← Eesti

1-06-7037\4

Obsah (5)§ 238§ 175§ 315§ 1§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08.august 2006.a. Tartu, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-06-7037 Kohtukoosseis kohtunik Rutt Teeveer Kohtuistun

§ 238lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, s.o.

4 (nelja) aasta võrra ja eeltoodust tulenevalt mõista ALEXANDER PRIKHOZHI’le karistuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust. KarS § 68 alusel lugeda L.I karistuse kandmise aja alguseks tema kinnipidamise aeg s.o 21.veebruar 2006.a. Tõkend-vahistamine- jätta muutmata. Rahuldada L.V. tsiviilhagi ja välja mõista L.I-lt L.V. kasuks 5357.- (viis tuhat kolmsada viiskümmend seitse) krooni. Asitõendid- lauanuga ja dressipüksid, millised on eraldi pakendatud ja lisatud kriminaalasja juurdeKrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada.

§ 175

lg 1 p 3, 4, 5, 9; § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista L.I-lt menetluskulu järgmiselt:  sundraha 7 500.- (seitse tuhat viissada) krooni; määratud kaitsjale väljamakstav tasu summas 8 354 (kaheksa tuhat kolmsada viiskümmend neli) krooni ja 40 senti;  kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu 60 (kuuskümmend ) krooni ja 80 senti;  ekspertiisikulu 9835.- (üheksa tuhat kaheksasada kolmkümmend viis) krooni. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele Eesti Ühispangas nr 10220034800017, Tartu Maakohtu viitenumber 2800049874. Juhul kui süüdimõistetu ei esita kohtule dokumente (märkida dokumendile kriminaalasja number ja mille eest ning kes ja kelle nimel on tasunud), millest nähtuks menetluskulu vabatahtlik hüvitamine, tuleb süüdimõistetul kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.  Edasikaebamise kord Vastavalt

§-le 318 lg 3 ei saa prokuratuur esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. Süüdimõistetul on õigus läbi Tartu Maakohtu esitada kohtuotsuse peale apellatsioon Tartu Ringkonnakohtule. Süüdimõistetul on

§ 315lg 5 p 2 alusel õigus apellatsiooniõigusest loobuda.

Kaitsja võib apellatsiooniõigusest loobuda üksnes kaitsealuse kirjalikul nõusolekul. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisele järgnevast päevast. Kui apellatsiooniõigusest loobusid kõik kohtumenetluse pooled või kui ükski kohtumenetluse pool ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, kajastab kohtuotsus üksnes kohtuotsuse sissejuhatatavat osa ja resolutiivosa. Juhul kui keegi kohtumenetlus pooltest esitab Tartu Maakohtule teate apellatsiooni esitamise soovi kohta, kuulutatakse kohtuotsu kohtu kantselei kaudu 29.augustil 2006.a. kell 14.00. Kui kohtumenetluse pool ei loobunud apellatsioonist, siis tuleb apellatsioon esitada otsuse teinud kohtule kirjalikultviieteistkümne päeva jooksul, alates motiveeritud kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. Prokuratuur või menetlusosaline, kellel on kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsuse aluse tekkinud kohustus kriminaalmenetluse kulud hüvitada, võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustada kas apellatsioonis või määruskaebuse esitamise korras vastavalt

15.peatüki sätetele. I Süüdistusakti sisu L.I süüdistatakse selles, et tema  19.02.

  1. a õhtul Tartus X asuvas korteris tahtlikult lõi oma isale G.P. noaga ühe korra kaela piirkonda ja kaks korda selja piirkonda. L.I ekitas kannatanule noaga löömisega eluohtliku tervisekahjustuse - pindmise torke-lõikehaava paremal pool seljal ja pindmise torke-lõikehaava vasakul pool seljal ning vasakusse rinnaõõnde tungiva torkelõikehaava paremal pool kaelal, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus ja vasakpoolne veriõhkrind, mille tagajärjel G. P suri sündmuskohal. Sellega pani L.I toime karistusseadustikus (edaspidi KarS) § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tapmise. II Kohtulikul uurimisel selgunud asjaolud Kannatanu L.V. eeluurimisel antud ja kohtus avaldatud ütluste (tl 7-10) kohaselt elas tema hooldatav G.P. koos oma poja L.I-ga Tartus X korteris. 21.12.
  2. a tegi G.P. oma korteri kannatanu nimele, sest ei tahtnud, et poeg, kes tarvitas pidevalt alkoholi, selle maha joob. Kui L.I oli purjus, siis peksis ta oma isa. Selliste rünnakute vältimiseks, lasi G.P. oma toa uksele haagi panna. Samuti oli kokku lepitud, et iga päev L.P. helistab G.P. , et teada saada, kuidas tal korteris olukord on. Kui L V kokkulepitud ajal ei olnud helistanud, siis pidi G.P. ise 2 helistama. Viimasel ajal juhtus päris tihti, et G.P. helistas kannatanule ja ütles, et poeg peksab teda jälle. Alles hiljuti teatas G.P. L. V telefonitsi, et Alexandril on nuga käes ja ähvardab teda maha lüüa. 16.02.
  3. a helistas G jälle, öeldes, et poeg kiusab ja ähvardab teda. 19.02.2006.a. kella 13.00 ajal käis L.P. G.P. juures vaatamas, kuidas tal läheb. Viimane vastas, et kõik on korras - tema poeg on nii purjus, et ei jõua teda kiusata. Veel õhtul kella 20.00 ajal ütles G.P. telefonis, et kõik on rahulik, poeg on purjus ja magab oma toas ning ei sega teda. Hommikul enne kella 09.00 helistas L.P. taas G.P. , et kontrollida, kuidas tal läheb. Telefon kutsus, kuid keegi toru ei võtnud. Kannatanu läks koos oma poja A.V. kohapeale kontrollima. Oma võtmega ta siseneda ei saanud, kuna teisel pool oli võti risti ees. Kui ka korduvate uksekella helistamiste ja koputamiste peale keegi avama ei tulnud, kutsus L.P. X korteriühistu esimehe R.T.. Viimane proovis ust drelliga avada, kuid ebaõnnestunult. Kui kannatanu oma poja A. V abil uksest lõpuks sisse pääses, nägi ta, et G.P. istub oma toas voodi ees ning ta pea on täiesti verine. Seejärel jooksis L.P. Alexandri tuppa ja küsis, mis too oli oma isaga teinud. Alexander näitas käega laua peal olevate nugade suunas ja ütles L. V, et tule siiapoole, siis tapan sinu ka ära. Kui Alexander hakkas oma voodist nagu püsti tõusma ja laua pealt nuga haarama, tõmbas A. V L. V kätt pidi toast välja. Kui politseipatrull kutsumise peale kohale tuli, sai kannatanu teada, et G.P. on surnud. Tunnistaja A.V. eeluurimisel antud ja kohtus avaldatud ütlustest (tl 14-15) nähtub, et tema ema L.P. oli alates
  4. a oktoobrist G.P. hooldaja. Detsembris
  5. a kirjutas G.P. oma Tartus X asuva korteri L. V nimele. 20.02.
  6. a helistas L.P. G.P. , kes elas koos oma pojaga Tartu X korteris. Kuna keegi telefoni vastu ei võtnud, läksid L.P. ja tunnistaja nimetatud korteri ukse taha. Ukskella peale keegi avama ei tulnud. L.V. ei õnnestunud ust avada ka enda võtmega, kuna teisel pool oli võti risti ees. Kutsuti kohale ühistu esimees R, kuid ka temal ei läinud korda ust avada. Siis lõi tunnistaja jalaga ukse lahti ja sisenes koos L.V. korterisse. G poeg Alexander istus oma toas keset voodit. Kas ta oli purjus või ei, seda tunnistaja ei saanudki aru, sest viimasel ajal oli Alexander kogu aeg selline imelik. Peale seda läks A. V oma emaga G tuppa ja nägi, et G istub põrandal, pea üleni verine. G ei liigutanud ennast ja tunnistaja sai kohe aru, et G on surnud. L.P. läks Alexandri tuppa ja küsis, mis too oma isale tegi. Seejärel ütles Alexander L. V, et teen sulle ka samamoodi. Peale seda tunnistaja lahkus koos oma emaga sealt korterist ja helistas polisteisse. Tunnistaja R. T eeluurimisel antud ja kohtus avaldatud ütlustest (tl 11-13) ilmneb, et G.P. poeg pidevalt kiusas ja peksis oma isa. 20.02.
  7. a hommikul kusagil kella 09.00 tuli tema korteri ukse taha G.P. hooldaja L. V . Ta rääkis, et ei saa oma võtmega G.P. juurde sisse, kuna võti on seespool ristipidi ees, ning palus, et R. T aitaks tal G.P. korterisse pääseda. Kuivõrd ka R. T ei õnnestunud ust avada, tuli L. V poeg ja lõhkus ukse maha. L.P. koos oma pojaga sisenesid korterisse. Mõne aja pärast väljudes ütlesid nad tunnistajale, et G.P. on arvatavasti surnud, sest ta on verine ja ka tema toas põrandal on veri. Süüdistatav L.I võttis kohtus omaks, et G.P. suri tema tegevuse tagajärjel, kuid eitas seda, et tegu oli tahtliku tapmisega. L.I rääkis, et 19.02.
  8. a õhtul oli ta koos oma isaga Tartus X asuvas korteris ja pakkis asju. Ta ütles isale, et homme õhtuks leian transpordi ja viin asjad ära. Siis võttis isa noa, hakkas sellega süüdistatava näo ees vehkima ja ütles: „Et hommikuks sind siin ei oleks!“. Seepeale ütles süüdistatav, et mida sa lollitad ning tahtis isal nuga käest võtta ja ära visata. Aga juhtus, et isa hakkas kätt ära tõmbama ja vehkimise käigus sattus nuga isale kaela. Seoses vastuoludega avaldas kohus süüdistatava eeluurimisel antud ütlused (tl 54-55). 21.02.
  9. a toimunud ülekuulamisel rääkis L.I, et võttis noa isa käest ära ja lõi teda ühe korra. Ta ei tahtnud oma isa tappa, kuid noaga lüüa tahtis teda küll. Kohtus väitis süüdistatav, et need ei ole tema sõnad, tema ei ole nii rääkinud. Ta kinnitas, et ei saanud arugi, mis juhtus. Nuga oli teisel pool ja kui isa hakkas külili kukkuma, siis ta nägi ja tõmbas noa välja. L.I hakkas paha ja ta läks WC-sse. Siis tuli ta tuppa tagasi ja küsis, et mis on. Isa oli vait ega rääkinud midagi. Siis vist vihaga lõi süüdistatav isa veel kahel korral selga. Kiirabi ei kutsunud ta seepärast, 3 et ei saanud millestki aru. Enda sõnul ei ole ta isa vastu varem kunagi vägivaldne olnud. Suhted isaga halvenesid pärast seda, kui süüdistatav sai teada, et isa oli Tartus X asuvas korteri jätnud L. V. Kohtus avaldatud 20.02.
  10. a sündmuskoha vaatlusprotokollist (tl 1-6) ilmneb, et Tartus X korteri elutoas voodi kõrval oli istuvas asendis koolnu. Koolnu juuksed olid kukla piirkonnas määrdunud rohke hüübinud verega. Koolnu paremal pool kaelal kõrvalesta alumisest kinnituskohast 13 cm allpool oli irvakil servadega põikisuunaga haav, kogupikkusega 2,1 cm. Koolnu seljas oleval särgil oli kaks läbivat vigastust. Koolnu vasaku käe pindmine pind oli määrdunud verega, ka koolnu riided olid määrdunud hüübinud verega. Elutoa põrandal oli verekahtlane määrdumine. Verekahtlase määrdumisega oli ka elutoa põrandalt leitud nuga. Vannitoa põrandal olid verekahtlase määrdumisega dressipüksid. Kell 12.28 ajal olid koolnumuutused kõigis lihasrühmades tugevad. Koolnulaigud tuharatel ja vasaku jala tagapinnal olid kahvatulillad. Peale vajutamisel koolnulaigud kahvatusid ja taastusid aeglaselt. Kehatüvi ja jäsemed olid komplemisel külmad. Kohtus avaldatud 21.02.
  11. a surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 73 (tl 24-28, lisad tl 2937) sisalduva eksperdiarvamuse kohaselt oli G.P. surma põhjuseks vasakusse rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav paremal pool kaelal, haavakanali suunaga eest-väliselt-ülevalt põiki taha-keskelealla, parema sisemise kägiveeni, söögitoru, II-III ja III-IV rinnalüli lülivaheketta ja vasaku kopsu vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus ja vasakpoolne veri-õhkrind. Nimetatud vigastus oli eluohtlik. Lisaks surma põhjustanud vigastusele esinesid surnukehal veel pindmine torke-lõikehaav paremal pool seljal, haavakanali suunaga alt väliselt põiki üles keskele veidi ette, ning pindmine torke-lõikehaav vasakul pool seljal, haavakanali suunaga keskelt välisele. Kõik eelnevalt loetletud vigastused olid tekitatud terava vägivalla toimel lühikest aega enne surma löökidest teravaotsalise ühe lõikeservaga mitte vähem kui 10 cm pikkuse ja 1,5 cm laiuse lõiketera omava vahendiga (näiteks noaga). Surm võis saabuda mitte rohkem kui 12-16 tundi enne surnukeha vaatlust sündmuskohal. Kohtus avaldatud 27.04.
  12. a asitõendi vaatlusprotokollist (tl 20-21) ilmneb, et 20.02.
  13. a Tartus X asuvast korterist sündmuskoha vaatluse käigus leitud lauanoa tera pikkus oli 16,4 cm ja laius 2,3 cm. №a kogupikkus oli 28,4 cm. Kohtus avaldatud molekulaargeneetilise ekspertiisi aktis nr 060104 (tl 41-43) sisalduva eksperdiarvamuse kohaselt 20.02.
  14. a Tartus X asuvast korterist sündmuskoha vaatluse käigus leitud lauanoa teralt võetud verd sisaldanud proovist saadi DNA uuringul segagenotüüp. Selles tuli ilmsiks DNA põhiprofiil, mis langes täielikult kokku G.P. DNA profiiliga. Seega sai G.P. olla isikuks, kelle DNA-d leidus noa teralt võetud verdsisaldunud proovis. №a käepidemelt võetud proovist saadi DNA uuringul samade alleelidega DNA profiil kui noa teralt, kuid käepidemelt võetud proovis ei tulnud ilmsiks DNA põhiprofiili. Seega sai G.P. olla üks isikutest, kelle DNA-d leidus käepidemelt võetud proovis, kuna kõik G.P. esinevad alleelid olid kõnealuses proovis tugevalt väljendunud. Kohtus avaldatud teatistest (tl 47-50) nähtub, et politsei ühtses infosüsteemis POLIS oli 14.01.
  15. a registreeritud teade selle kohta, et 14.01.
  16. a Tartus X korteris tungis joobes poeg isale kallale. 24.12.
  17. a oli samas registreeritud G.P. edastatud teade selle kohta, et 24.12.
  18. a Tartus X korteris ähvardas joobes poeg teda noaga ja lõhkus ust, mille taha teataja oli varjunud. 03.10.
  19. a oli politsei infosüsteemis teade, et 03.10.
  20. a märatses X korteris purjus L.I . 04.07.
  21. a oli registreeritud L. V teade selle kohta, et 04.07.
  22. a X korteris elav L.I terroriseerib oma isa G.P. – ei anna posti kätte, on löönud ja nõuab raha. 4 Kohtus avaldatud Tartu Maakohtu 13.12.
  23. a tagaseljaotsusest (tl 51) nähtub, et L. V hagi rahuldati ja korteriomand asukohaga Tartu, X nõuti L.I ebaseaduslikust valdusest välja L. V valdusesse. Samas otsuses võttis kohus seisukoha, et väljakolimisest keeldumisel tuleb L.I korterist välja tõsta. Kohtus avaldatud 09.05.
  24. a SA Tartu Ülikooli Kliinikumi vastuskirjast (tl 46) selgub, et 04.10.-14.10.
  25. a viibis G.P. kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse ja kopsuvähi diagnoosiga SA TÜ Kliinikumi Kopsukliiniku pulmonoloogia osakonnas ning 14.10.-14.11.
  26. a spordimeditsiini ja taastusravikliiniku hooldusravi osakonnas. III Kohtu järeldused süüdistuse tõendatuse osas Kohus, kuulanud istungil ära prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja, ning vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et L.I süü temale esitatud süüdistuses KarS § 113 järgi on täielikku tõendamist leidnud. KarS § 113 sätestab kuriteona teise inimese tapmise. Kannatanu L. V, tunnistajate A.V. ning R. T ütlustega ja 20.02.
  27. a sündmuskoha vaatlusprotokolliga, mis langevad omavahel kokku ja mille tõelevastavuses ei ole kohtul alust kahelda, on tõendatud, et 20.02.
  28. a hommikul leiti Tartus X asuvas korterist G.P. surnukeha. Sellega on tõendamist leidnud KarS § 113 koosseisuline tagajärg - inimese surm. 21.02.
  29. a surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 73 sisalduva eksperdiarvamuse kohaselt oli G.P. surma põhjuseks vasakusse rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav paremal pool kaelal, haavakanali suunaga eest-väliselt-ülevalt põiki taha-keskele-alla, parema sisemise kägiveeni, söögitoru, II-III ja III-IV rinnalüli lülivaheketta ja vasaku kopsu vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus ja vasakpoolne veri-õhkrind. Eksperdiarvamus ütleb sedagi, et G.P. surma põhjustanud kehavigastus oli tekitatud terava vägivalla toimel lühikest aega enne surma löökidest teravaotsalise ühe lõikeservaga mitte vähem kui 10 cm pikkuse ja 1,5 cm laiuse lõiketera omava vahendiga (näiteks noaga). Sellist eksperdiarvamust toetab 20.02.
  30. a sündmuskoha vaatlusprotokoll, mille kohaselt sedastati koolnu paremal pool kaelal kõrvalesta alumisest kinnituskohast 13 cm allpool irvakil servadega põikisuunaga haav, kogupikkusega 2,1 cm, ning verekahtlane määrdumine elutoa põrandalt leitud noal. Eksperdiarvamusega riimuvad ka 27.04.
  31. a asitõendi vaatlusprotokoll ja molekulaargeneetilise ekspertiisi aktis nr 060104 antud eksperdiarvamus. Nimelt tuleneb eelnimetatud tõenditest, et 20.02.
  32. a Tartus X asuvast korterist leiti sündmuskoha vaatluse käigus lauanuga, mille tera pikkus oli 16,4 cm, tera laius 2,3 cm ja noa kogupikkus 28,4 cm, ning et leitud noa käepidemelt ja teralt võetud vereproov sisaldas G.P. kuuluvat DNA-d. Sellega loeb kohus tõendatuks, et G.P. oli noaga löödud paremale poole kaela. Selle löögiga vigastati G.P. paremat sisemist kägiveeni, söögitoru, II-III ja III-IV rinnalüli lülivaheketast ja vasakut kopsu. Nende vigastuste tüsistusena tekkis G.P. äge verekaotus ja vasakpoolne veri-õhkrind, mille tagajärjel ta suri. Kannatanu L. V ütlusest selgub, et veel 19.02.
  33. a õhtul kella 20.00 ajal rääkis ta G. P telefonitsi. 20.02.
  34. a sündmuskoha vaatlusprotokollist ilmneb, et Tartus X korteris leitud koolnul olid kella 12.28 ajal kõigis lihasrühmades tugevad koolnumuutused: koolnu tuharatel ja vasaku jala tagapinnal 5 olid kahvatulillad koolnulaigud, mis peale vajutamisel kahvatusid ja taastusid aeglaselt; koolnu kehatüvi ja jäsemed olid komplemisel külmad. 21.02.
  35. a surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 73 toodud eksperdiarvamuse kohaselt oli G.P. surma põhjustanud torke-lõikehaav paremal pool kaelal tekitatud lühikest aega enne surma, surm ise aga võis saabuda mitte rohkem kui 12-16 tundi enne surnukeha vaatlust sündmuskohal. Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, et G.P. surma põhjustanud kehavigastus tekitati 19.02.
  36. a õhtul peale kella 20.
  37. Süüdistatava ütluste kohaselt oli ta nimetatud ajal isaga kahekesi kodus. Ka kannatanu L. V ütlustest ilmneb, et kui ta 19.02.
  38. a õhtul G.P. helistas, ütles too, et kõik on rahulik, poeg on purjus ja magab oma toas ning ei sega teda. Kannatanu L. V ning tunnistajate A.V. ja R. T ütlustest selgub seegi, et 20.02.
  39. a hommikul kella 09.00 paiku oli uks seestpoolt lukus, sisenemisel leidsid nad korterist aga ainult L.I ja tema surnud isa. Viimatitoodud ütlused kogumis viitavad sellele, et G.P. surma põhjustanud vigastuse tekitas L.I. Viimast ei ole süüdistatav eitanudki. Ta on rääkinud, et kolimisest tekkinud erimeelsuste tõttu võttis isa noa ja hakkas sellega süüdistatava näo ees vehkima. Kui süüdistatav tahtis isal nuga käest võtta ja ära visata, sattus nuga vehkimise käigus isale kaela. Seega eitab L.I vaid seda, et ta lõi noaga isale kaela piirkonda tahtlikult. Kohus leiab, et süüdistatava eeltoodud ütlused on paljasõnalised ja ei vasta tegelikkusele. Esiteks on L.I 21.02.
  40. a toimunud ülekuulamisel ise rääkinud, et võttis noa isa käest ära ja lõi teda ühe korra ning et ta ei tahtnud oma isa tappa, kuid noaga lüüa tahtis teda küll. Kohtuistungil L.I poolt väidetu, nagu ei oleks tegu tema sõnadega, ei veena kohut, sest ülekuulamise protokollis on L.I oma allkirjaga kinnitanud, et protokoll on trükitud tema sõnade järgi. See, et süüdistatav on oma esialgsetest ütlustest taganenud ja neid eitama hakanud, annab kohtule alust kahelda tema poolt öeldu usaldusväärsuses. Teiseks, nagu juba eespool sai osundatud, oli G.P. surma põhjuseks vasakusse rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav paremal pool kaelal, haavakanali suunaga eest-väliselt-ülevalt põiki taha-keskelealla. Selline vigastus ei ole iseloomulik rüseluse käigus saadule. Haavakanali suund ja ulatumine rinnaõõnde üheselt viitavad sellele, et tegu oli tahtliku löögiga. Samuti ei haaku süüdistatava loodud pilt agressiivsest ja teda noaga ründavast isast pildiga, mis kujuneb G.P. teiste tõendite pinnalt. Kohtuistungil väitis süüdistatav ise, et ta on oma isast tugevam. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et G.P. oli teo toimepanemise ajal juba 85 aastane. Lisaks sellele oli ta raskesti haige. Seda tõendab 09.05.
  41. a SA Tartu Ülikooli Kliinikumi vastuskiri, kust selgub, et G.P. viibis
  42. a kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse ja kopsuvähi diagnoosiga haiglas. Kannatanu ja mõlema tunnistaja ütluste, samuti politsei infosüsteemis POLIS alates 04.07.
  43. a registreeritud teadete kohaselt oli hoopis L.I see, kes purjus peaga tihtipeale märatses ja oma isa terroriseeris, lõi ning noaga ähvardas. Kannatanu L. V ütlused tõendavad koguni seda, et kaitsmaks end poja rünnakute eest, lasi G.P. oma toa uksele paigaldada haagi ning et L.V. ja G.P. oli sisse seatud kindel kord, et L.P. helistas igal päeval, et kontrollida, kuidas G.P. korteris olukord on. Kõnekas on ka fakt, et süüdistatav ei kutsunud oma isale kiirabi. Kohus leiab, et kui G.P. surmav kehavigastus oleks tekkinud selliselt, nagu süüdistatav kohtus kirjeldas, siis oleks ta kutsunud ka abi, et isa päästa. Ka on kohtulikul uurimisel süüdistatava enda ütlustest selgunud, et L.I oli suur viha oma isa vastu, kuna viimane jättis Tartus X asuva korteri L. V. Lisaks tõendab Tartu Maakohtu 13.12.
  44. a tagaseljaotsus, et nimetatud korter nõuti L.I ebaseaduslikust valdusest välja L. V valdusesse ning et väljakolimisest keeldumisel tuli L.I korterist välja tõsta. Isavastaste rünnete rohkus ja intensiivsus viimasel ajal annab tunnistust sellest, et asjade taoline käik meelestas süüdistatavat veel enam G.P. vastu. 6 Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, et L.I lõi oma isale noaga kaela piirkonda tahtlikult. Kohus leiab, et lüües noaga, mille tera pikkus oli 16,4 cm, laius 2,3 cm ning noa enda kogupikkus 28,4 cm, tahtlikult teisele isikule kaela, s.o elutähtsasse piirkonda sellise tugevusega, et nuga tungis rinnaõõnde, seadis L.I endale eesmärgiks isa tappa. Sellele, et L.I oli eesmärk oma isa tappa, viitab seegi, et L.I tuli hiljem tagasi ja lõi oma isa veel kahel korral noaga selga. Seda on süüdistatav ise tunnistanud. Eelnevat tõendab ka 21.02.
  45. a surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 73 sisalduva eksperdiarvamus, mille kohaselt esinesid G.P. surnukehal lisaks surma põhjustanud vigastusele veel pindmine torke-lõikehaav paremal pool seljal, haavakanali suunaga alt väliselt põiki üles keskele veidi ette, ning pindmine torke-lõikehaav vasakul pool seljal, haavakanali suunaga keskelt välisele, mis nagu surmavgi kehavigastus olid tekitatud terava vägivalla toimel lühikest aega enne surma löökidest teravaotsalise ühe lõikeservaga mitte vähem kui 10 cm pikkuse ja 1,5 cm laiuse lõiketera omava vahendiga (näiteks noaga). Samuti tõendab selga löömist 20.02.
  46. a sündmuskoha vaatlusprotokoll, kust ilmneb, et Tartus X korteris asunud koolnu seljas oleval särgil oli kaks läbivat vigastust. Süüdistatava sellisest käitumisest lähtuvalt asub kohus seisukohale, et L.I mitte ainult ei seadnud isa surma endale eesmärgiks, vaid ka teadis, et see saabub. Seega pani süüdistatav teo toime kavatsetult. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et süüdistatavat L.I tuleb toimepandu eest karistada. IV Kohtu seisukoht karistuse osas KarS § 113 näeb teise inimese tapmise eest karistusena ette 6- kuni 15-aastase vangistuse. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. L.I tegevuses karistust kergendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS § 57, ei ole. KarS § 58 p 3 järgseks karistust raskendavaks asjaoluks loeb kohus seda, et L.I pani süüteo toime 85-aastase, st kõrges eas isiku vastu. Karistusregistri väljavõtte (tl 76) kohaselt ei ole süüdistatavat varem kuritegude toimepanemise eest karistatud. Väärteoõiendi (tl 66) kohaselt on teda kolmel korral karistatud haldusõiguserikkumiste eest. Karistused ei ole kustunud. Kohus, võttes arvesse eeltoodut, samuti kuriteo toimepanemise asjaolusid (tegu oli suunatud lähedase perekonnaliikme vastu ja toime pandud, näidates üles äärmist ükskõiksust inimelu suhtes), seda, et isik pani teo toime kõrgeima tahtlusastmega ja sedagi, et süüdistatav ei ole seniajani mõistnud toimepandud rikkumise tõsidust ega teinud sellest oma järeldusi, vaid süüdistab juhtunus kõiki teisi, leiab, et õiglane on L.I karistada vangistusega üle selle keskmise määra, täpsemalt 12-aastase vangistusega. Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi

) § 238 lg 2 sätestab, et lühimenetluses süüdismõistvat otsust tehes vähendab kohus süüdistatavale mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku võrra, tuleb L.I-le karistust vähendada nelja aasta võrra ja mõista talle karistuseks 8 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvestada L.I poolt eelvangistuses viibitud 7 aeg. Seega tuleb L.I karistuse kandmise aja alguseks lugeda tema kinnipidamise aeg, s.o 21.02.2006. a. V Kohtu seisukoht menetluskulude osas Käesolevas asjas on menetluskuludeks

§ 1

p 9, § 179 kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis esimese astme kuriteo puhul on 2,5 palga alammäära e 7500 krooni,

§ 175

lg 1 p 3 kohaselt Eesti Kohtuarstlikul Ekspertiisibürool seoses kohtuarstliku ekspertiisi ja molekulaargeneetilise ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud kokku 9835 krooni,

§ 175

lg 1 p 5 kohaselt kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud 60.80 krooni ja

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt määratud kaitsjatele makstud tasu kokku 8354.40 krooni.

§ 180lg 1, 3 kohaselt hüvitab eelnimetatud kulud süüdimõistetu.

VI Kohtu seisukoht tsiviilhagi osas Käesolevas asjas on kannatanu L.P. esitanud süüdistatava L.I vastu tsiviilhagi, nõudes G.P. matusekulude hüvitamist 5357 krooni ulatuses (tl 16). Kohus leiab, et kannatanu poolt esitatud kuludokumentidega (tl 17-19) on hagi suurus tõendatud. Kuivõrd kannatanule tekkinud kulud on tekkinud L.I poolt toime pandud kuriteo tagajärjel, tuleb tsiviilhagi rahuldada ning 5357 krooni L.I-lt L. V kasuks välja mõista. Rutt Teeveer Kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.