Obsah (17)
§ 214§ 344§ 184§ 313§ 418§ 65§ 68§ 74§ 75§ 64§ 12§ 21§ 16§ 27§ 32§ 56§ 571-06-7415 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. mai 2007.a Pärnu Maakohtu Pärnu Kuninga tn kohtumaja Kriminaalasja number 1-06- 7415 (05250000203) Kohtu
§ 214
lg 2 p 4 ja § 418 lg 1 järgi ja G.P süüdistus
§ 214lg 2 p 4 järgi.
Prokurör Lääne Ringkonnaprokuratuuri Pärnu osakonna ringkonnaprokurör Sirje Hunt Süüdistatav Armo Niinepuu elukoht: kodakondsus: isikukood: 38401264252 töökoht: haridus: Varasem karistatus:
- Pärnu Maakohtu 30.10.2002.a. kohtuotsusega KrK § 139 lg 2 p 1,3 järgi 6 kuud vabadusekaotust tingimisi katseajaga 1 a 6 k;
- Pärnu Maakohtu 28.06.2004.a. kohtuotsusega
§ 344lg 1; § 45 lg 1; § 349 järgi rahatrahviga 13000 krooni; 3.
Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a. kohtuotsusega
§ 184lg.2 p.1,2 järgi vangistusega 2 aastat ja 8 kuud. Kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal Süüdistatav G.P 1
(20)1-06-7415 elukoht: kodakondsus: isikukood: XXX töökoht: haridus: Varasem karistatus:
- Võru Maakohtu 20.12.2000.a.kohtuotsusega KrK § 139 lg 2 p 1,2,3 järgi 3 kuud vabadusekaotust tingimisi katseajaga 1 a.
- Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a. kohtuotsusega
§ 184lg.2 p.1,2 järgi vangistusega 2 aastat ja 2 kuud tingimisi 3 aastase katseajaga.
Kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi RESOLUTSIOON Juhindudes
§ 313
, § 314, § 315 Õigeks mõista Armo Niinepuu
§ 418lg 1 järgi.
Tunnistada Armo Niinepuu süüdi
§ 214lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks neli
(4)aastat vangistust.
§ 65lg 1 alusel lugeda Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a mõistetud kergem karistus kaks
(2)aastat ja kaheksa
(8)kuud vangistust kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks karistuseks mõista Armo Niinepuule neli
(4)aastat vangistust.
§ 68lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 07.10.2006.a kuni 23.05.2006.a s.o seitse
(7)kuud ja 17 päeva karistuse kandmise aja hulka. Ärakandmisele kuulub Armo Niinepuul kolm
(3)aastat neli
(4)kuud ja 13 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algus arvata alates 04.05.2007.a. Tõkend vahistamine jätta muutmata. Tunnistada G.P süüdi
§ 214lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks neli
(4)aastat vangistust.
§ 74lg 1,3 alusel jätta vangistus täielikult täitmisele pööramata kui G.P i pane kolme
(3)aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katseajaks pandud
§ 75
lg 1 nõudeid.
§ 68
lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg 07.10.2005.a kuni 23.05.2006.a lugeda karistuse kandmise aja hulka. G.P suhtes tõkendit kohaldatud ei ole. Rahuldada tsiviilhagi ja välja mõista solidaarselt Armo Niinepuult ja G.P-lt 10 000 krooni T.M kasuks. 2
(20)1-06-7415 Välja mõista Armo Niinepuult ja G.P-lt KrMS § 179 lg 1 p 1 sundraha 2,5 palga alammäära ulatuses s.o
(9000)üheksa tuhat krooni. Sundraha tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 Ühispangas või 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2800049696. Märkida selgitus: „Armo Niinepuu, 1-06-7415, sundraha“, „G.P 1-06-7415 sundraha“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid- 1000 krooni tagastada T.M-le, kaheraudne jahipüss IŽ-49 X XXX konfiskeerida, garaažiskeem ja kolm CD plaati jätta toimiku materjalide juurde. Edasikaebamise kord Apellatsioonõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil on võimalik tutvuda kohtuotsusega. Faktilised asjaolud Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse Armo Niinepuud selles, et tema ajavahemikul 2005.a. juunist kuni 07.10.2005.a. isikute grupis G.P-ga nõudis isiku vabaduse piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusega raha summas 50 000 krooni T.M-lt, põhjendades nõudmist kannatanu poolt teises kriminaalasjas G.P ja Armo Niimepuu suhtes süüstavate ütluste andmisega, milliste ähvarduste täideviimist hinnates reaalsena, nõustus kannatanu ähvarduste täideviimise kartuses tasuma nimetatud summa osade kaupa ja maksis 2005.a. juulikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas G.P-le 2000 krooni, peale mida juulis 2005.a. eeluurimisega tuvastamata kuupäeval grupis koos G.P-ga esitas vabaduse piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusi kasutades jätkuvaid nõudmisi, kuna kannatanu püüdis selgitada, et ei soovi jätkata rahamaksmist, milliste ähvarduste täideviimise kartuses maksis T.M 2005.a. augustikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas G.P-le 3000 krooni, 2005.a. septembrikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas G.P-le 5000 krooni ja 07.10.2005.a. Pärnus, Riia mnt.233a asuva OÜ „Tehnilise Ülevaatuse“ Saare tn. poolses parklas Armo Niinepuule 1000 krooni, milline raha avastati samal kuupäeval Armo Niinepuu kinnipidamisel politseitöötajate poolt tema kasutuses olevast sõiduautost Audi 100 reg. Nr. XXX XXX. Seega tema, varalise kasu üleandmise nõudmisega ähvardusega piirata isiku vabadust ja kasutada isiku suhtes vägivalda, isikute grupis, pani toime
§ 214lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse Armo Niinepuud ka selles, et tema, olles omandanud ebaseaduslikult eeluurimisega tuvastamata ajal ja kohas, 12-kal sisemiste kukkedega kaheraudse jahipüssi Iž-49 nr X XXXX, mis on laskekõlbulik sileraudne tulirelv, peitis eeluurimisega tuvastamata ajal Pärnu maakonnas Paikuse vallas Seljametsa külas Ülevälja talu garaaži majaelanike teadmata ja hoidis antud tulirelva 3
(20)1-06-7415 kuni 11.10.2005.a. nimetatud aadressil, rikkudes oma tegevusega Relvaseaduse § 34 lg 2 ja § 45 lg 1 sätteid. Seega tema, tulirelva ebaseadusliku käitlemisega pani toime
§ 418lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse G.P selles, et tema, ajavahemikul 2005.a. juunist kuni 07.10.2005.a grupis koos Armo Niinepuuga nõudis isiku vabaduse piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusega raha summas 50 000 krooni T.M-lt, põhjendades nõudmist kannatanu poolt teises kriminaalasjas G.P ja Armo Niinepuu suhtes süüstavate ütluste andmisega, milliste ähvarduste täideviimist hinnates reaalsena nõustus kannatanu ähvarduste täideviimise kartuses tasuma nimetatud summa osade kaupa ja maksis 2005.a. juulikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas G.P-le 2000 krooni peale mida juulis 2005.a. eeluurimisega tuvastamata kuupäeval grupis koos Armo Niinepuuga esitas vabaduse piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusi kasutades jätkuvaid nõudmisi, kuna kannatanu püüdis selgitada, et ei soovi jätkata rahamaksmist, milliste ähvarduste täideviimise kartuses maksis T.M 2005.a. augustikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas G.P-le 3000 krooni, 2005.a. septembrikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas G.P-le 5000 krooni ja 07.10.2005.a. Pärnus, Riia mnt.233a asuva OÜ „Tehnilise Ülevaatuse“ Saare tn. poolses parklas Armo Niinepuule 1000 krooni, milline raha avastati samal kuupäeval Armo Niinepuu kinnipidamisel politseitöötajate poolt tema kasutuses olevast sõiduautost Audi 100 reg. Nr. XXX XXX. Seega tema, varalise kasu üleandmise nõudmisega ähvardusega piirata isiku vabadust ja kasutada isiku suhtes vägivalda, isikute grupis, pani toime
§ 214lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Süüdistatavatele etteheidetavas käitumises teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kuriteoga on Armo Niinepuu ja G.P saanud varalist kasu 10000 krooni, millest 9000 krooni on süüdistatavate valduses ja 1000 krooni lisatud asitõendina kriminaalasja juurde. Süüdistatavate vastu on kannatanu esitanud tsiviilhagi varalise kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 10000 krooni. Süüdistatava Armo Niinepuu suhtes on Pärnu Maakohtu 09.10.2005.a. määrusega kohaldatud tõkendina vahistamine. Süüdistatava G.P suhtes tõkendit kohaldatud ei ole. Asitõenditena on kriminaalasja juurde võetud: sularaha 1000 krooni (tl.54), kaheraudne jahipüss Iž-49 nr H 1164 (tl.71), garaažiskeem (tl.94), 1 CD-plaat T.M poolt peetud telefonikõnede salvestusega (tl.42), 1 CD-plaat A.Niinepuu ja T.M-i kohtumise salvestusega (tl.47) ja 1 CD-plaat A.Niinepuu ja T.M-i omavahelise vestluse salvestusega (tl.48). Tõenditena on kriminaaltoimikule lisatud: kannatanu T.M ütlused (tl.3-7,9-10), tunnistaja M.S ülekuulamise protokoll (tl.61-64), A.B kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (tl.70), kahtlustatava A.B ütlused (tl.86-90), tunnistaja K.K ütlused (tl.81-83), 4
(20)1-06-7415 tunnistaja J.K ütlused (tl.79-80), jälitusprotokollid (tl.36-37,39-40,42,47,48), kõnedeeristused (tl.38,41), stenogrammid audiosalvestusest (tl.43-46,49), läbiotsimisprotokoll (tl.51-53), asitõendi vaatlusprotokoll (tl.54,71,94), arvelduskonto väljavõte (tl.32-35), T.M poolt kirjutatud allkiri (tl.8), ekspertiisiakt nr. TB-298-05/7050 (tl.77-78), väljavõte Pärnu Arestimaja kinnipeetavate žurnaalist (tl.92), ettekanne (tl.93), fototabelid (tl.55-60,72-75,95-96). Menetluse käik Kohtuistungil jäi prokurör süüdistusaktis esitatu juurde. A.Niinepuu, G.P ja T.M olid koos süüdistatavatena kohtu all kriminaalmenetluses, milles T.M tunnistas enda süüd ja andis A.Niinepuu ning G.P suhtes süüstavaid ütlusi. Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a. kohtuotsusega tunnistati A.Niinepuu ja G.P süüdi
§ 184lg.2 p.1,2 järgi ning T.M süüdi § 184 lg.2 p.2 järgi.
Kohtuotsus on jõustunud. Nimetatud kriminaalmenetluses vabastati G.P kautsjoni vastu vahi alt 10.06.2005.a. ning ta asus juba samal kuul vägivallaga ähvardades T.M-lt raha nõudma. Nõudmist põhjendas ta asjaoluga, et T.M oli tema ja A.Niinepuu suhtes andnud süüstavaid ütlusi, mille tulemusena peavad nemad nüüd karistust kandma. 20.06.2005.a. vabanes vahi alt A.Niinepuu ning asus alates juulist 2005.a. koos G.P-ga T.M-lt süüstavate ütluste andmise eest raha nõudma. Nõutav summa oli kokku 50000 krooni. Kuivõrd T.M-u kuupalk oli sellel ajal ca 6000 krooni, ei suutnud ta tervet nõuet korraga tasuda, millest tulenevalt lepiti kokku summa osaline tasumine. T.M andis G.P-le esitatud nõudmise peale üle juulis 2005.a. 2000 krooni, augustis 3000 krooni ja septembris 5000 krooni. T.M andis A.Niinepuule esitatud nõudmise peale üle oktoobris 2005.a. 1000 krooni. Nimetatud rahatähed olid T.M poolt märgistatud ning avastati politsei poolt samal päeval A.Niinepuu kinnipidamisel tema kasutuses olnud sõiduautost. Nimetatud asjaolud on tõendatud kannatanu ütlustega, tunnistaja M.S ütlustega, jälitusprotokollidega (tl.36-37,39-40,42,47,48), kõnedeeristustega (tl.38,41), stenogrammidega audiosalvestusest (tl.43-46,49), läbiotsimisprotokolliga (tl.51-53), fototabelitega (tl.55-60,72-75,95-96), asitõendi vaatlusprotokolliga (tl.54,71,94), arvelduskonto väljavõttega (tl.32-35), T.M poolt fikseeritud rahatähtede numbritega (tl.8) ning järgmiste asitõenditega: A.Niinepuult kinnipidamisel ära võetud sularaha 1000 krooni (tl.54), 1 CD-plaat T.M poolt peetud telefonikõnede salvestusega (tl.42), 1 CDplaat A.Niinepuu ja T.M kohtumise salvestusega (tl.47) ja 1 CD-plaat A.Niinepuu ja T.M omavahelise vestluse salvestusega (tl.48). Menetlus on läbiviidud prokuröri ja Harju Maakohtu kohtuniku loal. Lisaks eeltoodule on prokuröri hinnangul eeluurimisega tuvastatud, et A.Niinepuu, olles omandanud ebaseaduslikult eeluurimisega tuvastamata ajal ja kohas, 12-kal sisemiste kukkedega kaheraudse jahipüssi Iž-49 nr H 1164, mis on laskekõlblik sileraudne tulirelv, hoidis antud tulirelva kuni 11.10.2005a. K.K elukohas aadressil XXXXX asuvas garaažis, kusjuures majaelanikud relva olemasolust ei olnud teadlikud. Nimetatud asjaolud on tõendatud politsei poolt A.B kahtlustatava kinnipidamisel äravõetud kaheraudse jahipüssiga Iž-49 nr X XXXX (tl.71), garaažiskeemiga (tl.94), A.B kahtlustatavana kinnipidamise protokolliag (tl.70), kahtlustatava A.B ütlustega (tl.8690), tunnistaja K.K ütlustega (tl.81-83), tunnistaja J.K ütlustega (tl.79-80), ekspertiisiaktiga nr. TB-298-05/7050 (tl.77-78), väljavõttega Pärnu Arestimaja kinnipeetavate žurnaalist (tl.92) ja ettekandega (tl.93). Kuivõrd süüdistatavate teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole, palub prokurör tunnistada G.P süüdi
§ 214
lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks 5 aastat reaalselt vangistust ning tunnistada A.Niinepuu süüdi
§ 418
lg 1 järgi ja mõista karistuseks 1 aasta vangistust, tunnistada A.Niinepuu süüdi
§ 214
lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks 4 aastat vangistust.
§ 64lg 1 alusel lugeda 5
(20)1-06-7415 A.Niinepuule mõistetud kergem karistus kaetuks raskemaga, ning mõista liitkaristuseks 4 aastat vangistust,
§ 64
lg 1 alusel liita mõistetavale karistusele Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a kohtuotsusega mõistetud karistus 2 aastat ja 8 kuud vangistust ja lugeda liitkaristuseks 6 aastat ja 8 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestada 24.05.2006.a. Prokurör palub tsiviilhagi rahuldada ning välja mõista mõlemalt süüdistatavalt sundraha 9000 krooni. Lisaks mõista A.Niinepuult välja kohtuballistika ekspertiis 49 krooni ja määratud kaitsja tasu 1080 krooni. Asitõenditest sularaha 1000 krooni tagastada kannatanule, jahipüss konfiskeerida, salvestused jätta kriminaalasja juurde. Süüdistatavad end neile etteheidetavates kuritegudes süüdi ei tunnistanud. Tunnistaja M.S on politseiametnik, kes osales A.Niinepuu kinnipidamisel. Tema ütluste kohaselt pidas Lääne Politseiprefektuur 07.10.2005.a. väljapressimiskahtlustuse uurimise käigus kinni sõiduauto Audi, mille roolis istus A.Niinepuu. Auto esmasel läbivaatamisel avastati kiiruga kõrvalistuja istme alla visatud 100 kroonised kupüürid, kokku 1000 krooni ulatuses. Rahatähed olid märgitud kannatanu poolt, politsei ei olnud seda raha kannatanule andnud ega kuritegu matkinud. Tunnistaja K.K ütluste kohaselt kutsuti ta politseisse ja näidati kahte kirja, mis oli ära võetud A.Niinepuu kongikaaslaselt A.B. Tegemist oli skeemidega, mis pidid viitama peidetud relva asukohale tunnistaja garaažis. Tunnistaja ei tea kelle relv see oli ja kes oli selle tema garaaži peitnud. Tunnistaja kutsus A.B endaga kaasa ja läksid relva otsima. A.B leidis relva, misjärel toimus politsei haarang ja nad võeti kinni. Tunnistaja A.B ütluste kohaselt olid nad koos A.Niinepuuga kinnipidamisasutuses. Ta teadis relva asumisest K majas juba 2002 aastast. Tema teada kuulus relv K.K isale. K.K ja A.Niinepuu said relvast teada A.B vahendusel. Relva asukohta puudutava skeemi, mille politsei temalt arestimajas ära võttis, joonistas tunnistaja omakäeliselt. Eeluurimisel rääkis tunnistaja vastupidist, kuivõrd kandis vaenu A.Niinepuu suhtes. Kannatanu T.M ütluste kohaselt olid nad koos G.P ja A.Niinepuuga süüdistatavad narkoasjas. Kannatanu tunnistas seal enda süüd ja andis ka G.P ja A.Niinepuud süüstavaid ütlusi. Ütluste andmiseks teda keegi ei mõjutanud. Kriminaalasi lõppes kõigi kolme süüdimõistmisega. Koheselt peale arestimajast vabanemist tuli kannatanu juurde G.P ning nõudis tema süüdimõistmisega lõppenud süüstavate ütluste andmise eest hüvitust, ähvardades kannatanut, et vastasel korral võib temaga midagi juhtuda. Kannatanul tekkis ähvarduse täidetavuse osas reaalne hirm, millest tulenevalt nõustus ta maksmisega. Kuivõrd kannatanul kogu summa ühekordseks maksmiseks vahendid puudusid, lepiti kokku ositi tasumine. Kannatanu andis juulis 2005.a. G.P kätte 2000 krooni, augustis 2005.a. G.P kätte 3000 krooni ja septembris 2005.a. G.P kätte 5000 krooni. Kannatanu kuupalk oli sellel ajal ca 6000-7000 krooni, millest tulenevalt muutus süüdistatavate nõudmiste täitmine ülejõu käivaks. Kannatanu soovis maksmist lõpetada, kuid G.P koos A.Niinepuuga vestlesid temaga, mille tulemusena kannatanu lubas maksmist jätkata. Kannatanu sõnul tajus ta süüdistatavate nõudmist väljapressimise, mitte vabatahtliku tsiviiltehinguna. Samuti tajus ta ähvarduste reaalsust, sest aimas, millega ähvardatud metsa viimine võib lõppeda. Kannatanu teavitas olukorrast politseid, võttis Port Arturi automaadist sularaha ja märgistas need. 07.10.2005.a. helistas talle A.Niinepuu ja küsis raha üleandmise kohta. Kannatanu kohtus samal päeval A.Niinepuuga ning andis üle tema poolt märgitud rahatähed summas 1000 krooni. Üleantava raha pani A.Niinepuu kasutuses olnud sõiduki kindalaeka alusesse sahtlisse. Pärast süüdistatavate kinnipidamist viis neile arestimajasse pakke põhjusel, et kartis nende sõprade kättemaksu. 6
(20)1-06-7415 Süüdistatav G.P ütluste kohaselt ei ole ta kannatanuga peale kinnipidamisasutusest vabanemist kohtunud ega muud kokkupuudet omanud. Kannatanule helistanud ei ole, samuti ei olnud teadlik kannatanu ja A.Niinepuu kohtumisest 07.10.2006.a. Süüdistatav A.Niinepuu ütluste kohaselt pakkus T.M talle ise raha kui abi vaja läheb. 06.10 müüs A.Niinepuu enda auto maha ning soovis uut osta. Kuivõrd 1000 krooni jäi puudu helistas ta T.M-le ja palus abi. T.M oli nõus aitama ning nad said kokku, mille käigus jättis T.M raha autosse. Kannatanut ähvardanud ega raha väljapressinud ta ei ole. Samuti ei ole süüdistatav A.Niinepuu kunagi näinud Pärnumaal XXXXX garaažis peidetud relva, relva olemasolust sai ta teada arestimajas viibides enda kongikaaslase A.B käest, kes joonistas talle ka relva asukohta näitava skeemi. G.P kaitsja arvamuse kohaselt ei ole kriminaalmenetluses uuritud tõenditega tõendatud, et G.P oleks T.M-lt raha välja pressinud. Tõendatud ei ole, et T.M oleks oma arveldusarvelt võtnud raha G.P jaoks ja selle G.P-le ka üle andnud, samuti ei ole tõendatud asjaolu, et G.P oleks olnud teadlik A.Niinepuu ja T.M kohtumisest 07.10.2005. a. ja raha andmisest A.Niinepuule. Arvestades T.M kasutas G.P iseloomustamiseks nime „Väike-Taavi“, ei ole usutav, et ta kartis süüdistatavat. T.M kannatanuks olemise seisundi välistab tema poolt pakkide viimine G.P-le, pärast seda, kui G.P oli käesolevas kriminaalasjas vahistatud. Kannatanu sõnad ja tegelik käitumine on ilmses vastuolus, mille tõttu tema ütlused ei ole usaldusväärsed. Asjas puuduvad süüd kinnitavad objektiivsed tõendid, mistõttu tuleb G.P talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kannatanu esindaja arvamuse kohaselt on kriminaalasjas vajalik tõendusmaterjal olemas. Kannatanul tekkis temale esitatud ähvarduse tulemusena tõeline hirm, et temaga võib midagi juhtuda ja see hirm on teda saatnud ka selle protsessi ajal. Kannatanu on süüdistatavatele nende nõudmise peale raha andnud ja soovib seda tagasi saada. A.Niinepuu kaitsja arvamuse kohaselt peab
§ 214
lg.2 p.4 kvalifitseeritav kuritegu olema suunatud varalise kasu nõudmisele ähvarduste või vägivalla kasutamise kaudu. Kohtuliku uurimise käigus ei leidnud tuvastamist ükski tegu, mis oleks seotud vägivalla kasutamise või ähvardusega kannatanu T.M suhtes. A.Niinepuu pole saanud ega nõudnud kunagi kannatanult raha üleandmist. 07.10.2005.a toimunud politseioperatsioon, mis andis aluse A.Niinepuu vahistamiseks, oli politsei provokatsioon, so. sanktsioneerimata kuriteo matkimine. Kannatanu võttis politsei korraldusel kella viie paiku oma arvelt 1000 krooni sularaha, fikseeris raha numbrid ja helistas peale seda A. Niinepuule, et antud raha üle anda. Seda sündmust ei saa kuidagi käsitleda väljapressimisena
§ 214lg.2 p.4 mõttes.
Muudes episoodides on tõendamata nii raha üleandmine kui ka A.Niinepuu osalus selles. Süüdistus
§ 418lg.1 järgi eeldab tulirelva omaniku või valdaja kindlakstegemist.
Antud asjas pole tuvastatud, et kaheraudne jahipüss Iž 49 kuulus või oli kunagi kuulunud A.Niinepuule. Samuti on tõendamata, et A.Niinepuu oleks tulirelva ebaseaduslikult käidelnud, so omandanud, hoidnud, kandnud või muul moel kasutanud. Süüdistuses toodud relvaseaduse rikkumise sätted käsitlevad relvaloa andmist ja tulirelva hoidmist. Relvaluba pole A. Niinepuu kunagi omanud, samuti pole ta rikkunud tulirelva hoidmise norme, sest antud relv pole tema valduses olnud. Kohtulikul uurimisel ei tuvastatud ühtegi fakti, mis oleksid tema süüdimõistmist õigustanud ning seetõttu tuleks A.Niinepuu täielikult õigeks mõista. 7
(20)1-06-7415 Kohus avaldas prokuröri taotlusel järgmised tõendid: toimiku lk 3-7 ja 9-10 kannatanu T.M ütlused, lk 61-64 tunnistaja M.S ülekuulamise protokoll, lk 70 A.B kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, lk 86-90 kahtlustatava A.B ütlused, lk 81-83 tunnistaja K.K ütlused, lk 79-80 tunnistaja J.K ütlused, lk 36-37, 39-40, 42, 47, 48 jälitusprotokollid, lk 38, 41 kõnedeeristused, lk 43-46 ja 49 stenogrammid audiosalvestusest, lk 51-53 läbiotsimisprotokoll, lk 54, 71, 94 asitõendi vaatlusprotokoll, lk 32-35 arvelduskonto väljavõte, lk 8 T.M poolt kirjutatud allkiri, lk 77-78 ekspertiisiakt nr. TB-298-05/7050/, lk 92 väljavõte Pärnu Arestimaja kinnipeetavate źurnaalist, lk 93 ettekanne, lk 55-60, 72-75, 95-96 fototabelid. Maakohtu seisukoht 1. Faktiliste asjaolude tuvastamine Käesolevas kriminaalasjas on A.Niinepuule esitatud süüdistus
§ 418
lg.1 järgi ning A.Niinepuule ja G.P-le ka
§ 214lg.2 p.4 järgi.
Esmalt analüüsib kohus A.Niinepuule
§ 418
lg.1 järgi esitatud süüdistusega seonduvaid faktilisi asjaolusid ja seejärel A.Niinepuule ja G.P-le
§ 214
lg.2 p.4 järgi esitatud süüdistusega seonduvaid faktilisi asjaolusid.
§ 418lg.1 objektiivne koosseis eeldab tulirelva, selle olulise osa või laskemoona käitlemisele Relva
S ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega seatud nõuete rikkumises. Seega kuulub nimetatud karistusõigusnormi juriidiliste tunnuste esinemiseks teo toimepanija faktilise käitumise tuvastamisel tõendamisesemesse tulirelva käitlemise fakti ja sellise käitlemisega RelvaS ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega seatud nõuete rikkumine. Nimetatutest viimase käitumisakti (käitlemisnõuete rikkumine) esinemine kuulub tuvastamisele üksnes juhul, kui esimene (relva käitlemise fakt) on leidnud kinnitust. RelvaS § 1 1 kohaselt on relva ja laskemoona käitlemine relvade ja laskemoona valmistamine, müük, soetamine, omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine, kandmine, edasitoimetamine, vedu, sissevedu, väljavedu, võõrandamine, pärimine, leidmine ja hävitamine ning relvade parandamine, ümbertegemine, laskekõlbmatuks muutmine, lammutamine ja laenutamine. Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse A.Niinepuud RelvaS § 34 lg 2 ja § 45 lg 1 nõuete rikkumises sellega, olles omandanud ebaseaduslikult eeluurimisega tuvastamata ajal ja kohas, 12-kal sisemiste kukkedega kaheraudse jahipüssi Iž-49 nr H 1164, peitis selle eeluurimisega tuvastamata ajal Pärnu maakonnas Paikuse vallas Seljametsa külas Ülevälja talu garaaži majaelanike teadmata ja hoidis antud tulirelva seal kuni 11.10.2005.a. RelvaS § 34 lg.2 kohaselt annab füüsilisele isikule õiguse relva ja selle laskemoona ning helisummuti ja lasersihiku käitlemiseks vastava relvaloa omamine. RelvaS § 34 lg.2 kohaselt võib relva ja laskemoona hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena. A.Niinepuule tulirelva luba süüdistusaktis nimetatud relva suhtes väljastatud ei ole. Seega heidetakse talle süüdistusaktiga ette, et ta omas ja hoidis relva, mille käitlemiseks tal puudus vastav luba. Tulirelv on vallasasi, millele tekib AÕS § 92 lg.1 kohaselt omandiõigus asja valduse üleandmisega, kui omandaja ja võõrandaja on kokku leppinud asja omandi üleminekus. 8
(20)1-06-7415 AÕS § 90 lg.1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. AÕS § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle, AÕS § 33 lg.2 kohaselt on asja omanik kaudne valdaja ka juhul kui ta on andud asja otsese valduse üle teisele isikule. Seega on A.Niinepuu suhtes süüdistusaktis nimetatud relva käitlemise fakti tuvastamiseks vajalik tõendada, et nimetatud relv oli süüdistusaktis viidatud ajal vähemalt A.Niinepuu kaudses valduses. Nimetatud asjaolu tõendamine kriminaalmenetluses on KrMS § 14 lg.1 ja § 30 lg.1 kohaselt prokuratuuri kohustus. KrMS § 7 lg.3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Prokuratuur on A.Niiinepuule
§ 418
lg.1 järgi esitatud süüdistuse kinnitamiseks esitanud järgmised tõendid: A.Bekmanise kahtlustatava kinnipidamisel äravõetud kaheraudne jahipüss Iž-49 nr H 1164 (tl.71), fototabel (tl. 72-75, 95-96), ekspertiisiakt nr. TB-298-05/7050 (tl.77-78), väljavõte Pärnu Arestimaja kinnipeetavate žurnaalist (tl.92), ettekanne (tl.93), garaažiskeem (tl.94), A.B kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (tl.70), asitõendi vaatlusprotokoll (tl.71,94), kahtlustatava A.B ütlused (tl.8690), tunnistaja K.K ütlused (tl.81-83) ja tunnistaja J.K ütlusted (tl.79-80). Nimetatud tõenditest A.B kahtlustatava kinnipidamisel äravõetud kaheraudne jahipüss Iž-49 nr X XXXX, fototabel, asitõendi vaatlusprotokoll ja ekspertiisiakt nr. TB-29805/7050 tõendavad üksnes relva reaalset olemasolu ja selle laskekõlblikust. A.B kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kohaselt võeti relv ära A.B käest tema kinnipidamisel K.K elukohast XXXXXX. Seega ei tõenda nimetatud tõendid A.Niinepuu kaudset valdust relva suhtes. A.Niinepuu kaudset valdust relva suhtes ei tõenda ka väljavõte Pärnu Arestimaja kinnipeetavate žurnaalist, vanemkonstaabel A.Ivannikovi ettekanne A.B garaaziskeemi leidmise kohta, asitõendi vaatlusprotokoll ega relva asukohale viitav garaažiskeem ise, sest nimetatud tõendid tõendavad ainult A.B poolt relva asukoha suhtes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teabe omamist, kuid sellest ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada A.Niinepuu valduslikku seost süüdistusaktis nimetatud relva suhtes. Esitatud skeem ei anna põhjendatud alust arvata, et selle oleks koostanud A.Niinepuu või, et see oleks koostatud tema ütluste kohaselt. Nimetatud asjaolu ei ole tõenditega põhistatud. Samuti ei võimalda A.Niinepuu sidumist süüdistusaktis nimetatud relvaga kahtlustatava A.B ütlused, sest nimetatud ütlustest on A.B kohtuistungil vahetult ütluste andmise käigus taganenud selgitusega, et varasemate valeütluste andmise põhjuseks oli tema vihavaen A.Niinepuu suhtes. A.B kinnituse kohaselt teadis tema relva asukohta ja teavitas sellest kinnipidamisasutuses ka A.Niinepuud. A.B ütluste kohaselt joonistas relva asukohta paljastava skeemi tema, A.Niinepuu relva olemasolust enne selle A.B poolt avaldamist ei teadnud. Nimetatud ütlused kattuvad ka A.Niinepuu poolt kohtuistungil antud ütlustega. Tunnistaja K.K ütluste kohaselt teatati talle politseist, et garaaziskeem on ära võetud A.B ning ta kutsus A.B endaga relva otsima. Relva leidiski A.Bekmanis. Seega ei ole ka tunnistaja K.K poolt asja kohtulikul uurimisel vahetult antud ütlustest võimalik tuvastada tõsikindlat seost A.Niinepuu ja XXXXXX peidetud relva vahel, rääkimata A.Niinepuu kaudse valduse tuvastamisest nimetatud relva suhtes. Tunnistaja J.K eeluurimisel antud ütlused jätab kohus tõendina arvestamata, kuivõrd J.K vahetut ülekuulamist kohtumenetluses kohtumenetluse pooled ei taotlenud. KrMS § 15 lg.1 kohaselt võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. 9
(20)1-06-7415 Eeltoodust lähtuvalt on võimalik lugeda tuvastatuks üksnes asjaolu, et A.Niinepuu sai A.B vahendusel teada, et XXXXXX garaazi on peidetud relv. Relva võimalikust asukohast teadmist ei ole võimalik samastada relva kaudse või otsese valdamisega (hoidmisega) ega relva omamisega. Seega asub kohus seisukohale, et esitatud tõenditega ei ole tuvastatud A.Niinepuu poolt süüdistusaktis esitatud relva käitlemine. Kuivõrd relva käitlemise fakt ei leidnud tuvastamist, puudub kohtul võimalus hinnata ka käitlemise võimalikku ebaseaduslikkust. Nimetatust tuleneb, et A.Niinepuu tegevust iseloomustavad faktilised tunnused ei vasta
§ 418lg.1 juriidilistele tunnustele.
Eeltoodust tulenevalt puuduvad A.Niinepuule süüdistusaktiga etteheidetud käitumises
§ 418
lg.1 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, millest tulenevalt tuleb ta
§ 418lg.1 järgi õigeks mõista.
Järgnevalt analüüsib kohus A.Niinepuule ja G.P-le
§ 214lg.2 p.4 järgi esitatud süüdistusega seonduvaid faktilisi asjaolusid.
Süüdistusakti kohaselt nõudsid G.P ja A.Niinepuu ajavahemikul 2005.a. juunist kuni 07.10.2005.a T.M-lt tema vabaduse piiramise ja tema suhtes vägivalla kasutamise ähvardusega raha summas 50 000 krooni tasumist, põhjendades enda nõuet T.M poolt G.P ja A.Niinepuu suhtes kriminaalasjas nr 04250000151 süüstavate ütluste andmisega. Kannatanu T.M poolt kriminaalasja kohtulikul uurimisel vahetult antud ütluste kohaselt nõudis temalt raha maksmist esmalt G.P, kellega hiljem liitus ka A.Niinepuu. Raha nõudmise põhjus oli kannatanu poolt süüdistatavate suhtes teises kriminaalasjas süüstavate ütluste andmine. G.P selgitas kannatanule, et raha mittemaksmise korral võib temaga midagi juhtuda. Kannatanu tajus ähvarduste reaalsust, sest aimas, millega asi võib lõppeda. Seetõttu nõustus ta tahtevastaselt nõutud summa maksmisega. Kannatanu sõnul tajus ta süüdistatavate nõudmist väljapressimise, mitte vabatahtliku tsiviiltehinguna. Lepiti kokku summa ositi tasumine, mille käigus andis kannatanu juulis 2005.a. G.P kätte 2000 krooni, augustis 2005.a. G.P kätte 3000 krooni ja septembris 2005.a. G.P kätte 5000 krooni. Kannatanu teavitas olukorrast politseid, võttis Port Arturi automaadist sularaha ja märgistas need. 07.10.2005.a. helistas talle A.Niinepuu ja küsis raha üleandmise kohta. Kannatanu kohtus samal päeval A.Niinepuuga ning andis üle tema poolt märgitud rahatähed summas 1000 krooni. Üleantava raha pani A.Niinepuu kasutuses olnud sõiduki kindalaeka alusesse sahtlisse. Kannatanu poolt A.Niinepuule raha üleandmine on tuvastatud tunnistaja M.S ütlustega, kes politseiametnikuna osales A.Niinepuu kinnipidamisel. Tema ütluste kohaselt pidas Lääne Politseiprefektuur 07.10.2005.a. väljapressimiskahtlustuse uurimise käigus kinni sõiduauto Audi, mille roolis istus A.Niinepuu. Auto esmasel läbivaatamisel avastati kiiruga kõrvalistuja istme alla visatud 100 kroonised kupüürid, kokku 1000 krooni ulatuses. Rahatähed olid tunnistaja ütluste kohaselt märgitud kannatanu poolt. A.Niinepuu kinnipidamisel ära võetud rahatähed on kriminaalasjale lisatud asitõendina (tl. 54). Kannatanu poolt 07.10.2005.a. rahatähtede numbrite fikseerimine on tuvastatud tõendina käsitletava dokumendina (tl.8) ning A.Niinepuu valduses olnud sõidukist leitud rahatähtede numbrite vastamine kannatanu poolt märgitud numbritele on tuvastatud läbiotsimisprotokolliga (tl.51-53), asitõendi vaatlusprotokolliga (tl.54) ja fototabeliga (tl.55-60). 10
(20)1-06-7415 Süüdistatav A.Niinepuu on kohtuistungil antud ütlustega vähemalt möönnud raha saamist T.M-lt. Tema ütluste kohaselt jättis kannatanu tema valduses olnud sõidukisse raha tema abistamise ajendil. Eeltoodud tõendid on kohtu hinnangul piisavad selleks, et lugeda tõsikindlalt tuvastatuks kannatanu poolt süüdistatav A.Niinepuule 07.10.2005.a. raha üleandmise fakt. Järgnevalt analüüsib kohus raha üleandmise eesmärki. A.Niinepuu ütluste kohaselt pakkus kannatanu talle ise abi ja kuivõrd tal jäi auto ostmisel rahast 1000 krooni puudu, nõustus ta kannatanu pakkumisega. 07.10.2005.a. said nad kokku, mille käigus jättis kannatanu 1000 krooni tema kasutuses olnud sõidukisse. Jälitusprotokollidega (tl.39-40,42) ja kõnedeeristusega (tl.41) on tuvastatud, et A.Niinepuu helistas enda mobiiltelefonilt T.M-le 07.10.2005.a. kell 18.11, kell 18.46, kell 18.54 ja kell 18.55. Stenogrammidest nimetatud audiosalvestusest (tl.43-46) nähtub, et kõnedes nõudis A.Niinepuu kannatanult teavet tema asukoha kohta. T.M teatas, et läheb Statoli taha, mille A.Niinepuu heaks kiitis. Viimases kõnes nõudis A.Niinepuu teavet, kellega kannatanu koos on. Nimetatud kõnedest võib järeldada, et kannatanul ja süüdistatav A.Niinepuul oli varem kokkulepitud kohtumine Statoli juures, sest A.Niinepuu kiitis teate sinna mineku kohta heaks (tl.43, kõne kell 18.46) ja ootas teda seal. Sellele vaatamata helistas A.Niinepuu kannatanule veel 18.54 ja 18.55 nõudes aru kui kaugel ta on ja kas ta on üksi või kellegagi koos. Eraldiseisvana ei pruugiks sellise tihedusega helistamine ja kõnede sisu omada sisulist tähendust, kuid kohtu hinnangul võib selliste kõnede tegemine ebaseadusliku raha üleandmise nõudmise kontekstis viidata mõningale närvilisusele, mis võib kaasneda oludes, kus süüdistatav teab enda teoebaõigusest ning üritab enda teo lõpule viia võimalikult kiiresti ja vahelejäämist vältides. Jälitusprotokolliga (tl.47) on tuvastatud, et kannatanu istus 07.10.2005.a. kell 18.54 kõrvalistuja poolt Pärnus Saare tänaval Autobaasi parklas seisvase sõidukisse Audi 100 (reg.märk XXXXXX), mille roolis istus A.Niinepuu. Jälitusprotokolliga (tl.48) ja stenogrammiga audiosalvestusest (tl.49) on tuvastatud, et nimetatud kohtumisel küsib A.Niinepuu kannatanult raha. A.Niinepuu nõuab aru kannatanu palga suuruse ja kulutuste kohta. Kannatanu pani enda ütluste kohaselt raha A.Niinepuu kasutuses olnud sõiduki kindalaeka alusesse sahtlisse. Raha kindalaeka alusesse sahtlisse asetamist möönis kohtuistungil ka A.Niinepuu. Koheselt nimetatud vestluse lõppemisel lahkus T.M A.Niinepuu sõidukist ja politsei pidas A.Niinepuu kinni. Auto esmasel läbivaatamisel avastati autost rahatähed, millised olid eelnevalt kannatanu poolt märgitud. A.Niinepuu kinnipidamisel raha päritolu ja eesmärgi suhtes ütlusi ei andnud. A.Niinepuu loobus ka politseile eeluurimise kõigus seletamast, et sai nimetatud rahasumma T.M-lt tavapärase tsiviilõigusliku kokkuleppe raames abina autoostuks, seega puudus uurimisasutusel võimalus sellise versiooni kontrollimiseks. Sellise väitega tuli A.Niinepuu välja alles kohtuistungil, kuid väidet tõendavat materjali ei esitanud. Kohus on seisukohal, et mõistetavalt ei pea süüdistatav tõendama enda süü puudumist, kuid juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 11
(20)1-06-7415 KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb tõendite hindamisel nende kogumis asetada erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, mille analüüsimise tulemusel saadud järeldustest tekib kohtu siseveendumus, mille alusel omistab kohus antud asjaoludel ühele tõendile suurema kaalu kui teisele. Sama kehtib ka situatsioonides, milles objektiivse tõe väljaselgitamine on seatud nii öelda sõna-sõna vastu sõltuvusse asjaosaliste ütlustest. Asetades kannatanu ütlused ja teised kriminaalmenetluses kogutud ja kohtuistungil vahetult uuritud kannatanu poolt A.Niinepuule raha üleandmise fakti ja eesmärki kajastavad tõendid omavahelisse konteksti, haakuvad need kohtu hinnangul piisavalt täpselt kannatanu ütlustega. Kohtul puudub kohtuotsuse tegemisel alus heita kõrvale kannatanu poolt antud ütlusi järgmistel kaalutlustel, kannatanu ja süüdistatavate omavahelised suhted olid normaalsed, kannatanul puudus vihavaen nii G.P kui A.Niinepuu vastu, seega pole tegemist rõõnaga on väheusutav, et kannatanu oleks esitanud politseile avalduse eelpool nimetatud süüdistatavate suhtes väljapressimises omamata selleks põhjust. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus kannatanu ütlusi tõepäraseks ja usaldusväärseks. Kohtu hinnangul on tõestamist leidnud ka asjaolu, et kannatanu andis kriminaalasjas nr 04250000151 süüdistatavaid süüstavaid ütluseid (tl.24-25) ning nimetatud kriminaalmenetlus lõppes muuhulgas T.M, G.P ja A. Niinepuu süüdimõistmisega (tl. 211-215). Arvestades kannatanu ütlusi ja teisi ülalkirjeldatud tõendeid asub kohus seisukohale, et kannatanu poolt A.Niinepuule 07.10.2005.a. üleantud raha summas 1000 krooni oli mõeldud osamaksena kannatanu suhtes esitatud rahalisest nõudest, millest vähemasti üheks nõudjaks oli A.Niinepuu. Selliseks nõudeks õiguslikku alust tuvastatud ei ole, vaatamata süüdistatava poolt kohtuistungil valitud sellesisulisele aktiivsele kaitsele. Kannatanu ütluste kohaselt oli raha üleandmise põhjuseks G.P poolt tema metsa viimisega ähvardamine, G.P-ga oli nõudmise esitamisel ja põhjendamisel kaasas ka A.Niinepuu. Kohtu hinnangul võib raha üleandmise nõudega kaasnev vägivald või vägivallaähvardus olla nii psüühiline kui füüsiline. Määrav on see, et ähvardus on objektiivselt tõsine ja seda peab tõsiseks ka ähvarduse adressaat. Kannatanu ütluste kohaselt tajus ta G.P poolt eraldi ja A.Niinepuu juuresolekul esitatud nõudmist ja ähvardust väljapressimisena ning tal tekkis reaalne hirm, sest aimas, millega asi võib lõppeda. Nimetatud hirmust ajendatud kartus sundis teda otsustama raha üleandmise kasuks oludes, kus tema tegelik vaba tahe süüdistatavatele raha üleandmisele ei olnud suunatud. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et A.Niinepuu vähemalt kannatanult varalise kasu üleandmise nõudmises, millega kaasnes ähvardus. osales Kannatanu ütluste kohaselt nõudis A.Niinepuu osalusel temalt raha üleandmist süüdistatav G.P. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodut arvestades põhjust kahelda ka nimetatud kannatanu väite tõepärasuses. Süüdistatav G.P on kriminaalasja nr 04250000151 väliselt mistahes viisil kannatanuga suhtlemist eitanud. Järgnevalt analüüsib kohus kuidas haakuvad ülejäänud kriminaalmenetluses esitatud tõendid kannatanu vastavasisuliste ütlustega. Kannatanu ütluste kohaselt nõudis temalt raha maksmist esmalt G.P, kellega hiljem liitus ka A.Niinepuu. G.P selgitas kannatanule, et raha mittemaksmise korral võib temaga midagi juhtuda. Kannatanu tajus ähvarduste reaalsust, sest aimas, millega asi võib lõppeda. Seetõttu nõustus ta tahtevastaselt nõutud summa maksmisega. Lepiti 12
(20)1-06-7415 kokku summa ositi tasumine, mille käigus andis kannatanu juulis 2005.a. G.P kätte 2000 krooni, augustis 2005.a. G.P kätte 3000 krooni ja septembris 2005.a. G.P kätte 5000 krooni. Jälitusprotokolliga (tl.36-37) ja kõnedeeristustega (tl.38) on tuvastatud, et kannatanule helistati korduvalt erinevatest telefoniautomaatidest ajavahemikul 18.06.2005.a. kuni 05.09.2005.a. Fikseeritud kõned tehti 18.06.2005.a. kell 11.48, 22.06.2005.a. kell 18.27, 22.06.2005.a. kell 18.38, 23.06.2005.a kell 13.21, 09.07.2005.a. kell 14.17 ja 05.09.2005.a. kell 21.
- Eraldiseisvana ei tõenda nimetatud asjaolu, et helistajaks oleks olnud G.P ning kõne sisuks raha nõudmine. Siiski sobituvad nimetatud kõned ka oma tegemiseaega arvestades ühtsesse konteksti kannatanu väidetega, mille kohaselt asus G.P temalt raha nõudma alates 2005.a. jaanipäeva eelsest ajast. G.P vabanes kinnipidamisasutusest 10.06.2005.a. Kannatanu ütluse kohaselt käis G.P ka temal kodus, seega oli võimalik osa teavet vahetada ka telefoni vahenduseta (tl.4). Kannatanu arvelduskonto väljavõttest (tl.32-35) nähtub, et kannatanu on enda arveldusarvelt 22.06.2005.a. välja võtnud 2000 krooni, 09.07.2005.a välja võtnud 3000 krooni ja 06.08.2005.a. välja võtnud 5000 krooni. Kannatanu ütluste kohaselt andis ta juulis 2005.a. G.P kätte 2000 krooni, augustis 2005.a. G.P kätte 3000 krooni ja septembris 2005.a. G.P kätte 5000 krooni. Seega eelnes igale raha üleandmise korrale vastava summa väljavõtmine sularahaautomaadist. Ka nimetatud asjaolu haakub kannatanu ütlustega ning sobitud piisavalt hästi ühtsesse konteksti ka teistest tõenditest tulenevate andmetega. Kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud täpseid raha üleandmise aegu, kuid nimetatud asjaolu ei välista kohtu hinnangul muude asjaolude piisava tõendatuse korral raha nõudmise ja üleandmise fakti asetleidmise võimalikkust. Kohus ei nõustu A.Niinepuu kaitsja hüpoteesiga, mille kohaselt oli 07.10.2005.a toimunud politseioperatsioon, mis andis aluse A.Niinepuu vahistamiseks, politsei provokatsioon, so. sanktsioneerimata kuriteo matkimine, mille käigus kannatanu võttis politsei korraldusel kella viie paiku oma arvelt 1000 krooni sularaha, fikseeris raha numbrid ja helistas peale seda A. Niinepuule, et antud raha üle anda. Kohtu hinnangul pole alust arvata, et vastava eelneva kokkuleppe puudumiseta saaksid kannatanu ja A.Niinepuu esimese ettepanekul koheselt kokku kannatanu poolt pelgalt politseioperatsiooni läbiviimiseks pakutud raha üleandmiseks ning selle kohtumise käigus küsiks A.Niinepuu kannatanult raha ning nõuaks selgitust tema sissetulekute ja väljaminekute kohta. Viimatikirjeldatud käitumist ei saa pidada tavapäraseks olukorras, kus üks isik pakuks teisele omal initsiatiivil rahalist abi. A.Niinepuu kaitsja selline väide väljub enese mittesüüstamise privileegi piiridest ning on käsitletav aktiivse kaitsena. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus ei nõustu ka G.P kaitsja seisukohaga, mille kohaselt tuleb G.P väljapressimissüüdistuses õigeks mõista põhjusel, et kriminaalmenetluses ei ole tõenditega tõendatud, et et T.M oleks oma arveldusarvelt võtnud raha G.P jaoks ja selle G.P-le ka üle andnud, samuti ei ole tõendatud asjaolu, et G.P oleks olnud teadlik A.Niinepuu ja T.M kohtumisest 07.10.
- a. ja raha andmisest A.Niinepuule. Kohus juhindub jätkuvalt KrMS § 61, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb tõendite hindamisel nende kogumis asetada 13
(20)1-06-7415 erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, mille analüüsimise tulemusel saadud järeldustest tekib kohtu siseveendumus, mille alusel omistab kohus antud asjaoludel ühele tõendile suurema kaalu kui teisele. Sama kehtib ka situatsioonides, milles objektiivse tõe väljaselgitamine on seatud nö sõna-sõna vastu sõltuvusse asjaosaliste ütlustest. Seega on süüdimõistva kohtuotsuse tegemine võimalik ka ainult kannatanu ütlustele tuginedes, kui kriminaalmenetluses ei ole muude käsitletud asjaolude pinnalt tõusetunud mittekõrvaldatavat kahtlust süüdistatava süüdiolekus. Seega on kohtu hinnangul süüdimõistva kohtuotsuse tegemine võimalik ka oludes, kus süüdistatavat süüstavad otseselt kannatanu ütlused, millega haakuvad loogilises seoses teised kriminaalmenetluses kogutud ja uuritud kaudsed tõendid ning puuduvad kriminaalmenetluses kontrollitud või kontrollitavad tõendid, mis tekitaksid eelnimetatud otseste ja kaudsete tõendite või nendevahelise loogilise seose suhtes põhjendatud kahtluse. Väljapressimine on teokoosseisu objektiivsetelt tunnustelt selline tegevus, milles nõutakse ilma tõelise või oletatava nõudeõiguse esinemiseta vara üleandmist, millega kaasneb füüsiline või psüühiline ähvardus. On loomulik, et sellisel juhul ei vormistata asjaolude tõendamiseks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokkulepet, milles fikseeritakse süüdistatava ähvardus ja sellele vastav kannatanu kohustus raha üle anda, tasudes ülekandega süüdistatava arveldusarvele märkega „väljapressitud raha“, millest tulenevalt on väljapressimise teokoosseisu tuvastamisel paratamatult kõige kaalukamaks tõendiks kannatanu ütlused, kui need ütlused asetuvad loogilisse seosesse teiste asjas kogutud tõenditega, sh. kaudsete tõenditega ning puuduvad tõendid mis seaksid need põhjendatult kahtluse alla. Kohtu hinnangul ei oma tähendust ka asjaolu, kas G.P oli teadlik A.Niinepuu ja T.M kohtumisest 07.10.2005. a. ja raha andmisest A.Niinepuule või mitte. Oluline on, et G.P esitas kannatanule raha üleandmise nõude ning tekitas kannatanus enda vihjetega – mittemaksmise korral võib kannatanuga midagi juhtuda – reaalse hirmutunde, mis ajendas kannatanut tahtevastaselt nõutud summa ositi tasumist alustama. Kannatanu oli teadlik süüdistatavate kriminaalsest taustast ja tutvusringkonnast ning omas selget ettekujutust, kuidas sellised ähvardused võivad lõppeda. Kuivõrd G.P kohtus kannatanuga oma nõude ja ähvarduse esitamiseks ka koos A.Niinepuuga, siis tuleb lugeda, et nad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult. Kuivõrd kirjeldatud sündmusteni viinud kausaalahela vallandamisel ja selle jätkumise tagamisel olid osalised nii G.P kui A.Niinepuu, tuleb lugeda tegu nende mõlema tahtest ajendatuks ka juhul, kui ühtedel kordedel anti raha kannatanu poolt üle ühele süüdistatavale ja teisel korral teisele süüdistatavale. Kohtu hinnangul ei välista kannatanu poolt ähvarduse reaalsena tajumist ka G.P nimetamine stenogrammis Väikseks-Taaviks, sest kannatanu poolt kriminaalasjas nr 04250000151 antud ütluste kohaselt oli selline nimetus G.P üldteadaolev hüüdnimi, millise nime all teadis teda ka kannatanu (tl-24-25). Isiku hüüdnimes sõna „väike“ esinemine ei tähenda, et see isik ei oleks oma nime poolest suuteline teistes hirmu tekitama. Samuti ei välista süüdistatavatele etteheidetava käitumise asetleidmist ka asjaolu, et kannatanu viis süüdistatavatele pärast nende vahistamist kinnipidamisasutusse pakke. Kannatanu ütluse kohaselt tegi ta seda jätkuvast hirmust süüdistatavate ees ja lootuses jälgi segada. Juba asjaolu, et kannatanul oli süüdistatavate ees niivõrd suur hirm, mis ajendas teda neile jälgede segamise eesmärgil kinnipidamisasutusse pakke viima, viitab sellele, et süüdistatavad pidid kannatanut eelnevalt ähvardama ja kannatanu pidi seda ähvardust reaalse hirmutundega tajuma. 14
(20)1-06-7415 Seega on kohtu hinnangul ka kannatanu poolt G.P suhtes antud ütlused usaldusväärsed ning haakuvad loogiliselt teiste kriminaalasjas kogutud ja uuritud tõenditega, millest tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et G.P vähemalt osales kannatanult varalise kasu üleandmise nõudmises, millega kaasnes ähvardus. Eeltoodu alusel kohus, tutvunud esitatud süüdistusakti, kohtuistungil vahetult uuritud ja kriminaaltoimikus esitatud materjalidega ning hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, loeb tuvastatuks faktilise asjaolu, mille kohaselt G.P ja Armo Niinepuu isikute grupis vabaduse piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusega nõudsid T.M summas 50 000 krooni tasumist, põhjendades nõudmist kannatanu poolt teises kriminaalasjas G.P ja Armo Niimepuu suhtes süüstavate ütluste andmisega. 3. Tuvastatud faktiliste asjaolude vastavus süüteokoosseisule
§ 12
kohaselt on süüteokoosseis käesoleva seadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus. Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või ettevaatamatus. Seaduses võib olla ette nähtud motiiv, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus. Süüdistatavaid süüdistatakse Karistusseadustiku § 214 lg.2 p.4 järgi. Nimetatud karistusõigusnorm kaitseb õigushüvena vara ning kriminaliseerib varalise kasu üleandmise nõudmise, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda, isikute grupi poolt. Seega moodustab nimetatud karistusõigusnormi objektiivse koosseisu isikute grupi poolt varalise kasu üleandmise nõudmine, sellega kaasnev ähvardus või vägivald. Nimetatud karistusõigusnormi subjektiivse koosseisu moodustab teo toimepanemine vähemalt kaudse tahtlusega. Isikute grupp tähendab kaastäideviimist
§ 21lg.2 mõttes.
Nimetatud sätte kohaselt kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad). Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et G.P asus kannatanult raha nõudma põhjusel, et viimane oli tema ja A.Niinepuu suhtes andnud teises kriminaalmenetluses süüstavaid ütlusi. Vähemalt ühel korral oli sellise nõude esitamisel ja põhjendamisel kaasas ka A.Niinepuu. Kannatanu andis selle nõude raames raha üle nii G.P-le kui A.Niinepuule. Nimetatust järeldub, et G.P ja A.Niinepuu tegutsesid kannatanult raha nõudes ühiselt ja kooskõlastatult. Seega tuleb lugeda nad kaastäideviijateks
§ 21
lg.2 mõttes ja isikute grupiks
§ 214lg.2 p.4 mõttes. Varalise kasu üleandmise nõudmist tuleb tõlgendada koostoimes Ts
ÜS § 66, mille kohaselt on vara isikule kuuluv rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Nimetatud mõiste hõlmab ka raha, kui asendatavat vallasasja TsÜS § 51 mõttes. Seega tuleb lugeda raha üleandmise nõuet varalise kasu üleandmise nõudeks
§ 214lg.2 p.4 mõttes.
Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et G.P ja A.Niinepuu nõudsid ühiselt ja kooskõlastatult kannatanult 50000 krooni tasumist, millest kannatanu andis G.P-le ajavahemikul juulist septembrini 2005.a. reaalselt üle 10000 krooni ja A.Niinepuule 15
(20)1-06-7415 oktoobris 2005.a. üle 1000 krooni. Seega on tuvastatud, et G.P ja A.Niinepuu nõudsid kannatanult varalise kasu üleandmist
§ 214lg.2 p.4 mõttes.
Varalise kasu üleandmise nõudmisega kaasnev ähvardus või vägivald tähendab varalise kasu üleandmise ettepaneku sidumist psüühilise või füüsilise vägivallaga selliselt, et varalise kasu üleandmata jätmise korral ähvardaks kannatanut tema poolt tõsiselt tajutav füüsiline või vaimne repressioon. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et G.P andis üksi ja ka A.Niinepuu juuresolekul mõista, et juhul kui kannatanu ei hakka nõutud raha tasuma, võib temaga midagi juhtuda. Teades süüdistatavate kriminaalset tausta ja eeldatavat kriminaalset tutvusringkonda, samuti kuidas sellised ähvardused võivad tegelikkuses realiseeruda, tekkis kannatanus reaalne ja tõsine hirmutunne, millest tulenevalt tegi ta enda tegeliku ja vaba tahte vastaselt varalise enesekahjustuse süüdistatavate kasuks. Seega on tuvastatud, et G.P ja A.Niinepuu sidusid kannatanult varalise kasu üleandmise nõude ähvardusega kasutada tema suhtes füüsilist vägivalda. Sellise psühholoogilise sunni rakendamine kannatanu suhtes on käsitletav ka psüühilise vägivalla reaalse kasutamisena. Eeltoodust järeldub, et G.P ja A.Niinepuu käitumises esines ka vägivald ja sellega ähvardamine
§ 214lg.2 p.4 mõttes.
Seega vastavad nii G.P kui A.Niinepuu kriminaalmenetluses tuvastatud käitumist iseloomustavad faktilised asjaolud
§ 214
lg.2 p.4 objektiivse koosseisu juriidilistele tunnustele.
§ 16
lg.4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtluse tuvastamisel hinnatakse isiku ettekujutust toimepandavast teost, teo tulemusena saabuvast tagajärjest ning üldjoontes ka teo ja tagajärje vahelisest põhjuslikust seosest teo toimepanemise ajal. Seega on tahtluse hindamisel oluline, kuidas teo toimepanija teo toimepanemise ajal tajus enda teo loomulikku tähendust (sisu) ning sellega kaasnevaid või kaasneda võivaid tagajärgi ning millise intensiivsusega oli tema tahe sellise teo toimepanemisega või selleise teoga kaasnevate tagajärgede saabumisega seotud. Esitatud süüdistuses on süüteokoosseisule vastav asjaolu isikute grupi poolt varalise kasu üleandmise nõudmine ja sellega kaasnev ähvardus või vägivald. Asudes kannatanult raha nõudma põhjusel, et viimane oli nende suhtes teises kriminaalmenetluses andnud süüstavaid ütlusi ning sidudes enda nõudmise selge mõistaandmisega, et raha mitteüleandmise korral võib kannatanuga midagi juhtuda, millist käitumist kannatanu tajus üheselt väljapressimisena ning ähvardust reaalsena, pidid nii G.P kui A.Niinepuu vähemalt pidama võimalikuks (tõenäoliseks), et nende tegevus võib olla käsitletav väljapressimisena ning sellise tegevuse jätkamisega, mida iseloomustab muuhulgas nõutud rahasummade perioodiline vastuvõtmine mõlema süüdistatava poolt ajavahemikul juulist oktoobrini 2005.a., pidid nad vähemalt nõustuma (möönma) koosseisupärase asjaolu saabumisega e. enda süüteokoosseisupärase käitumisega. Kuivõrd G.P ja A.Niinepuu tegutsedes kannatanult raha nõudes ühiselt ja kooskõlastatult pidid antud asjaoludel vähemalt pidama võimalikuks, et nende tegevus võib olla käsitletav väljapressimisena ning sellele vaatamata jätkasid sellist käitumist, tuleb kohtu hinnangul lugeda, et nende mõlema teadmine ja tahtmine koosseisupäraste asjaolude saavutamise suhtes oli kantud vähemalt kaudsest tahtlusest. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et G.P ja A.Niinepuu panid teo toime vähemalt kaudse tahtluse vormis ning nende tegu vastab
§ 214lg.2 p.4 subjektiivse koosseisu juriidilistele tunnustele. 16
(20)1-06-7415 Eeltoodu alusel loeb kohus tuvastatuks, et G.P ja A.Niinepuu käesolevas kriminaalasjas etteheidetava käitumise faktilised tunnused vastavad
§ 214
lg.2 p.4 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele, millest tulenevalt tuleb nende käitumine lugeda
§ 214lg.2 p.4 süüteokoosseisupäraseks.
4.Õigusvastasus
§ 27
kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Süüdistatavad ja nende kaitsjad süüdistatavatele etteheidetava süüteo osas õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule eraldi esile ei toonud, samuti ei tuvastanud kohus selliseid asjaolusid kohtumenetluse käigus. Seega tuleb süüdistatavate poolt
§ 214
lg.2 p.4 tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. 5. Süü
§ 32
lg.1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süü tähendab koosseisupärase ja õigusvastase teo subjektiivset omistamist e. süüksarvamist tegijale. Eesti õiguses kehtiva normatiivse süümõiste aluseks on tahteavaldus e. isiku käitumuslik otsustus normivastase käitumise kasuks olukorras, kus tal oli võimalik käituda normipäraselt. Kriminaalmenetlusega on tuvastatud, et G.P ja A.Niinepuu nõudsid kannatanult raha üleandmist sidudes esitatud nõude psüühilise vägivalla kasutamisega ja füüsilise vägivalla kasutamise ähvardusega. Selline käitumisotsustus on õiguslikult etteheidetav ning omistab subjektiivselt süüdistatavale normatiivse süü
§ 214lg.2 p.4 sätestatud tunnustele vastava kuriteo toimepanemises.
Kohtule esitatud dokumentide kohaselt ega kohtumenetluses süüdistatavate süüd välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Seega tuleb G.P ja A.Niinepuu
§ 214
lg.2 p.4 sätestatud tunnustele vastava koosseisupärase teo õigusvastases toimepanemises süüdi tunnistada. 6. Karistus
§ 56lg.
1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 17
(20)1-06-7415 Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus kriminaalasjas väärtusotsustus, mis on suunatud inimese kui indiviidi ja ühiskondliku olendi, aga ka korrastatud ja turvalise ühiskondliku elukorralduse tervikuna, eksisteerimise seisukohast oluliste ja tähenduslike reaalsete aspektide kaitsmisele. Süüdimõistva kohtuotsuse raames tehtav karistusotsustus peab andma adekvaatse hinnangu süüdistatavale etteheidetavale teole ühiskonnas aktsepteeritud õigushüvede väärtusmastaabis ning motiveerima süüdistatavat ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku ehk sotsiaalsete väärtuste, millest formeerub õiguskord, järgmisele ning enda tegevusega teiste isikute elu, tervise ja vara mitteohustamisele tulevikus. Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Prokurör taotleb G.P ja A.Niinepuu süüditunnistamist
§ 214
lg.2 p.4 järgi ning G.P-le karistuseks 5 aastat reaalselt vangistust ning A.Niinepuule karistuseks 4 aastat vangistust.
§ 64
lg 1 alusel liita A.Niinepuule mõistetavale karistusele Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a kohtuotsusega mõistetud karistus 2 aastat ja 8 kuud vangistust ja lugeda liitkaristuseks 6 aastat ja 8 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestada 24.05.2006.a. Käesolevas kriminaalasjas on kohtu poolt loetud tuvastatuks G.P ja A.Niinepuu süü
§ 214
lg.2 p.4 tunnustele vastava süüteo toimepanemises, mille sanktsioonimäär on 4 kuni 12 aastane vangistus. Kriminaalmenetluses süüdistatavate karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid
§ 57ja § 58 mõttes tuvastatud ei ole.
G.P ei ole kohtule teadaolevalt käesoleva kriminaalmenetluse ajal uusi süütegusid toime pannud. Tal on kindel elu- ja töökoht. Sellest järeldub, et G.P on näidanud üles tahet loobuda kuritegelikust käitumisest ning kujundada enda käitumist edaspidi vastavalt ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistikule. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et G.P tuleb tunnistada süüdi
§ 214lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks sanktsiooni alammääras neli
(4)aastat vangistust.
§ 74lg 1,3 alusel tuleb jätta vangistus täielikult täitmisele pööramata kui G.P ei pane kolme
(3)aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katseajaks pandud
§ 75
lg 1 nõudeid.
§ 68
lg 1 alusel tuleb lugeda eelvangistuses viibitud aeg 07.10.2005 a kuni 23.05.2006 a karistuse kandmise aja hulka. Kohtu hinnangul vastab selline karistus kui õiguslik etteheide G.P süüle ning on ilmselt piisav motiveerimaks teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades asjaolu, et G.P ja A.Niinepuu tegutsesid süütegu toime pannes ühiselt ja kooskõlastatult tuleb neile mõista karistus samas liigis ja määras. A.Niinepuu kannab kohtuotsuse tegemise ajal Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a. kohtuotsusega mõistetud karistust. Seega ei ole tema suhtes vastava praktilise käitumise puudumise tõttu võimalik hinnata tahet kuritegelikust käitumisest loobumisest ja hoiduda edaspidi süütegude toimepanemisest, millest tulenevalt puudub ka võimalus karistuse tingimisi täitmisele mittepööramiseks. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et A.Niinepuu tuleb süüdi
§ 214lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks sanktsiooni alammääras neli
(4)aastat vangistust.
§ 65lg 1 alusel lugeda Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a kohtuotsusega mõistetud kergem karistus kaks
(2)aastat ja kaheksa
(8)kuud vangistust kaetuks raskema karistusega ja 18
(20)1-06-7415 lõplikuks karistuseks mõista A.Niinepuule neli
(4)aastat vangistust.
§ 68lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 07.10.2006.a kuni 23.05.2006.a s.o seitse
(7)kuud ja 17 päeva karistuse kandmise aja hulka. Ärakandmisele kuulub A.Niinepuul kolm
(3)aastat neli
(4)kuud ja 13 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algus arvata alates 04.05.2007.a. Kohtu hinnangul vastab selline karistus kui õiguslik etteheide A.Niinepuu süüle ning on ilmselt piisav motiveerimaks teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.
- Süüteoga tekitatud kahju hüvitamine Süüdistatavate suhtes on kannatanu esitanud tsiviilhagi summas 10000 krooni. Nõue on tõendatud kannatanu ütlustega, mis on loogilises seoses muu asjas kogutud tõendusliku teabega. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui on kahju tekitamises süüdi. Kannatanule tekitati rahaline kahju tema omandi rikkumisega, mis seisnes kannatanule kuulunud varalise õiguse – raha – üleandmises süüdistatavatele 10000 krooni suuruses summas. Selline kahju tekitamise viis on õigusvastane VÕS § 1045 lg.1 p.5 alusel. VÕS § 1050 lg.1 alusel eeldatakse kahju tekitaja süüd, kui ta ei tõenda vastupidist. Antud juhul kohtule vastupidist tõendatud ei ole. VÕS § 127 lg.1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 65 lg.2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et G.P ja A.Niinepuu panid neile etteheidetava süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, millest tulenevalt tuleb nad lugeda kaastäideviijateks. Seega tuleb nende kohustus kannatanu ees lugeda samuti ühiseks (solidaarseks) sõltumata asjaolust kummale süüdistatavale kannatanu reaalselt suurema või väiksema summa raha üle andis. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 310 lg.1 ja VÕS § 63 lg.2, § 65 lg.2, § 127 lg.1, § 1043, § 1045 lg.1 p.5, § 1050 lg.1 mõistab kohus G.P-lt ja A.Niinepuult T.M kasuks solidaarselt välja 10000 krooni.
- Kriminaalmenetluse kulude väljamõistmine KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel tuleb A.Niinepuult ja G.P-lt välja mõista sundraha 2,5 palga alammäära ulatuses s.o
(9000)üheksa tuhat krooni. Välja mõistetud summad tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 Ühispangas või 221023778606 Hansapangas, viitenumber
- Maksekorraldusel märkida selgitusena „Armo Niinepuu, 1-06-7415, sundraha“, „G.P 1-06-7415 sundraha“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
- Asitõendid ja tõkend Asitõendite suhtes tuleb võtta järgmised meetmed: 1000 krooni tagastada T.M-le, kaheraudne jahipüss IŽ-49 X XXXX konfiskeerida, garaažiskeem ja kolm CD plaati jätta toimiku materjalide juurde. 19
(20)1-06-7415 A.Niinepuu suhtes jätta tõkend – vahistamine – muutmata. G.P suhtes tõkendit kohaldatud ei ole.
- Kohtuotsuse edasikaebamine, jõustumine ja täitmine KrMS § 319 lg.1,2 kohaselt võib kohtuotsuse peale esitada apellatsiooni otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. KrMS § 408 lg.1 kohaselt kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Kooskõlas KrMS § 411 lg.1 pöörab esimese astme kohtu jõustunud kohtuotsuse täitmisele kohtulahendi teinud maakohus. KrMS § 412 lg.2 kohaselt pööratakse süüdimõistev kohtuotsus täitmisele selle jõustumisest või kriminaalasja apellatsioonivõi kassatsioonikohtust tagastamisest alates kolme päeva jooksul. Igor Pütsep Kohtunik Linda Lillemaa Rahvakohtunik Pärnu Maakohtu otsus osaliselt tühistatud 26.09.2007.a otsusega nr 1-06-
- Kairi Tõnisson Rahvakohtunik Tallinna Ringkonnakohtu Tallinna Ringkonnakohtu resolutsioon: Tühistada osaliselt Pärnu Maakohtu otsus 4.maist 2007.a. Armo Niinepuu ja G.P suhtes ja nimelt: G.P-le liitkaristuse mõistmisel
68 lg 1 kohaldamise ja mõistetud karistuse kandmise aja alguse osas. Teha selles osas uus o t s u s, millega 1. Lugeda Armo Niinepuule
prg. 65 lg 1 alusel mõistetud 4 aastasest vangistusest kantuks ajavahemik 21.12.2004 a kuni 20.06.2005 a s.o viis
(5)kuud ja 29 päeva. Ärakandmisele kuulub 3 aastat 6 kuud ja 1 päev päeva. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 7.oktoober 2005.a. 2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata, kuid teha selle resolutiivosas täpsustus, millega mõista G.P-le liitkaristus ja nimelt
prg. 65 lg 1 alusel lugeda Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a. mõistetud kergem karistus, s.o. 2 aastat ja 2 kuud vangistust kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks karistuseks mõista G.P-le 4 aastat vangistust. Vangistusest lugeda kantuks eelvangistuses viibitud aeg 7.10.2005.a. kuni 23.05.2006.a. ja 24.05.2006.a. kohtuotsusega mõistetud karistusest ärakantud 7 kuud vangistust, s.o. 1 aasta 2 kuud ja 17 päeva.
prg. 74 lg 1 , 3 järgi jätta vangistus täielikult täitmisele pööramata, kui G.P ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuirtegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katseajaks pandud
prg. 75 lg 1 nõudeid. Katseaja alguseks lugeda 24.mai 2006.a. 3. Armo Niinepuu kaitsja adv. V.Krinali apellatsioon rahuldada osaliselt. G.P kaitsja adv. M.Mägi apellatsioon jätta rahuldamata. 20
(20)