Obsah (8)

§ 200§ 64§ 68§ 330§ 331§ 7§ 56§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja 05 november 2008, Tallinn koht Kriminaalasja number 1-06-12973 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Paavo

§ 200

lg 2 p 4, § 330 ja § 331 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 18 juuni 2008 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav J.E ja kaitsja Owe Ladva Prokurör Ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Süüdistatav J.E , ik: xxx, varem korduvalt krminaalkorras karistatud, kinni peetud alates 07.07.2006 Kaitsja Advokaat Owe Ladva 1 RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu otsus nr 1-06-12973 J.E-le

§ 200

lg 2 p 4 järgi mõistetud karistuse ja

§ 64lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse osas.

2. Uue otsusega mõista J.E-le

§ 200

lg 2 p 4 järgi karistuseks 6/ kuus/ aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel suurendades raskeimat üksikkaristust, mõista J.E-le liitkaristuseks 6 / kuus/ aastat ja 6 / kuus/ kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel lugeda karistusaja alguseks 07.07.2006.

3. Muuta Harju Maakohtu 18 juuni 2008 otsuse põhiosa, jättes sealt välja järelduse J.E poolt

§ 200

lg 2 p 4 inkrimineeritud kuriteo toimepanemisel kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamisest.

1. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
2. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
3. J.E-le oli esitatud süüdistus selles, et ta - varem röövimise toime pannud isikuna 02.05.2006.a kl 18.30 ajal Tallinnas Xxxxx xx maja xx juures võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil lähenes lapseealisele J. G.le (XX.XX.XXXX.a), hakkas telefoni kättesaamiseks sikutama kannatanu kaelas olnud telefoni kaelarihmast, füüsilise vägivalla ja valu tekitamise hirmust võttis laps kaelast mobiiltelefoni Samsung X640 maksumusega 2070.- krooni ja andis selle J.E-le ära, kes koheselt mobiiltelefoniga sündmuskohast, lahkus. 2 J.E pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil psüühilise vägivalla kasutamisega, isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise, s.o

§ 200lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

- olles alates 08.07.2006.a vahistatud kriminaalasjas nr 0623181200 ning viibides vahistatuna Tallinna Vanglas Tallinnas Magasini 35, omandas tuvastamata asjaoludel ja hoidis enda juures kuni 24.12.2006.a alkoholi või piiritust sisaldavat ainet, millist ta tarvitas ilma arsti ettekirjutuseta hiljemalt 24.12.2006.a ning mille tulemusel tuvastati 24.12.2006.a kl 21.35 J.E alkoholijoove 0,12 mg/l alkoholijoovet, millega pani toime vahistatuna alkohoolse või muu piiritust sisaldava aine omandamise, valdamise ja arsti ettekirjutuseta tarvitamise, s.o

§ 330järgi kvalifitseeritava kuriteo.

- viibides alates 08.07.2006.a vahistatuna Tallinna Vanglas Tallinnas Magasini 35, omandas tuvastamata asjaoludel psühhotroopseid aineid nitrosepaami ja temasepaami, milliseid hoidis enda juures ning hiljemalt 24.12.2006.a tarvitas psühhotroopseid aineid nitrosepaami ja temasepaami ilma arsti ettekirjutuseta, mille tulemusel leiti J.E-lt 24.12.2006.a kl 21.35 võetud uriinist nitrasepaami ja temasepaami, millised ained kuuluvad sotsiaalministri 18.05.2005.a määruse nr 73 lisa 1 IV-sse nimekirja ja millised on vastavad nimetatud määruse §-le 3 psühhotroopsed ained (Narkootilised ja psühhotroopsed ained on käesoleva määruse lisas 1 kehtestatud nimekirjas loetletud ained ja nende ainete stereoisomeetrid, estrid, eetrid ja soolad, ning nimetatud aineid sisaldavad ravimid). viibides alates 08.07.2006.a vahistatuna Tallinna Vanglas Tallinnas Magasini 35, omandas tuvastamata asjaoludel diasepiinide rühma kuuluvaid narkootilisi ja psühhotroopseid aineid, milliseid tarvitas ilma arsti ettekirjutuseta 16.03.2007.a. ja mille tagajärjel andis 16.03.2007.a kl 14.00 paiku narkootikumide ekspresstest J.E-lt pärineva uriini põhjal positiivset tulemust bensodiasepiinide (BZD) suhtes. J.E pani toime vahistatu poolt psühhotroopse aine omandamise, valdamise ja arsti ettekirjutuseta tarvitamise, s.o

§ 331järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas J.E süüdi

§ 200

lg 2 p 4 järgi ja karistas 8 /kaheksa/ aastase vangistusega.

§ 330

järgi ja karistas 6 kuulise vangistusega.

§ 331

järgi ja karistas 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel suurendas raskeimat karistust ja liitkaristuseks mõistis 8 /kaheksa/ aastat ja 6 /kuus/ kuud vangistust. Karistusaja alguseks luges 07.07.2006.a 3 APELLATSIOONID: 3. J.E poolt esitatud apellatsioonis märgib süüdistatav, et ta on süüdi tunnistatud

§ 200järgi teos mida ta pole toime pannud.

Selgitab, et 05.septembri 2007 kohtuotsusega oli ta selles kuriteos õigeks mõistetud, kuid otsust vaidlustati ja kriminaalasi saadeti uuesti maakohtusse. Süüdistatav annab ülevaate maakohtu istungil kannatanu ja prokuröri käitumisest ja kannatanu ütlustest. Leiab, et kohtuistungil anti uusi tunnistusi, mida ennem antud polnud. Palub asjas selgust tuua või määrata uus kohtuistung kõikide tunnistajatega ja palub välja vahetada prokurör. Pole nõus

§ 330ja § 331 mõistetud karistusega ja palub ka see üle vaadata.

4. J.E kaitsja apellatsioonis taotletakse teha õigeksmõistev otsus kõikide süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude suhtes. 4.1 Kannatanu T. G., tunnistaja V.H.R. ütlused ja salvestuse vaatlus ei anna ega tõenda süüdistatava suhtes midagi. Tõendamist on leidnud, et telefoni müüs V. P. ning selle juures süüdistatava viibimine ei süüsta teda röövis. Ainuke sündmuste pealtnägija oli J. G.., kes kinnitas, et teda ei ähvardatud ja telefoni andis ise ära kuna oli ehmunud. Ta on osundanud süüdistatavale kui ühele „onule“, kuid seda kaks aastat peale toimunut ning esmakordselt. Kannatanu ütlused on vastuolus süüdistatava ütlustega. Kannatanu oli lapseealine, seega oli välistatud ristküsitlemine ja tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamine. Isiku äratundmiseks esitamise protokolli avaldamise taotluse rahuldamata jätmisega rikkus kohus KrMS § 339 lg 2 mõistes oluliselt menetlusõigusnorme. Kaitsja märgib, et kannatanu ei tundnud fotol süüdistatavat ära. Tunnistaja A. S. on kinnitanud, et kohtus pandimaja juures kahe noormehega, Lähtuvalt teistest tõenditest oli telefon V. P.i käes. Kaitsja teeb järelduse, et kannatanu jutt „ kahest onus“ käib V. P.i ja V. S.i kohta, mitte aga süüdistatava kohta. Kohus on jätnud sellise asjaolu arvestamata. Igal juhul on kaitsja arvates välistatud röövimine kuna vägivalda ega sellega ähvardamist ei toimunud. V. P. on ennast selle kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud ja nimetatud fakt on kaitsja seisukohalt käsitatav kriminaalmenetluse ajendina ning arvestades

§ 7lg 3 oleks tulnud seda asjaolu süüdistatava kasuks arvestada.

Kohus on jätnud vahetult üle kuulamata ka lisaks V. P.ile ka V. S.i, millega kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõistes. 4 4.2

§ 330

järgi süüdimõistmise osas kaitsja leiab, et joovet pole antud juhul usaldusväärselt tuvastatud. Uriiniproov alkoholi ei näidanud. Üle on kuulatud vaid üks tunnistaja, kuid vaid ühele meditsiinihariduseta vanglatöötaja ütlustele tuginevalt pole võimalik süüdimõistvat kohtuotsust teha. Alkomeetrisse puhumise kohta asjas tõendeid kogutud ega uuritud pole. 4.3

§ 331

järgi süüdimõistmise osas leiab, et kogutud tõendite alusel ei saa teha süüdimõistvat otsust. On tuvastatud, et J.E kasutab erinevaid ravimeid, nende mõju pole üheselt selge Tunnistaja – arsti T. V. ütluste alusel on põhjendatud kahtlus, et tuvastatud ained olid sattunud organismi ja säilinud seal legaalselt tarvitatavate ravimitega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Süüdistatav- apellant toetas tema poolt esitatud ja ka kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Kaitsja- apellant toetas esitatud apellatsioone ja palus õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsioonides esitatu ei anna alust otsuse tühistamiseks. Palus jätta kohtuotsus muutmata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:
2. J.E süüdistunnistamises

§ 200lg 2 p 4 järgi. Kr

MS § 15 lg 1 kehtestab, et maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Seega on asjakohatud süüdistatava apellatsioonis esitatud etteheited maakohtu poolt eelmises, teises kohtukoosseisus, kohtuliku uurimise käigus protokollitud tõendite arvestamata jätmisest. Kohtul lasub kohustus hinnata tõendeid KrMS § 61 kohaselt, s.o tõendite kogumis hindamise põhimõttest lähtudes, kus ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. KrMS § 63 lg-s 1 sätestatakse tõendina nii süüdistatava kui kannatanu ütlus, kusjuures ei eelista nimetatud seadusesäte ühtesid tõendeid teistele. Maakohus on kogutud ja vahetult uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud seaduslikult järeldusele, et J.E on toime pannud varavastase kuriteo ja tema poolt toimepandu on õigesti hinnatud röövimisena. 5 Samas peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et maakohtu otsuse põhiosa tuleb muuta. Vastavalt esitatud süüdistusele on J.E-le inkrimineeritud, et ta, varem röövimise toimepannud isikuna, pani toime psüühilise vägivalla kasutamisega võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Maakohtu poolt tehtud järeldus, et peale psüühilise vägivalla tarvitati kannatanu suhtes ka füüsilist vägivalda on süüdistuse piiridest väljuv järeldus ning otsuse lk 7 märgitud sellekohane lause tuleb otsuse põhisosast välja jätta. Selline muudatuse tegemine on antud juhul võimalik kuna kergendab süüdistatava olukorda. Kannatanu, lapseealise J. G. kohtulikul uurimisel antud ütluste kohaselt, oli tema juurde tulnud isikuid kaks, kelledest üks kattis käega ta suu ja hakkas jopet lahti tegema ja paela otsas olevat telefoni sikutama. Tema ehmus ja kartes peksasaamist võttis kaelast telefoni ja andis selle mehele, kelleks tema arvates on süüdistatav. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et puudub alus seada kahtluse alla kannatanu J. G. kohtulikul uurimisel antud ütluste tõepärasus. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väited, et tegemist oli lapseealise kannatanuga, kelle ristküsitlemine pole seadusega lubatud, sellist kahtlust ei loo. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt tehtud etteheited taotletud uurimistoimingu protokolli avaldamata jätmise kohta pole antud juhul käsitatavad KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. KrMS § 296 lubab taotleda uurimistoimingu protokolli avaldamist ega sea piirangut KrMS § 227 lg 1 alusel esitatud taotlustega. Samas on seadusandja andnud kohtule pärast menetluspoolte ärakuulamist taotletud tõendi avaldamise ja selle tõendina kasutamise võimaluse, mitte aga teinud selle kohustuslikuks. Antud juhul pole maakohus vastavasisulist taotlust rahuldanud ning kaitsja pole ka apellatsioonis taotlenud ringkonnakohtus kohtuliku uurimise käigus nimetatud tõendi avaldamist ega selle hindamist. Samuti ei esitanud menetluspooled sellist taotlust ringkonnakohtu istungil. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väide, et V. P.iga, kes tuvastatult müüs kannatanule kuulunud telefoni, oli kaasas ja pani kuriteo toime V. S., mitte aga süüdistatav, on meelevaldne ja vastuolus kohtu poolt hinnatud tõenditega. Nimelt on seaduslikult kohus prokuröri taotluse alusel vahetult uurinud V. S.i kohtueelsel uurimisel antud ütlusi sellest, et pärast koos R. ja V.ga narkootikumide tarvitamist, nägid nad kolme väikest tüdrukut, kelledest üks eraldus ja läks üksinda K. baari poole. R. näitas viimasele kui raha teenimise võimalusele ja koos V.ga läks R. tüdruku poole. V. jäi veidi eemale aga R. ütles midagi tüdrukule ja justkui embas teda ja püüdis paela otsus olevat telefoni ära 6 võtta. Tüdruk andis seepeale telefoni ise ära. Edasi sõideti Sirbi peatusse ja seal mindi pandimajja, kuhu anti kellegi dokumentidega telefon ja raha kulutati. Sellised ütlused ühtivad täielikult kannatanu J. G. ütlustega juhtunu kohta. Kohus on otsuses kajastanud ka vahetult uuritud videosalvestise alusel tuvastatu ning andnud oma hinnangu ka täiendava tunnistaja A. S.i poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsusele. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhistusega ning seda kordamata leiab, et apellatsioonides esitatu otsuses kajastatud kohtu siseveendumust ja tõenditele antud hinnangut ümber ei lükka. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et igal juhul on välistatud süüdistatava käitumise hindamise kui röövimine, kuna vägivalda ei tarvitatud.

§ 200

ettenähtud vägivald on muuhulgas kannatanu psüühiline mõjutamine, mis on ajaliselt seotud vara hõivamisega ja on asja äravõtmise vahendiks. Antud juhul on tuvastatud, et 8 aastasele tütarlapsele pani käe suule täiskasvanud meesterahvas, kes hakkas ära sikutama kaelas olnud telefoni. Selline käitumine tekitab lapsele hirmutunde ja tal on alus karta igasuguse vägivalla kasutamist süüdistatava poolt. Antud juhul on süüdistatav oma käitumisega väljendanud lapsele valu ja füüsilise vägivalla kasutamise võimalust veenvalt ning kannatanu ütlustega teda vallanud hirmust, mis ajendas teda telefoni ära andma on tõendamist leidnud kannatanu suhtes psüühilise vägivalla tarvitamine, mis omakorda annab seadusliku aluse kvalifitseerida süüdistatava poolt toimepandu röövimisena. 7. J.E süüditunnistamises

§ 330ja § 331 järgi.

Kohtukolleegium leiab, et kohtus vahetult uuritud tõendite alusel on kohus tulnud seaduslikult järeldusele, et J.E on toime pannud temale inkrimineeritud kuriteod. 7.1

§ 330

ettenähtud süüteo objektiivne külg seisneb kinnipidamisasutuses viibiva isiku poolt alkohoolse joogi või muu piiritust sisaldava aine käitlemises. Kinnipeetavale lubatud ainete loetelu ei sisalda alkohoolseid jooke ega muid piiritust sisaldavaid jooke. Tuvastamist on leidnud, et J.E oli kinnipeetav Tallinna Vanglas, seega on ta

§ 330ettenähtud erilise isikutunnusega isik.

Kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et 24.12.2006 aastal J.E uriiniproov alkoholi ei sisaldanud, pole antud juhul täpne, kuna 24.12.2006 aastal võetud uriiniproovis alkoholi sisaldumist ei kontrollitud. Seega pole alust väita et uriinis alkoholi ei leitud. 7 Vastavalt tunnistaja ütlustele oli J.E käitumine joobe tunnustele vastav. Tema hingeõhus oli tunda alkoholilõhna. Ta toimetati arsti kabinetti, kus puhus alkomeetrisse, mis näitas joovet. Joobe tuvastamist näitav alkomeetrinäit on fikseeritud ka vangla töötaja tunnistajate juuresolekul koostatud aktis ja seda joovet pole süüdistatav vaidlustanud. Ka on J.E se andnud nii kohtulikul uurimisel kui kohtueelsel uurimisel analoogseid ütlusi sellest, et alkomeetriga tuvastati tal joove, selgitab joovet sellega, et arst andis talle suuloputusvedelikku, mille ta küll tavaliselt välja sülitab/ IV kd. t.lk. 99/. Kohtukolleegium leiab, et liiklusseaduse § 20 lg 6 alusel antud Vabariigi Valitsuse

1. aprilli
2. a määrus nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" reguleerib joobeseisundi tuvastamist ja joobeastme määramist üksnes liiklusalaste süütegude puhul. Teiste süütegude korral on joobeseisund tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides. Seega võib teiste süütegude korral joovet tuvastada ka nt tunnistaja ütlustega. Menetlejal ei ole joobe tuvastamisel otsest kohustust proovide või võrdlusmaterjali võtmiseks ega ka kohustust määrata joobe tuvastamiseks ekspertiisi. Seda enam, et vastavate proovide ja ekspertiisi teostamise taotlust J.E ei esitanud vaid oli nõus alkomeetri näiduga. Tõendamist on leidnud, et arst ei ole teinud J.E-le ettekirjutust alkoholi või seda sisaldava aine käitlemiseks. 7.2

§ 331

ettenähtud süüteo objektiivne koosseis seisneb kinnipeetava kui erilise isikutunnusega isiku poolt narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamises või muul viisil käitlemises. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates tulnud järeldusele, et J.E kes viibis kinnipeetavana Tallinna Vanglas oli kahel erineval päeval, 24.12.2006 ja 16.03.2007 tuvastatud psühhotroopsete ainete tarvitamise tunnused. Kaitsja on viidates arsti ettekirjutustele ja tunnistajana ülekuulatud T. V. ütlustele, apellatsioonis leidnud, et pole tuvastatav arsti poolt J.E-le kirjutatud ravimite täpne toime, seega pole ka süüteokoosseis täidetud. Kohtukolleegium sellise kaitsja järeldusega ei nõustu. Maakohus on andnud oma hinnangu kaitsja ja süüdistatava poolt juba istungil esitatud versioonile ja on tõendite kogumile tuginevalt sedastanud, et süüdistuses esitatud perioodil ega sellele ajale eelnenud 48 tunnis jooksul pole tehtud arsti poolt ettekirjutust J.E-le bensodiasepiine sisaldavate ravimite tarvitamiseks. Tuvastamist on leidnud, ja seda pole kaitsja poolt argumenteeritult kahtluse alla seatud, et 24.12.2006 aastal tehti tema suhtes narkotest, mille tulemus oli positiivne BZD suhtes/ II kd. t.lk. 5/. Vastavalt kohtukeemiaekspertiisi aktis nr 8 81 on eksperdis andnud arvamuse, et J.E-lt võetud bioloogiline vedelik sisaldab nitrasepaami ja temasepaami, millised kuuluvad sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 vastuvõetud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete IV nimekirja. „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ määruse § 3 lg 1 kehtestab, et narkootilised ja psühhotroopsed ained on käesoleva määruse lisas 1 kehtestatud nimekirjades loetletud ained ja nende ainete stereoisomeetrid, estrid, eetrid ja soolad ning nimetatud aineid sisaldavad ravimid. Seega kuuluvad J.E uriinist leitud ained narkootiliste ja psühhotroopsete ainete hulka ning nende käitlemine kinnipidamisasutuses kinnipeetava poolt on keelatud. Tuvastamist on leidnud, et 16.

1. 2007 leiti läbiotsimise käigus S.J.E kambrist kapi ülemise ääre ja seina vahelt süstlanõel/ III kd. t.lk. 8/ ja lukustatud kambrist tulnud kinnipeetavalt J.E-lt võeti ära vormijope voodrisse peidetud süstal ja nõel/ III kd. t.lk. 9/. Bioloogilise vedeliku võetuse akti kohaselt võeti 16.03.2007 aastal süüdistatavalt uriini, mille ekspresstesti tulemus oli positiivne BZD suhtes. Testi tulemust J.E ei vaidlustanud. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu järelduse ja põhistusega süüdistatava teos temale inkrimineeritud kuriteokoosseisu olemasolust, peab vaid vajalikuks uuesti märkida, et kaitsja poolt kohtuistungil küsitletud arsti T. V. poolt antud ütlused sellest, et test võib näidata tarvitamist 40-48 tundi pärast ravimi võtmist ei sea kahtluse alla fakti, et süüdistuses esitatud päevadel J.E uriinis leitud psühhotroopsed ained ei saanud sattuda arsti ettekirjutatud ravimite manustamisega kuna tunnistaja poolt esitatud ajavahemikus vastavaid ravimeid arst süüdistatavale ettekirjutanud ei olnud. Pealegi on tuvastamist leidnud, et selliseid ravimeid anti vedelikuna ja tarvitati õe juuresolekul, seega puudus J.E vajadus temalt leitud süstla ja nõela järele. Samuti on tunnistajate ütlustega tuvastatav just nimetatud päevadel J.E käitumise selline iseloom, mis andis vanglaametnikele aluse arvata, et ta on joobes, mida perioodil, kui toimus arsti ettekirjutatuse kohane ravimi andmine, ei tuvastatud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti korrata maakohtu poolt esitatud kõikide tõendite analüüsi, leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis esitatu on argumenteeritult ja tõenditele tuginevalt maakohtu poolt juba kummutatud.
2. Süüdistatavale mõistetud karistus.

§ 200lg 2 p 4 järgi on maakohus karistanud süüdlast 8 aastase vangistusega.

Sanktsioon näeb ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. 9 Maakohus ei ole tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid, karistust raskendavaks asjaoluks on seaduslikult lugenud kuriteo toimepanemise lapseealise suhtes. Õigustatult on kohus ka märkinud, et ta on varem kandnud pikaajalist vangistust ja seda nii avaliku varguse kui röövimise toimepanemise eest, kuid ka eelmine pikaajaline vangistus ei ole mõjutanud süüdlast loobuma uute kuritegude toimepanemistest. Samas ei saa jätta ringkonnakohus tähelepanuta fakti, et maakohus on karistuse mõistmisel arvestatava süü suuruse hindamisel lähtunud muuhulgas kohtu järeldusest, et kannatanu suhtes oli süüdistatava poolt kasutatud ka füüsilist vägivalda. Kuna kohtukolleegium ülalpool põhistusega leidis, et maakohus on süüdistuse piire sellega laiendanud ja kohtukolleegiumil tuleb sellekohane järeldus kohtuotsusest välja jätta, tuleb antud juhul kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt muuta ka mõistetud karistust. Arvestades

§ 56

sätestatut, st kergendavate asjaolude puudumisega,

§ 58

p 3 ettenähtud, ühe koosseisuvälise karistust raskendava asjaoluga, ning arvestades faktiga, et J.E on varem korduvalt karistatud isikuks, sealhulgas on toime pannud vägivalla tarvitamisega seotud varavastaseid kuritegusid, tuleb J.E karistada röövimise toimepanemise eest 6 aastase vangistusega. Maakohus on

§ 330

alusel mõistnud süüdlasel 6 kuulise vangistuse ja

§ 331

alusel 1 aasta 6 kuulise vangistuse.

§ 330

sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni ühe aastase vangistuse.

331 sanktsioon näeb ette vaid kuni kolme aastase vangistuse. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistused jäävad sanktsiooni piiresse ja on mõistetud kooskõlas

§ 56põhimõtetega.

Liitkaristuse mõistmisel on kohus kohaldanud üksikkaristustest raskeima suurendamise põhimõtet ja ringkonnakohtul puudub vajadus selle muutmiseks.

1. Maakohus on süüdlaselt välja mõistnud J. G. kasuks tsiviilhagi 2000.00 krooni. On leidnud, et esitatud tsiviilhagi on põhjendatud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, peab vaid vajalikuks täiendada otsust, esitades tsiviilhagi rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Võlaõigusseaduse § 127 lg 1 kehtestab, et kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama seaduse lg 4 näeb ette, et isik peab kahju hüvitama juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu valdus telefonile rikuti süüdistatava poolt ebaseaduslikult röövimise toimepanemise tagajärjel, seega on kannatanul kahju tekkimine põhjuslikus seoses süüdistatava poolt toimepanduga. 10 VÕS § 1043 kehtestab, et teisele isikule, kannatanule, õigusvastaselt kahju tekitanud isik, antud juhul süüdistatav, peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Tuvastamist on leidnud J.E süü kannatanu vara röövimises. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kehtestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Ülaltoodust lähtuvalt on maakohtu otsusega tsiviilhagi väljamõistmine kooskõlas tsiviilõiguses kehtivate põhimõtetega ning seega kooskõlas seadusega.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 3, 4, 338 p 4 tühistab rindkonnakohus Harju Maakohtu 18 juuni 2008 otsuse

§ 200

lg 2 p 4 ja

§ 64lg 1 järgi mõistetud karistuste osas ja muudab otsuse põhiosa.

Esitatud apellatsioonid rahuldab osaliselt. IVI KESKÜLA MALLE PREIMER PAAVO RANDMA 11