1-06-16556\21

1-06-16556 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht 07. novembril 2007.a., Tallinn Kohtukoosseis Jüri Paap, Meelika Aava, Julia Katškovskaja Sekretär Erlike Karjus Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 24.09.2007.a. kohtuotsus V.O süüdistuses Apellant süüdistatav V.O Prokurör Eneli Pau Kaitsja adv. Liis Toomsalu RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 24.09.2007.a. kohtuotsus V.O süüdistuses jätta muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBUS Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. 1 Asjaolud ja menetluse käik Maakohus tunnistas V.O , sünd. xxx, Eesti kodanik, varem karistatud kriminaalkorras neljal korral, viimati 26.01.1999.a. 6 kuulise vabadusekaotusega tingimisi, elukoht x, süüdi kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi ja mõistis karistuseks 3 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel lühendati 1/3 võrra, kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 kuud vangistust. Kohus kohaldas KarS § 74 lg 1, 3 ja määras, et see karistus jäetakse tingimisi kohaldamata ja karistust ei pöörata täitmisele, kui 18 kuulise katseaja kestel ta ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS §-s 75 lg 1 p 1-5 nimetatud kontrollnõudeid. Maakohtu otsuse kohaselt kohtles V.O 24.04.2006.a. vääralt oma kasupoega J. R: kindlakstegemata kellaajal Harjumaal x maja koridoris lõi käega vastu pead ja jalaga vastu nägu ning samal päeval sama maja korteris 27 rusikaga kehasse. Maakohus luges mitteusaldusväärseks V.O ütluse, et ta üksnes raputas kannatanut, sest lisaks teistele apelleeritud kohtuotsuses nimetatud tõenditele tunnistas V.O ülekuulamisel kahtlustatavana ka ise kannatanu löömist. Esialgses süüdistuses nimetatud järjepidev või suurt valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine ei leidnud kohtus tõendamist nende ajalise konkretiseerimatuse ja umbmäärasuse tõttu. Apellatsioon ja taotluse sisu Apellatsioonis kinnitas V.O jätkuvalt, et ta kõnesolevas käitumises ennast süüdi ei tunnista, ta pole kannatanule füüsilist valu tekitanud, süü olemasolu kohta puuduvad tõendid. Ütluseid on andnud küll kannatanu eakaaslased, kuid need on oletuslikud ja meedikute poolt kinnitamata. Tunnistaja L.T ütluseid ei saa aga aluseks võtta ja tema tausta tuleks kontrollida põhjusel, et tema poeg ei ole eeskujuliku käitumisega. Kannatanu kinnitas kohtule, et tal mingeid pretensioone ei ole. Apellant palub ta käesolevas kriminaalasjas õigeks mõista. 2 Ringkonnakohtu seisukoht Käesolevat kriminaalasja arutati linnakohtus lihtmenetlusena, mis tähendab seda, et kohtulikul arutamisel tugineti kriminaaltoimiku materjalidele. Kohtuistungi protokolli kohaselt piirdus kohus seetõttu süüdistatava V.O kinnitusega, et ta on süüdistusest aru saanud ja ei tunnista selles ennast süüdi, enda küsitlemist kohtuistungil süüdistatav ei taotlenud (tl.133-134). KrMS § 63 kohaselt saavad tõendiks kriminaalasjas olla kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlused, ekspertarvamus, asitõend, uurimistoimingu protokoll, dokument, teabesalvestis. Isiku poolt antud ütluste usaldusväärsust ei saa kahtluse alla seada pelgalt põhjustel, et ta on kohtumenetluse poole eakaaslane või et tema lapsed ei käitu eeskujulikult. Pealegi palub apellant kontrollida kedagi käesoleva kriminaalasjaga seotud mitteolevat isikut. Käesolevas asjas on väärkohtlemises otseseks tõendiks V.O ja kannatanu ütlused ning nende sündmustega seoses olevalt kaudseks tõendiks tunnistajate ütlused. Kuna V.O ja kannatanu J.R ütlused ei ole kokkulangevad, oli maakohus KrMS § 312 p 1-2 mõtte kohaselt kohustatud näitama tõendid, millele tuginetakse ja põhjendama, miks ta teisi tõendeid usaldusväärseiks ei pea. Seda nõuet on maakohus järginud ja nimetanud otsuses, et süüdistatava väited üksnes kannatanu raputamisest on ebausaldusväärsed. Sellise hinnangu andmisel olid kaaluvaiks asjas olevad kaudsed tõendid s.t. tunnistajate ütlused, kõik neist kinnitasid J.R kodust põgenemist 24.04.2006.a., J.R väidete kohaselt oli see põhjustatud V.O vägivallatsemisest. Seega oli maakohtul täielik alus uskuda J.R ütluseid, mitte aga V.O omi, maakohus on langetanud kohtuotsuse, mis on kooskõlas asjas olevate tõenditega. Apellandi väited, et tema süü on tõendamata, ei vasta kriminaalasja materjalidele. Karistuseks kannatanu löömist rihmaga ja lahtise käega, samuti teistsuguste karistusmeetmete kasutamist (suitsetamise eest sundis poissi terve paki suitsu ära tõmbama ja seejärel liitri piima ära jooma) kinnitas V.O ülekuulamisel kahtlustatavana. Ringkonnakohtu arvates J.R avaldus prokuratuurile (tl.79), milles ta kinnitab, et V.O pole tema vastu füüsilist vägivalda kasutanud ja et käesolev kohtuasi on tingitud Maardu politsei valest töökorraldusest, pole koostatud allakirjutanu J.R poolt, see on vastuolus tema varasemate- ka omakäeliselt kirjutatudseletustega ja selle esitamise põhjuseks oli soov lahendada pere probleeme edaspidi. Selline soov iseenesest ei tee olematuks juba toimepandud tegu. Kannatanu põgenes kodust hoopis kaaluvamal põhjusel kui avalduses nimetatud 3 soov kevadel vabalt elada, füüsilist karistamist oli ta tundnud ka varem, kuid kodust põgenes esmakordselt. Nimetatud asjaolud on esitatud vastusena apellatsioonile. Kohtuotsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Jüri Paap Meelika Aava Julia Katškovskaja 4