novembri 2007. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava K.F kaitsja adv Paul Järve Prokurör Kristiine Tamm Süüdistatav K.F sünd 01.12.1972.a. Eesti kodanik, elukoht xxx, töötab A OÜ-s, varem kolmel korral kohtu poolt karistatud, viimati 26.05.2006.a Pärnu Maakohtu poolt
Paul Järve RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu 30. novembri 2007.a otsus K.F süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK K.F tunnistati süüdi
ja 329 järgi ning karistati
lg 1 alusel 6 kuulise vangistusega.
lg 2 alusel suurendati karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse – 2 kuu – võrra ja liitkaristuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Karistuse alguseks määrati selle kandmisele asumise päev.
lg 1 p 1 alusel võeti lisakaristusena temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 aastaks. K.F tunnistati süüdi selles, et tema, olles Pärnu Maakohtu poolt 25.10.2005.a
järgi karistatud, juhtis 09.09.2006.a taas Pärnu maakonnas, Tallinn-Pärnu – Ikla maanteel mootorsõidukit Volkswagen Sharan alkoholijoobe seisundis.
järgi tunnistati ta süüdi selles, et hoidis kõrvale täitmisele pööratud kohtuotsusega süüteo eest mõistetud karistuse täitmisest sellega, et olles Pärnu Maakohtu poolt 25.10.2005.a
järgi karistatud rahalise karistusega ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 aastaks, juhtis 09.09.2006.a Pärnumaal Tallinn-Pärnu-Ikla maanteel sõidukit alkoholijoobes. APELLATSIOONI SISU Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Apellant leiab, et kohtulik uurimine oli ühekülgne, kohus tegi tõendite hindamisel oletuslikke järeldusi, mis viisid materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Apellant ei jaga kohtu seisukohta, mille kohaselt ei saa politseitöötajad kohtus oma ametiülesannete tõttu olla mitteusaldusväärsed oma ütlustes. Kaitsja märgib, et politseitöötajad on siiski otseselt huvitatud oma töötulemuste paremast eksponeerimisest ning asjaolu, et nad on oma kirjelduses sündmuse kohta järjekindlamad ja valmis mitu korda ühte ja sama seisukohta esitama, ei anna veel alust väita, et kõik teised tunnistajad ebausaldusväärsed on. Kohus on käesolevas süüdistusasjas sisuliselt väitnud, et kui tunnistaja ütlused politseinike jutuga kokku ei sobi, tuleb need kõrvale jätta. Selline suhtumine toob paratamatult kaasa kohtulahendi kallutatuse. Apellant refereerib tunnistajate H. S., K. I., S. ja J. L, T. S, S. P ning süüdistatava K.F ütlusi ning tõdeb, et tekkinud on olukord, kus kuus isikut (lisaks süüdistatav ise) kinnitasid kohtus, et roolis oli S. L., mitte K.F. Kaks aga väitsid, et roolis oli K.F . Samas möönis tunnistaja T., et S. L. läks ära metsa. Kohtu seisukoht sellest, et politseitöötajad kinnitasid nn „pideva silmside“ olemasolu, ei lükka ümber teiste tunnistajate väiteid. Ilmselgeid vastuolusid kõrvaldada ei õnnestunudki, vaatamata sellele, et käesoleval kohtuprotsessil olid kuulatud üle tunnistajatena ka need isikud, kes eelmisel korral jäid maakohtus üle kuulamata. Apellant tõmbab paralleele USA kohtupidamise reeglistikuga ning leiab, et nii suure vastuolu ilmnemisel, nagu käesolevas asjas, oli kohtul siiski põhjust arvestada teiste tõenditega politseinike ütluste kõrval. 2 Veel heidab kaitsja kohtule ette arutlust selle üle, kas süüdistatava poolt oma isa nimetamine sõbraks on loogiline või mitte. Apellandi väitel võis K.F vabalt oma isa kohta sõber öelda. Määrava tähtsusega ei saa olla ka protokoll alkoholijoobe tuvastamise kohta, kuivõrd see oleks asjakohane vaid koos tõenditega selle kohta, et K.F autot juhtis, milliseid aga apellandi hinnangul kogutud ei ole. Apellant leiab, et kõne alla oleva süüdistusasja menetlemisel on kohus põhjusetult ülehinnanud politseinikest tunnistajate ütlusi. Asjaolu, et nad jõudsid sündmuskohale hiljem kui tunnistustes väidavad ja ei näinudki, kes tegelikkuses autot juhtis, ilmestab nende käitumine. Üritati sõita läbi poriloigu, et pritsida märjaks juhipoolsele uksele kõige lähemal olnud isikut ja hiljem otsiti, kes on märg. Seda leidmata asuti K.F kui autoomaniku süüdistamisele. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, aluseid selle tühistamiseks ei ole, apellatsioon ei kuulu rahuldamisele. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtu hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03; 3-1-1-16-04; 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06; 3-1-1-127-06; 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, 3 kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks. Muuhulgas nähtub kohtuotsuse põhiosast ilmekalt ka asjaolu, et politseitöötajatest tunnistajate (K. P. ja A. T.) ütlusi ei ole maakohus eelistanud nende tunnistajate ametiseisundi tõttu, vaid neid on hinnatud kogumis teiste tõenditega. Samuti nähtub kohtuotsusest, et süüdistatavat toetavate tunnistajate ütluste usaldusväärsust ei ole kohus kahtluse alla seadnud üksnes seetõttu, et need on vastuolus K. P. ja A. T. ütlustega, vaid tunnistajate ütluste sisemiste ja omavaheliste vastuolude tõttu (lk 4-6). Puutuvalt süüdistatava versiooni, mille kohaselt istunud tema süüdistuses märgitud ajal auto tagaistmel, roolis olnud aga tema kaine isa S. L., kes pärast Piiri kohviku juurde jõudmist koheselt autost metsa suundus ja sinna vähemalt 40 minutiks jäi, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida sedagi, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-74-05). Maakohtu poolt tuvastatud tehiolusid arvestades ei ole kohtukolleegiumi arvates süüdistatava versioon ka „eluliselt usutav“. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, nagu oleks kohus ületähtsustanud protokolli alkoholijoobe tuvastamise kohta kui tõendit. Kohtuotsuse kohaselt on kohus esmalt lahendanud küsimuse sellest, kes juhtis 09.09.2006.a sõidukit Volkswagen Sharan ning alles pärast seda on käsitanud alkoholijoobe tuvastamise protokolli kui tõendit roolis olnud K.F alkoholijoobe kohta. Alusetu ja eksitav on apellandi poolt ka politseitöötajate sündmuskohal käitumise kirjeldus, mille kohaselt üritati sõita läbi poriloigu, et pritsida märjaks juhiuksele kõige lähemal seisvat isikut ning hiljem otsiti, kes on märg. Millelegi sellisele kohtuistungil kontrollitud tõendid ei viita. Nii nähtub politseikonstaabel Kaie Partsi ütlustest, et isik, kes lahkus auto juhi kohalt võis astuda lompi, aga võis ka mitte astuda. Kellegi jalgu, ka K.F omasid, ta ei kontrollinud, ta ei loonud mingit muud ettekujutust, et keegi teine peale K.F võis roolis olla /tl 145/. Samasisulisi ütlusi on andnud ka A. T., kes möönis, et lombist läbisõitmisel võis isikuid või autot pritsida. Kuid kas keegi märg oli, seda ta ei kontrollinud, sest oli niigi kindel, kes on juht /tl 147/. Eksitavalt viidatakse apellatsioonis ka asjaolule, nagu oleks tunnistaja A. T. möönnud, et S. L. metsa jooksis. A. T. ütlused seda ei kajasta /tl 146-147/. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonis esitatud väited on põhjendamatud ega anna alust seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 30.11.2007.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 4 Igor Amann
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.