Obsah (6)

§ 424§ 66§ 50§ 56§ 57§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg, koht 13. märtsil 2007. a Tartu Kohtumaja Kriminaalasja number 1-06-13461 Kohtukoosseis kohtunik Ingeri Tamm Kohtuistungi sekr

§ 424

järgi Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav S.L elukoht: X; isikukood: XXX, varasem karistatus: kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud kolmel korral tõkend: ei ole kohaldatud Kaitsja advokaat Rene Varul Juhindudes KrMS § -dest 309 lg 3, 311, 312, 313, kohus otsustas: Süüdi tunnistada S.L

§ 424

järgi ning mõista karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära, so 17 800 (seitseteist tuhat kaheksasada) krooni.

§ 66

alusel määrata rahalise karistuse tasumine ositi: S.L tuleb 10 (kümme) kuu jooksul alates kohtuotsusele jõustumisele järgnevast kuust tasuda igakuiselt 1780 (üks tuhat seitsesada kaheksakümmend) krooni. Võtta

§ 50lg 1 p 1 alusel lisakaristusena S.L-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 (kolm) kuuks. 1 Kr

MS § 180 lg 1,3 alusel välja mõista S.L-ilt riigituludesse menetluskuludena sundraha 5400 (viis tuhat nelisada) krooni ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud 24 (kakskümmend neli) krooni. Rahalise karistuse summa tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 Eesti Ühispangas või 221023778606 Hansapangas (Tartu Maakohtu viitenumber 4100065035); menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või 221023778606 Hansapangas (Tartu Maakohtu viitenumber 2800049874). Selgituseks märkida kriminaalasja number, makse nimetus ja oma nimi. Otsuse vabatahtliku täitmise korral tasuda riigituludesse makstavad menetluskulud ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. Apellatsiooni teate esitamise korral esitatakse apellatsioonkaebus Tartu Maakohtule kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtu nimele, 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. Apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 03. aprillil 2007. a. I Süüdistusakti sisu S.L anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema isikuna, keda on 06.06.2005. a Lõuna Politseiprefektuuri otsusega karistatud liiklusseaduse (edaspidi LS) § 7419 järgi mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis rahatrahviga 8100 krooni, 15.12.2005. a kella 22.35 ajal Elva linnas Konguta teel juhtis mootorsõidukit Mazda 626, reg. märgiga XXX XXX, olles alkoholijoobes. S.L rikkus kehtiva liikluseeskirja (edaspidi LE) § 76 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Sellega pani S.L toime

§ 424

järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isikuna, keda on varem karistatud sellise teo eest. II Kohtulikul uurimisel selgunud asjaolud Tunnistaja Urmas Solovjov, Lõuna Politseiprefektuuri vanemkonstaabel andis kohtus ütlusi, millest selgub, et tema teostas koos Andres Kudrjavtsevi ning Reio Vahiga liiklusjärelevalvet Elvas vanal Tartu maanteel. Sel ajal, kui R. Vaht kontrollis üht sõidukit, nägi U. Solovjov, kuidas Konguta poolt üht külavaheteekest pidi sõitis politseinike suunas auto ning jäi siis enne nende juurde jõudmist 40-50 m eemal seisma. Kuna selline asi tundus U. Solovjovile imelik, siis jooksis ta politseiauto poole, hõigates R. Vahile, et läheb sellele autole järele. R. Vaht lõpetas käimasoleva kontrolli ning jooksis samuti politseiautosse. Kohe sõideti seisma jäänud auto juurde. Selleks kulus umbes 15 sekundit. Indikaatorvahendiga tuvastati roolis olnud isikul joove. 2 Isik nõustus tulemusega, kuid väitis, et ta pole sõitnud. Kuna juhiga oli autos veel kaks tütarlast, siis U. Solovjov, olles veendunud, et auto liikus, otsustas nad üle kuulata, et teada saada, mis seal tegelikult toimus. Ta kutsus neist ühe – K.N. - patrullautosse, kuulas ta tunnistajana üle ning vormistas ülekuulamise protokolli, millele K. N alla kirjutas. Kuna teine tütarlaps seisis K. N ülekuulamise ajal S.L-iga väljas lähestikku, ei leidnud U. Solovjov mõtet teda üle kuulata - S.L ja tütarlaps võisid rääkida ning omavahel midagi kokku leppida. Tunnistaja R. Vaht, Lõuna Politseiprefektuuri liiklustalituse konstaabel andis kohtus ütlusi, millest ilmneb, et

1. a detsembris teostas ta koos U. Solovjovi ning A. Kudrjavtseviga liiklusjärelevalvet. Oli pime aeg ja lund sadas. Tunnistaja kontrollis ühte sõidukit. U. Solovjov hõikas talle, et üks auto jäi seisma. Tunnistaja läks kiiresti patrullautosse ning koos sõideti selle auto juurde. Auto seisis kõrvalteel, politseiautost umbes 40-50 meetrit eemal ning selle juurde jõudmiseks kulus 10-20 sekundit. Auto tuled põlesid. Tunnistaja mäletamist mööda ka auto mootor käis. Tunnistaja ja A. Kudrjavtsev väljusid patrullautost ning läksid sõiduki juurde. Autos olid juht ning kaks tütarlast. A. Kudrjavtsev kontrollis juhil joovet. Indikaatorvahendil süttis punane tuli. Juht ekspertiisi viimist ei nõudnud, kuid ütles, et tema ei ole sõidukiga sõitnud, vaid seisis seal juba enne. Samas hakkas kohe silma, et auto jäljed olid värsked. Kuna sadas tihedat lund, siis järeldas ta, et sõiduk oli sinna sõitnud mitte kaua aega tagasi. Tunnistaja kinnitas ka seda, et kui nad 10-20 minutit enne seda teed mööda sõitsid, siis seda autot seal ei seisnud. U. Solovjov küsitles tütarlapsi teo asjaolude osas. Kaitsja taotlusel avaldas kohus tunnistaja eeluurimisel antud ütlused (tl 31). Sealt ilmneb, et U. Solovjov ei hõiganud tunnistajale mitte seda, et üks auto jäi seisma, vaid seda, et sõidab üht sõidukit kontrollima. Tunnistaja selgitas kohtus, et ta täpselt enam ei mäleta, võis olla nii, et U. Solovjov hõikas, et sõiduk peatus ja et ta läheb seda kontrollima, aga võis olla ka nii, et hõikas lihtsalt, et sõidab sõidukit kontrollima. Tunnistaja A. Kudrjavtsevi kohtus antud ütluste kohaselt töötas tema
2. a detsembris Lõuna Politseiprefektuuri liiklustalituses. Teostades Elvas liiklusjärelevalvet, nägi A. Kudrjavtsev, kes oma mäletamist mööda seisis vist väljas politseiauto kõrval, tee ääres kasvavatele puudele vaatamata selgelt, kuidas nende autole lähenes aeglaselt üks sõiduk. Umbes 50 meetrit enne politseiautot jäi see järsku seisma ja tuled läksid kustu. Teiste konstaablite reaktsioonist oli aru saada, et ka nemad nägid seda autot. Nad tulid kohe politseiautosse ja kohe mindi seda autot kontrollima. Sõit sinna võttis umbes 20 sekundit. Sõidukis oli üks mees ning kaks tütarlast. Mees istus rooli taga ning talle tehti alkoholijoobe test, millele ta kohapeal ka alla kirjutas. Üks tüdruk kuulati kohapeal üle. Kaitsja taotlusel avaldas kohus A. Kudrjavtsevi eeluurimisel antud ütlused, kus vastupidiselt kohtus antule on A. Kudravtsev rääkinud, et S.L-i autot silmates istus ta politsei patrullautos juhi kõrvalistmel. Kohtus A. Kudrjavtsev selgitas, et talle on meelde jäänud, nagu ta oleks seisnud väljas, kuid ju oli siiski nii, nagu on kirjas eeluurimisel antud ütlustes, sest siis mäletas ta täpsemalt. Tunnistaja M.K.kohtus antud ütluste kohaselt
3. a detsembris õhtu poole said tunnistaja ja K. N Elvas kokku S.L-iga . S.L oli autoga ja sinna jäädigi istuma ning vestlema. Tunnistaja istus juhi kõrval. Vahepeal sõideti natuke ringi, siis jäädi Konguta teele, S.L-i elukohast umbes 400 m ning tunnistaja elukohast umbes 500 m kaugusele seisma ja otsustati veini juua. S.L mainis, et tal on joobes juhtimisega kunagi mingi jama olnud, ning ta kavatses sõiduki pärastpoole sinnasamasse seisma jätta - sealt oli koju minna lühike maa. Vein oli vist S.L autos olemas. Missuguse korgiga pudel oli ning kuidas see lahti tehti, tunnistaja ei mäleta enam. Kui nad olid seal tükk aega seisnud ja ära joonud umbes pool 0,75 l pudelit veini, siis hakkas külm ja S.L pani autol mootori käima. Seda, kas koos mootori käimapanekuga lülitas S.L sisse ka tuled, tunnistaja ei pannud tähele. Kusagil paari minuti pärast tulid nende auto juurde 3 politseinikud. Tunnistajal kästi politseiauto taha seista. K. N pandi politseiautosse istuma. Hiljem ütles K. N tunnistajale, et teda küsitleti. Tunnistaja K. N andis kohtule ütlusi selle kohta, et
4. detsembril oli ta M.K. juures. Nad jõid veini. Telefonitsi leppisid nad S.L-iga kokku, et viimane tuleb, võtab nad auto peale ning minnakse sõitma. Ilma mingi konkreetse plaanita sõideti Elvas ringi. Kuna S.L tahtis juua, siis panid nad auto tema elukoha lähedale Konguta teele. S.L pidigi auto sinna jätma, sest enda sõnul oli tal alkoholijoobes juhtimisega probleeme olnud. Seal kasvas suhteliselt tihe võsa. Lund sadas. Samas lähedal oli ka Alexela tankla, kust vajadusel oleks saanud jooki osta. Joodi punast veini, mida võib-olla ostsid kusagilt teepealt, võib-olla võtsid kaasa M.K. juurest - täpselt ei mäleta. Seisnud seal umbes paarkümmend minutit, hakkas külm ning S.L paluti mootor tööle panna. Koos mootori käivitamisega pani S.L ka tuled põlema. Vähem kui minuti pärast tuli politseiauto. Tunnistaja kutsuti politseiautosse, kus üks politseinik rääkis temaga. Tunnistaja ei mäleta, kas politseinik midagi ka kirja pani. Ei mäleta, et oleks kuhugi alla kirjutanud. Prokuröri taotlusel avaldas kohus tunnistaja 15.12.
5. a U. Solovjovile sündmuskohal antud ütlused. Erinevalt kohtus antud ütlustest ilmneb sealt, et seisnud 15 minutit Elvas ühel metsavaheteel ühe maja juures, ajanud juttu ning võtnud napsi, käivitas S.L auto ning hakkas sõitma Tartu maantee poole. Sõitsid umbes 100 meetrit ning jäid umbes 30 m enne Tartu maanteed seisma. Kohtus selgitas tunnistaja, et politsei võis temast valesti aru saada – S.L käis korraks kodunt läbi –, ning jäi kohtus antud ütluste juurde. Süüdistatav S.L ei võtnud omaks, et juhtis kõnealusel ajal mootorsõidukit alkoholijoobes olles. Tema ütluste kohaselt sai ta K. N ja K. K kokku kella 9 paiku õhtul M.K. juures. Ilm oli halb, sadas märga lund. Ta võttis tüdrukud peale. Mingit erilist kavatsust ei olnud - sõideti linnas ringi ning aeti niisama juttu. Süüdistatav käis korra ka kodunt läbi, et raha võtta. Mingil hetkel tegi süüdistatav ettepaneku juua veini, mis tal juba varasemalt autos oli. Süüdistatav ei tahtnud koju minna, kuna ta elas koos vanematega ja see tundus talle sobimatu. Ta parkis auto Konguta teele, kust tema kodu jäi 400 m ning M.K. kodu 500-600 m eemale. Seega ei olnud erilist probleemi sealt jalgsi koju minna. Vajadusel oleks saanud lähedal asuvast tanklast süüa või midagi muud juurde tuua. Süüdistatav avas veinipudeli autovõtmega selle korgi sisse lükates. Kusagil 20 minutit joodi veini ning aeti juttu. Siis hakkas tüdrukutel külm. Nad palusid, et äkki saab autosse sooja. S.L käivitas mootori ja lülitas automaatselt sisse tuled. Kohe märkas ta politseinikke, kes olid kinni pidanud sõiduki ja askeldasid seal. Politsei jooksis autosse ning sööstis umbes 10-20 sekundiga süüdistatava auto poole. Tal kontrolliti joovet. Süttis punane tuli. Süüdistatav nõustus sellega, et ta joonud on, kuid ta ei nõustunud sellega, et ta joobes olles autot juhtis. Politseinikud viitasid värsketele jälgedele, mille peale süüdistatav ütles, et püsivat lumekatet, mis jäljed oleks ära katnud, ei tekkinudki, kuna sadas lörtsi. Kohtus avaldatud joobeseisundi tuvastamise protokollist (tl 1) nähtub, et 15.12.
6. a kella 22.35 ajal Elva linnas Konguta teel teostas Lõuna Politseiprefektuuri konstaabel Andres Kudrjavtsev S.L joobeseisundi tuvastamist indikaatorvahendiga LION S-L2 nr 95-
7. Kuivõrd indikaatorvahendi tablool jäi põlema ainult punane tuli, tehti S.L-i poolt väljahingatavas õhus kindlaks alkoholisisaldus. Protokolli kantud tehiolude kirjeldusest ilmneb, et tegu oli pimeda ajaga ning sadas lund/lörtsi; S.L oli aeglane reaktsioonivõime; ta oli rahutu ning meeleolult ärritunud ja ründav; tema kõne oli häiritud; sõidukist väljumisel oli tema tasakaal häiritud ning kergelt häiritud oli ka tema kõnnak; tema silma punetasid, olid märjad ja läikivad ning rahutud, ekslevad; ka tuli tema suust alkoholilõhna. Protokollist nähtuvalt S.L nõustus joobeseisundi kohapealse tuvastamisega, mida ta kinnitas ka oma allkirjaga. Samuti nähtub protokollist, et S.L loobus joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest ning alkoholisisalduse määramisest veres. Isik tunnistas endal joobeseisundi olemasolu. 4 Kohtus avaldatud Lõuna Politseiprefektuuri konstaabli U. Solovjovi 15.12.
8. a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest (tl 2) nähtub, et 15.12.
9. a kõrvaldati S.L sõiduki Mazda 626, reg. numbriga XXX XXX, juhtimiselt, kuna oli alust arvata, et ta on joobeseisundis. Kohtus avaldatud Lõuna Politseiprefektuuri 06.06.
10. a otsusest (tl 11) nähtub, et S.L-i on karistatud LS § 7419 alusel rahatrahviga 135 trahviühikut, s.o 8100 krooni, kuna S.L 01.05.
11. a kella 01.35 ajal Elvas Nõlvaku tänaval LE § 76 p 1 nõudeid rikkudes juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes. Otsus jõustus 23.06.
12. a. Kohtus avaldatud karistusregistri teatiste (tl 21, 36) kohaselt oli nii 16.12.
13. a kui 09.03.
14. a seisuga karistusregistrisse kantud S.L-ile Lõuna Politseiprefektuuri 06.06.
15. a otsusega LS § 7419 alusel määratud karistus 8100 krooni. III Kohtu järeldused süüdistuse tõendatuse osas Kohus, kuulanud istungil ära prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja ning tunnistajad ja vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ning enda siseveendumuse kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab järgmist. Esmalt on kohtul vaja võtta seisukoht selles, kas U. Solovjovi ning A. Kudrjavtsevi tunnistajana antud ütlused on käesolevas asjas lubatavad tõendid. KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Kuna U. Solovjov ning A. Kudrjavtsev olid sündmuse vahetud pealtnägijad, siis vastavad nad KrMS § 66 lg-s 1 toodud määratlusele. Samas on kohtuliku uurimise käigus selgunud, et A. Kudrjavtsev on koostanud joobeseisundi tuvastamise protokolli ning U. Solovjov sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse. Lisaks on U. Solovjov sündmuskohal tunnistajana üle kuulanud K. N. Seega on nad asunud asja menetlema ning läbi viinud menetlustoiminguid. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Seega on uurimisasutuse selle ametniku, kes menetles sama kriminaalasja, tunnistajana osalemist piiratud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale (nt Riigikohtu
16. aprilli
17. a otsus nr 3-1-1-29-05;
18. septembri
19. a otsus nr 3-1-1-69-05), et olles küll piirav norm, ei välista KrMS § 66 lg 2 ametniku ülekuulamist tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu käigu kohta. Sellest lähtuvalt saavad U. Solovjov ning A. Kudrjavtsev käesolevas asjas olla tunnistajad ainult enda poolt läbi viidud menetlustoimingute asjaolude suhtes. Nende ütlused, mis ületavad seda piiri, on tõendina lubamatud ning kohus neile tugineda ei saa.

§ 424

sätestab kuriteona mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isiku poolt, keda varem on sellise teo eest karistatud. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, kas 15.12.

1. a kella 22.35 ajal Elva linnas Konguta teel süüdistatav S.L oli joobeseisundis. Nimetatud asjaolu on tõendatud süüdistatava enda ning tunnistajate M.K. ja K. N ütlustega selle kohta, et enne politseinike tulekut olid nad veini joonud; joobeseisundi tuvastamise protokolliga, mille kohaselt 15.12.
2. a kella 22.35 ajal Elva linnas Konguta teel tegi politseinik indikaatorvahendiga LION S-L2 nr 95-2193 5 süüdistatava S.L-i poolt väljahingatavas õhus kindlaks alkoholisisalduse, S.L nõustus joobeseisundi kohapealse tuvastamisega, loobus joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest ning alkoholisisalduse määramisest veres ja tunnistas endal joobeseisundi olemasolu; tunnistaja U. Solovjovi ütlustega selles, et juhile tehti alkoholijoobe test, millele ta kohapeal ka alla kirjutas; tunnistaja R. Vahi ütlustega, millest ilmneb, et indikaatorvahendiga juhil joovet mõõtes süttis punane tuli ja et juht ekspertiisi viimist ei nõudnud, ning sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millega S.L 15.12.
3. a kõrvaldati sõiduki Mazda 626, reg. numbriga XXX XXX, juhtimiselt, kuna oli alust arvata, et ta on joobeseisundis. Vaidlus käib selle üle, kas süüdistatav S.L 15.12.
4. a kella 22.35 ajal Elva linnas Konguta teel alkoholi tarvitanuna ja alkoholijoobes olles juhtis mootorsõidukit Mazda 626, reg märgiga XXX XXX. Süüdistatav väitis kohtus, et alkoholi tarbis ta alles siis, kui oli auto ära parkinud Konguta teele. Samasisulisi ütlusi andsid kohtus tunnistajad M. K ja K. N. Seevastu tunnistaja R. Vahi ütlustest ilmnevad teistsugused asjaolud – tema ise küll ei näinud süüdistatava juhitud autot liikumas, kuid 10-20 sekundit hiljem sündmuskohale jõudnud, kontrollis ta auto jälgi ning tal jäi kohe silma, et need olid värsked. Tunnistaja R. Vahi kinnitas sedagi, et kui politseinikud 10-20 minutit enne seda teed mööda sõitsid, siis S.L-i autot seal ei seisnud. Seega tuleneb R. Vahi ütlustest, et S.L ei saanud tarbida kohapeal alkoholi tema poolt kirjeldatud viisil, vaid juhtis sõidukit, olles eelnevalt alkoholi tarbinud. Kuna tegu on vastandlike ütlustega, tuleb kohtul välja selgitada, kas usaldusväärsemad on süüdistatava ning tunnistajate M.K. ja K. N ütlused või neile oponeeriva tunnistaja R. Vahi ütlused. Tunnistaja K. N ei ole oma ütlustes olnud järjekindel - kohtus ristküsitlemisel andis ta vahetult peale toimunut sündmuskohal antud ütlustega võrreldes teistsuguseid ütlusi. Kuna sündmuskohal andis ta ütlusi selle kohta, et S.L tarbis alkoholi juba enne sõitma hakkamist, olid vastuolud nende ütluste vahel põhimõttelist laadi. Seega ei ole tunnistaja K. N ütlused usaldusväärsed ning selle asjaolu selgitamisel, kas S.L juhtis mootorsõidukit peale alkoholi tarbimist või ei, ei saa kohus nendele tugineda. Tunnistaja M.K. ütluste usaldusväärsust kahandab see, et tunnistaja väidab end täpselt mäletavat seda, et peale veini joomist autoga ei sõidetud, kuid samas ei mäleta ta veini joomisega seonduvaid asjaolusid, nt kust pärines vein, mida nad tarbisid, kuidas veinipudel avati jne. Arvestades seda, et tunnistaja istus autos väidetavalt veini avanud S.L-i kõrval, siis pidi ta neid asjaolusid tähele panema ning suutma mingilgi määral meenutada. Pinnapealsust saab täheldada M.K. teisteski ütlustes, nt selles, kas mootori käivitamisel süttisid ka auto tuled. See, et M. Kilk selliseid üksikasju ei mäleta, viitab ütluste hilisemale kooskõlastatusele – versiooni põhiosas on omavahel kokku lepitud, kuid detailid on jäänud täpsustamata, mistõttu on need tunnistajale üllatuslikud ja ta ei oska neile vastata ning vabandab end mittemäletamisega. Süüdistatava S.L-i ning tunnistaja M.K. ütlused ei sobitu kokku tõendamist leidnud tehioludega. Joobe tuvastamise protokolli järgi leidis kõnealune sündmus aset 15.12.
5. a kella 22.35 paiku. Süüdistatav ning kõik tunnistajad kinnitasid kohtus, et lisaks sellele, et oli talvine ning hilisõhtune aeg, sadas tihedat lörtsi või lund. Seega olid ilmastikuolud halvad ning ebameeldivad. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma
6. septembri
7. a lahendis nr 3-1-174-05 märkinud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega, vaid oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on 6 ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Sündmuse toimumise aega ning ülalkirjeldatud ilmastikutingimusi arvestades ei ole tõepärane, et auto otsustati parkida väikese kõrvalise tee peale, eemal oma elukohtadest, ja oldi nõus sealt peale veinijoomist jalgsi koju minema. Samuti ei ole loogilised süüdistatava ja tunnistajate M.K. ning K. N ütlused selle kohta, et nad märkasid politsei autot alles siis, kui S.L pani oma autol tuled põlema. Arvestades seda, et tegemist oli pimeda ajaga, teel tegeles politseipatrull teise sõiduauto kontrollimisega, ei saanud maanteel paiknevad valgustatud autod kuidagi jääda S.L-ile ja teistele tema autos viibijatele märkamatuks. Seda enam veel süüdistatava versioonist tulenevalt nende saabumine sündmuskohale, kui eeldada, et S.L oli seal enne politsei patrullauto saabumist. Süüdistatav ei eita jälgede olemasolu sündmuskohal. Ta väitis vaid, et sadas lörtsi ning seetõttu ei tekkinud püsivat lumekatet, mis oleks jäljed katnud. Jälgede osas loeb kohus usutavamaks tunnistaja R. Vahi ütlused. Kuna 15.12.
8. a õhtul sadas tihedat lund või lörtsi, ei saanud S.L enne politseinike tulekut kohapeal umbes kakskümmend minutit seista ilma, et autojäljed oleksid kattunud maha sadanud lume või lörtsiga. Kohus on veendunud selles, et R. Vahi politseiametnikuna teadis, millistele asjaoludele tähelepanu pöörata - tema ameti eripära tingis vilumuse ning kogemuse taolistes olukordades. Seega ei saanud tema hinnang jälgede värskuses olla ekslik. Kohtul ei ole mingit alust kahtlustada, et R. Vaht tahtlikult annaks S.L-i süüstavaid valeütlusi. Tunnistaja R. Vahi ütlused ei ole usaldusväärsed selles osas, kas U. Solovjov hõikas talle, et ta nägi üht autot peatuvat. Küll on nende usaldusväärsus väljaspool kahtlust selles, et U. Solovjov hõikas teda ning seepeale sõideti kiiresti ja ilma lisaküsimusi esitamata S.L-i autot kontrollima. Politseinike kiiret reaktsiooni on kinnitanud ka süüdistatav ise. Kohus asub seisukohale, et juhul, kui U. Solovjov ei oleks näinud, et politseinike suunas liikunud auto jääb seisma, siis ei oleks sellist reaktsiooni järgnenud. Samuti ei oleks järgnenud autojälgede kontrollimist, tunnistaja sündmuskohal ülekuulamist ning joobe tuvastamise protokolli ning sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse koostamist. Kuna kõik eelnev aga aset leidis, siis saab kohus sellest üheselt järeldada, et U. Solovjov nägi S.L-i autot liikumas. Selle, et U. Solovjov ekslikult pidas S.L-i auto tulesid liikuva auto tuledeks, kohus välistab - nagu R. Vaht, oli ka U. Solovjov oma ametist tulenevalt taoliste olukordadega kokku puutunud ning usutav ei ole see, et politseiametnik eksib liikuva ning seisva auto eristamises. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et ei süüdistatava ega tunnistaja M.K. ütlused ei vasta tõele. Need on omavahel kooskõlastatud, et vabastada S.L vastutusest. Kohtul ei jäänud kohtuliku uurimise lõpuks kahtlusi, mida tõlgendada süüdistatava kasuks. Lõuna Politseiprefektuuri 06.06.
9. a otsus tõendab, et S.L on varem toime pannud mootorsõiduki juhtimise alkoholijoobeseisundis, mille eest teda on Lõuna Politseiprefektuuri poolt karistatud rahatrahviga 135 trahviühikut, s.o 8100 krooni. Otsus jõustus 23.06.
10. a. Karistusregistri seaduse (edaspidi KarRS) § 31 lg-le 1 vastavalt lähtutakse isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest. Karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni KarRS §-des 25-28 sätestatud tähtaegadel. Karistusregistri väljavõtted tõendavad, et 15.12.
11. a, s.o teo toimepanemise ajal olid karistusregistrisse kantud karistusandmed selle kohta, et S.L-i on Lõuna Politseiprefektuuri 06.06.
12. a otsusega karistatud mootorsõiduki alkoholjoobes juhtimise eest. Järelikult oli S.L kõnealuse teo toimepanemise ajal olemas kehtiv karistus mootorsõiduki alkoholjoobes juhtimise eest, ning seega vastab ta

§-s 424 toodud erisubjekti tunnustele. 7 Sellega on tõendatud, et S.L, keda on 06.06.

1. a Lõuna Politseiprefektuuri otsusega karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis, 15.12.
2. a kella 22.35 ajal Elva linnas Konguta teel juhtis mootorsõidukit Mazda 626, reg märgiga XXX XXX, olles alkoholijoobes. Süüdistatava kohtus antud ütlused, samuti tunnistajate M.K. ja K. N ütlused, mille kohaselt S.L mainis neile, et tal on varem olnud probleeme joobeseisundis juhtimisega, viitavad asjaolule, et mootorsõidukit juhtima asudes S.L teadis, et tal on olemas kehtiv karistus mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest. Arvestades eespool tõendamist leidnud asjaolu, et süüdistatav oli enne sõitma asumist joonud veini, pidi ta arvestama sellega, et võib olla alkoholijoobes. Kui ta sellele vaatamata otsustas siiski autorooli asuda, siis pidi ta vähemalt möönma, et paneb toime alkoholijoobes juhtimise. Seega pani ta oma teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja asub seisukohale, et S.L on toime pannud

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo ning teda tuleb selle eest karistada.

IV Kohtu seisukoht karistuse osas

§ 424

näeb mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. S.L-i tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud

§-s 58, ei ole. Puuduvad ka

§ 57järgsed karistust kergendavad asjaolud.

S.L-ile karistust mõistes arvestab kohus sellega, et alkoholijoobes juhtimine on tõsine rikkumine, kuna see ohustab nii sõiduki juhti kui kaasliiklejaid. Seega on õiguskorra kaitsmise huvides, et karistus sellise üleastumise eest on range. Lisaks sellele on joobes juhtimise näol tegu väga levinud rikkumisega ja seetõttu on karistuse kohaldamisega vaja anda ühiskonnale signaal, et alkoholijoobes juhtimine ei ole tolereeritav. Samas ilmneb karistusregistri väljavõttest, et S.L-i ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Väärteokorras on teda kolmel korral karistatud liiklusalaste rikkumiste eest. Peale kõnealuseid rikkumisi ei ole ta rohkem rikkumisi toime pannud. Viimatimainitu viitab sellele, et S.L on oma käitumist parandanud ja soovib elada õiguskuulekat elu. Eeltoodut silmas pidades leiab kohus, et karistuse eesmärgid on S.L-i puhul saavutatavad rahalise karistusega. Süü suurusest ning eripreventiivsest eesmärgist tulenevalt võib tema karistus jääda alla sanktsiooni keskmist määra ning kohus asub seisukohale, et S.L-ile tuleb mõista rahaline karistus 200 päevamäära.

§ 44

lg 2 ja 3 kohaselt arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära suuruse süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel, keskmine päevasissetulek aga arvutatakse, lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui 8 nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Kuivõrd S.L-i 2004. a keskmise päevasissetuleku suurus peale ettenähtud mahaarvamiste tegemist on 89.30 krooni, kujuneb S.L-ile mõistetava rahalise karistuse suuruseks 17 800 krooni.

§ 66

lg 1 kohaselt, mõistes rahalise karistuse, võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise ositi. Sama paragrahvi lõike 3 järgi ei tohi ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ületada üht aastat. Kohus leiab, et mõistetud rahalise karistuse suurusest tulenevalt on selle korraga tasumine ebamõistlikult koormav, mistõttu tuleb S.L võimaldada tasuda talle mõistetud rahaline karistus ositi, s.o 1780 krooni kuus otsuse jõustumisele järgneva 10 kuu jooksul. Kohus asub seisukohale, et S.L-ile tuleb kohaldada

§ 50ette nähtud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist.

Korduvalt alkoholijoobes juhtimise eest tuleb juhtimisõigus üldjuhul ära võtta ja ainult erandlike asjaolude korral saab seda mitte teha (Riigikohtu 12.02.2003. a otsus nr 3-1-110-03). Käesoleval juhul erandlikud asjaolud puuduvad. Seega tuleb S.L-ilt võtta ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. V Menetluskulud Käesolevas asjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteo puhul on 1,5 palga alammäära, st 5400 krooni ja KrMS § 175 lg 1 p 5 kohaselt kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud 24 krooni. KrMS § 180 lg-te 1, 3 kohaselt hüvitab eelnimetatud kulud süüdimõistetu. Ingeri Tamm Kohtunik 9