tapmise ja tervisekahjustusega ähvardamises ta end kohtus süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tema laps R.R. tuli tema juurde 3-5 päeva enne 24.06.2003.a. Kannatanu T.H. teadis, et ta tuleb jaanipäeval lapsega Tartusse. Laps pidi ema juurde Tallinnasse tagasi minema 25.06.2003.a. See sai kokku lepitud arvatavasti 23.06.2003.a. 24.06.2003.a helistas talle T ja küsis last. Ta ütles T, et on lapsega Tartus ja nad tulevad järgmisel päeval Tallinnasse. T ei nõustunud sellega, ta tahtis last kaasa võtta ning ütles, et on seal lähedal Lõuna-Eestis ja nad võtavad lapse kaasa. Telefonikõne toimumise juures viibis tema elukaaslane A.L.. Süüdistatav ei olnud teadlik sellest, et lapsega on vaja arsti juurde minna. T.H. tulekuga tema elukaaslase elukohta ei osanud süüdistatav arvestada, kuna ta ei olnud T.H. kunagi seda aadressi andnud ja ta isegi ei teadnud seda aadressi, vaid üknes tänava nime. 24.06.2003.a. tuli T tema elukaaslase elukohta kella 18 või 19 ajal. Ta viibis sel hetkel koos oma lapse, elukaaslase ja viimase emaga tagatoas. A ema tuli teda kutsuma, öeldes, et tema endine naine küsib teda. Uksele minnes nägi ta T.H. ja E.H. e. A ema oli samal ajal uksel ja A oli tagapool. T ütles, et tuli lapse järele. Ta vastas, et kokkulepe oli järgmiseks päevaks. Läks lahti skandaal, T ja E karjusid. Ta võttis asja rahulikult ja ütles, et peame ikka kokkulepetest kinni. Räuskamine toimus trepikoja fuajees. Korteri välisuks oli samal ajal lahti. Laps jooksis ema juurde, läks tirimiseks, laps oli paljajalu. J.D seisis lävepakul. Kui läks rüsinaks, läks ta verandale. Rüsin tekkis siis, kui ta püüdis takistada lapse äraviimist, kuna laps oli sokkides. E. hakkas teda takistama, hoides tal särgist kinni. Ta haaras E. ist ja tõukas teda. Ise kukkus ta maha. Süüdistatava arvamuse kohaselt tõukas E.H. ta pikali veranda ees. Kannatanud jooksid ees minema, ta proovis järele joosta, aga ei jõudnud. T läks lapsega ees, siis E ja tema. E kogu aeg takistas teda. Umbes 20 meetrit järgnes neile, kuid ta loobus edasi minemast, ta oli toasussidega. Nad panid värava kinni, kõik toimus kähku. Süüdistatav ei osanud öelda, mis auto juures toimus. T riietest rebimist rüseluse käigus ei pidanud süüdistatav usutavaks. Ta arvas, et võttis poisil käest kinni. Kohtuistungil ei osanud süüdistatav seletada, miks ta eeluurimisel väitis, et auto juures toimus rüselus. Süüdistatava arvamuse kohaselt võis ta olla auto läheduses, kuna rüselus toimus heki juures ja auto võis sealt paista. Samuti ei osanud süüdistatav seletada E.H. el esinenud vigastuste tekkimist. Süüdistatav eitas E.H. ele vastu nägu löömist. Eeluurimisel on J.D 06.01.2004.a. andnud ütlusi selle kohta, et E.H. tõukas teda eemale, et ta ei saaks lapse ja T juurde. Tekkis rüselus tema ja E vahel. See rüselus toimus E.H. e auto läheduses, Puiestee tänaval. E. kiskus teda riietest ja tema lükkas E. it eemale. Tekkinud rüseluse käigus võis J.D haarata ka T.N. riietest. (II kd., tl. 43 pöördel). Umbes 5-20 minutit peale vahejuhtumit tahtis J.D R helistada, aga R ei võtnud vastu, samuti ei vastanud T. Ta helistas E, et küsida, miks lapse riideid ei võetud kaasa. E ütles talle, et ta ei ole mingi isa ja et last ta enam ei näe. Ta ütles seepeale, et tahab poisiga rääkida. Süüdistatav eitas kannatanute ähvardamist telefonikõnes. Süüdistatava väitel ei ole ta enne ega peale seda sündmust E.H. 3 ähvardanud ning ta ei pea viha E.H. e peale. Ka ei ole ta T.H. tapmisega või tervisekahjustusega ähvardanud. Helistamise hetkel viibis ta arvatavasti suures toas ning ta ei usu, et karjus võõras kohas. T on talle ka varem kutsunud politsei. Ühel korral kutsus T turvafirma, kui ta ei olnud nõus ära minema. Ta ei olnud korterisse ametlikult sisse kirjutatud. T ütles talle, et võtku oma asjad ja mingu minema. Ühe tüli käigus peksis ta toaaknad sisse, kuid T ei ole ta kallale läinud. T.H. elas J.D koos ajavahemikul umbes 1990-2001.a. 2002.a lõpust muutusid suhted. Laste kasvatamise probleeme ei ole nad T kokkuleppel saanud lahendada. Salaja vahetati lastel kooli, isegi lasteaias ei teatud, kes on lapse tegelik isa. Kui midagi juhtub lastega, ei helistata T, vaid E. Süüdistatavaga probleeme läbi ei arutata. Kui tsiviilkohtus oli vaidlus, soovis ta ise poega kasvatada, kuid kohus ei andnud talle poja kasvatusõigust. Kohtuotsusega määratud kohtumiste korda ei ole ta saanud täita, kuna kannatanu ei anna talle last, ta läheb ukse taha, aga kedagi ei ole kodus. Tihti, kui ta helistab, vastatakse talle, et lapsed ei saa tulla. Lapsi nägi ta ainult vanemate sünnipäeval. Süüdistatav tunnistas kohtuistungil, et perioodil 2004.a. kuni 2006.a. algus ei ole ta täitnud elatise maksmise kohustust täielikult, kuna tal ei olnud töökohta. 2005.a. oktoobrist või novembrist alates oli tal töökoht OÜ-s X X . Otsest tegevust seal ei toimu praegu, midagi natuke tehakse. Ta on seal firmas juhatuse liige, T.H. oli samuti juhatuses, kuid ei ole seal konkreetselt midagi teinud. Enne seda töötas ta OÜ-s X , mis läks 2004.a pankrotti. 2004.a., kui tuli kohtuotsus, ta enam tööl ei käinud ja ei maksnud seetõttu ka elatist. Kui firma oli pankrotis, oli ta sissetulek 3000-4000 krooni. Süüdistatav ei osanud täpselt öelda, millistest sissetulekutest ta tollal elatus. 2004.a. juunis ei olnud ta enam ametlikult tööl, ta tegi juhutöid, nt osutas FIE-na X pordialast konsultatsiooniteenust 2004.a. septembrist kuni 2005.a. oktoobrini. Ta otsis tööd kuulutuste abil, proovis tööle saada Fazerisse. X pordi alal on ta töötanud 1012 aastat. Ta käis 3 aastat tagasi lastega ja A.L. välismaal puhkamas. Ka tööga seoses on ta välismaal viibinud. 2005.a. pidi ta minema koos A.L. Austriasse suusatama, kuid reis jäi ära. Lennukipileti pidi välja tegema OÜ X X äripartner austria firma Hevi Team. OÜ-s X X ei toimunud tegevust kuni 2005.a. lõpuni. 2005.a. lõpust oli tema sissetulek 3000 krooni kuus. Praegusel hetkel peab ta oma töökohaks OÜ-d X X , kuid iga päev ta tööl ei käi, ta töötab kodus arvutiga. Palka saab ta kui juhatuse liige, kehtivat töölepingut tal ei ole. Elatise makmise kohustust on ta täitnud alates 2005.a. detsembrist, kui sai esimese palga. Küsimuse peale, milliseid ülekandeid on OÜ X teinud süüdistatava kontole 2004.a., ei osanud süüdistatav vastata. Oma isiklikult kontolt tegi ta ülekandeid OÜ X i töötajatele. 2004.a asus ta elama Lauliku tänava üürikorterisse, mille üürisumma on 4000 krooni. Süüdistatav kinnitas, et on
  2. - 2005.a. võtnud mitmel korral isa või mõne sõbra käest umbes 5000 krooni laenu korteriüüri maksmiseks. Kõik laenud ei ole tagasi makstud, ta on võlgu umbes 10 000 krooni. Tal on 2 last T.H. ning üks 17-aastane laps eelmise naisega, kelle ülalpidamiseks maksab 300-500 krooni kuus. Kohtuotsuse järgi tuleb maksta 25% palgast. T.H. le on ta elatist maksnud läbi kohtutäituri, kohtutäitur peab 1000 krooni kinni ja kannab summa kannatanule üle. Ta on püüdnud T.H. ga saavutada muid kokkuleppeid elatise tasumiseks, ta maksis laste mobiiltelefoni arveid OÜ X kaudu, aga mingil põhjusel teatas talle T, et hakkab ise neid arveid maksma. Süüdistatav tunnistas oma süüd elatise maksmise kohustuse mittetäitmises ning kinnitas, et tahab maksta lastele elatist. Praegusel hetkel annab talle tööd OÜ X X , igakuine töötasu on 3000 krooni. Kuna üür on 4000 krooni, ei tule ta hästi toime, seetõttu ongi ta laenu võtnud. Kui esimene laps saab 18-aastaseks, ei pea ta temale enam maksma. Kannatanu T.H. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et ta elas J.D-ga koos 1990-ndate algusest kuni
  3. aastani. Neil on ühised lapsed ning nad suhtlevad ainult laste kaudu. Lahkumineku põhjuseks oli süüdistatava vägivaldsus ning perest mittehoolimine. Kohe peale lahkuminekut tekkisid kummalgi uued elukaaslased. Kannatanu hakkas 2003.a. juulis-augustis E.H. ega koos elama. 24.06.2003.a. läks ta kokkulepitud päeval koos E.H. ega Tartusse Puiestee tänavale süüdistatav poole nende noorema lapse järele. Uksele tuli vastu korteriperenaine, süüdistatava tolleaegse elukaaslase A.L. 4 ema. Ta küsis J.D, perenaine läks tuppa ning süüdistatav tuli koos lapsega ja ütles, et ei anna last. E.H. seisis samal ajal tema kõrval. Vestlus toimus trepikojas, korteriperenaine vestluse juures ei viibinud. Laps võttis tal käest kinni ja nad läksid auto poole. Süüdistatav jõudis neile mingil hetkel järele ja tuli talle Puiestee kaupluse ees kallale. Süüdistatav võttis temast kinni, surus ta vastu autot, tehes ta särgi katki ning hakkas kätega vehkima ja lööma. Süüdistatav tahtis tal kaelast kinni võtta. Peksmise ajal süüdistatav sõimas ja ähvardas teda. Järgmisel päeval olid kannatanul käed sinised, eriti vasak käsi ja kaelal kriimustused, kael valutas. Arsti poole kannatanu ei pöördunud, kuna pidas enda vigastusi tühisteks võrreldes E.H. e omadega. Kui süüdistatav teda vastu autot surus, tuli E.H. vahele, et teda kaitsta ja tõmbas süüdistatava temast eemale. Süüdistatav läks E.H. ele rusikatega kallale ning lõi viimast vastu nägu ja jalgadesse. Kaklust nägid pealt E.H. e pojad, kes viibisid autos. Seejärel said nad E.H. ega autosse ja sõitsid ära. Kannatanu juhtis ise autot, kuna E.H. el olid vigastused – suu juurest oli katki ning jalaga oli probleem. Umbes 20 minutit peale kaklust helistas süüdistatav E.H. ele ja ähvardas viimase maha lüüa ning kannatanut (T.H.) iga päev peksma hakkama. Kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna süüdistatav oli eelneva kooselu ajal olnud vägivaldne ja selleks võimeline. Kannatanu arvamuse kohaselt ei olnud süüdistatav 24.06.2003.a. kaine, ta tundis alkoholi lõhna. Kannatanu väitel on ta analoogilises situatsioonis varem ühe korra 1998.a. politsei poole pöördunud. Süüdistatav tuli õhtul purjus peaga koju, oli vihane ning laamendas, lõhkus maja aknad, peksis jalgadega vastu uksi ja kägistas teda. Ta kirjutas politseile seletuse, kuid avaldust ei teinud politseisse, kuna lootis, et asi paraneb. Enne elatise väljamõistmist tasus süüdistatav viimati lastele raha
  4. aasta kevadel, kas märtsis või aprillis. Lahkumineku ajal töötas süüdistatav OÜ-s X , alates 23.05.2004.a. on ta olnud tööl välismaal mingis X pordi-logistikafirmas ”Hevi Team”. Alates 2004.a. maist ei ole süüdistatav laste kasvatamises osalenud. Kohtuotsuses määrati kindlaks, et süüdistatav saab lastega kohtuda teatud aegadel, kuid see pole olnud võimalik, kuna süüdistatav viibib pidevalt välismaal. Seetõttu lepiti omavahel mõnikord ka teisiti kokku. Tavaliselt läks lapsele järele kannatanu. Süüdistatav tõi vahel ka ise lapse koju, aga mitte alati kokkulepitud ajal, vaid siis, kui ise tahtis. Kannatanu sõnul pöördus ta kohtusse seetõttu, et lastele raha saada, kuna süüdistatav andis raha siis, kui ise arvas, aga mitte kokku lepitud korras. Ta üritas kohtutäituri kaudu süüdistatavalt elatist kätte saada. Käesoleval aastal on ta kohtutäituri kaudu süüdistatavalt saanud elatisraha kolmel korral: jaanuaris 1000 krooni, märtsis 2000 krooni ja juunis 1000 krooni. Kannatanu E.H. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tunneb J.D seoses sellega, et ta oli T.H. teine esindaja J.D ja T.H. esimeses kohtuprotsessis. T.H. on tema abikaasa alates 28.08.2004.a. 24.06.2003.a. läks ta koos T.H. ga süüdistatava juurde T lapse järele, T pidi lapse viima arsti juurde taastusravile. Nad jõudsid Puiestee tänavale kella 19.30 ja 20.00 vahel ning parkisid auto Puiestee kaupluse juurde. Süüdistatava asukoht oli neile teada, kuna lapsed olid neile varem näidanud seda maja, kus A ja tema ema elavad. T palus, et ta kaasa tuleks, kuna kartis, et süüdistatav võib talle kallale minna. Süüdistatav on varem T le kätega kallale läinud ja teda kägistanud, seetõttu oli alust arvata, et süüdistatava käitumine võib muutuda vägivaldseks. Ust tuli avama süüdistatava elukaaslase ema, kes kutsus süüdistatava ja läks ise minema. Süüdistatav tuli ning kohe jooksis uksele ka T poeg. Süüdistatav tuli välja ja nad tervitasid üksteist. Seejärel läksid nad verandale. Süüdistataval tundus olevat pohmell, lõhna oli tunda. Süüdistatav ütles, et ei ole nõus sellega, et laps Tallinnasse läheb, et tal on omad plaanid. Alguses oli jutuajamine rahulik, siis süüdistatav ägestus, et tal on ka õigused ja tema otsustab, kelle juures laps on. T ütles, et tal on vaja lapsega arsti juurde minna ja hakkas lapsega värava poole minema. Ta läks neile järele, vahe oli umbes 3-4 meetrit. Süüdistatav ägestus ja tahtis T kallale tormata ning ta pani süüdistatavale käe ette. Süüdistatav jooksis temast mööda T järele. Puiestee kaupluse juures tahtis T hakata poega autosse panema, kui süüdistatav lükkas T auto pagasniku peale, 5 hakkas viimast kägistama ning tegi ta särgi katki. Ta jooksis neile järele. Süüdistatav jõudis T mõned löögid anda lahtise käega vastu nägu ja käsi. Ta haaras ühe käega süüdistatava käest ja särgist ning tõmbas ta eemale, mille tagajärjel süüdistatava särk rebenes. Ta lükkas süüdistatava kätega eemale, viimane komistas ja kukkus istuli. Kui püsti sai, tuli talle kallale. Tal õnnestus löökidest kõrvale põigelda, kuid ühe kõva löögi sai vastu nägu. Süüdistatav tahtis uuesti T t lüüa ja ta ütles T le, et mingu kiiresti lapsega autosse. T läks autosse ning süüdistatav ründas teda uuesti. Ta lükkas süüdistatava tagasi ja läks ise ka autosse. Tal tuli suunurgast verd, põse limaskest oli katki, süüdistatav oli talle vastu hambaid löönud. Ta tundis valu, kui süüdistatav talle vastu jalga lõi, õhtuks läks jalg siniseks ja paistetas. Mitu päeva lonkas ta seda jalga. Tema poeg sai autouksed kiiresti lukku lükata ja nad said ära sõita. Paar korda lõi süüdistatav ka vastu autot ning sõimas pidevalt. R.R. oli juhtunust šokis ning ütles mitu korda, et ta isa on pätt. Umbes pool tundi hiljem helistas süüdistatav tema mobiilile ja ütles, et ta ei nägevat homset päeva ning ähvardas teda tapmisega. Tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna süüdistatav oli teda ka varem ähvardanud, lastes teistel teda ähvardada. Tsiviilprotsessi ajal 2003.a. veebruaris lasi süüdistatav enda esindajal talle helistada, kes ähvardas teda bandiitidega ja tal lubati eluküünal lõpetada, kui ta ei lõpeta süüdistatava vastu tõendite esitamist. Käesoleva kõne peale lubas ta teha politseile avalduse ning ütles süüdistatavale, et on näha telefoninumber, kust on talle helistatud. Süüdistatav ähvardas oma kõnes ka T.H. , öeldes, et T.H. hakkab kogema sellist füüsilist vägivalda, mida varem ei ole kogenud. Ta otsustas politsei poole pöörduda, kuna pidev ähvardamine tekitas ohutunde. Sama päeva õhtul läks kannatanu Mustamäe haiglasse, et vigastused registreerida. Kuna haiglas oli väga suur järjekord, läks ta järgmise päeva hommikul uuesti haiglasse ja politseisse avaldust tegema. Kannatanu on osa võtnud tsiviilprotsessist, milles arutati süüdistatava poolt T vastu esitatud hagi, milles algatati T.H. kaitsja avalduse alusel ka kriminaalasi. Ta võttis osa ka elatisraha protsessist, milles ta oli T esindaja lisaks advokaadile. Ta võtab osa süüdistatava laste ülalpidamisest ning tema andmetel ei ole süüdistatav oma lapsi toetanud, võib-olla mänguasju on ostnud. Algul tahtsid lapsed oma isa juures olla, kuid mida aeg edasi, seda vähem tahavad nad isa juurde minna. Poiss ütleb, et isa valetab talle kogu aeg, ei tee seda, mida lubab. Kannatanu ostab lastele kõik, mida kasvatamiseks on vaja. Nad on T ga finantseerinud iluvõimlemisega tegeleva tütre reise ja varustust. Varajagamise protsessis ta ei osale. Tunnistaja V.L. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tema tütar oli süüdistatavaga vabaabielus. Kannatanuid nägi ta ühe korra 3 aastat tagasi jaanipäeva paiku. Süüdistatava poeg oli nende juures, nad mängisid. Süüdistatav ütles talle, et T helistab ja nad lepivad kokku, kuidas R ema juurde tagasi saab. Uksekell helises, ta läks uksele vastu ja uksel seisis T.H., kes palus, et ta kutsuks Rauli. Ta kutsus süüdistatava, viimane läks uksele. Ta ei jõudnud veel tuppa tagasi minna, kui kostis T röökimine, et miks süüdistatav lapse sinna tõi. Ta seisis koridoris, uks oli lahti ja ta nägi kõike. Ta palus neil vaiksemalt olla. Karjumine jätkus ja kutsuti poeg. R jooksis ukse peale ning haarati lapsest. Süüdistatav suhtles kannatanuga esialgu rahulikult, öeldes, et ärgu karjugu. Ta seises süüdistatava selja taga ja nägi, mis toimus. Ta ei märganud seda hetke, mil E.H. välja ilmus, kuid nägi, kuidas E.H. haaras süüdistatava särgist ja raputas, särk läks katki. Seepeale lükkas süüdistatav E.H. e ühe korra kõvasti, et mingu minema. Seejärel läksid kannatanud minema ja võtsid lapse kaasa koduriietega. Süüdistatav võttis lapse väljaskäimise riided, et need kaasa anda, kuid nad läksid ilma asjadeta minema. Kannatanud läksid poe juures olnud auto juurde, süüdistatav jäi väravale seisma. Süüdistatav püüdis neile umbes 15-30 minuti pärast helistada, aga T ei võtnud telefoni ja süüdistatav ei saanud lapsega rääkida. Siis helistas süüdistatav E.H. ele, kes vastas talle midagi. Süüdistatav ütles E.H. ele, et too ei ole lapse isa. Telefonikõne ajal oli ta samas toas ning kuulis kõike, mida süüdistatav rääkis. Süüdistatav oli rahulik ja viisakas, ähvardamisest ja tapmisest juttu ei olnud. Tunnistaja on näinud kingitusi, mida 6 süüdistatav on lastele toonud, ta pidas neid alati meeles. Süüdistatav on andnud oma tütrele raha, kui tollel olid võistlused võimlemises. Tunnistaja eeluurimisel antud ütluste kohaselt süüdistatav majast ei väljunud. Kohtuistungil väitis tunnistaja, et nägi, kuidas süüdistatav läks maja välja väravani ning arvas, et protokollis on valesti kirjutatud. Tunnistaja A L andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et elas koos süüdistatavaga 2003.a. kevadest kuni 2005.a. jõuludeni. Süüdistatav töötas sel ajal ühes firmas, mis tegeles X pordiga. Vahepeal käis süüdistatav tööl välismaal, erinevates riikides. Süüdistatava sissetuleku suurust ei osanud tunnistaja öelda. Süüdistatavaga elas ta Tallinnas Tammepärja tänaval ja Lauliku tänaval. Üüri maksid nad kahepeale kokku. Sel perioodil puutus ta T.H. ga mitmel korral kokku seoses laste üleandmisega, otsest suhet kannatanuga tal ei olnud. Koos süüdistatava lastega viibiti ka Tartus tema ema juures. Tavaliselt käidi Tartus nädalavahetustel. 24.06.2003.a. hommikul sõitsid nad Missost Tartusse. Sõidu ajal helistas süüdistatavale T ja ütles, et nad tulevad järgmisel hommikul, s.o. 25.06.2003.a. Tartusse ja viivad lapse ise ära. Nad vaatasid tagatoas televiisorit, kui T oma elukaaslasega ukse taha ilmus. Tema ema avas ukse, kutsus süüdistatava ja läks ise tagasi uksele. Oli kisa, tema sinna ei sekkunud. Algul oli ka R temaga tagatoas, aga kuuldes, et ema tuli, läks sinna. Tema toast ei väljunud ning ei näinud, kas süüdistatav majast väljus, trepikojas oli kindlasti. Tunnistaja arvamuse kohaselt süüdistatav ilmselt korraks läks majast välja, oli lühikest aega ära. Tagasi tulles oli süüdistatav mures, et R viidi ilma asjadeta ära. Mingi nügimine vist oli olnud, kuna süüdistataval oli särk kusagilt katki.Süüdistatav proovis neile helistada, aga T ei võtnud telefoni. Süüdistatav rääkis T elukaaslasega, olles ärritunud, kuna tahtis rääkida oma pojaga. Tunnistaja oli telefonikõne juures, ähvardamist ja sõimu tunnistaja ei kuulnud. Tunnistaja väitis, et süüdistatav on ostnud lastele riideid, ka sularaha on andnud. Dokumentaalsed tõendid: Mustamäe Haigla teadaande ja patsiendikaardi (II kd, tl 17-18) kohaselt esinesid E.H. el 25.06.2003.a. järgmised vigastused: suuõõne põrutushaav, parema sääre põrutus, parema sääre hematoom, parema hüppeliigese nikastus. 26.06.2003.a läbi viidud isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis (II kd, tl 19-20) väljendatud eksperdiarvamuse järgi E.H. el ekspertiisiks esitatud ravidokumentides kirjeldatud tervisekahjustused on iseloomulikud tömbile traumale ja võivad olla tekitatud kannatanu poolt nimetatud ajal ja viisil. Esinevad tervisekahjustused ei ole eluohtlikud ja paranevad tavaliselt ca kahe nädala jooksul. K-grupp turvateenused väljasõidu raportist nr 572 (II kd, tl 26) nähtub, et T.H. on 16.02.2003.a. kell 23.08 teavitanud turvafirmat häirest. Raporti kohaselt tungis 16.02.2003.a. aadressil Veerenni põik 9, Tallinn alkoholijoobes mees elukaaslasele kallale, mees rahunes maha. Tallinna Politseiprefektuuri 26.03.1999.a. otsusega nr 226 (II kd, tl 27) karistati J.D HÕS § 145 lg 1 järgi rahatrahviga 1230 krooni. Otsuse kohaselt 28.02.1999.a kell 23.30 ajal Tallinnas rikkus alkoholijoobes J.D tahtlikult elukaaslase ja alaealiste laste kodu- ja öörahu, ähvardades füüsilise vägivallaga, lõhkus elamu aknaklaasid ja sisustuse aadressil Veerenni põik
  5. Tallinna Linnakohtu 28.05.2004.a otsusega (I kd, tl 14-16) määrati K ja R R elukohaks T.H. elukoht. Nimetatud otsusega mõisteti J.D-lt igakuulisest töötasust elatis alates 22.01.2004.a. tütre ülalpidamiseks 1000 krooni kuus kuni täisealiseks saamiseni. ja poja ülalpidamiseks 1000 krooni kuus kuni täisealiseks saamiseni T.H. kasuks. Samuti määrati kohtuotsusega kindlaks J.D 7 kokkusaamise kord oma laste. Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2005.a. otsusega (I kd, tl 17-18) tühistati Tallinna Linnakohtu 28.05.2004.a. otsus J.D oma lastega suhtlemise korra määramise osas seoses poolte kokkuleppe kinnitamisega nende ühiste laste suhtlemiseks isaga. Otsus elatisraha ja laste elukoha määramise osas jäeti muutmata. Kohtuotsus jõustus 21.03.2005.a. Kohtutäitur Kaire Põltsi 26.07.2005.a. õiendi (I kd, tl 19) kohaselt on J.D elatise võlgnevus seisuga 01.07.2005.a. kokku summas 32 645 krooni. Kohtutäitur Kaire Põltsi 08.08.2005.a. Põhja Politseiprefektuurile esitatud järelepärimisest ( I kd, tl 41) nähtub, et J.D ei ole teostanud kohtutäituri arveldusarve vahendusel elatusraha tasumist ning kohtutäiturile ei ole teada elatusraha tasumise sooritus otse sissenõudjale. Kohtuotsuse ja sissenõudja avalduse kohaselt on elatusraha võlgnevus alates 22.01.2004.a. kuni 01.08.2005.a. summas 34 645 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 02.02.2005.a. kohtuistungi prorokollist (I kd, tl 20-22) nähtuvalt töötas J.D istungi toimumise ajal X pordisektoris, tegeledes autovedudega. Töökohaks oli Austria või Itaalia logistikafirma. Hansanetist T.H. kontro väljavõtte andmetel on kohtutäitur Kaire Põlts teinud kontole ülekande 09.01.2006.a. 1000 krooni ulatuses, 17.03.2006.a. 2200 krooni ulatuses ja 06.06.2006.a. 1000 krooni ulatuses kohtuotsusest tuleneva J.D kohustuse katteks (II kd., tl 119-124). Hansaneti ja Hansapanga J.D kontro väljavõtte andmetel on 01.01.2004.a. kuni 31.12.2005.a. kontole laekunud palka ja avanssi OÜ-st X ja X X OÜ-st (II kd., tl. 125-129). Sotsiaalkindlustusameti poolt 12.08.2005.a. väljastatud tõendi (I kd, tl 37) kohaselt ei ole J.D-le määratud töövõimetuspensioni. Tööturuameti 10.08.2005.a. vastuse (I kd, tl 39) kohaselt ei ole J.D pöördunud tööhõiveametisse sooviga leida tööd ning teda ei ole arvele võetud ei töötuna ega tööotsijana. J.D-le ei ole makstud töötu abiraha. Eesti Haigekassa 17.08.2005.a. vastuse (I kd, tl 50) kohaselt ei ole J.D olnud alates 2004.a. ajutiselt töövõimetu. Lõuna Politseiprefektuuri Tartu Politseiosakonna konstaabli Eve Nõmmiku 24.11.2004.a. koostatud õiendist (II kd, tl 49) nähtub, et J.D oli 08.11.2004.a. kella 14-ks kutsutud kahtlustatavana ülekuulamisele ning samal päeval helistas J.D ja teatas, et ta viibib Itaalias ja võtab uurijaga ise ühendust. 24.11.2004.a. teatas J.D, et on endiselt Itaalias. Piirivalveameti 23.11.2004.a. koostatud piiriületuste admekogu väljavõtte (II kd, tl 52) kohaselt on J.D kohta ajavahemikul 01.01.2004.a. - 05.07.2004.a. fikseeritud 8 EV piiriületust Ikla piiripunktis mõlemas suunas, Eesti Vabariiki sisse ja välja. Juhtivkonstaabel Margo Ermi 15.03.2005.a. ettekande (II kd, tl 54) kohaselt kontrollis ta 14.03.2005.a. aadressi Lauliku 62, Tallinn, et edastada kutse J.D-le . Kutse sai edastatud J.D elukaaslasele A.L. allkirja vastu. A. L sõnade kohaselt pidi J.D Eestisse tulema ajavahemikus 14.-18.03.2005.a. 8 Kohtuistungil uuritud tõendite hindamise tulemusena on kohus jõudnud järeldusele, et J.D-le esitatud süüdistus KarS § 121 ja § 169 järgi on tõendatud. Süüdistus KarS § 121 järgi on tõendamata. Süüdistatava ja kannatanute ütlused on olulistes osades samasisulised nende vahel 24.06.2003.a. toimunud füüsiliste kontaktide kohta. Kannatanute T.H. ja E.H. e ütlused kinnitavad süüdistatava ütlusi selle kohta, et ta haaras E.H. est ja tõukas teda. Nimetatud tõenditega on tõendatud süüdistatava ja kannatanu E.H. e vahel toimunud füüsiline kontakt, mis sai alguse J.D-st . Dokumentaalsete tõenditega: Mustamäe Haigla teadaande ja patsiendikaardiga ning kohtuarstliku ekspertiisi aktis väljendatud ekspertarvamusega on tõendatud E.H. el esinenud vigastused: suuõõne põrutushaav, parema sääre põrutus, parema sääre hematoom, parema hüppeliigese nikastus. Vigastused on iseloomulikud tömbile traumale ja eksperdiarvamus ei välista nende tekitamist kannatanu poolt nimetatud ajal ja viisil. Eeltoodud tõenditest järeldub otsene põhjuslik seos J.D ründe ja E.H. el tekkinud vigastuste vahel. Süüdistatava, kannatanute ja tunnistajate A.L. ning V.L. ütluste järgi tekkis neil valjuhäälne sõnavahetus V.L. elukohas, millest järeldub tüli algus majas. Kannatanute majast eemaldumisega järgnes süüdistatav neile tänavale, kus seisis auto. Kohtul ei ole põhjust kahelda kannatanu T.H. ütlustes, et süüdistatav võttis temast kinni, surus ta vastu autot, tehes ta särgi katki ning hakkas kätega vehkima ja lööma. Süüdistatav tahtis tal kaelast kinni võtta. Peksmise ajal sõimas ja ähvardas teda. Järgmisel päeval olid tal käed sinised, eriti vasak käsi ja kaelal kriimustused, kael valutas. Kannatanu T.H. ütlusi kinnitavad kannatanu E.H. e samasisulised ütlused. Kannatanute ja tunnistajate ütlustega on tõendatud süüdistatava poolt kannatanute suhtes füüsilise vägivalla kasutamise aeg ja koht. Tunnistajad ei väljunud majast. Majas nad süüdistatava poolt kannatanute peksmist ei näinud. Need asjaolud kinnitavad kannatanute ütlustega tõendatud teo toimepanemise kohta tänaval auto juures. Ka süüdistatava enda eeluurimisel antud ütlused teo toimepanemise koha suhtes on usaldusväärsemad, sest kohtuistungil ei oska ta seletada varem antud ütluste erinevust võrreldes kohtuistungil antud ütlustega. Süüdistatav ei mäletanud kohtuistungil neid asju nii täpselt. Ütlused, mille järgi ta siis väitis nii ja kohtuistungil väidab teisiti (II kd., tl. 167), on paljasõnaline väide ega muuda kohtuistungil antud ütlusi usaldusväärseteks. Kannatanute ilmumine süüdistatava lähedaste elukohta oli temale soovimatu ja ootamatu. Soovimatu seetõttu, et kannatanu lühendas isa ja lapse koosviibimise aega ja loobus sellega varasemast kokkuleppest. Süüdistatava sellekohaseid ütlusi kinnitavad tunnistajate ütlused ja kannatanu E.H. e ütlused. Ootamatu seetõttu, et kannatanud läksid lapsele järele tema asukohta lastelt varem saadud teabe järgi. J.D ei juhatanud kannatanuid enda asukohta sellest aadressi või muude koordinaatidega teada andmisega. J.D oli temale lähedaste inimeste keskel pojaga ja nad tegutsesid ühiselt rahulikus keskkonnas. Kannatanute ütlused ei lükka nende ootamatu ilmumise fakti ümber. Kannatanu ütlusi lapse äraviimise põhjuse kohta hindab kohus paljasõnalisteks. Usutav on asjaolu, et R.R. võis tema ea ja tervisliku seisundi tõttu vajada regulaarselt visiite arsti juurde, kuid teiste tõenditega tõendamata kannatanu ütlusi selles, et lapsega arsti juurde minek 25.06.2003.a. oli ette planeeritud ja hädavajalik, hindab kohus otsitud põhjuseks. Vaatamata kannatanute ootamatule ilmumisele varem kokkulepitust erineval ajal, ei olnud süüdistataval õigustust füüsiliseks vägivallaks kannatanute suhtes. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus selles J.D teos ei tuvastanud. Seega on J.D süüdi KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o. kehalises väärkohtlemises. Kohtuistungil väitis kannatanu T.H. , et J.D-ga nad ei suhtle. Neil on ühised lapsed ja suhtlevad ainult laste kaudu. Nad elasid koos 1990-ndate algusest kuni 2002.a.-ni. Ta ei pea vihavaenu 9 süüdistatava vastu, aga oleks põhjust. Probleem on tema vägivaldsuses juba kooselu ajal (II kd., tl. 113). Kannatanud E.H. ja T.H. on abikaasad alates 28.08.2004.a. väitis. Kannatanu tundis J.D seoses tsiviilvaidlustega T.H. vastu, kus kannatanu esindas abikaasat (II kd., tl. 115 pöördel). Kannatanu E.H. e ütlustest järeldub, et ta on kaitsnud T.H. huve ja õigusi viimase vaidlustes süüdistatavaga. Kuigi kannatanu T.H. väidab, et tal ei ole vihavaenu J.D vastu ja ta saab anda objektiivseid ütlusi viitavad vihavaenu võimalikud avamata põhjused T.H. ütluste subjektiivsusele ja kahandavad tema ütluste usaldusväärsust. Tunnistajate ütlused tõendavad süüdistatava ütlusi selles, et J.D helistas kannatanute ja poja lahkumise järel kannatanutele tunnistajate juuresolekul. Tunnistajad ei kinnita J.D poolt kannatanute vägivallaga ähvardamist. Helistamise põhjuseks oli ootamatu lapse äraviimine ja sellega kaasnenud tüli selgitamise vajadus. E.H. on töötanud politseinikuna. Ta väitis, et politseis töötamise ajal tegi ta J.D-st lähtuvate ähvardamiste kohta ülemusele ettekandeid. Ütlused nimetatud asjaoludes on teiste tõenditega tõendamata. Kannatanute ütlused on samasisulised selles, et sellel ajal nad tegid kõike koos ja ühiselt. See oli neile loomulik. Samal põhjusel läksid nad koos ka R.R. järele 24.06.2003.a. Arvestades kannatanu E.H. e varasemaid tööalaseid kogemusi ei ole tõenäoline, et J.D telefonikõne pärast vägivallaga lõppenud tüli sai kannatanus tekitada hirmutunnet. Seetõttu ei ole telefonikõne hinnatav ähvardamisena. Süüdistatava ja kannatanute ütlustega on tõendatud, et J.D rääkis pärast tüli toimumist E.H. ega. Tõendite kogumis hindamise tulemusena on kohus jõudnud järeldusele, et ei ole tõendatud ka J.D poolt T.H. ähvardamine. T.H. oli suhted J.D-ga lõpetanud ja elas kooselu E.H. ega. Kannatanute ühisest tegutsemisest ja kooselust on võimalik järeldada, et T.H. oli oma elukaaslase hoole ja kaitse all ja tal ei olnud alust karta ähvardamist tervisekahjustuse tekitamisega. Dokumentaalsed tõendid: K-grupp turvateenused väljasõidu raport nr 572 16.02.2003.a. ja Tallinna Politseiprefektuuri 26.03.1999.a. otsus nr 226 iseloomustavad J.D käitumist tema ja T.H. (X) kooselu ajal. Kooselu lõppemise järel, kus mõlemad poolel on uued elukaaslased ja nendega lähedased suhted, ei ole süüdistatava ja kannatanu kooselu iseloomustavad käitumismustrid enam aktuaalsed. Seega J.D süüdistus KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ei ole tõendatud ja ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Dokumentaalsete tõenditega: Tallinna Linnakohtu 28.05.2004.a otsusega ja kohtutäitur Kaire Põltsi 26.07.2005.a. õienditega on tõendatud, et J.D-le oli tema alaealiste laste ülalpidamiskohustus määratud kohtuotsusega ja ta ei täitnud seda kohustust enam kui poolteise aasta kestel. Ülapidamiskohustuse kohtuotsusega määratud ulatus oli 2000 krooni igakuiselt kahe alaealise lapse kasuks.. Kohustuse täitmata jätmisest tekkinud võlgnevuse summa oli 01.08.2005.a. seisuga 34 645 krooni. Dokumentaalsed tõendid: Hansaneti ja Hansapanga J.D konto väljavõtted tõendavad temal töötasust ja muudest allikatest sissetulekuid kohtuotsusega elatisraha maksmise kohustuse tekkimise järgsel perioodil. J.D kinnitab temal töösuhete olemasolu äriühingutega, kust temale palk ja avanss laekus. J.D ütlused temal vahendite puudumisest laste ülapidamiskohustuse täitmiseks on ümber lükatud ka teiste dokumentaalsete tõenditega: Tallinna Ringkonnakohtu 02.02.2005.a. kohtuistungi prorokolliga ja Piirivalveameti 23.11.2004.a. koostatud piiriületuste admekogu väljavõttega. Nimetatud dokumentaalsed tõendid kinnitavad tema aktiivset liikumist, millest järeldub tema töine tegevus. Süüdistatava väited selle kohta, et ta oli välismaal teiste arvel ja seoses puhkusega, ei ole teiste tõenditega kinnitatud ning seetõttu mitteusaldusväärsed. Kui ka süüdistatav oli välismaal mitte seotud tööga, olid tal vahendid sellisteks sõitudeks. Ta valis vahentide kasutamise ja eelistas mitte täita laste ülalpidamiskohustust. Sotsiaalkindlustusameti 12.08.2005.a. tõendist, Eesti Haigekassa 10 17.08.2005.a.tõendist ja Tööturuameti 10.08.2005.a. tõendist järeldub, et J.D ei olnud töötamiseks tervislikust seisundis või töö puudumisest tulenevaid takistusi. J.D süüd tõendavate tõenditena on esitatud ka lubamatuid dokumetaalseid tõendeid: Lõuna Politseiprefektuuri Tartu Politseiosakonna konstaabli Eve Nõmmiku 24.11.2004.a. koostatud õiend (II kd, tl 49) ja juhtivkonstaabel Margo Ermi 15.03.2005.a. ettekanne (II kd, tl 54). Nimetatud tõendid ei ole lubatavad tõendid seetõttu, et nendes sisalduvad andmed ei ole kohtuistungil vahetult kontrollitud. Õiendit ja ettekannet koostanud isikuid ei olnud kohtusse tunnistajana kutsutud ja seetõttu ei olnud võimalik kontrollida dokumendis sisalduva teabe usaldusväärsust. Erinevalt Sotsiaalkindlustusameti, Eesti Haigekassa ja Tööturuameti tõenditest põhinevad konstaablite vormistatud tõendid nende isiklikul kogemusel. Eelpoolnimetatud ametiasutustest väljastatud tõendid põhinevad asutuses peetavate andmekogude teabel. Andmekogudesse kantud teabe usaldusväärsust ei ole seatud kahluse alla ja seetõttu ei ole kohtul põhjust sellisel viisil saadud tõendi usaldusväärsuses kahelda. Kohus on jõudnud järeldusele, et kannatanute ütlustega ja eelpoolkirjeldatud lubatud dokumentaalsete tõenditega on tõendatud J.D poolt tema laste ülalpidamisest kõrvalehoidumise ajavahemik 28.05.2004.a. kuni jaanuar 2006.a. ajavahemiku kestus enam kui poolteist aastat tõendab kuritahtlikku kõrvalehoidumist. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus selles J.D teos ei tuvastanud. Seega pani J.D toime KarS § 169 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. lapse ülalpidamise kohustuse rikkumise. KarS § 169 sätestatud kuriteoga kahjustatav õigushüve on lapase varaline huvi, nimelt tema õigus saada elatist. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks peab vanem kasutama kogu oma vara, kaasa arvatud laenuks saadud raha. Vanema kohustus last ülal pidada tuleneb seadusest, perekonnaseaduse
  6. peatükist. Kuriteokoosseisu moodustab ülapidamiskohustuse kuritehtlik mittetäitmine üksnes siis, kui elatise on välja mõistnud kohus. Kohus peab vajalikuks pöörata tähelepanu asjaolule, et kriminaalmenetluse keskmeks on lapsed vaatamata sellele, et neid ei ole menetluses kannatanuks tunnistatud. Seetõttu rõhutab kohus, et laste kui nende east ja elukogemustest lähtuvalt vähem kaitstute huvid peavad olema kõrgendatud tähelepanu all võrreldes süüdistatava ja kannatanute huvidega. Vajadus pöörata tähelepanu süüdistatava ja kannatanu T.H. lastele tuleneb nii kriminaalmenetluses tuvastatud asjaoludest kui ka õiguskorraga kaitstavatest õigushüvedest, mille kahjustamist J.D-le ette heidetakse. Vanemate õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda tuleneb perekonnaseadusest. Samast seadusest tuleneb ka vanemate võrdsete õiguste ja kohustuste printsiip. Õiguslikult on vanemakohustused samuti ka õigused süüdistataval ja kannatanul T.H. l. Vaidluste tõttu on neid reguleeritud kohtuotsusega. Karistuse mõistmisel arvestab kohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei tuvastanud süüdistatava suhtes KarS § 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendavaks asjaoluks on KarS § 57 lg. 1 p. 3 sätestatud asjaolu, puhtsüdamlik kahetsus. J.D on varem kriminaalkorras karistamata isik. Teda on kuuel korral karistatud väärteomenetluses liikluseeskirjade rikkumisega seotud väärtegude eest rahatrahvidega. Kõik trahvid on tasutud. Väärteomenetluses kohtuvälise menetleja määratud viimase trahvi on J.D tasunud 11.07.2005.a. Karistusregistri seaduse § 25 lg. 1 p. 1 sätestatud 1-aastane tähtaeg trahvide tasumisest on möödunud. Rahatrahvide tasumine iseloomustab süüdlast vastutustundliku isikuna. Karistamise järel kannab ta ka karistamisega kaasneva kohustuse. Tööandjalt ja kohalikult omavalitsuselt ei ole esitatud kohtule süüdistatava iseloomustust. 11 Arvestades süüdistataval varasema kriminaalkaristuse puudumist ja temal karistust kergendava asjaolu olemasolu, on võimalik teda mõjutada edaspidi hoiduma samasuguste tegude toimepanemisest raskemaliigilise karistusega miinimummäära lähedal. KarS § 64 lg. 1 alusel mõistetavat liitkaristust on võimalik mõista lugedes kergema karistuse raskema karistusega kaetuks. KarS § 121 ja § 169 sanktsioonid näevad karistusena ette ka kergemaliigilise karistuse, rahalise karistusega. J.D võimetust kergemaliigilist karistust kanda näitab tema poolt laste ülalpidamiskohustuse täimine pooles ulatuses võrreldes kohtuotsusega kindlaksmääratud kohustusega. Kergemaliigiline karistus seab ohtu laste ülalpidamiskohustuse täitmise. Seetõttu ei ole võimalik karistamine rahalise karistusega. Arvestades süüdlasel varasemate kriminaalkaristuste puudumist on võimalik tema karistusest tingimuslikult vabastamine KarS § 73 alusel katseajaga 3 aastat. Tsiviilhagi ja selle lahendamine. T.H. esitas elluurimisel tsiviilhagi 200 krooni nõudes puruks tõmmatud pluusi hüvitamiseks. Kannatanu loobus hagist kohtus. Kannatanu hagist loobumine on tema vaba tahe ja kohus võtab hagist loobumise vastu. Kriminaalmenetluse kulud ja nende hüvitamine. KrMS § 175 lg. 1 p. 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha on KrMS § 179 lg. 1 p. 1 järgi 4500 krooni. KrMS § 175 lg l p 3 alusel on Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroole ekspertiisitasu makstud kokku 1840 krooni. KrMS § 175 lg l p 4 alusel määratud korras kaitsjale makstud advokaaditasu 424,80 krooni; KrMS § 175 lg l p 4 alusel toimiku materjalidest koopia tegemise kulud on 143,20 krooni KrMS § 175 lg. 1 p. 10 alusel kohtus kriminaalasja menetlemisega seotud posti ja kutsete kättetoimetamise kulud on kokku 132,90 krooni. Kohus paneb kriminaalmenetluse kulud süüdimõistetava kanda KrMS § 180 lg 1 alusel. Sundraha suurus sõltub kuriteo raskusastmest. Ekspertiisikulud on kahe kannatanu suhtes toimunud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete uriinis määramise ekspertiiside eest ja meditsiiniliskriminalistiline ekspertiisi eest makstud tasud. Posti ja kutsete kättetoimetamise kulud on tehtud kohtumenetluses. Kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr. 221023778606 Hansapangas, viitenumber
  7. Kriminaalmenetluse kulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kriminaalmenetluse kulude vabatahtliku tasumise korral tuleb kviitung esitada viivitamatult Tartu Maakohtu kantseleile Tartu, Kalevi
  8. Eelnimetatud tähtajal kulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus kriminaalmenetluse kulude osas sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Ene Muts kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.