← Eesti

1-07-2323\22

Kriminaalasi nr 1-07-2323 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31 märts 2008 a Viljandi kohtumaja Kriminaalasja number 1-07-2323 (06260101590) Kohtunik Lii

§ 199lg 2 p 4, 8 järgi (28-31.10.2003.a episood).

2.1 Süüdi tunnistada B.

§ 199lg 2 p 4 järgi (04.06.-06.08.2006.a ja 10.08.2006.a episoodid) ja karistuseks mõista 10 (kümme) kuud vangistust. 1

(11)2.2 Süüdi tunnistada B.

§ 113järgi ja karistuseks mõista 10 (kümme) aastat vangistust. 2.3 Kar

S § 64 lg 1 alusel liita mõistetud karistused lugedes kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks kuritegude kogumi eest B.V-le mõista 10 (kümme) aastat vangistust. 2.4 KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud liitkaristust B.V-le 20.12.2004.a Viljandi Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-202-04 mõistetud karistuse ärakandmata osa, mis on 1 (üks) aasta 2 (kaks) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust, ja 11.05.2005.a Viljandi Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-58-05 mõistetud karistuse, mis on 1 (üks) aasta 4 (neli) kuud vangistust, võrra ja liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis B.V-le mõista 12 (kaksteist) aastat 6 (kuus) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust.

  1. Välja mõista B.V-lt tekitatud kahjude katteks: 1) 10000 (kümme tuhat) krooni T.J. kasuks; 2) 12482 (kaksteist tuhat nelisada kaheksakümmend kaks) krooni R.R. kasuks.
  2. Sisse nõuda B.V-lt menetluskuludena riigituludesse: 1) sundraha 10875 (kümme tuhat kaheksasada seitsekümmend viis) krooni; 2) kaitsetasu 26880 (kakskümmend kuus tuhat kaheksasada kaheksakümmend) krooni 40 senti vandeadvokaat Vello Sikuti poolt kohtueelses menetluses ja kohtus osutatud õigusabi eest; 3) ekspertiisitasud 32550 (kolmkümmend kaks tuhat viissada viiskümmend) krooni; 4) paljunduskulu 199 (ükssada üheksakümmend üheks) krooni 30 senti; 5) postikulu 706 (seitsesada kuus) krooni 70 senti. Menetluskulude vabatahtliku hüvitamise tähtaeg on 1 (üks) kuu kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le 10220034800017, viitenumber
  3. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 5.1 Asitõendid – kaelakee, 2 kõrvarõngast, džemper, pangakaart, tühi FIZZ purk, 3 tühja õllepudelit, tühi Aura pudel, tühi viinapudel, läbipaistvast klaasist purk, šampusepudeli kael, killud ja kork, kõnekaardi komplekt, ümbris, kõnekaart, kasutusjuhend, helinate nimekiri, mis asuvad kriminaalasja juures, tuleb kohtuotsuse täitmisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. 5.2 Asitõend - mobiiltelefon NOKIA 3310, mis asub kriminaalasja juures, tuleb kohtuotsuse täitmisel KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada R.R.le.
  4. Tõkend – vahistamine jätta B.V suhtes muutmata. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb lugeda B.V poolt eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja seega arvestada temale mõistetud liitkaristuse algust arvates B.V kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o
  5. augustist 2006.a. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest kirjalikult 2

(11)teatada otsuse teinud kohtule. Apellatsioon tuleb esitada otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsus on tervikuna kättesaadav Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja kantseleis alates
  1. aprillist 2008.a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Käesolevas kriminaalasjas on esitatud süüdistus B.V-le selles, et ta
  2. augusti 2006 a õhtupoolikul Viljandis Pärnu mnt 7-3 korteri toas tekkinud omavahelise tüli käigus lõi S.R.le šampusepudeliga pähe. Löögi tagajärjel kukkus S.R. põrandale maha, misjärel B.V kahe käega kõrist pigistades lämmatas kannatanut, mille tagajärjel S.R. suri sündmuskohal. Seega pani B.V toime KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tapmise. Peale selle on B.V-le esitatud süüdistus selles, et ta isikuna, kes on varem toime pannud vargusi, ajavahemikul 04.juunist - 06.augustini 2006.a Harjumaal Anija vallas Alavere külas asuvast kuivatist varastas T.J.le kuulunud Metabo ketaslõikuri väärtusega 4500 krooni, teemantlõikeketta väärtusega 1500 krooni ja Metabo akudrelli koos laadija ja kahe akuga väärtusega 4000 krooni, põhjustades kahju kokku 10 000 krooni. Peale selle on B.V-le esitatud süüdistus selles, et ta isikuna, kes on varem toime pannud vargusi,
  3. augustil
  4. a kell 20:50 Viljandis varastas S.R. pangakaardiga viimase pangakontolt 1500 krooni. Seega pani B.V toime KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja korduva äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse. Peale selle on B.V-le esitatud süüdistus selles, et tema, olles varem toime pannud varguse, tungis aknaklaasi eemaldamise teel ajavahemikul 28.10.2003-31.10.2003.a. Viljandimaal AbjaPaluoja linnas Jaama tn 15 asuvasse Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku (EKNK) Abja-Paluoja koguduse hoonesse ning varastas sealt basskitarri „ Ibonex“ väärtusega 5000 krooni, elektrikitarri „Starforce“ väärtusega 3000 krooni, süntesaatori „Casio“ väärtusega 1000 krooni ning võimendus ja mikserpuldi väärtusega 1000 krooni. Vargusega tekitati kahju kokku 10 000 krooni. Võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse ja sissetungimisega pani B.V toime KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil jäi prokurör esitatud süüdistuste juurde, leidis, et need on kohtuistungil uuritud tõenditega täielikult tõendamist leidnud ja palus B.V vastavalt süüdi tunnistada ja karistada. B.V tunnistas ennast KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi esitatud süüdistuses süüdi osaliselt, KarS § 113 järgi ta ennast süüdi ei tunnistanud, vaid leidis, et tema poolt toimepandud tegu vastab KarS § 124 sätestatud koosseisule. Kaitsja leidis, et kohtuistungil ei ole tõendamist leidnud B.V poolt KarS § 113 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemine ja palus samuti tegevuse ümber kvalifitseerida KarS § 124 järgi. 2003.a toimepandud varguseepisood ei ole kaitsja arvates tõendatud ja selles tuleks B.V õigeks mõista. Ülejäänud süüdistuste tõendatuse osas kaitsja vastu ei vaielnud, kuid 10.08.2006.a S.R. raha varguse osas leidis kaitsja, et see tuleks ümber kvalifitseerida omastamisena. B.V-le KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi esitatud süüdistus selles, et ajavahemikul 28.10.200331.10.2003.a. varastas ta Viljandimaal Abja-Paluoja linnas Jaama tn 15 asuvast Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku (EKNK) Abja-Paluoja koguduse hoonest süüdistuses märgitud asju ei ole kohtus uuritud tõendite põhjal tõendamist leidnud. Kohtule esitati selle episoodi osas tõenditena B.V ütlused, avaldus varguse kohta, sündmuskoha vaatlusprotokoll, B.V avaldus ja B.V ütluste olustikuga seostamise protokoll. B.V andis kohtuistungil ütlusi, et kuigi ta oli kohtueelsel uurimisel nimetatud kuriteo üles tunnistanud, ei ole ta seda tegelikult toime pannud. Ta selgitas, et oli lugenud sellest 3
(11)vargusest ajalehest, et kõik Abja-Paluoja elanikud teadsid sellest vargusest ja olles eelvangistuses viibinud pikka aega, otsustas ta sellest kuriteost rääkida, kuivõrd tahtis Tartu vanglast ära saada. Tegelikult ta ei ole vargust toime pannud ega tea ka kuriteo täpseid asjaolusid. Ta näitas ütluste olustikuga seostamisel ette koha, kuhu ta oli väidetavalt peitnud varastatud asjad, kuid tegelikult sealt midagi ei leitud. Sealt ei olekski saanud midagi leida, kuna sinna ei olnud varastatud asju peidetudki. Ettenäitamiseks sobiva koha valis ta selle järgi, et sealt oleks võimalik näha enda kodu, mida ta terve eelvangistuses viibimise aja ei olnud näinud. Samuti olevat ta ette näidanud ka akna, kust koguduse ruumides vargil käidi, kuid seda ütles talle uurija, kuhu akna peale ta pildistamise ajal näitama peab. Prokurör leidis, et eelpoolnimetatud süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna on vastuolus kohtueelsel menetlusel räägituga ja seetõttu otsuse tegemisel tuleb aluseks võtta B.V poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused, milles ta on enda süüd tunnistanud. Kohus leiab, et süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlusi otsuse tegemisel aluseks võtta ei saa. Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud (RKL 3-1-1-52-06, 3-1-1-105-06, 3-1-1-62-07 jt), et ristküsitlusel saab avaldada kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel vaid ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, kui need on vastuolus ristküsitlusel antutega. Käesolevas asjas ristküsitlusel süüdistatava ütluste avaldamiseks taotlust üldse ei esitatudki. Kohus küll avaldas kohtuistungil prokuröri taotlusel süüdistatava kohtueelsel uurimisel ütluste olustikuga seostamisel antud ütlused. Kuid ka neid saaks kasutada vaid kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, kui need oleks avaldatud ristküsitluse käigus. Või iseenesest oleks need lubatavaks tõendiks vaid siis, kui avaldamine oleks toimunud KrMS § 294 p 1, 2 sätestatud asjaolude esinemisel, s.o kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütluste andmisest või kohtulik arutamine toimub süüdistatava osavõtuta. Käesoleval juhul loetletud asjaolusid ei esine ja avaldatud ütlused tuleb kõrvale jätta. Süüdistatav ise küll kinnitas ristküsitlusel, et ta andis kohtueelse menetluse käigus teistsuguseid ütlusi kui kohtus, kuid samas selgitas ta kohtu arvates selle episoodi osas ka veenvalt, millest oli tingitud erinevate ütluste andmine ja miks kohus peaks lugema kohtus antud ütlused usaldusväärseks. Kohtus uuritud teistest tõenditest, s.o kannatanu avaldusest (t.l 3 III kd), sündmuskoha vaatlusprotokollist (t.l 5-9 III kd), B.V avaldusest politseile (t.l 15 III kd) ega ka B.V ütluste olustikuga seostamise protokollist ja selle lisadest, milles ei ole kajastatud tema poolt antud ütlused (t.l 33-37 III kd), ei nähtu asjaolusid, mis annaks alust väita, et B.V on nimetatud kuriteo toime pannud. Vastupidi, need tõendid kinnitavad B.V kohtus esitatud versiooni, et ta oli pikka aega eelvangistuses olnud ja tahtis saada vanglast liikuma ning näha enda elukohta, mistõttu esitas politseile väga üldsõnalise avalduse kuriteo toimepanemise kohta. Ütluste olustikuga seostamisel näitas ta ette koha, kuhu olevat matnud asjad, kuid politseitöötajad sealt midagi ei leidnud. Samas nähtus ütluste olustikuga seostamise protokolli lisadest, et taamal paistab süüdistatava vanaema elukoht (väidetavalt tahtiski ta näha kodukanti). Samast protokollist nähtub veel, et ta osundas aknale, kust ta olevat hoonesse tunginud, kuid selle kohta selgitas B.V ristküsitluse käigus, et külas teadsid kõik, et koguduse hoones vargil käidi, samuti seda, kust kaudu käidi ja mida varastati. Kohtuistungil seletas B.V veel, et ütluste olustikuga seostamisel näitas ta hoopis vale akna peale ja uurija oli juhendanud kuhu tuleb näidata. Tõendeid, mis lükkaks B.V eeltoodud väited ümber, kohtule esitatud ei ole. Eelpool loetletud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et kohtuistungil uuritu põhjal ei ole tõendamist leidnud, et just B.V pani toime 28.10.2003-31.10.2003.a. Viljandimaal AbjaPaluoja linnas Jaama tn 15 asuvast Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku (EKNK) Abja-Paluoja koguduse hoonest süüdistuses märgitud asjade varguse ja ta tuleb KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel selle kuriteoepisoodi osas õigeks mõista. B.V-le KarS § 199 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistus ajavahemikul 04.06-06.08.2006.a Harjumaal Anija vallas Alavere külas asuvast kuivatist 10000 kr väärtuses T.J.le kuulunud tööriistade varguses on kohtuistungil leidnud täielikult tõendamist. Nimetatud episoodi osas tunnistas B.V ennast osaliselt süüdi ja andis kohtuistungil ütlusi, et 4
(11)töötas süüdistuses märgitud ajal kannatanu juures ja võttis töölt lahkudes kaasa tööriistad. Tööriistade ära võtmist põhjendas süüdistatav sellega, et oli saanud parema tööpakkumise, mistõttu teatas, et soovib töölt lahkuda. Seepeale olevat T. Jüriöö öelnud, et kui ta nii ära läheb, siis jääb palk välja maksmata. Süüdistatava arvestuste kohaselt võlgnes kannatanu talle 5000 kr. Tööriistad müüs ta „Kuldse Börsi" kaudu ja sai 1500 kr. Tegelikult kuhugi uude töökohta ta ei läinud. B.V ütlused on vastuolus kannatanu poolt ristküsitluse käigus antud põhjalike ütlustega, millistest nähtus, et 20.07.2006.a saabus B.V tema juurde tööle. Tööle võeti ta katseajaga ja talle selgitati ka töötamise tingimusi, et on keelatud töötada alkoholi tarvitanuna. Vaatamata sellele oli B.V ja ka teised töötajad töö juures alkoholi tarvitanud, mistõttu kannatanu keelas neil edasise töö tegemise ja saatis korterisse välja magama. Rohkem B.V ta ei näinud. Järgmisel päeval oli selgunud, et kuivatist on puudu süüdistuses loetletud tööriistad. Siis olid teised töötajad selgitanud, et B.V oli küsinud kuivati võtme, et sealt enda riided ära võtta ja mõne aja pärast lahkunud. B.V oli töötanud kannatanu juures 20.
  1. kuni augusti alguseni ja selle aja eest oli T. J. tasunud talle avansina 3500 kr. Mingit saamata töötasu B.V ei olnud. Tööriistade väärtus, mis ära varastati, oli 10000 kr. Kohus leiab, et otsuse tegemisel tuleb võtta aluseks eelkõige kannatanu ristküsitluse käigus antud usaldusväärsed ütlused ja ka süüdistatava ütlused niivõrd, kuivõrd need kattuvad kannatanu ütlustega. B.V on kinnitanud, nagu ka kannatanu, et just tema oli see, kes süüdistuses loetletud tööriistad T. Jüriöö juures töötamise lõppedes ära võttis ja need hiljem realiseeris ning raha kulutas enda tarbeks. Asjaolu kohta, et T. Jüriöö oleks süüdistatavale võlgu olnud, ei ole kohtul muid tõendeid, kui süüdistatava ütlused. Süüdistatava ütluste kohaselt olevat kannatanu talle võlgnenud töö eest 5000 kr, milline summa iseenesest on juba vähetõenäoline arvestades B.V poolt töötatud aega ja tööülesandeid, mida tal täita tuli. Samas on nii süüdistatav kui ka kannatanu kinnitanud, et varastatud tööriistade väärtus oli oluliselt suurem, kui väidetav võlg. Isegi kui oleks tuvastatud, et B.V oli nõudeõigus teatavale summale, siis nõudeõigusest tunduvalt suuremas ulatuses vara omavoliline äravõtmine tuleb kvalifitseerida varavastase kuriteo, s.o vargusena. Peale selle on kohtuistungil leidnud täielikult tõendamist B.V süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4 järgi
  2. augustil
  3. a kell 20:50 Viljandis S.R. pangakaardiga viimase pangakontolt 1500 krooni varguses. B.V tunnistas selle episoodi osas enda süüd ja selgitas, et 10.08.2006.a päeval oli S.R. andnud enda pangakaardi ja ID-kaardi tema kätte ja nii need olidki jäänud. Peale selle, kui süüdistatav õhtul S.R. korterist lahkus, oli ta võtnud pangaautomaadist S.R. pangakaardiga välja 1500 kr, mille tarvitas osaliselt koos R.R.ga alkoholi, söögi ja taksosõidu peale, ülejäänu hiljem enda tarbeks. B.V kinnitas kohtus, et sai aru, et tal sellele rahale õigust ei olnud. Hiljem oli ta pangakaardi koos teiste asjadega politsei eest põgenemise ajal metsa visanud. Süüdistatava selliste ütlustega on kooskõlas ka kohtuistungil uuritud väljavõte S.R. arvelduskontost SEB Eesti Ühispangas (t.l 60-67 I kd), millest nähtub, et 10.08.2006.a on kella 20.50 ajal võetud kontolt 1500 kr. Tunnistaja R.R.i ütlustest nähtus, et ta oli 10.08.2006.a õhtul kohtunud B.V-ga Viljandi bussijaamas. B.V oli selgitanud, et tuli S.R. juurest ja neil oli seal mingi jama. Edasi olid nad koos kulutanud B.V olnud raha. Ütluste olustikuga seostamisel näitas B.V ette koha, kuhu oli S.R. dokumendid põgenemisel visanud – samast leiti muude asjade hulgas ka S.R. pangakaart (t.l 185-187 I kd). Kuigi kaitsja palus B.V poolt toimepandu ümberkvalifitseerimist KarS § 201 lg 2 p 1 järgi, leiab kohus, et eelkirjeldatud kuritegu on kohtueelselt õigesti kvalifitseeritud vargusena. Riigikohus on selgitanud (RKL 3-1-1-60-04), et ei oma tähtsust kas pangakaardi valdus on õiguspärane või mitte, kui isiku tahte vastaselt hõivatakse raha pangaautomaadist. Kuigi pangakaardi valdus võib kolmandale isikule üle minna ka õiguspärase tegevuse tagajärjel, ei teki tal selle tulemusena mingeid õigusi pangakontol oleva rahasumma kasutamiseks. Pangakaardi valduse üleminekuga ei teki automaatselt kontol oleva raha valduse üleminekut. Süüdlane kasutab teisele isikule kuuluva 5
(11)nõudeõiguse realiseerimiseks, so. rahatähtede üle oma valduse kehtestamiseks pangakaarti kui riista, millega kõrvaldatakse tõke võõra vara juurde pääsemiseks. Väljutamisavas olev rahasumma kuulub kannatanule, olenemata sellest, kes pangakaardi ja PIN-koodi sisestas. Selle rahasumma äravõtmise hetkel lõpeb valduse murdmine ja võõras raha võetakse ära, so. pannakse toime varavastane kuritegu, mille kvalifikatsioon võib sõltuda sellest, milliste vahenditega on pangakaart ja PIN-kood süüdlase valdusse läinud. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud vägivalla või sellega ähvardamise kasutamist hõivamaks pangakaarti ja saamaks teada PIN-koodi, seega tuleb tegu kvalifitseerida vargusena, nii nagu seda kohtueelsel uurimisel ka tehtud on. Karistusregistri teatisest (t.l 154-156 I kd) nähtub, et varguste toimepanemise ajal oli B.

§ 199lg 2 p 4 tähendatud isik.

Seega on eelkirjeldatud, B.V poolt 04.06-06.08.2006.a ja 10.08.2006.a toimepandud kuriteod kohtueelselt õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja korduva äravõtmisena selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse. B.V tuleb vastavalt süüdi tunnistada ja karistada. B.V-le KarS § 113 järgi esitatud süüdistus S.R. tapmises 10.08.2006.a on kohtuistungil leidnud täielikult tõendamist. Kohtuistungil B.V ise eitas tapmist ja andis ristküsitlusel vastavasisulisi ütlusi. 10.08.2006.a. oli ta juhuslikult kohtunud S.R.ga Viljandi linnas. Kõigepealt käisid nad Viljandi linnas erinevates kohtades - asju ajamas, poes ja söömas ning seejärel, umbes kella 16 paiku läksid S.R. elukohta. Korteris olevat nad lõbusalt aega veetnud, olnud vahekorras, kuulanud muusikat ja ajanud juttu. S.R. oli eelnevalt linnast kaasa ostetud alkoholi tarvitanud. Süüdistatav enda sõnul alkoholi ei tarvitanud, kuna pidi järgmisel päeval tööle minema. S.R. oli plaaninud õhtul peole minna ja kella 19 paiku võttis 2 tabletti („rattakest“), mis pidavat tuju heaks tegema. Tablettidele peale oli S.R. joonud viina. Seejärel oli S.R. kuulnud koputust uksele, kuid avama minnes ta kedagi eest ei leidnud. Mõne aja pärast oli ta tulnud elutuppa, jäänud keset tuba seisma ja vaadanud ühte kohta põrandal. Äkki rabas ta kapi pealt šampusepudeli ja lõi selle põrandale puru. Mõne sekundi pärast vajus ta ise põrandale klaasikildudele. Süüdistatav oli seepeale raputanud S.R.d ja küsinud, mis juhtus. S.R. ei vastanud, tema ninast ja suust jooksis verd. Seejärel tõstis B.V S.R. välivoodi peale. Kuna S.R. suust tuli verd, pani ta riidekaltsu huulte juurde. Süüdistatav olevat sellest, et lähedase isikuga niimoodi juhtus, sattunud paanikasse. Ta kuhjas S.R. keha peale samas olnud riidehunniku, et viimasel külm ei hakkaks ja seejärel lahkunud korterist. Korterist lahkudes võttis ta kaasa mõned fotod, S.R. dokumendid ja võtmed ning lukustas ukse. Ta läks Viljandi bussijaama, kus kohtus R.R.ga. B.V selgitas ristküsitluse käigus veel, et kohtueelse menetluse ajal oli ta andnud ütlusi, kus tunnistas enda süüd ja kirjeldas nii ütlusi andes, ütluste olustikuga seostamisel, kui ka ekspertidele, kuidas ta S.R. tappis, kuid need ütlused ei olnud õiged. Ta oli andnud valesid ütlusi, milles ta võttis tapmise omaks, kuna uurimine hakkas venima ja ta tahtis kiiresti ära eeluurimisvanglasse saada. Prokurör leidis, et süüdistatava ristküsitlusel antud ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu tuleb need kõrvale jätta. Kohtueelse menetluse käigus ülekuulamisel ja ütluste olustikuga seostamisel B.V antud ütlused on aga kooskõlas kriminaalasjas kogutud muude tõenditega ja seega tuleks neist lähtuda. Kohus leiab, et ka käesoleva kuriteoepisoodi juures ei saa arvestada süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Nagu juba ülalpool on selgitatud, saab ristküsitlusel avaldada kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel vaid ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, kui need on vastuolus ristküsitlusel antutega. Käesolevas asjas ristküsitlusel süüdistatava ütluste avaldamiseks taotlust ei esitatud. Kohus küll avaldas kohtuistungil prokuröri taotlusel süüdistatava kohtueelsel uurimisel ütluste olustikuga seostamisel antud ütlused. Samas leiab kohus, et ka neid saaks kasutada vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, mitte iseseisva tõendina, kui need oleks avaldatud ristküsitluse käigus. Või iseenesest oleks need lubatavaks 6

(11)tõendiks vaid siis, kui avaldamine oleks toimunud KrMS § 294 p 1, 2 sätestatud asjaolude esinemisel, s.o kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütluste andmisest või kohtulik arutamine toimub süüdistatava osavõtuta. Käesoleval juhul loetletud asjaolusid ei esine ja avaldatud ütlused tuleb kõrvale jätta. Küll aga nõustub kohus prokuröri väitega selle kohta, et B.V ristküsitlusel antud ütlused S.R. surma asjaolude kohta ei ole usaldusväärsed ja need tuleb kõrvale jätta. Kuigi kohus ei ole avaldanud süüdistatava varem antud ütlusi, selgitas B.V ristküsitluse käigus ise, et on andnud eelnevatel menetlusetappidel erinevaid ütlusi ja süü enda peale võtnud ning põhjendas ka erinevusi. Kohtule soovivat ta anda tõeseid ütlusi ja esitas ka versiooni, miks ta ütlusi muutnud on. Kohus leiab, et süüdistatava versioon selle kohta, miks ta pidi varem andma ütlusi, milles on ennast täielikult süüdi tunnistanud ja üksikasjaliselt kirjeldanud toimunut ning alles kohtus sai avaldada, et tegelikult suri S.R. ise, ei ole usaldusväärne. B.V põhjendus selle kohta, et ta võttis süü omaks, kuna uurimine hakkas venima ja ta tahtis kiiremini eeluurimisvanglasse saada, on vastuolus kriminaalasja materjalidega: toimikust nähtub, et B.V peeti kahtlustatavana kinni 29.08.2006.a (t.l 67 II
  1. kd)ning 30.08.2006.a kuulati ta kohe kahtlustatavana ka üle (t.l 177-184 I
  2. kd)ja 31.08.2006.a viidi läbi tema ütluste olustikuga seostamine (t.l 185-187 I kd). Need on ainsad korrad, kui süüdistatav kohtueelse menetluse ajal on toimunu kohta ütlusi andnud. Eelnevast nähtub, et B.V ülekuulamine toimus vahetult peale tema tabamist ning ka ütluste olustikuga seostamine toimus juba teisel päeval peale kinnipidamist. Peale selle, ütluste usaldusväärsuse hindamisel on oluline hinnata lisaks vastuoludele muude tõenditega ka seda, kas ütlused on eluliselt usutavad. Ei ole mõistlikku põhjendust, miks peaks kaine inimene, nähes lähedast inimest nähtava põhjuseta oimetuna maha kukkumas, tõstma ta lihtsalt voodile, kuhjama üle suvaliste riietega (koos riidepuudega), siis kiiresti lahkuma korterist ja selle ukse lukustama, ilma et osutaks või kutsuks abi. Samuti on kummastav, et peale väidetava õnnetuse juhtumist, kohtudes R. R.ga, selgitas ta tunnistajale, et oli S.R.d šampusepudeliga löönud ning sattunud jamasse. Kohus märgib veel, et kui süüdistatav otsustab ennast aktiivselt kaitsta, peaks ta andma menetlejale ka reaalse võimaluse seda versiooni kontrollida. Kui süüdistatav otsustab avaldada menetlejale enda versiooni toimunust alles rohkem kui aasta möödudes kuriteosündmusest, on võimatu teostada vajalikke ekspertiise ja välja selgitada selle versiooni paikapidavust. Süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et puuduvad otsesed tõendid, mis kinnitaks, et S.R. surm oli üldse seotud vägivallaga ja, et surma põhjustas just B.V. Tõusetunud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja seetõttu tuleks B.V tapmise asemel süüdi tunnistada KarS § 124 järgi, s.o kannatanu abita jätmise eest. Kohus leiab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. KrMS § 61 lg 1 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Nii on kohtuistungil uuritud tõenditega tuvastamist leidnud, et süüdistatava suhted S.R.ga olid heitlikud. Ka varem oli B.V tarvitanud S.R. suhtes vägivalda, ähvardanud teda tappa ja S.R. kartis teda. Samas said nad aeg-ajalt kokku ja suhtlesid ka normaalselt. Samuti on kohtus tuvastatud, et süüdistuses märgitud päeva veetsid süüdistatav ja S.R. koos, nad olid koos ka ajal, kui saabus S.R. surm. B.V käitumine peale S.R. surma viitab sellele, et ta oli teadlik saabunud tagajärjest. Ta võttis sündmuskohalt kaasa fotod, millel ta oli jäädvustatud. Samuti võttis ta kaasa S.R. dokumendid ja pangakaardi. Peitis S.R. surnukeha riidekuhila alla, kattis aknad kardinatega ja lukustas ukse ning võttis võtme endaga kaasa. Eelnev näitab ilmekalt, et ta asus kuritegu varjama ja muutis võimatuks tegelikult asetleidnud sündmuste tuvastamise. Hiljem asus süüdistatav ka ennast 7
(11)varjama. Ka kasutas ta kohe sündmuskohalt lahkudes tapetu pangakaarti. Mõne aja pärast vabanes ta korterist kaasavõetud asjadest. Eeltoodud, kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaolude kohta andsid kohtuistungil ütlusi kannatanu R.R. ja tunnistajad M.R., R.Rä., I.L., T.L., H.L. ja A.S.. Kohtuistungil on erinevate tunnistajate ütlustega leidnud tõendamist, et B.V ja S.R. omavaheline läbisaamine ei olnud hea ning süüdistatav oli tarvitanud S.R. suhtes tihti vägivalda. Nimetatud asjaolu kinnitas kohtuistungil kannatanu R.R., kelle ütlustest nähtub, et S.R. oli elanud 2005.a-st koos B.V-ga ja neil oli ka ühine laps. Peale lapse sündi tekkisid neil tekkisid neil tülid. S.R. oli kurtnud kasuemale, et kooselu on võimatu ning ta soovis B.V juurest lahkuda. 2006.a maikuus koliski kannatanu S.R. koos lapsega esialgu enda juurde elama ja hiljem muretses talle eraldi korteri. S.R. ei tahtnud B.V-ga suhelda ja ta ka kartis süüdistatavat. B.V olevat olnud vägivaldne ja ähvardanud S.R.d tappa. Kui kannatanu kasutütre enda juurde elama tõi, siis B.V ja tema õde sõimasid ja ähvardasid telefoni teel ka kannatanut. Süüdistatava vägivaldset käitumist S.R. suhtes kinnitas ka tunnistaja A.O., kelle ütlused kohus avaldas kohtuistungil KrMS § 291 p 3 alusel. A. O. ütlustest (t.l 89-91 I
  1. kd)nähtus, et tunnistajaga ühes majas, tema korteri all olevas korteris elas Sirli nimeline tütarlaps koos lapsega. S.l oli ka tekkinud mõne aja pärast elukaaslane, kelle nimi oli M. S., kes ei olnud küll lapse isa, kuid kellega nad plaanisid abielluda. Korra oli tunnistaja kuulnud pealt telefonikõnet, kui S. oli enda lapse isale öelnud, et see neid rahule jätaks ja, et ta plaanib uut elu alustada. Siis oli ta tunnistajale rääkinud ka, et lapse isa on temaga vägivaldne olnud ja lapse rahasid ära võtnud. Viimati oli tunnistaja S. näinud 10.08.2006.a, kui ta lahkus koos ühe pikemat kasvu, heleda peaga noormehega enda elukohast. Seda noormeest tunnistaja seal majas varem näinud ei olnud. Ka tunnistaja H.L. ütlustest kohtuistungil nähtus, et S.R., kellega koos ta oli Lahmuse Eriinternaatkoolis õppinud, oli kevadel temale rääkinud, et nad on B.V-ga tülis ja viimane olevat S.R.d noaga ähvardanud. Samuti olevat süüdistatav ühel korral tunnistaja pool olles ähvardanud M. S.i, et see hakkab kohe tappa saama. Kohtuistungil kuulati veel üle ka tunnistaja A.S., kes töötab Lõuna Politseiprefektuuri Viljandi politseiosakonna konstaablina ja kellel oli olnud tööalaselt kokkupuude S.R. ja B.V-ga. Tunnistaja ütlustest nähtus, et seoses politseile tehtud väljakutsega oli ta sõitnud koos konstaabel Ü.S.ga Viljandi linnas asuva Korneri kaupluse parklasse, kus olid S.R. lapsega ja B.V koos õega. S.R. oli endast väga väljas olnud, üleni värisenud. Oli aru saada, et ta kardab süüdistatavat. Ta kartis, et B.V võtab talt lapse ära ja ei tahtnud, et B.V saaks teada, kus ta elab. Politseinikud olid S.R. koju saatnud. eeltoodud ütlustega on kooskõlas ka kohtuistungil uuritud koopia 05.06.2006.a A. S. ja Ü. S. patrullilehest. Kohtuistungil ei olnud vaidlust asjaolu üle, et 10.08.2006.a. veetsid S.R. ja B.V koos ja olid koos ka sama päeva õhtul Viljandi linnas asuvas S.R. üürikorteris. See on tõendatud B.V enda ja kannatanu R. Reinmäe ütlustega. B.V kinnitas, et oli praktiliselt terve päeva veetnud koos S.R.ga Viljandi linnas ja õhtupoolikul tulnud viimase korterisse, kus veetsid koos lõbusalt aega. Kannatanu R. R. ütlustest nähtub, et 10.08.2006.a. kella 18 paiku oli ta kasutütrega tema korteri akna kaudu vesteldes aru saanud, et tütarlapsel on keegi meesterahvas külas. Kes see oli, ta konkreetselt ei tea, kuid eelmisel päeval oli ta näinud S. Viljandi keskväljakul koos süüdistatavaga. Siis oli kasutütar talle muuhulgas rääkinud, et oli B.V-le öelnud, et võiks mehe endale armukeseks võtta, kuid meheks endale ta teda ei taha. Eeltoodud süüdistatava ja kannatanu ütlustega haakub ka tunnistaja A. O. ütlus, et oli näinud S. lahkumas koos ühe pikemat kasvu, heleda peaga noormehega – kirjeldus vastab süüdistava välimusele. Süüdistatava viibimist nimetatud korteris tõendab ka sündmuskoha vaatluse käigus (t.l 1-29 I
  2. kd)leitud ja vaadeldud plastpudeli „Aura active“ ja „Fizz Summer Party“ purgi suudmetelt võetud proovidest saadud DNA uuring, mille kohta ekspert on andnud arvamuse, et uuringul tuvastati purkidelt ühelt meesisikult pärinev DNA profiil, mis saab olla pärit B.V-lt (t.l 118-120 I kd). Kohtuistungil ei olnud vaidlust ka selle üle, et S.R. surm saabus 10.08.2006.a ajavahemikul 2020.50, kui ta oli koos B.V-ga. Eeltoodu on tõendatud B.V enda ütlustega kohtuistungil, kus ta kinnitas nimetatud asjaolu. See on kooskõlas ka tunnistajate ütlustega. Kohtuistungil kuulati 8
(11)üle tunnistajad I.L. ja T.L., kelle ütlustest nähtus, et 10.08.2006.a õhtul veidi enne 20 olid nad kodunt lahkudes kuulnud S.R. korterist, mille uks oli pakil ja aknad lahti, rõõmsaid hääli, S.R. naeru ja muusika oli mänginud. Seega oli keegi S.R.l külas. Kui nad umbes tunni aja pärast tagasi tulid, olid aknad ja S.R. korteri uks kinni, kuid maja peauks, mis tavaliselt kinni hoitakse oli pärani lahti, mis tundus kummalisena. See on kooskõlas B.V ütlustega, et peale S. R. surma lukustas korteri ukse ja lahkus kiirustades. Kella 20.50 ajal kasutas ta juba S.R. pangakaarti sularahaautomaadist raha võtmiseks (t.l 67 I
  1. kd)ja umbes samal ajal kohtus ta bussijaamas tunnistaja R. R.ga. Selle kohta, mis oli S.R. surma põhjuseks või mis asjaoludel see saabus, ei ole kohtule esitatud otseseid tõendeid. B.V versioon toimunust ei ole kooskõlas asjas uuritud tõenditega ja kohus on eelnevalt andnud hinnangu, miks süüdistatava ristküsitlusel antud ütlused ei ole usaldusväärsed. Samas kinnitab asjaolu, et B.V põhjustas S.R. surma, tunnistaja R. R. poolt ristküsitluse käigus antud ütlus, et kui ta oli 10.08.2006.a kella 20.30 paiku kohtunud süüdistatavaga, oli viimane olnud veidi närvis ja öelnud, et on endale jama kaela tõmmanud, et oli S.R.d šampusepudeliga löönud. Täpsemalt ta asja kohta ei uurinud, kuid hiljem luges ajalehest, et S.R. leiti surnuna ja siis meenus talle süüdistatava jutt ja ta käis politseis selle kohta ka ütlusi andmas. Tunnistaja ütlustest tulenev, et B.V oli rääkinud pudeliga löömisest, on kooskõlas ka sündmuskoha vaatlusel tuvastatuga. Protokollist (t.l 1-16 I
  2. kd)nähtub, et S.R. korteris, toast, kus asus surnukeha, leiti põrandalt muuhulgas šampusepudeli kael ja -kilde üle terve põranda. Ei ole ühtegi mõistlikku põhjendust, miks peaks oma heale tuttavale lihtsalt rääkima kellegi pudeliga löömisest, kui sellist asja pole juhtunud ja on teada, et inimene, kelle löömisest räägiti, on surnud. Süüdistatav väitis istungil, et kannatanu suhtes kasutatud vägivald oleks pidanud kajastuma surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis, kuid seal on öeldud, et vigastusi ei tuvastatud, järelikult vägivalda ei ole kasutatud. S.R. surma põhjuse tuvastamiseks on läbi viidud kohtueelse menetluse käigus surnu kohtuarstlik ekspertiis – akt nr 329 (t.l 49-55 I
  3. kd)ja kohtumenetluse käigus surnu kohtuarstliku täiendekspertiisi – akt nr 17/aktile 329 16.08.2006 (t.l 107-110 II kd). Esmasel ekspertiisil on ekspert andnud arvamuse (t.l 52 I kd), et S.R. surma põhjus ei ole surnukeha kaugelearenenud roiskumise tõttu kohtuarstlike meetoditega kindlakstehtav. Välise vägivalla toimel saadud vigastusi, mis võiksid olla surma põhjuseks, kohtuarstlikul lahangul ei avastatud. Eelnevast aktist tulenevalt väitiski süüdistatav, et juhul, kui ta oleks S.R.d millegagi löönud või kägistanud, oleks pidanud tal esinema vigastused, kuid ekspertiis olevat selle välistanud. See tõendavat aga tema versiooni, et S.R. suri ise. Kohus määras täiendekspertiisi, et kõrvaldada süüdistatava poolt tõstatud kahtlused surma põhjuste ja nende kindlaksmääramise võimalikkuse kohta. Täiendekspertiisi käigus andis ekspert arvamuse (t.l 109 II kd), et ei saa välistada naha, pehmete kudede ja siseorganite vigastuste olemasolu; võimalikud vigastused ei ole tuvastatavad surnukeha kaugelearenenud roisuliste muutuste tõttu. Samal põhjusel ei ole võimalik tuvastada ka lämbuse üldiste tunnuste olemasolu surnukehal, kuid samas ei saa seda ka välistada. Samuti on ekspert andnud arvamuse, et tugevast löögist kõva, tömbi esemega (n šampusepudel) pea piirkonda võivad tekkida vigastused, mis ei ole tuvastatavad ka peale surnukeha kaugelearenenud roiskumist. Samas nähtus ekspertiisi akti välisvaatluse osast ja fototabelilt (t. l 50, 53 I kd), et S.R. suuava oli kaetud rohekassinise pikkade varrukate kõrge kaelusega puuvillase džempriga, mille esi- ja tagatükk ning varrukad määrdunud punakaspruunika ainega. Ümber kaela oli sinise-valgekirju kootud lapse tuttmüts paeltega. Eelnevalt kirjeldatu viitab kohtu arvates aga otseselt vägivalla kasutamisele. Vägivallale viitab veel ka sündmuskoha vaatlusel tuvastatu (t.l 1-29 I kd), et S.R. korteri toa põrandalt leiti muude asjade hulgas üks kõrvarõngas (teine tapetul kõrvas) ning koha lähedalt, kust leiti šampusepudeli kael, leiti ka verekahtlane määrdumine. Asjaolu kohta, et surnukeha oli püütud varjata, andis kohtuistungil ütlusi tunnistaja M.R., kes oli tapetu kasuvend ja kes peale selle, kui naabrid teatasid, et S.R. korterist levib ebameeldivat lehka, sisenes esimesena korterisse. Ta leidis S.R. välivoodilt maetuna erinevate riideesemete ja riidepuude hunniku alla. Riided olid visatud kogu keha ja ka näo peale ja jäi mulje, et oli püütud laipa varjata. 9
(11)Korteri uks oli lukustatud, mistõttu tuli sisenemiseks see lahti murda. Toas olid akendele kardinad ette tõmmatud. Tunnistaja ütlustega on kooskõlas ka sündmuskoha vaatlusel tuvastatu (t.l 1-29 I kd). Vaatlusprotokollist nähtub veel, et S.R.l seljas olnud riided ei asetsenud seljas tavapäraselt, vaid need olid kõik nihkunud ülespoole, justkui oleks neid üritatud seljast ära võtta. Süüdistatav väitis kohtuistungil, et oli S.R. pärast voodi peale tõstmist katnud samast leitud riietega, et viimasel ärgates külm ei hakkaks. Nimetatud väide on vastuolus sündmuskohal tuvastatuga, kust nähtus, et S.R.d ei olnud lihtsalt riietega kaetud nagu tavapäraselt tehakse, et inimest soojendada, vaid surnukehale oli peale visatud hooletult terve riietekuhi koos riidepuudega, mis kattis ka nägu. Süüdistatava väide, et ta kartis elukaaslase külmetumist ei ole aga kooskõlas tunnistajate I. L. ja T. L. ütlustega, kes väitsid, et 10.08.2006.a oli väga ilus augustikuu õhtu ja veel kella 21 paiku oli väljas väga soe. Eelnevast nähtub, et B.V oli teinud praktiliselt kõik endast sõltuva, et raskendada S.R. surnukeha kohest leidmist, mis tegi omakorda võimatuks surma põhjuse kindlakstegemise. Peale sündmuskohalt lahkumist asus ta aga koheselt kulutama S.R. raha (t.l 67 I kd) võttes pangaautomaadist viimase arvelt kahel korral välja raha, teisel korral kasutades ka enda õe abi. Hiljem üritas ta vabaneda S.R. elukohast kaasa võetud asjadest visates need põgenemise ajal suvalises kohas metsa alla, kust need hiljem ütluste olustikuga seostamise ajal leiti (t.l 185-187 I kd). Kohus leiab, et kõik eelnev kogumis kinnitab veenvalt, et S.R. surm saabus vägivalla toimel ja surma põhjustas B.V . Ainuüksi asjaolu, et surma põhjust ei olnud kohtuarstlike meetoditega võimalik kindlaks teha surnukeha kaugelearenenud roisuliste muutuste tõttu, ei välista iseenesest veel surma saabumist vägivalla toimel. Kõige eelneva põhjal leiab kohus, et B.V pani toime talle süüks arvatava teo, s.o tappis tahtlikult süüdistuses märgitud ajal ja kohas S.R.. Kohtueelselt on toimepandu õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 järgi, s.o teise inimese tapmisena. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. KarS § 33 kohaselt on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Kohtu käsutuses olevate, kohtuistungil uuritud tõendite põhjal ei esine asjaolusid, mis seaks kahtluse alla B.V süüdivuse. Seega on ta süüvõimeline. Samuti ei ole kohus tuvastanud ühtegi süüd välistavat asjaolu. Seega on B.V süüdi ja teda tuleb karistada. Karistuste mõistmisel juhindus kohus KarS § 56 sätetest. Karistuste määramisel arvestas kohus eelkõige isiku süüd, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada B.V edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. B.V vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolusid kohus ei tuvastanud. B.V pani talle süüks arvatavad vargused toime kavatsetult, tapmise osas on kohtus tuvastamist leidnud kuriteo toimepanemine vähemalt kaudse tahtlusega. Kuigi kohtul ei olnud võimalik hinnata otseste tõenditega süüdlase käitumist kuriteosündmuse ajal, annab tema käitumine kuriteosündmusele eelnenud ja sellele järgnenud ajal kaudset teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. Arvestada tuleb B.V varasemat vägivaldset käitumist, ähvardusi tappa ja noaga lüüa. Arvestada tuleb ka süüdistatava käitumist peale toimepandut, mis välistas võimaluse abistada S.R.d, juhul kui surm ei olnud veel saabunud, ka kõrvaliste isikute poolt. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et B.V näol on tegemist kainelt kalkuleeriva isikuga. Nimetatud asjaolu väljendus muuhulgas ilmekalt B.V poolt käesolevas kohtuotsuses kirjeldatud varavastase kuriteo ülestunnistamises, mille toimepanemine B.V poolt kohtus tõendamist ei leidnud, selleks, et pääseda vanglast n.ö „lõbusõidule“ ja näha enda elukohta. B.V on isik, kes üsna täpselt planeerib enda tegevust ja kujundab hilisemat käitumist vastavalt talle teatavaks saanud asjaoludele. Kõik see annab teavet isiku käitumise motiivide kohta ja aitab tahtlust siduda isiku subjektiivse suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise 10
(11)ajal. B.V on varem kriminaalkorras korduvalt (3-l korral) karistatud vangistusega, mille kandmisest ta on olnud tingimuslikult vabastatud, kuid vaatamata selle on ta jätkanud kuritegude toimepanemist ja käesolevas kriminaalasjas tuvastatud kuriteod on toime pannud kahe otsusega määratud katseaegadel. Varguste eest karistuse mõistmisel arvestab kohus ka varastatu väärtust, mis kummalgi korral ei olnud küll väga suur, kui kannatanute jaoks siiski oluline. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et B.V-le tuleb mõista karistuseks vangistus. Karistusmäära valikul peab kohus orienteeruma sanktsioonis ettenähtud keskmisele karistusele. Seega, arvestades kõiki ülaltoodut, peab kohus õigeks varguste eest B.V-le mõista karistus alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmist määra, tapmise eest aga sanktsioonis ettenähtud keskmises määras. Mõistetavad karistused tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga. Kuna kuriteod on toime pandud ajal, kui B.V oli 11.05.2005.a ja 20.12.2004.a Viljandi Maakohtu otsustega määratud katseaeg, tuleb käesolevas asjas mõistetavat karistust KarS § 65 lg 2 alusel suurendada varem karistusteks mõistetud vangistuste ärakandmata osade võrra. B.V poolt eelvangistuses viibitud aeg tuleb vastavalt KarS § 68 lg 1 arvata karistusaja hulka. R. R. on esitanud tsiviilhagi 12 482 kr nõudes ja T. J. 10 000 kr nõudes. B.V tsiviilhagidele vastu ei vaielnud. Kohus leiab, et esitatud tsiviilhagid on tõendatud ja tsiviilhagi kuuluvad rahuldamisele täies ulatuses. Asitõenditest soovis kannatanu endale S.R.le kuulunud mobiiltelefoni ja KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tuleb see kohtuotsuse täitmisel kannatanule tagastada. Ülejäänud asitõendid, s.o kaelakee, 2 kõrvarõngast, džemper, pangakaart, tühi FIZZ purk, 3 tühja õllepudelit, tühi Aura pudel, tühi viinapudel, läbipaistvast klaasist purk, šampusepudeli kael, killud ja kork, kõnekaardi komplekt, ümbris, kõnekaart, kasutusjuhend, helinate nimekiri, mis asuvad kriminaalasja juures, tuleb KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kohtuotsuse täitmisel hävitada. KrMS § 175, 179, 180 alusel tuleb süüdistatavalt riigituludesse sisse nõuda süüdimõistva kohtuotsusega sundraha sundraha 10875 kr, kaitsetasu vastavalt kehtivatele määradele 26880 kr 40 s vandeadvokaat Vello Sikuti poolt kohtueelses menetluses ja kohtus B.V-le osutatud õigusabi eest, ekspertiisitasud kokku 32550 kr, paljunduskulu 199 kr 30 s, postikulu 706 kr 70 s. Menetluskuludest tuleb riigi kanda jätta see osa, mis oli seotud kuriteoepisoodi menetlemisega, milles B.V õigeks mõisteti. Liivi Loide Tiiu Kaldma Ülo Köst 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.