1-06-12797\1

(06231502690)Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Kriminaalasi J.S-i süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7 järgi Lühimenetlus Prokurör Natalja Lebed Süüdistatav J.S ik xxx Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 12.09.2006, vahistatud 14.09.2006 Kaitsja Advokaat Jelena Benevolenskaja RESOLUTSIOON

1. J.S süüdi tunnistada KarS § 200 lg 2 p 7 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja karistada teda tähtajalise vangistusega 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud.
2. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) aastat ja 4 (neli) kuud.
3. KarS § 65 lg 2 alusel, liites käesoleva otsusega mõistetud karistusele eelmise, so Tallinna Linnakohtu 30.09.2005 otsusega mõistetud ja ärakandmata vangistuse 2 (kaks) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva täies ulatuses, mõista lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks tähtajaline vangistus 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva.
4. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada mõistetud liitkaristuse kandmise algust alates J.S-i kahtlustatavana kinnipidamisest, so alates 12.09.
6. J.S-i suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jätta muutmata.
7. J.S-ilt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 4 alusel 1 määratud kaitsjale makstud tasu 3882 (kolm tuhat kaheksasada kaheksakümmend kaks) krooni ja 20 senti, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 Eesti Ühispangas või nr 221023778606 Hansapangas, viitenumbriga
9. J.S-ilt välja mõista KrMS §de 173 lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 9; 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 7500 (seitse tuhat viissada) krooni, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr 221023778606 Hansapangas, viitenumbriga
11. Kriminaalmenetluse kulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitatakse Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleile Liivalaia 24 Tallinnas.
12. A. N esitatud tsiviilhagi 4000 krooni nõudes rahuldada täies ulatuses ning J.S-ilt välja mõista A. N kasuks 4000 (neli) tuhat krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatavad, nende kaitsjad ja kannatanud 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: J.S-i süüdistatakse selles, et tema, 01.09.2006 umbes kell 23, viibides Tallinnas, maja juures koos eeluurimise käigus kindlaks tegemata isikuga, kasutades vägivalda talle tundmatu alaealise kannatanu V. O suhtes, tõukas V.O-it kätega vastu külge, seejärel lõi jalgadega vastu keha ja lõi rusikaga vastu pead, võttis ära mobiiltelefoni Samsung SCH P510, maksumusega 4000 krooni, mis kuulub kannatanu emale A. N-le ja oli kannatanu V. O kasutuses. Seega J.S oma tahtliku tegevusega pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis pandi toime vägivallaga, isikute grupiga, so pani toime KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil süüdistatav J.S tunnistas end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi osaliselt ning nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Kuriteo toimepanemise kohta selgitas täiendavalt, et maja juures tulid tema juurde kaks meest, kes võtsid temalt mobiiltelefoni käest. Pärast aga aeti ta eemale ja telefoni kätte ei saanudki. Kannatanule läks kallale seetõttu, et kannatanu teda ei uskunud. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang tuleb ümber hinnata ja kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 1 ja § 121 järgi, kuivõrd telefoni üle valdus läks üle vabatahtlikult ning hiljem kasutatud vägivald ei olnud valduse üleminekuga seotud. Süüdistatava poolt süüteo toimepanemine kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendatud KarS § 201 lg 2 p 1 ja 121 järgi. Kannatanu A. N seletas, et ta jääb esitatud tsiviilhagi juurde. Kannatanu V. O seletas, et telefoni andis süüdistatavale helistamiseks ning kui süüdistatav liikus koos telefoniga maja juures, tulid süüdistatavale vastu kaks meest ning ta nägi, kuidas süüdistatav ühele neist telefoni üle andis. Siis läks naiivset mängides küsima kus telefon on ja süüdistatav hakkas maast otsima nagu oleks selle maha pillanud. Nägi telefoni ekraani helendamas ühe mehe taskus ja kui sealt võtma sirutus, löödi käsi eemale ning sellele järgnevalt tuli süüdistatav talle kallale, paiskas maha ja siis hakati teda jalgadega peksma. 2 Teda peksid süüdistatav ja mees, kellele telefon üle anti. Kas kolmas mees ka peksis, seda ei oska öelda. Kohus kontrollis kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid: • 05.09.2006 koostatud suulise kuriteoteate protokollist nähtuvalt avaldas A. N, et 01.09.2006 kella 22 ajal võeti maja juures tema pojalt V. O-lt pettusega mobiiltelefon Samsung SGXH p
13. Varaline kahju 4000 krooni. (t/l 3-5) • 05.09.2006 koostatud kannatanu A. N ülekuulamisprotokollist nähtuvalt helistas kannatanu oma poja telefonile, kuid kõne katkestati. Kuulis kuidas öeldi, et lülita see telefon välja. Teine hääl vastas, et ei tea ju koodi. Siis nägi maja ees politseiautot ja poeg tuli koju ja seletas, et üks noormees tahtis helistada, kuid poeg ei andnud telefoni. Hiljem bussist väljudes siiski andis, kuid kohe tulid juurde kaks inimest ja telefon anti edasi. Kui poeg telefoni tagasi võtma läks, siis haarati tal kätest ja löögi oimu piirkonda. (t/l 6-10) • 05.09.2006 koostatud kannatanu V. O ülekuulamisprotokollist nähtuvalt tuli bussipeatuses tema juurde noormees, kes palus helistamiseks telefoni et sõbrale helistada ja et sõber järele tuleks. Sõitsid bussiga ja väljusid ning noormehel hakkas rohkem halb. Tahtis kiirabi kutsuda, kuid noormees keeldus sellest. Siis andis siiski telefoni ja noormees helistas õele, kes välja tuli, kuid õde keeldus temaga tegelemast. Seejärel tuli ligi veel kaks inimest ja kui noormees hakkas isale helistama, siis oli telefon kadunud. Küsis telefoni, kuid noormees ütles, et pillas maha. Langes kahtlus kõrval seisvale inimesele ja nägi selle taskus oma telefoni. Läks selle juurde ja tahtis telefoni ära võtta, kuid ta käsi lükati eemale. Siis nägi silmanurgast kinniseotud peaga noormeest enda poole jooksmas ja ta paisati maha ning lõid paar korda jalgadega kehasse ning läksid minema. Jooksis lähedaloleva auto juurde ja helistas politseisse. (t/l 12-16, 17-23) • SA Tallinna Lastehaigla andmetel viibis V. O haiglas vastuvõtul ja temal diagnoositi näo põrutus, parema põse piirkonnas nahaalune verevalum. (t/l 24) • 15.09.2006 koostatud tunnistaja S. L ülekuulamisprotokollist nähtuvalt oli tunnistaja koos V-ga Kiirabihaigla lähedal bussipeatuses ja sinna tuli kinniseotud peaga noormees. Ütles, et peksti läbi ja tahtis mobiiltelefoni. V. ei andnud. Istusid bussi nr 13 ja noormees palus, et nad aitaks tal koju minna. Jõudsid maja juurde ja said kokku noormehe kasuõega, kelle juures ka käisid ning V. andis noormehele telefoni. Väljusid majast ja liikusid mööda maja nurgani ja telefon oli kogu aeg selle noormehe käes. Siis tulid noormehele ligi kaks meest. V. läks noormehele ligi ja küsis mobiiltelefoni. See vastas, et pillas maha. Siis nägi V. ekraani vilkumas teise mehe jope taskus. V. sirutas käe, et telefon ära võtta, kuid mees tõukas käe eemale. Siis hüppas V-le ligi seotud peaga noormees ja tõukas V-i pikali. Seejärel hakkasid seotud peaga mees ja see, kelle käes oli telefon, V-i jalgadega peksma. Seejärel lõpetas mees peksmise ja seotud peaga mees lõi V-i rusikaga pähe. Seejärel hakkasid need kolm meest ära minema. V. läks järele, kuid need pöördusid ümber ja andis mõista, et võib veel peksa saada. Leidsid inimesed ja helistasid politseisse. (t/l 27-32) • 19.09.2006 koostatud tunnistaja O. O ülekuulamisprotokollist nähtuvalt helistas ühel õhtul tunnistajale J.S ja palus välja tulla. Väljudes nägi Vladimirit seotud peaga ja tundmatut noormeest ja tütarlast. Vladimir hakkas küsima ema ja venna telefoninumbreid, keda tal ei ole. Nägi, et mobiiltelefon on Vladimiri käes ja noormees ja neiu liiguvad koos temaga. Vladimir nõudis telefoninumbreid, mida tal ei olnud ja teda tüütas see ära. Läks oma tuppa, teised jäid välja. Paar päeva hiljem kohtas Vladimirit ja küsis selle päeva kohta, kuid Vladimir ütles, et mäletab toimunut halvasti. Sellest, et telefoni ära võttis, ei rääkinud. (t/l 33-37) • iseloomustusest nähtuvalt iseloomustatakse J.S-i positiivselt. (t/l 62) • 12.09.2006 koostatud J.S-i omakäeline puhtsüdamlik ülestunnistus, mille kohaselt ta 01.09.2006 õhtul võttis helistamiseks mobiiltelefoni noormehelt, kes aitas tal koju jõuda. Telefoniga läks tänavale, kus kohtas kahte vene keelt kõnelevat narkomaani, kellele telefoni üle andis. Siis noormees tuli telefoni tagasi küsima ja lõpuks tekkis nende vahel kaklus. Mis telefonist sai, seda ei tea. (t/l 66-67) 3 • • • • • 12.09.2006 koostatud kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtuvalt peeti J.S kinni kell 13.
14. (t/l 69-72) 12.09.2006 koostatud kahtlustatavana ülekuulamise protokollist nähtuvalt seletas J.S , et täpselt kuupäeva ei mäleta, kuid see võis olla 01.09.2006 kui talle Majaka tänaval löödi kaikaga vastu pead. Pöördus Kiirabihaiglasse ja osutati esmaabi, kuid kui taheti õmblema hakata, siis jooksis haiglast minema. Bussipeatuses palus noormehel ja neiul aidata sõita. Mäletab toimunut halvasti, kuid mäletab, et rääkis O. Oga, ja küsis isa telefoni numbrit. Mäletab, et küsis noormehelt, kes aitas kohale jõuda, mobiiltelefoni ja helistas, kuid ei mäleta kas sai isa kätte. Liikus mobiiltelefoniga mööda maja ja kohtus kahe narkomaaniga, keda teab nägupidi. №ormees ja neiu kõndisid järel. Üks noormeestest ütles, et annaks käes olnud mobiiltelefoni temale ja andiski, kuid ei mäleta miks seda tegi. Siis tuli telefoni omanik ja nõudis telefoni tagasi. Seejärel sirutas telefoni omanik käe teise noormehe tasku poole, kuid see lõi telefoni omanikku vastu kätt. Võimalik, et ka ise tõukas noormeest. Ei mäleta, et noormees oleks kukkunud või et tema ise või teine mees oleks telefoni omanikku löönud. Suundusid karjääri poole, telefoni omanik koos tütarlapsega aga teisele poole. Karjääris ajasid mehed ta minema. Telefon jäi mehe kätte, kellele oli telefoni andnud. (t/l 73-78) 13.09.2006 koostatud äratundmiseks esitamise protokollist nähtuvalt esitati V. O-le äratundmiseks J.S, A. D ja I. A, kelledest V.O tundis ära nr 2 all J.S-i , kes 01.09.2006 tuli tema juurde ja palus end koju viia. Tal oli pea kinni seotud. Hiljem maja juures samale noormehele andis oma mobiiltelefoni ja see andis telefoni omakorda edasi teisele. Kui läks telefoni tagasi nõudma, siis sama noormees tõukas teda kätega rindu ja kui ta oli kukkunud, siis peksis jalgadega kehasse ja rusikaga näkku. Samaaegselt teine noormees, kelle käes oli telefon, peksis teda jalgadega kehasse. (t/l 8287) 13.09.2006 koostatud vastastamisprotokollist nähtuvalt selgitas V. O tema suhtes toime pandud kuriteo asjaolusid ja kahtlustatav seletas, et ei suuda kõike meelde tuletada, mistõttu ei tea ei kinnitada ega ümber lükata kannatanu seletusi. Kuid oletab, et tõepoolest võis toime panna selle, millest kannatanu rääkis. Palun tehtu pärast kannatanult vabandust. (t/l 89-95) SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatisest nähtuvalt toimetati J.S 01.09.2006 kella 21.46 ajal kiirabi brigaadi poolt Majaka-Sikupilli piirkonnast Regionaalhaigla Mustamäe korpuse erakorralise meditsiini osakonda. Olevat saanud löögi vastu pead. Kuklas 3 cm pikkune põrutushaav. Patsient lahkus omavoliliselt ooteruumist koheselt pärast saabumist traumapunkti jõudmata. (t/l 103) Süüdistatavat J.S-i süüdistatakse ühe esimese astme varavastase kuriteo toimepanemises, millise toimepanemisega tekitati varaline kahju. Süüdistatav on end temale inkrimineeritud süüteo toimepanemises süüdi tunnistanud osaliselt. Kohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, sealhulgas süüdistatava süüd tunnistavate ütlustega kohtueelses menetluses ja kohtuistungil, samuti kannatanute A. N, V. O, tunnistajate S. L ja O. O ütlustega, Regionaalhaigla teatisega ja Lastehaigla õiendiga, samuti vastastamisprotokolliga ja äratundmiseks esitamise protokolliga, asub seisukohale, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud varavastase kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud kogu esitatud süüdistuse mahus. Süüdistatava käitumine on kohtueelsel menetlusel kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 7 järgi võõra vallasasja äravõtmisena selle vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud toime vägivallaga ja isikute grupiga. Kannatanu V. O ja tunnistaja S. L ütlustest nähtuvalt andis V.O telefoni süüdistatavale helistamiseks ning mõlemal tekkis vahepeal kahtlus, et süüdistatav teeskleb helistamist. Tunnistaja O.O ütlustest nähtuvalt küsis süüdistatav temalt kannatanu ja tunnistaja juuresolekul oma ema ja venna telefoninumbreid, milliseid tunnistaja teada ei saanud, kuivõrd 4 süüdistatava ema on surnud ning ta ei tea et süüdistataval venda oleks. Seetõttu ei oleks saanud O.O ka süüdistatava ema ega venna telefoninumbrit anda. Seejuures väitis süüdistatav kannatanule, et telefoninumbreid on vaja küsida õe käest, kelleks nimetas O. O, kuid kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole O. O süüdistatavaga sugulussidemetes, vaid endine tüdruksõber. Nii seda, et tegemist on väidetava õega kui ka seda, et süüdistatav küsis O.O-lt just oma ema telefoninumbrit, kinnitas ka S.L. Peale selle puudus süüdistataval vajadus küsida telefoni kannatanult, kuivõrd ta oleks saanud vajalikule inimesele helistada juba kiirabihaiglast, sealhulgas ka O.O-le, kuid haiglast jooksis ta minema. Sellisest süüdistatava käitumisest teeb kohus järelduse, et süüdistatava käitumine oli esialgselt ja üheselt suunatud kannatanult vallasasja kättesaamisele kas usaldust ära kasutades või tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel ning ta lootis kannatanut eksitada telefoni kasutamise vajadusest ja seejärel eemalduda koos telefoniga. Kohtuistungil hakkas süüdistatav väitma, et tegelikult tahtis ta teada selle mehe telefoni numbrit, kelle juures ta elas ja tunnistaja O.O on oma ütlustes ilmselt eksinud selles, et küsis ema telefoninumbrit. Kohus aga asub seisukohale, et O.O-lt oma ema telefoninumbri küsimist tõendavad nii S.L kui ka V.O ütlused ning kõik kolm ei saanud ühtemoodi eksida. Kohtudes aga juhututtavatega, kelle kohta süüdistatav kohtuistungil väitis, et need isikud olid talle võõrad, andis ta oma valdusse saadud telefoni edasi ja kui kannatanu hakkas oma telefoni tagasi nõudma, siis kasutasid juhututtav ja süüdistatav kannatanu suhtes vägivalda. Kohtuistungil väitis aga süüdistatav, et telefon võeti tema käest ära ja kannatanut lõi ta sellepärast, et kannatanu ei uskunud, et tal telefoni ei ole. Kohus suhtub sellisesse ütluste muutmisse kriitiliselt ning asub seisukohale, et tegemist on süüdistatava kaitseversiooniga. Nimelt on kannatanu V.O kohtueelsel menetlusel ülekuulatuna väitnud, et ta nägi kuidas telefon edasi anti ja samu ütlusi kinnitas ta ka kohtuistungil. Samuti kinnitasid nii süüdistatav kui ka kannatanu seda, et süüdistatav hakkas maast telefoni otsima, väites, et see kukkus maha. Kohus asub taolist asjaolu hinnates seisukohale, et juhul, kui süüdistatavalt telefon isegi oleks ära võetud, puudus tal vajadus seda telefoni maast otsida, sest seda seal olla ei saanud, millest süüdistatav oli väga hästi teadlik. Seega püüdis ta kannatanut jätkuvalt petta lootuses, et saab telefoni üle valduse säilitada ning anda võimaluse teistele koos telefoniga ära minna. Kannatanut aga see olukord ei rahuldanud, kuivõrd ta oli näinud telefoni üleandmist ja kannatanu tahtis telefoni kätte saada sellelt, kellele telefon üle anti. Sirutades aga käe tasku poole telefoni kättesaamiseks lõi telefoni enda kätte saanud isik kannatanu käe eemale ja süüdistatav ründas kannatanut. Sellist rünnet ei saa aga hinnata solvumisest tuleneva reaktsioonina, et teda ei usuta. Süüdistatavale eneselegi oli selge, et teda on läbi nähtud ning ainus võimalus valdus vallasasja üle säilitada on vägivalla kasutamine. Taolisest vägivalla kasutamise viisist ja ajastusest teeb kohus järelduse, et süüdistataval ega ka tuvastamata jäänud isikul ei olnud kavatsust kannatanult saadud telefoni tagastada ning kannatanu vastupanu murdmiseks ja võõra vallasasja enda käes hoidmiseks kasutati kannatanu suhtes vägivalda. Seejuures kasutasid vägivalda just süüdistatav ja isik, kelle kätte süüdistatav oli telefoni andnud. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kannatanu suhtes kasutatud vägivald oli vallasasja valduse murdmise vahendiks, sest valdus ei olnud veel lõplikult üle läinud, kuna kannatanu oli veel teadlik oma vara asukohast ja üritas vara tagasi saada. Kuivõrd vägivalda kasutasid nii süüdistatav kui ka kohtueelse menetlusega tuvastamata jäänud isik selleks, et ühiselt valdus murda ja hoida kannatanu oma varast eemal, asub kohus seisukohale, et tegemist on kuriteo toimepanemisega isikute grupis. Taolistel motiividel leiab kohus, et süüdistatava poolt valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku kasuks pööramine kasvas kuriteo toimepanemise käigus üle võõra vallasasja äravõtmiseks vägivallaga, mistõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumisele on kohtueelsel menetlusel antud õige karistusõiguslik hinnang ning alus selle muutmiseks puudub. Kohtueelsel menetlusel on A. N esitanud tsiviilhagi 4000 krooni nõudes. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tekkis varaline kahju sellest, et süüdistatava kuritegeliku käitumise tulemusena hõivati vägivalda kasutades V.O-lt A.N-le kuulunud vallasasi. Seega on A.N-l varalise kahju tekkimine otseses seoses süüdistatava käitumisega ning varaline kahju tekkis 5 süüdistatava käitumise tulemusena. Taolistel asjaoludel leiab kohus, et esitatud varaline nõue on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele ja täies ulatuses väljamõistmisele kahju tekitajalt kahju saaja kasuks, so J.S-ilt A. N kasuks. Süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud eranditult vangistus alates 3 aastast kuni 15 aastani. Seega ei ole karistusena ette nähtud alternatiivset karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatav on varem karistatud varavastase kuriteo toimepanemise eest ning inkrimineeritava kuriteo on ta toime pannud eelmise kohtuotsusega määratud katseajal. Vastavalt KarS § 74 lg 5 sätetele kui süüdimõistetud paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, pööratakse karistus täitmisele ning liitkaristus mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg 2 sätetele. Kriminaaltoimikust nähtuvalt on süüdistataval ära kandmata eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus 2 kuud ja 20 päeva täies ulatuses. Seega kuulub varem mõistetud ja ärakandmata karistus ka käesoleva otsusega mõistetava karistusega täies ulatuses liitmisele. Inkrimineeritava teo toimepanemise eest karistuse mõistmisel arvestab kohus süü suurust, süüteo toimepanemise tehiolusid, tekitatud varalise kahju suurust ning süüdistatava isikut. Inkrimineeritava teo puhul on tegemist esimese astme varavastase kuriteoga, millega tekitati varaline kahju ning teo toimepanemisel kasutati kannatanu suhtes jõhkrat vägivalda, mis seisnes maaslamava kannatanu jalgadega peksmises. Tekitatud varaline kahju on senini hüvitamata. Taolised asjaolud annavad küllaldase aluse mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedasena. Samas arvestab kohus asjaoluga, et süüdistatavale inkrimineeritakse vaid ühte kuriteoepisoodi. Seejuures ei ole tuvastatud karistust raskendavaid asjaolusid, küll aga on süüdistatav avaldanud kahetsust, mida kohus arvestab karistust kergendava asjaoluna. Seetõttu peab kohus võimalikuks mõista karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja alammäära lähedasena. Märt Toming kohtunik 6