KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-15449 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Jür

§ 200lg 2 p 7 järgi ning G.F-i süüdistuses Kar

S §

§ 200lg 2 p 7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 29.

aprilli

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Kristina Väliste; T.O kaitsja advokaat Jugans Grossmann Prokurör Kristina Väliste Süüdistatav T.O , isikukood: xxx ; EV kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: 8 klassi; töökoht: ametlikult ei tööta, töötab juhutöödel; elukoht: xxxxx xx, xxxxxxxxx xxxxx xxxx, xxxxx xxxxxxx, viibimiskoht: Tallinna Vangla, Magasini 35, Tallinn; varem kriminaalkorras karistatud neljal korral; tõkend: vahistamine alates 4.06.
2. a; kahtlustatavana kinni peetud veel 16.10.2005-17.10.2005, s.o 2 päeva Kaitsja Jugans Grossmann RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. aprilli
5. a otsus osaliselt, täpsemalt T.O õigeksmõistmise osas kannatanu M. T.i löömise faktis ning lõpliku liitkaristuse osas.
6. Tunnistada T.O süüdi KarS § 121 järgi
7. juunil
8. a M. T.i kehalises väärkohtlemises.
9. Maakohtu poolt KarS § 121 järgi mõistetud karistus – kaks aastat vangistust – jätta muutmata. 1
10. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel suurendada mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõista T.O-le liitkaristuseks viis aastat vangistust.
11. Karistusseadustiku 68 lg 1 järgi lugeda karistuse hulka T.O kahtlustatavana kinnipidamise aeg – kaks päeva. Ärakandmisele kuulub T.O karistus pikkusega neli aastat üksteist kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust. Karistusaja alguseks lugeda
12. juuni
13. a.
14. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
15. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata, prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
16. T.O-le esitati süüdistus järgmiste kuritegude toimepanemises: 1) selles, et ta grupis koos G.F-iga , viibides 15.10.2005.a peale kella 18:00 Harju maakonnas XXXXX vallas XXXXX XXX XXX eramaja ees, nõudsid A. H.ilt 240,00 krooni üleandmist, lüües A. H.ile jalaga selja piirkonda, mille tagajärjel kukkus kannatanu maha. Nad jätkasid koos kannatanu peksmist jalgadega kehapiirkonda ja näkku, tekitades A. H.ile tervisekahjustusi ning nõudsid peksmise käigus A. H.ilt 160,00 krooni maksmist. Kannatanu A. H.ilt raha neil saada ei õnnestunud, kuna viimane pääses maja uksest sisse, mille ta lukustas ja veidi hiljem saabus kohale politsei, kes T.O ja G.F-i kinni pidas. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS §

§ 200

lg 2 p 7 järgi; 2) selles, et ta 3.06.2006.a pealelõunasel ajal Harjumaal Nissi vallas Kivitammi külas alkoholijoobe seisundis ja tekkinud ühise tüli käigus lõi M. T.i vähemalt kahel korral rusikaga näkku, tekitades sellega M. T.ile eluohtlikud tervisekahjustused – tömbi aju-kolju trauma, peaajupõrutuse ja ajukelmete-aluste verevalumitega. M. Toom suri saadud vigastustesse järgmise päeva hommikul. Nimetatud kuritegu kvalifitseeriti KarS § 118 p 1 ja § 117 järgi; 3) samuti lõi ta 4.06.

1. a õhtul Nissi vallas Kivitammi külas V. P.it kolm korda rusikas käega vasaku silma piirkonda ning ühe korra jalaga näopiirkonda, tekitades kannatanule tervisekahjustused – marrastuse suunurgas ja verevalumi vasaku silma piirkonnas. Kirjeldatud tegu kvalifitseeriti KarS § 121 järgi.
2. Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a otsusega tunnistati T.O süüdi KarS §

§ 200lg 2 p 7 järgi ja mõisteti talle karistuseks neli aastat vangistust; samuti Kar

S § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaks aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja liitkaristuseks mõisteti T.O-le neli aastat kuus kuud vangistust. Karistusaja hulka arvestati eelvangistus pikkusega kaks päeva; karistusaja alguseks loeti 4. juuni 2006. a. Süüdistuses KarS § 118 p 1 ja § 117 järgi mõisteti T.O õigeks. Maakohtu otsusega tunnistati KarS §

§ 200

lg 2 p 7 järgi süüdi ja karistati veel G.F, kelle osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. 2 2.1 Kohus leidis, et täielikult on leidnud tõendamist T.O ja G.F-i süü röövimise katse toimepanemises. Kuna süüdistatavate kohtuistungil antud ütlused olid vastuolulised, hindas kohus need tervikuna ebausaldusväärseks ning rajas süüdimõistva otsuse ennekõike kannatanu ütlustele. Kannatanu A. H. kirjeldas, et T.O ja G.F tulid tema ukse taha ja nõudsid raha – esmalt 240.-, siis aga 160.- krooni, mis ta pidi L. O.le võlgu olema. Süüdistatavad lõhkusid ukse taga ja käitusid ähvardavalt – oli näha, et kui ta raha ei too, siis midagi juhtub. Jutuajamine toimus trepi peal, süüdistatavad olid eemal. Ta oli öelnud, et toob toast raha ja läks siis uuesti välja. Tuppa läks ta ahjuroopi võtma. Ta läks roobiga uksest välja, kuid ta löödi kohe selja tagant pikali – ilmselt oli lööjaks T.O, sest G.F seisis sellel ajal teisel pool treppi - ning teda hakati kahekesi jalgadega lööma. Kannatanu arvates oli lööjaid kaks, sest löögid tulid mõlemalt poolt. Ta lubas toast raha tuua ning siis peksmine lõpetati, ta jooksis tuppa ja helistas politseisse. Kannatanu kirjeldust toimunu kohta kinnitasid ka tema ema, tunnistaja H. H.i ütlused. Tunnistaja ütluste kohaselt tuli ta tol päeval peale kella 19.00 töölt; maja juures olnud lillepott oli lõhutud, puupakk oli koerakuudi juures. A. H.i nägu oli verine, üks pool veidi paistes, seljal oli suur punane vorp. Tunnistaja sõnul selgitas poeg, et G.F ja T.O tulid raha küsima – kõigepealt 240.- ja siis 160.- krooni, kusjuures murul oli näha koht, kus kannatanut peksti. Tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et kannatanu on toimunu kohta andnud täies ulatuses usaldusväärseid ütlusi; kohus ei tuvastanud kannatanu ütlustes mitte ühtegi asjaolu, mis annaks alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Kannatanu rääkis sarnast juttu ka vahetult peale sündmust koju saabunud emale. Tunnistaja H. H.i sõnul rääkis poeg hetkel, kui ta koju tuli, politseiga ning politsei palus kannatanul anda telefon talle, sest kannatanu oli olnud liiga endast väljas. Kohtu hinnangul oli vähetõenäoline, et kannatanu suutnuks endast väljas olles nii kiiresti välja mõelda üksikasjaliku ja detailse vale sellest, kuidas süüdistatavad käisid ukse taga temalt raha nõudmas ning kasutasid raha nõudmisel vägivalda. A. H. on andnud ütlusi, et teda löödi kahelt poolt – kannatanu küll ei näinud lööjaid, kuid järeldas löökidest seda, et lööjaid oli kaks. Kohus märkis, et on ebatõenäoline, et T.O kõndis kannatanu ümber ringi või hüppas üle kannatanu selleks, teda mõlemalt poolt lüüa. Samuti nähtub eksperdi arvamusest asjaolu, et A. H.il tuvastati nahaalused verevalumid mõlema õlavarre piirkonnas, verevalumid ja marrastused rindkere ja nimme piirkonnas mõlemal pool. Arvestades eksperdi arvamust ja kannatanu ütlusi peksmise orienteeruva aja kohta, pidas kohus vähe tõenäoliseks, et peksjaks oli vaid T.O. Kohus asus tõendite analüüsi tulemusel kokkuvõtvalt seisukohale, et 15.10.

1. a läksid G.F ja T.O A. H.i ukse taha ning nõudsid kannatanult esmalt 240.- krooni üleandmist, seejärel tarvitasid kannatanu suhtes vägivalda ja nõudsid peksmise käigus 160.- krooni maksmist. Vaagides ka võimalikke alternatiive märkis kohus, et puudub alus käsitleda toimunut kas omavoli või siis väljapressimisena. 2.2 T.O süüdistuses KarS § 118 p 1 ja § 117 järgi asus kohus seisukohale, et see ei ole tõendatud. Toimunu kohta andsid kohtus ütlusi isikud, kes viibisid M. T.iga koos 3.06.
2. a, so tunnistajad E. K., N. K.ja süüdistatav T.O ning isikud, kes läksid sündmuskohale 4.06.2006, so kannatanud J. T., T. T. ja tunnistajad J. M. ning E. A.. Tunnistajad N. K., E. K. ja süüdistatav T.O andsid riimuvaid ütlusi selle kohta, et 3.06.
3. a hommikul oli M. T. Nissi poe juures ja läks koos nendega Kiviktammi alkoholi tarvitama. Nii tunnistajad kui süüdistatav kinnitasid, et omavahelisi tülisid ei olnud – vesteldi, visati nalja ja võeti 3 viina. Vaid N. K.selgitas kohtuistungil täiendavalt, et n.ö suusoojaks jutt M. T.i löömisest T.O-ga siiski oli. 4.06.
4. a saabusid Kiviktammi kannatanu J. T. ja tunnistajad J. M. ning E. A.. Kõik nimetatud isikud kinnitasid fakti, et T.O võttis M. T.i löömise omaks. T.O selgitas aga, et tal ei olnud muud võimalust: kohalesaabunud isikud olid agressiivsed ja tal oli hirm. Kohus järeldas, et 4.06.2006 võis T.O olla täiesti põhjendatav ning arusaadav alus süü enda peale võtmiseks. Kiviktammi saabus M. T.i poeg koos sõpradega, süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlustest nähtuvalt toimetasid noormehed juurdlust iseseisvalt ning kutsusid politsei alles peale seda, kui T.O oli M. T.i löömist tunnistanud. T.O , kannatanu ja tunnistajate ütlustest nähtuvalt võttis T.O süü enda peale hetkel, kui talle jäeti mulje, et tema vastu on M. T.i enda ütlused löömise fakti kohta, s.o T.O-le ei jäetud sel momendil sisuliselt muud võimalust. Kohus möönis samas, et täiendavalt andis tunnistaja N. K.ütlusi selle kohta, et neil oli T.O-ga olnud suusoojaks juttu M. T.i löömisest, märkides aga, et üksnes tunnistaja N. K.ütlusest ja T.O süü omaksvõtust eeluurimisel ei piisa isiku süüditunnistamiseks; nimetatud asjaolu peaksid kohtu arvates kinnitama ka teised tõendid. Kohtu hinnangul need aga puudusid. Kohtu arvates ei saanud esmalt välistada võimalust, et M. T.il võis tüli tekkida ka V. P.iga, kes viibis samuti kohas, mida süüdistus sidus kehavigastuste tekitamisega. Eksperdi arvamusest tulenes veel, et M. T.il võis teatud ajaperioodi vältel säilida võime aktiivselt tegutseda (kõndida, rääkida). Kannatanu J. T.i sõnul nähti M. T.i peale Kiviktammist tulekut Nissi kooli juures – M. T. oli teinud suure ringi ja käinud veel õllebaaris, kuid ei ole teada, kas M. T. seal õlut jõi või mitte. Kohus järeldas sellest, et M. T.i võidi lüüa Kiviktammis, kuid pole välistatud ka võimalus, et M. T. sai tuvastamata isikutelt/isikult peksa teel Kiviktammist õllebaari või õllebaarist koju. Eksperdi arvamust selle kohta, et M. T.ile võidi lüüa jõuliselt kõvade, tömpide, piiratud pinnaga esemetega (rusikate või muude analoogiliste esemetega) 2-4 korda näkku, toetavad kannatanu P. T.i ütlused selle kohta, et M. T. ütles 3.06.2006 õhtul kella 18:00-19:00 paiku koju tulles, et sai peksa ning kannatanu T. T.i ütlused, mille kohaselt ütles isa, et teda löödi. Asjaolu, et M. T. oli P. T.ele rääkinud peksasaamisest, kinnitab ka kannatanu J. T.. Seega võiks järeldada, et M. T.i surm saabus vägivalla tagajärjel. Samas ei välistanud ekspert ka võimalust, et kannatanu võis vigastused, mis põhjustasid tema surma, saada kukkumise tagajärjel. Kohus leidis eksperdi arvamusele tuginevalt ja arvesse võttes veel asjaolu, et M. T. oli 3.06.
5. a piisavalt alkoholi tarvitanud, et käesoleval juhul ei ole välistatud ka versioon, et M. T.i küll löödi, kuid isik lisaks sellele võis ka kukkuda, kukkumisel tekkisid eluohtlikud tervisekahjustused ning surm saabus kukkumisel saadud vigastuste tagajärjel. Kokkuvõtlikult leidis kohus, et T.O süü M. T.ile eluohtlike tervisekahjustuste tekitamises, mille tagajärjel saabus M. T.i surm, ei ole tõendatud ja mõistis seetõttu T.O süüdistuses KarS § 118 p 1 ja § 117 järgi õigeks. 2.3 Süüdistuses KarS § 121 järgi, mis puudutas kannatanu V. Polini löömist, leidis kohus, et see on leidnud tõendamist. Kohus ei lugenud usaldusväärseks kannatanu ütlusi, kes eitas kohtus täielikult, nagu oleks süüdistatav teda löönud, samal ajal kui ta eeluurimisel kirjeldas detailselt, kuidas see toimus. T.O tunnistas küll ise, et lõi V. P.it ühe korra jalaga õlapiirkonda, kuid tegi seda enesekaitseks. T.O väitel aeti V. P.i üles ja ta ütles, et V. P. võtab padja alt noa, mille kannatanu oli sinna enne pannud. Kui nuga kapi vahele kukkus, siis ta lõi V. P.it ühe korra. Tunnistajad kinnitasid seevastu, et süüdistatav kasutas V. P.i suhtes vägivalda suuremas ulatuses. Tunnistaja E. A. sõnul hakkas T.O V. P.it peksma peale seda, kui V. P. oli öelnud, et ei tea M. T.i löömisest midagi; tunnistaja väitel ei piirdunud T.O ühe löögiga vaid lööke oli rohkem 4 – kaks korda jalaga ja mitu korda rusikaga näkku; V. P. T.O-le vastu ei hakanud, kannatanu haavadest tuli verd ja tema nägu ning huul olid katki. J. T. andis ütlusi, et T.O lõi V. P.it 5-6 korda kõvasti jala ja parema käe rusikaga näopiirkonda; ta kinnitas samuti, et T.O löökidest tekkisid V. P.ile koheselt vigastused: suu ja silm olid paistes. Seega on J. T. ja E. A. andnud riimuvaid ütlusi. Kohtu arvates leidis J. T.i ja E. A. ütlustega täielikult tõendamist, et T.O lõi V. P.it 5-6 korda jala ja rusikaga näo piirkonda. T.O väited väidetava hädakaitse osas ei leidnud aga kinnitust: nuga keegi tunnistajatest ei näinud. Kohtu hinnangul asus T.O selle versiooniga oma tegu põhjendamatult õigustama ja tema käsitlus toimunust ei ole tõsiseltvõetav. Kohus leidis, et T.O poolne rünnak oli ajendatud asjaolust, et V. P. eitas M. T.i löömist; seejuures puudusid igasugused tõendid selle kohta, et V. P. oleks kavatsenud kedagi köögisviibijatest noaga ähvardada või lüüa. Seega on tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi ning puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud süüdistatava käitumises.
6. Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonid prokurör Kristina Väliste ja süüdistatava kaitsja advokaat Jugans Grossmann. 3.1 Prokurör palub tühistada maakohtu otsuse T.O õigeksmõistmise osas süüdistuses KarS § 118 p 1 ja § 117 järgi. Prokuröri peamised väited on järgmised. 3.1.1 Kohtu järeldus surnu kohtuarstlikus ekspertiisi aktis toodud eksperdi arvamuse kohta ei ole kooskõlas teiste tõenditega kogumis. Nimelt on kannatanu 3.06.06 õhtul veel elusana ja 4.06.06 enne surma öelnud, et ta sai peksa. Samuti on kohtuarst selgitanud, et vigastused on tekitatud teineteisele järgnevalt tömbi vägivalla toime, sh vähemalt 2- 4 rusikalöögist ja näidanud ära surma põhjustanud tervisekahjustuse rakenduspunktid, mis aga langevad kokku T.O poolt ütluste ja olustiku seostamisel ettenäidatud viisil kannatanu löömisega. Erilist tähelepanu tuleb siinkohal pöörata asjaolule, et ei kannatanud ega kohal käinud politsei ei öelnud, millised vigastused M. T.il olid. Seega saab sellist asja ette näidata ja teada ainult inimene, kes vigastused tekitas. Seega on tõenäoline, et peale Kivitammi majas T.O-lt rusikalöökide saamist sai kannatanu põrutuse, millega ta aga suutis liikuda veel poodi ja koju. Samuti leidis tõendamist, et
7. juunil
8. a olid T.O sõrmenukid paistes ja marraskil. Prokurör peab üldtuntuks, et sõrmenukke vigastatakse neid lüües vastu kõva pinda, ning kõvaks pinnaks tuleb lugeda ka nägu. 3.1.2 Kohtuistungil vaadeldi ka T.O ütluste ja olustikuga seostamise videosalvestust, kus T.O näitab, kuidas toimus M. T.i löömine. T.O räägib kogu toimingu ajal sundimatult ja näitab ette, kus asusid tema ja kannatanud löömise hetkel, kuidas ta kannatanut lõi ja kuhu täpselt tabas. T.O kehakeel ja kõne on teineteisega kooskõlas ja on sundimatud, jutustus loogiliselt järjestatud ja loomulik; ei ole tajutavat hirmu ega muid asjaolusid, mis võiksid vihjata sellele, et T.O ei ole tegelikkuses seda tegu, mida ta ette näitab, toime pannud. Seega on väär kohtu arusaam, et M. T.i löömise võttis ta omaks hirmust kannatanute ees, eriti kui arvestada, et menetlustoimingute juures viibis ka tema kaitsja. Samuti ei ole leidnud tõendamist, et T.O oleks kuidagi sunnitud M. T.i löömise ülestunnistamiseks. Kirjeldatud olukorras ei ole ka loogiline V. P.i ründamine. Selline käitumine on pigem psühholoogiliselt seletatav enda süü teise peale ajamisega ja näitab, et ainuke agressiivselt meelestatud inimene sündmuskohal oli T.O ise. Sündmuskohale saabus kohale ka politsei ning ka siis ei avaldanud T.O midagi ähvardamise kohta. Samuti jääb selgusetuks, milline põhjus oleks pidanud olema T.O tunnistaja N. K.le rääkida M. T.i löömisest. 5 3.1.3 Hinnates tõendeid kogumis leiab prokurör seega, et Kivitammi majas tekkis tüli T.O ja M. T.i vahel, tekkinud tüli käigus lõi T.O tahtlikult vähemalt 2 korral M. T.i näkku, löömise viisi ja asjaolud on T.O ette näidanud ütluste seostamisel olustikuga. Videosalvestusel näidatu langeb kokku eksperdi poolt surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis antud arvamusega. 3.2 Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus T.O süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 200lg 2 p 7 ning § 121 järgi.

Apellant motiveerib enda taotlust järgnevalt. 3.2.1 Selleks, et rääkida röövimisest, peab toimuma võõra vallasasja äravõtmine omastamise eesmärgil, mis on pandud toime vägivallaga. Midagi sellist ei ole käesoleval juhul aga tuvastatud. On tuvastatud, et süüdistatav pruukis koos G.F-iga tunnistaja L. O. juures viina, kes rääkis neile, et naaber, s.o A. H., on talle võlgu raha. Süüdistatav läkski kannatanu juurde, kutsudes teda L. O. juurde, et ta klaariks temaga väidetava võla. Seejuures ei tarvitatud mingit vägivalda. A. H. läks seevastu tuppa, haaras ahjuroobi ning ründas sellega süüdistatavaid, millega provotseeris ise sündmuste edasise käigu. T.O võttis kannatanult roobi ning lõi kannatanut enesekaitseks, kusjuures mingit raha enam ei nõutud. Kaitsja leiab, et A. H. annab toimunu kohta valeütlusi, väide raha nõudmise kohta on paljasõnaline – mida kinnitab ka asjaolu, et ta ei suutnud kohtus nimetada summat, mida temalt nõuti. Seega tuleb T.O antud episoodis õigeks mõista. 3.2.2 Süüdistuse osas KarS § 121 järgi leiab kaitsja, et selle pani T.O toime hädakaitses. Süüdistatav on kinnitanud, et lõi kannatanut ühe korra jalaga, kuna viimane haaras püsti tõustes padja alt noa, millega tahtis süüdistatavat rünnata. Seega ei olnud kannatanu löömine KarS §-st 28 tulenevalt õigusvastane. Tunnistajad, kes eitavad noa olemasolu, ei ole kaitsja hinnangul usaldusväärsed – J. T.il oli vihavaen T.O suhtes, kuna süüdistas teda enda isa tapmises, ning on võimalik, et ta mõjutas valeütluste andmiseks ka E. A.d. Käesoleval juhul on võtmeisikuks siiski kannatanu V. P., kes väitis kohtus, et süüdistatav ei ole teda löönud. Teda ei ole valeütluste andmise eest vastutusele võetud, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kohtus andis ta tõeseid ütlusi. Seetõttu tuleb T.O ka süüdistuse selles osas õigeks mõista. 4. Ringkonnakohtu istungil jäid mõlemad apellandid esitatud taotluste juurde. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni ning palus end kõigis süüdistustes õigeks mõista. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse tõttu, mis on teinud kohtuotsuse osaliselt sisemiselt vasturääkivaks. Põhjendades enda seisukohti, analüüsib kriminaalkolleegium esmalt kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid (I), annab seejärel hinnangu prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohtadele (II) ning võtab siis seisukoha karistuse mõistmise osas (III). I 5. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud ning kohtuistungil korratud väiteid ei saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Konkreetselt taotleb kaitsja T.O õigeksmõistmist röövimise katse ja V. P.i suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise episoodis. 6 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud kaitsja poolt vaidlustatud episoodides süüdistatava(

1. te)süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava(
2. te)süü tõendatuse osas. Tõendite põhjalik käsitlus ja analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab kohus erinevate ja omavahel vastuolus olevate tõendite puhul just kannatanu (röövimise episood) ja tunnistajate (V. P.i kehalise väärkohtlemise episood) poolt antud ütlusi. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii süüdistatavate kui ka kannatanu ja tunnistajate poolt antud ütluste põhjalikul ning terviklikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõendite ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt, viimati nt otsuses nr 3-1-1-33-08 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveering peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab vaatluse all olevate episoodide osas oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. 6. Esitatud apellatsioonis kordab kaitsja sisuliselt neid väiteid, millega ta vaidlustas esitatud süüdistust kõnealuste episoodide osas ka maakohtus. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata täies mahus maakohtu otsuses esitatud põhjendusi T.O süüdimõistmises ja karistamises KarS §

§ 200lg 2 p 7 ja § 121 (V.

P.i löömise episood) järgi, kuna nõustub nendega terviklikult. Täiendavalt märgib ringkonnakohus apellatsiooni põhiliste väidete osas järgmist.

1. Kriminaalkolleegium soostub kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohaga, et röövimise inkrimineerimiseks peab isiku käitumises olema tuvastatud võõra vallasasja äravõtmine selle omastamise eesmärgil, mis on pandud toime vägivallaga. Ringkonnakohus ei nõustu aga apellandi käsitlusega sündmuste hindamisel. Kaitsja on jaotanud ühtse sündmuse meelevaldselt eraldiseisvateks etappideks, püüdes selle kaudu näidata, et vägivald, mida küll tarvitati, ei olnud kantud vallasasja äravõtmise eesmärgist. Kriminaalkolleegium peab sellist ühtse tervikliku sündmuse liigendamist kunstlikuks ning ka faktiliselt tuvastatule mittevastavaks. Toimunule nn üldhinnangu andmine, mille alusel hinnata süüdistatavatele inkrimineeritud röövimise episoodi, ei võimalda vaadelda toimunut n.ö eraldiseisvate ning täielikult iseseisvate etappidena. Ka Riigikohtu kriminaalkolleeguim on märkinud, et kuigi kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, on see samas seotud ka süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Isegi süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine võib seega kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje (RKKKo 3-1-1-16-04, p 9). Seega on ainuõige vaadelda toimunut ühtse tervikuna, nii nagu on seda teinud ka maakohus enda otsuses. 7
2. Kriminaalkolleegium möönab, et ajendi A. H.i juurde minekuks said süüdistatavad suure tõenäosusega tunnistaja L. O. juures ühiselt alkoholi pruukides. Tunnistaja on küll kinnitanud, et rahast ning väidetavast võlast süüdistatavatega juttu ei olnud, kuid seda ei saa täie kindlusega siiski ka välistada (kd 3, tlk 235). Silmas tuleb pidada sedagi, et ka kannatanu sõnul nõudsid süüdistatavad temalt raha motiivil, et „ta on naabrinaisele võlgu“ (kd 3, tlk 178). Samas peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et käesolevas kriminaalasjas ei ole sellel küsimusel ka määravat tähendust – ehk ainult selle küsimuse lahendamisel, kust said süüdistatavad idee minna kannatanu A. H.ilt raha nõudma ning mis oli nende jaoks selle sisemiseks õigustuseks ja kuidas nad enda teguviisi (ning rahalist nõuet) põhistasid. Röövimise kui kuriteo inkrimineerimisel on see aga täielikult ilma tähenduseta. Mingit volitust raha sissenõudmiseks tunnistaja L. O. jaoks süüdistatavatel ei olnud, tegemist oli nende isikliku initsiatiiviga ning nagu maakohus on väga õigesti märkinud, puudub sellises olukorras aines arutamiseks, kas tegemist võis olla omavoliga Karistusseadustiku tähenduses. Kriminaalkolleegium selgitab ainult täiendavalt, et sellise isiklikul initsiatiivil „asjaolude kontrollimisele“ mineku näol ei ole tegemist oletatava õigusega KarS § 257 mõttes. Röövimise toimepanekul võib isikutel olla erinevaid ajendeid ning motiive, nende hulgas ka n.ö „õigluse jaluleseadmine“ vms. Need teo toimepanemisest kaugemaleulatuvad sisemised hinnangud ei välista aga KarS § 200 inkrimineerimist, kui vallasasja valdust püütakse murda vägivalla abil. Kriminaalkolleegium leiab seega, et tunnistaja L. O. juures alkoholi pruukides tuli vestluse käigus ka jutuks kannatanu A. H.i väidetav võlg tunnistajale, mida süüdistatavad otsustasid minna sisse nõudma.
3. Minnes A. H.i juurde, nõudsid süüdistatavad temalt esmalt 240.- krooni üleandmist (kd 3, tlk 179), mida tunnistab ka apellant (apellatsiooni lk 2, p 2). Kriminaalkolleegium ei nõustu apellandi edasise ja süüdistatava poolt ringkonnakohtu istungil korratud käsitlusega, et tegelikkuses sooviti üksnes kannatanu kaasaminekut tunnistaja L. O. juurde, mille käigus A. H. ründas alusetult T.O ja G.F-i. Selline käsitlus ei vasta kriminaalkolleegiumi hinnangul sündmuste edasisele käigule ning seda just järgmisel põhjusel. Nimelt on tuvastatud, et pärast esmast raha nõudmist läks kannatanu tuppa, kust võttis ahjuroobi ning läks välja tagasi – „et lähvad siis minema“ (kd 3, tlk 179). Esmalt ei nõustu kriminaalkolleeguim apellandi väitega, et naastes toast, ründas kannatanu süüdistatavaid – väide, et „süüdistatavate peletamine eeldab siiski ahjuroobiga löömist“, ei rajane mingitel tõenditel. Lisaks sellele on raske mõista apellandi väidet, et tegelik süü edasiselt toimunus lasus kannatanu A. H.il endal (uuesti väljaminekuga provotseeris ta tüli ja kakluse). Isikul on juhtumil, kui tema ukse taha ilmuvad kaks raskes joobes meesterahvast, kes nõuavad tema käest raha üleandmist, õigus end varustada enda äranägemisele vastavalt (ka võimaliku) ründe tõrjumiseks kohaste vahenditega. Kaitsja sisuline etteheide, et kannatanu pidanuks jääma tuppa, on ilmselges vastuolus KarS § 28 lg 3 regulatsiooniga. Kuid peamise tähendusega on kriminaalkolleegiumi arvates toimunut hinnates siiski järgnev. Ka kaitsja ei vastusta edasist sündmustikku – nimelt seda, et kannatanule tungiti kallale ning tema suhtes kasutati vägivalda („võimalik, et osapoolte vahel toimus kähmlus“). Kui järgida kaitsja argumentatsiooni, siis oleks olnud loogiline, et pärast seda, kui kannatanu oli jäetud ilma ründe tõrjumiseks valitud kaitsevahendist, oleks pöördutud enda esialgse plaani juurde ning veetud A. H. tunnistaja L. O. juurde aru andma väidetava võla kohta. Kummatigi midagi sellist aga ei toimunud. Kannatanul, kelle suhtes tarvitati vägivalda, lubati uuesti lahkuda tuppa. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see loogiliselt võttes seletatav vaid versiooniga, mida esitas kannatanu ning mille luges täiel määral tõeseks ka maakohus – kannatanu A. H. lubas selleks, et vabaks pääseda ja peksmine 8 lõpetataks, tuua toast raha. Peale seda lõpetasidki süüdistatavad peksmise ning enam nad kannatanut ei löönud (kd 3, tlk 179). Seega lubati kannatanul lahkuda tuppa kahel korral, mis oleks aga täielikus vastuolus apellatsioonis esitatud versiooniga, et A. H.i juurde mineku motiiviks oli tema n.ö kaasaviimine tunnistaja L. O. juurde.
4. Sarnaselt maakohtule ei usu kriminaalkolleegium, et kannatanu A. H.i ütlused on ebausaldusväärsed ning toimepandud röövimise katse osas annab lihtsalt valeütlusi, nagu seda leiab kaitsja. Otsuse p-s 7 märkis kriminaalkolleegium, et ka väljapoole süüdistuse sisuks oleva teo ajalisi piire jääv käitumine võib kuuluda teatud asjaoludel tõendamisesemesse. Ringkonnakohtu arvates saab ja tuleb seda põhimõtet rakendada ka kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Vastuvaidlematult on leidnud tõendamist, et kannatanu A. H. helistas politseisse peaaegu kohe, kui oli pääsenud teistkordselt tuppa ning lukustanud ukse, samal ajal kui süüdistatavad lõhkusid ukse taga (kd 3, tlk 179). Kannatanu on ka selgitanud, et sündmusele eelnenult ta magas (kd 3, tlk 181), ta oli unine/uimane ning ei saanud toimunust täiel määral aru (kd 3, tlk 179, 181). Kriminaalkolleeguim peab sellistel asjaoludel väidet, et kannatanu annab valeütlusi, ebausutavaks; sedavõrd n.ö operatiivseks valesüüdistuse väljamõtlemiseks ei olnud kannatanu ilmselgelt lihtsalt võimeline, nagu seda õigustatult märkis ka prokurör. Apellant heidab kohtule ette sedagi, et süüdimõistev otsus röövimise episoodis on tehtud üksnes kannatanu ütlustele tuginevalt. Selles osas märgib kriminaalkolleegium, et kuigivõrd ei ole välistatud isiku süüditunnistamine üksnes kannatanu ütluste kui ainukese tõendi alusel (RKKKo 3-1-1-94-04). Siinkohal tuleb aga arvestada, et kannatanu versiooni toimunu kohta kinnitab täiel määral ka tema ema, tunnistaja H. H., kes jõudis sündmuskohale vahetult pärast vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes. Juba enne, kui ta koju jõudis, helistas talle A. H. ja ütles, et teda peksti (kd 3, tlk 183). Ka seetõttu ei pea ringkonnakohus väidet, et kogu sündmustiku on A. H. endale soodsana välja mõelnud, usutavaks. Toimunu ning ema ja politsei teavitamine sündmuse kohta toimus sedavõrd kiiresti, et selleks puudus tal sisuliselt võimalus. Et kannatanu kohtus ütluste andmisel närveeris, ei ole alus, et seada kahtluse alla tema ütlusi; ütluste andmisel vassimine ning ebakindlus on aga apellandi poolt antud subjektiivne hinnang, mis ei ole leidnud tõendamist. Kannatanu ütlustes ei sisaldu vastuolu, mis annaks alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses; et võrreldes eeluurimisega on kannatanu kohtuistungil nimetanud summana, mida temalt teistkordselt nõuti, 160.- krooni asemel 180.- krooni, ei ole selliseks eksimuseks, mis seaks kahtluse alla tema ütlused tervikuna ning seda on maakohus ka piisavalt põhistanud. Muus osas on kannatanu enda ütlustes teo kirjeldamisel olnud aga järjekindel. Seetõttu leiab kriminaalkolleeguim, et taotlus T.O õigeksmõistmises süüdistuses KarS §

§ 200lg 2 p 7 järgi tuleb jätta rahuldamata.

1. Kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust tühistada maakohtu otsust ka T.O süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi, V. P.i kehalise väärkohtlemise episoodis. Tõesti, kannatanu V. P. on ise andnud kohtuistungil ütlusi, kus ta on hakanud eitama T.O poolt vägivalla tarvitamist tema suhtes (kd 3, tlk 249). Samas ei pea kriminaalkolleegium õigeks apellandi seisukohta, et just kannatanu ütlustele tuleb käesoleval juhul omistada peamine tähendus. Isikul võib olla erinevaid motiive, miks ta loobub enda esialgsetest, eeluurimisel antud ütlustest. Siinkohal juhib kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et ka kannatanu V. P. ei ole täiel määral asunud eitama konflikti toimumist süüdistatavaga. Kohtuistungil selgitab V. P., et ta „ei taha midagi selgitada. Hetkel tahan rahulikult olla, küll ma temaga ise pärast arved klaarin“ (kd 3, tlk 250). Sisuliselt on 9 sellest välja loetav motiiv, et V. P. tahab toimunu osas n.ö ise õigluse jalule seada; selliselt on hinnatav tema lubadus „kirjutada poistele tsooni“ (kd 3, tlk 250). Kannatanu ütlustel ei ole seejuures eelisseisundit teiste tõendite ees. KrMS § 61 lg 1 ka keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata (vt RKKKo 3-1-1-12706). Kohus on tõendite hindamisel vaba, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt (RKKKo 3-1-1-45-07). Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo 3-1-1-4-07; 3-1-1-88-06). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus nimetatud nõudeid järgides tulnud veatult järeldusele, et V. P.i kehaline väärkohtlemine T.O poolt on tõendatud just vahetute pealtnägijate, tunnistajate J. T.i ja E. A. ütlustega. Et J. T.il oli T.O suhtes viha (kuna pidas viimast enda isa surma põhjustajaks), nagu väidab apellant, ei seleta aga kuigivõrd, miks peaks tunnistaja andma süüdistavaid ütlusi V. P.i huvides, kellega puudub tal igasugune seos, seda enam, et viimane on asunud vägivalla tarvitamist eitama. Ringkonnakohus leiab seega, et tunnistajad annavad kõnealuse episoodi osas tõeseid ütlusi.
2. Kaitse peamine versioon on siiski rajatud väitele, et V. P.il oli nuga, millega ta kavatses süüdistatavat rünnata ning löömise näol oli tegemist hädakaitses toime pandud teoga KarS § 28 mõttes. Kriminaalkolleegium möönab, et antud küsimuses on maakohtu otsus teatud määral vastuoluline – nimelt selles, kas kannatanul oli nuga või mitte. Esmalt argumenteerib maakohus, et nuga keegi ei näinud, seega ei ole versioon hädakaitsest tõendatud. Samas leiab maakohus sedagi, et T.O puudus alus kannatanu löömiseks, kuna nuga oli kukkunud kapi vahele; tunnistajate ütlustest ei nähtu ka seda, et kannatanu oleks küünitanud kukkunud nuga üles võtma (otsuse lk 25). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sel viisil mõnevõrra ebaõnnestunult argumenteerinud siiski enda põhilist väidet, et versioon noa olemasolust ei ole tõsiseltvõetav ning tegemist on ennastõigustava kaitsetaktikaga. Kriminaalkolleeguim soostub viimase seisukohaga täiel määral. Nagu öeldud, oli sündmusel kaks vahetut tunnistajat – J. T. ja E. A., kusjuures nad mõlemad eitavad noa olemasolu kannatanul, kui teda rünnati (kd 3, tlk 325; tlk 137). Seejuures tuleneb tunnistajate ütlustest, et V. P. magas, kui teda rünnati; ärkamisel oli ta sedavõrd desorienteeritud, et ei saanud suurt aru, mis toimus (kd 3, tlk 141) ning peksmisele ta vastu ei hakanud (kd 3, tlk 324). Mõlema tunnistaja ütlused on kokkulangevad ka osas, mis puudutab rakendatud vägivalla intensiivust ning viisi, löökide arvu, lokatsiooni ja põhjustatud vigastusi (kd 3, tlk 137 jj; tlk 323 jj). Kriminaalkolleegium ei näe põhjust tunnistajate ütlustes ka selles osas kahelda. Nendel asjaoludel peab kriminaalkolleegium ainuõigeks maakohtu järeldust, et T.O ründas V. P.it peale seda, kui teda ennast oli hakatud süüdistama M. T.i löömises ning ründamise ajendiks oli soov, et V. P. võtaks enda peale M. T.i suhtes vägivalla rakendamise. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt kohtu seisukohad terviklikult selged, ammendavad ja vastuoludeta (RKKKo 3-1-1-33-08), mistõttu tuleb kaitsja apellatsioon ka selles osas jätta rahuldamata. II
3. Kriminaalkolleegium leiab aga, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada küsimuses, mis puudutab T.O poolt vägivalla tarvitamist kannatanu M. T.i suhtes. Nimelt kätkeb maakohtu otsus õiguslikku minetust, mis kriminaalkolleegiumi hinnangul seisneb järgnevas. 10
4. T.O-le on esitatud süüdistus selles, et ta lõi
5. juunil
6. a M. T.i, millega ta põhjustas ohu kannatanu elule (KarS § 118 p 1) ja mille tagajärjel saabus järgmisel päeval kannatanu surm (KarS § 117). 14.1 Kokkuvõtvalt võib öelda, et maakohtu hinnangul ei ole sellise intensiivsuse ning ulatusega vägivalla rakendamine kannatanu suhtes sündmuskohal (Kiviktammis) tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendite hindamisel nimetatud küsimuses tulnud lõppkokkuvõttes küll õigele järeldusele, kuid jätnud samas tähelepanuta, et vägivalla tarvitamise Kiviktammis kannatanu suhtes on kohus lugenud põhimõtteliselt tõendatuks. Ehk teisisõnu – maakohus on tõendite analüüsil keskendunud üksnes vägivallale, mis võis põhjustada KarS §-des 118 p 1 ja 117 nimetatud tagajärjed, kuid jätnud enda poolt tõendatuks loetu valguses tähelepanuta, kas kannatanu suhtes võidi rakendada vägivalda KarS § 121 tähenduses. Nii on kohus märkinud, et „seega võidi M. T.i lüüa Kiviktammis“, kuid pole välistatud veel võimalus, et teda löödi ka teel koju (otsuse lk 23) ning veel, et ei ole välistatud versioon, et „M. T.i küll löödi“, kuid isik võis sellele lisaks ka kukkuda ning surm saabus sel viisil saadud vigastuste tagajärjel (otsuse lk 24). Seega on kohus lugenud sisuliselt tõendatuks, et kannatanu suhtes tarvitati Kiviktammis vägivalda, kuid asudes seisukohale, et see ei põhjustanud süüdistuses kirjeldatud tagajärgi, jätnud edasiselt kontrollimata, kas M. T.i võidi Kiviktammis kehaliselt väärkohelda KarS § 121 mõttes. 14.2 Kriminaalkolleegium on sarnaselt prokuröriga seda meelt, et tõendite tervikliku hindamise tulemusel tuleb asuda seisukohale, et Kiviktammis puhkes mingitel asjaoludel M. T.i ja T.O vahel tüli, mille käigus lõi süüdistatav kannatanut. Selle kohta võiks samas väita, et kohus on ühe võimaliku vägivalla tarvitajana nimetanud ka sündmuskohal viibinud V. P.it, kelle süü ei ole antud küsimuses välistatav – „ei ole välistatud võimalus, et M. T.il võis tekkida tüli ka V. P.iga“. Otsustamisel, kas vägivallateod pani toime just T.O , tuleb muuhulgas lähtuda nn välistamismeetodist - kohtuotsuse põhjendustes peavad sellisel juhul kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei pannud toime teine samal ajal sündmuskohal viibinud isik ehk siis V. P.. Kriminaalkolleegiumi hinnangul oleksid need järgmised.
7. Esmalt peab kriminaalkolleegium aga vajalikuks meenutada prokurörile mõningaid tõendite hindamise põhimõtteid, mis on kohtupraktikas kinnistunud. Omaks on võetud arusaam, et eeluurimisel antud ütlusi või avaldada vaid tunnistaja/süüdistatava kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks – ja kui need on vastuolulised ning vastuolu põhjusi ei suudete kohtule arusaadavalt põhistada, tuleb tunnistaja/süüdistatava ütlused kui ebausaldusväärsed tervikuna kõrvale jätta. Kummatigi on prokurör enda apellatsioonis keskendunud just eeluurimisel antud ütlustele, püüdes põhistada, miks on need ikkagi asjakohased ja arvestatavad. Kriminaalkolleegium märgib, et ka ütluste seostamine olustikuga on tõend, mida tuleb käsitleda sarnasel põhimõttel (vt RKKKo 3-1-1-62-07). Seega ei ole enamik eeluurimisel antud ütlusi, millele prokurör üritab enda apellatsioonis anda kaalu, kohtumenetluses tõendusliku tähendusega. Kuigi neid ütlusi ei saa kohus eelnevast tulenevalt tõendina vahetult kasutada, on nad siiski aluseks T.O versiooni hindamisel, mida ta esitas ka ringkonnakohtu istungil enda lõppsõnas; ka kaitsja esitas süüdistatavale küsimusi just eeluurimisel ütluste andmise (nn ülestunnistuse tegemise) asjaolude kohta. Seetõttu peab kriminaalkolleegium vajalikuks kõnealusel küsimusel siiski peatuda – seda juba tulenevalt vajadusest vastata süüdistatava ja tema kaitsja kaitseargumentidele.
8. Vaidlust ei ole küsimuses, et T.O tunnistas eeluurimisel M. T.i löömist sündmuskohale saabunud tunnistajatele. Kriminaalkolleegium soostub põhimõtteliselt maakohtu järeldusega, et sellise ülestunnistuseni võis T.O viia väline surve, mida talle avaldasid Kiviktammi saabunud 11 M. T.i lähedased/tuttavad. Pole põhjust käsitleda olukorda rahumeelse uurimise või vestlusena, nagu seda esindab apellatsioonis prokurör („mingit konflikti ei olnud“, apellatsiooni lk 4). Sündmuskohale saabuti ilmselge eesmärgiga teha selgeks, kes on kasutanud M. T.i suhtes vägivalda (põhjustanud tema surma) ning isikute meelestatust sellises olukorras pole mingit alust pidada rahumeelseks; tegemist oli ähvardavas toonis ülekuulamise, mitte sõbraliku vestlusega (vt J. T.i ütlused kd 3, tlk 137– „läksime sinna kohale lärmiga…hakkasime pinnima, et mis toimus“). Nagu maakohus väga õigesti märgib, et ei tähenda survesituatsioon kõnealuses tähenduses vältimatult füüsilise vägivalla või sõnalise ähvarduse rakendamist, see võib avalduda ka nn konkludentses käitumises ning sellisena oli olukord vaieldamatult ka käsitletav.
9. Kuid samas on kriminaalkolleegium nõus prokuröriga, et enda süü tunnistamine sellises olukorras on loogiliselt seletatav vaid teatud ajalistes piirides – kuni kestab see väline surve või muu tegur, mis on isikut mõjutanud teatud (soovitud) ütluste andmisele. Ning see olukord (käesoleval juhul väline surve) ammendas end hetkel, mil sündmuskohale saabus politsei ning eraldas T.O kannatanutest/tunnistajatest; muid tegureid peale viimastest lähtunud surve enda rõõnamiseks ei ole T.O aga nimetatud. Seejuures tuleb märkida järgmist. Enda selgituste kohaselt kartis T.O küsitlejaid ning ootas politsei väljakutsumist, ülestunnistuse andmine oli vahetult seotud võimaliku vägivallaga, mida ta arvas kannatanutest/tunnistajates lähtuvat („muidu oleksin võib-olla ratastoolis praegu“, kd 3, tlk 337). Samal ajal annab T.O ka ütlusi, et ta lubas „asja võtta enda peale kuni kohtuni“. Jääb arusaamatuks, miks pidas T.O ennast seotuks selle lubadusega pärast seda, kui ta oli eraldatud isikutest, kes kujutasid tema arvates ohtu tema elule ja tervisele. Samuti on T.O seletanud, et võttis süü enda peale ka motiivil, et „ei viitsi teiega siin vaielda“ (kd 3, tlk 337). Viitsimine tegelike asjaolude selgitamiseks pidanuks aga tekkima koheselt peale seda, kui ta allutati kriminaalmenetluslikele toimingutele politseis. Ka seda peab kriminaalkolleegium ebaloogiliseks käitumiseks isiku poolt, kes on süü võtnud omaks väidetavalt välise surve toimel. Kriminaalkolleegium peab tähelepanuväärseks ning ebaloogiliseks sedagi, et enda nn lubadust on T.O pidanud ka olukorras, kus tema suhtes rakendati tõkendina vahistamist. Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium seega, et maakohus on põhjendatult lugenud T.O ütlused ebausaldusväärseks ning jätnud nad tõendikogumist välja.
10. Peamine argument, miks soostub ringkonnakohus prokuröri seisukohaga, et süüdistatav tarvitas kannatanu M. T.i suhtes vägivalda, seisneb aga järgnevas. Tõendatud on nimelt, et järgneval päeval, kui Kiviktamme saabusid M. T.i lähedased toimunu kohta aru pärima, ründas T.O V. P.it ning süüdistas hoopis teda vägivalla tarvitamises M. T.i suhtes. Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks see agressiivsus, millega püüdis T.O sundida V. P.it kannatanu löömist omaks võtma, kui arvestada tema samaaegset väidet, et tema tegelikkuses kannatanu suhtes vägivalda ei tarvitanud (V. P.i korduv löömine käte ja jalgadega olukorras, kus kannatanu ei olnud võimeline end kaitsma). Eriti arusaamatuks muutub see olukorras, kui lähtuda T.O kaitseväitest, et kannatanu suhtes tarvitatud vägivallast ei tea ta tervikuna mitte midagi; jääb arusaamatuks, miks pidanuks T.O hakkama selle teo toimepanemises aktiivselt kedagi teist süüdistama. Ringkonnakohus tõlgendab seda sarnaselt prokurörile just motiivina veeretada süü toimepandud teos teisele, täielikult asjassepuutumatule inimesele. Seejuures tuleb tuvastatu kontekstis silmas pidada veel järgmist. Olukorda hinnates tuleb tõdeda, et T.O oli kohe algusest peale olemas n.ö alternatiivne käsitlus toimunust – nimelt see, et M. T.i suhtes rakendas vägivalda hoopis V. P., keda ta selles ka süüdistas. Pärast enda poolt nn valeülestunnistuse tegemist ning jõudmist politseisse oleks seega olnud loogiline, et T.O oleks pöördunud tagasi esialgse ning enda väitel tõese versiooni poole, et kannatanut lõi hoopis V. P.. 12 Kummatigi ei ole ta seda aga teinud, mida kriminaalkolleegium ei pea taaskord iseloomulikuks ning loogiliseks isiku puhul, kes on sunnitud süü enda peale võtma välise surve toimel.
11. Kriminaalkolleegiumi hinnangul võib nimetatud argumentidel jõuda tõsikindlale seisukohale, et T.O tarvitas M. T.i suhtes
12. juunil
13. a Kiviktammi külas toimunud ühise alkoholipruukimise käigus vägivalda, lüües kannatanut (KarS § 121 alt 2). Seejuures peab kohus veelkord vajalikuks märkida, et vägivalla tarvitamise kannatanu suhtes nimetatud kohas on sisuliselt lugenud tõendatuks ka maakohus. Ringkonnakohus ei pea aga argumenteerituks maakohtu tõstatud kahtlust, et vägivalla rakendajaks võis tegelikkuses olla hoopis V. P. ja seda just eelmises punktis väljendatust tulenevalt. Eeltoodu ei tähenda aga koheselt prokuröri seisukoha aktsepteerimist, et kui on tõendatud kannatanu löömine T.O poolt, viitab see üheselt tema võimalikule vastutusele KarS § 118 p 1 ja § 117 järgi. Kriminaalkolleegium soostub maakohtu seisukohaga, et tõendatud ei ole T.O poolt selliste vigastuste tekitamine, mis tõi kaasa ohu M. T.i elule ja edasiselt ka surma saabumise. Vägivalda tarvitas T.O ainult ulatuses, mis täitis KarS § 121 ehk kehalise väärkohtlemise koosseisu antud sätte teise alternatiivi (löömine) mõttes. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
14. Prokurör on enda järeldused rajanud üksnes kaudsetele tõenditele. Selles osas on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole, ning et kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (RKKKo 3-1-1-33-08). Prokuröri poolt esitatud napp tõendite kogum ei kõrvalda kriminaalkolleeguimi hinnangul neid tõusetunud kahtlusi ning T.O süü tõendatuse osas (kriminaalkolleegium peab siinkohal silmas just surmaga lõppenud kehavigastuste tekitamist) on kriminaalmenetlus viidud ringkonnakohtu hinnangul läbi puudulikult. 20.1 Peamise argumendina peab kriminaalkolleeguim selles osas vajalikuks märkida, et ei ole püütud rekonstrueerida toimunut täielikuna peale seda, kui M. T. lahkus Kiviktammist. Tõendamist on leidnud, et peale majast lahkumist ei läinud M. T. otse koju, vaid külastas veel teisigi kohti, käies koos peatustega maha 6-7 kilomeetrit – Kiviktammist esmalt nn õllekasse ja alles sealt koju, kusjuures teda nimetatud marsruudil ka nähti. Seejuures tuleb silmas pidada, et tunnistaja ütluste kohaselt on tegemist pika ringiga kojuminekul (kd 3, tlk 138), millele viitas õigustatult ringkonnakohtu istungil ka süüdistatav. Juba see tõstatab kriminaalkolleeguimi hinnangul kahtluse selles osas, kas M. T.ile põhjustati Kiviktammis selliseid vigastusi, mis olid sedavõrd rasked, et kujutasid ohtu tema elule KarS § 118 p 1 mõttes. 20.2 Prokurör on käesoleval juhul piirdunud üksnes tõdemusega, et kuna eksperdi arvamuse kohaselt säilis kannatanult osaliselt võime aktiivselt tegutseda, piisab sellest põhjusliku seose jaatamiseks T.O poolt kannatanu löömise ja saabunud tagajärje vahel. Siinkohal toonitab kriminaalkolleeguim, et eksperdi pädevuses oli üksnes surma põhjuste sedastamine, mitte aga selle tuvastamine, kes nimetatud teod toime pani. T.O poolt rakendatud vägivalla seostamine saabunud tagajärjega on asjaolu silmas pidades, et kannatanu leidis endal võimaliku olevat minna koju ringiga muuhulgas nn õlleka kaudu, täielikult meelevaldne. Ning seda, et T.O lõi enda sõnul kannatanut näkku ning ka surma põhjustanud vigastused asusid pea piirkonnas, ei saa lugeda sedavõrd spetsiifiliseks teokirjelduseks, mis annaks alust teha tõsikindlat järeldust, et see osundab just T.O-le kui ainuvõimalikule teo toimepanijale (siinkohal peab kriminaalkolleegium veelkord vajalikuks osundada p-s 15 esitatud tõendite hindamise põhimõtetele). 13 20.3 Nagu öeldud, nähti M. T.i teel koju, kui ta lahkus Kiviktammist. Kummatigi ei ole eeluurimisel püütud tuvastada neid isikuid, kes M. T.i nägid ning võiks anda selles osas asjassepuutuvaid selgitusi – kes nägi teda koju minnes, kas ta rääkis kellegagi, kas ta sisenes nn õllekasse, pruukis ta seal alkoholi üksi või kellegi teise seltskonnas, kas ta rääkis Kiviktammis toimunust, kas tema näol olid nähtavad vägivalla tarvitamise tunnused, kas välise pildi alusel oli aru saada, et teda oli pekstud jne. Põhimõtteliselt on ilma sisulise kriitika ning täiendava põhjalikuma uurimiseta võetud üle kannatanute poolt omal käel välja uuritud ning tuttavate poolt kuuldu põhjal kokku seatud versioon, et M. T.i peksis T.O ning tegi seda ulatusega, mis tõi kaasa kannatanu surma. On täielikult arusaadav, miks on maakohus sellises olukorras teinud etteheite tõendite nappuse aadressil, mis ei luba teha T.O suhtes süüdimõistvat otsust KarS § 118 p 1 ja § 117 järgi (otsuse lk 23).
15. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks eelnevalt väljendatu kontekstis juhtida prokuröri tähelepanu veel KrMS § 211 lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt peavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses selgitama välja ka kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad, mitte ainult süüstavad asjaolud. Kuna kohtul lasub kohustus arutada kriminaalasja igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (see nõue on kehtestatud KrMS § 268 lg-s 5; selle põhimõtte terviklikku kehtivust ei väära ka asjaolu, et seaduses on see selgesõnaliselt seotud üksnes teise kuriteo tuvastamisega kohtuistungil), on täielikult arusaadav ka maakohtu otsuses tõstatatud kahtlus, et M. T. võis saada surma põhjustanud kehavigastusi ka peale Kiviktammist lahkumist. Ringkonnakohus jagab sarnaselt maakohtuga neid tõusetunud kahtlusi T.O süü tõendatuse osas KarS § 118 p 1 ja § 117 järgi. Kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses; tegemist on tõendamiseseme seisukohalt tähendust omavate asjaolude parimal võimalikul määral väljaselgitamise nõude/kohustusega, mis lasub prokuratuuril. Kui tõendite uurimisel tekivad kohtul põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks (vt RKKKo 3-1-1-24-06, p 13). Ning kriminaalkolleeguim leiab, et kriminaalasjas sisalduvad tõendid ei võimalda jõuda tõsikindale järeldusele T.O süüs M. T.ile eluohtlike tervisekahjustuste tekitamises ja ettevaatamatusest surma põhjustamises. Asjaolude parimal võimalikul määral väljaselgitamise nõue/kohustus, mis peab kriminaalmenetlust terviklikult iseloomustama, ei ole käesoleval juhul kriminaalkolleegiumi hinnangul täidetud. III
16. Kuigi kriminaalkolleegium leidis, et tõendatud on T.O süü M. T.i löömises, mis tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi, ei pea ringkonnakohus vajalikuks revideerida antud sätte alusel T.O-le mõistetud karistust (kaks aastat vangistust). Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus sarnaselt maakohtule ei tuvastanud. Käesoleval hetkel sisustab KarS §-i 121 kaks kehalise väärkohtlemise episoodi; ringkonnakohtu poolt tuvastatud M. T.i suhtes rakendatud vägivald oli vähem intensiivsem kui V. P.i käte ja jalgadega ründamine. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et kaks aastat vangistust KarS § 121 järgi on kohaseks karistuseks hõlmamaks kahte kehalise väärkohtlemise juhtumit. Sündmustikku tervikuna silmas pidades puudub alus suurendada karistust sanktsiooni maksimaalsele määrale veelgi lähedasemaks. Küll aga leiab kriminaalkolleeguim, et ühe kehalise väärkohtlemise episoodi lisandumine annab alust revideerida mõistetud karistust KarS § 64 lg 1 alusel. Sarnaselt maakohtule peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et T.O ei mõista enda käitumise väära olemust, talle on iseloomulik enda vägivaldsele käitumisele lõpuni õigustuse otsimine ning enda süü eitamine. Kuigi kaitsetaktika on iga süüdistatava enda valida, on siiski taunitav ning hilisemalt karistuse 14 mõistmise juures arvestatav näiteks asjaolu, kui vägivaldselt püütakse panna enda süüd tunnistama isikuid, kes ei ole sündmustikuga kuigivõrd seotud. Seetõttu leiab kriminaalkolleeguim, et T.O-le tuleb KarS § 64 lg 1 alusel mõista liitkaristuseks viis aastat vangistust.
17. Kuivõrd ringkonnakohus on sarnaselt maakohtule seda meelt, et T.O poolt rakendatud vägivald ei olnud põhjuslikus seoses saabunud raske tagajärje ning surmaga, tuleb kannatanu tsiviilhagi jätta rahuldamata; samal põhjusel ei tule T.O tasuda ka teostatud ekspertiiside eest. Maakohus on põhistanud, miks on ta T.O-lt mõistnud osutatud riigi õigusabi ja sundraha välja üksnes osaliselt (otsuse lk 28). Prokuröri taotlus mõista nimetatud summad välja täies mahus on sisemiselt motiveerimata ning seetõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks sellel küsimusel täiendavalt peatuda. Kuna apellatsioonimenetlus on viidud läbi ka prokuröri apellatsiooni alusel, kannab tekkinud menetluskulud riik.
18. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 1, § 340 lg 4 ps-t 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
19. aprilli
20. a otsuse osaliselt T.O õigeksmõistmise osas ning teeb ise uue kohtuotsuse. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata, prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Jüri Paap Ene Randmäe 15