1-06-13956\29

1-06-13956 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht

1. september 2008.a.,Tallinn Kohtukoosseis Jüri Paap, Meelika Aava, Paavo Randma Sekretär Tatjana Derkatš Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 03.10.2007.a. kohtuotsus G.D süüdistuses Apellant süüdistatava kaitsja adv. Monika Mägi Prokurör Jüri Kasesalu Kaitsja adv. Monika Mägi RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 03.10.2007.a. kohtuotsus süüdistuses jätta muutmata ja G.D esitatud apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBUS Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. 1 Asjaolud ja menetluse käik G.D , sünd.xxx, Eesti kodanik, varem karistatud kriminaalkorras üks kord, elukoht xxxxx xxxxxxxxx xxxxxxx xxxxxx xxxxxxx xxxxxxxx xxxxx xxx xx-x, tunnistati süüdi omavolis KarS § 257 järgi ja karistati 10 kuulise vangistusega, eelvangistuses viibitud aeg kolm päeva loeti karistusaja hulka. Koheselt kandmisele kuulub 2 kuud ja 27 päeva vangistust, karistuse ülejäänud aega ei pöörata KarS § 74 lg 1, 2 alusel tingimuslikult täitmisele 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga ning ta allutatakse kriminaalhooldaja järelevalve alla. Maakohus tegi kindlaks, et G.D 04.05.2006.a. kella 18 paiku Tallinnas Xxxxxxx xxx x asuvas S. bensiinijaamas sees ja bensiinijaama kõrval territooriumil, nõudes talle 40 000 kroonise võla tasumist, lõi rusikaga kokku 45 korda pea ja rindkere piirkonda A. T.ele, tekitades selliselt kannatanule kergeid tervisekahjustusi. Samuti nõudis ta A. T.elt tema kasutuses oleva, kuid AS-le Hansa Liising Eesti kuuluva sõiduauto Audi A6 registrinumbriga XXX XXX võtmeid kuni võla tagastamiseni. Sama päeva õhtul kella 20 ajal kohtusid G.D ja A. T. uuesti, et kokku leppida võla tagasimaksmise küsimustes, G.D nõudis taas sama auto loovutamist kuni vähemalt 10 000 krooni tasumiseni. Eelnevalt kasutatud vägivalla tagajärjel andis A. T. auto võtmed G.D kätte, auto pargiti Tallinnas XXXX XXXXX X/X sisehoovis kuni sealt politseitöötajate poolt ära võtmiseni 06.06.2006.a. Maakohus leidis, et võlausaldaja omab õiguskaitset nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja ülalkirjeldatuga G.D teostas küll oma tõelist õigust, kuid seda vägivalda kasutades ning auto suletud hoovi ära viimisega kannatanu vaba liikumist piirates. Ei oma tähtsust, et kannatanul puudus juhtimisõigus, auto kasutaja oli ka A. T.e abikaasa. Apellatsioon ja taotluse sisu Sisuliselt taotletakse apellatsioonis maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt, maakohtu kohtuotsuse tühistamist ja G.D õigeksmõistmist. Kaitsja rõhutab, et maakohus jättis arvestamata kannatanu enda käitumise, kes ei tasunud võlga tähtaegselt ja hoidus võlausaldaja eest kõrvale ning et G.D oli õigus nõuda võla tagastamist. Apellandi arvates, et menetlusseadust rikkudes pole kohus kõrvaldanud vastuolu kannatanu ja tunnistajate ütlustes küsimuses, kas hilisemal kokkusaamisel lauluväljaku juures nõudis auto võtmete üleandmist G.D või pakkus selle välja A. T.. Selgusetu on jälituse teel kogutud tõendite õiguslik alus. 2 Veel on kaitsja arvates kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigustkohtuotsuses on küll nimetatud, et G.D teostas oma õiguseid ebaseaduslikus korras, pole aga näidatud, milles see ebaseaduslik kord seisnes. Et see puudus sai alguse juba G.D-le esitatud süüdistusest, ei saanud kohus omal initsiatiivil mõistet „ebaseaduslikkus“ sisustada. Selleks ei saa olla vägivald, sest vägivald on KarS § 257 koosseisulise tunnusena juba arvesse võetud. Kaitsja leiab, et G.D tegevus võla nõudmisel ei olnud ebaseaduslik. Ringkonnakohtu kohtuistungil esinenud prokurör leidis, et kui vaadelda kõnesolevaid sündmuseid lauluväljaku juures omaette, siis ei ole autovõtmete nõudmine ja kohustuse täitmise eesmärgil auto tagatiseks võtmine vaadeldav isikult vabaduse võtmisena või muu KarS §-s 257 nimetatud asjaoluna. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohtu kolleegium osundab Riigikohtu kohtuotsusele nr. 3-1-1-10-08, mille kohaselt alates 15.03.2007.a. jõustunud seadusega KarS §-s 257 sätestatud süüteokoosseisus tehtud muudatused on vaadeldavad süüdistatava olukorda kergendava karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes. Seetõttu tuleb käesoleva, süüdistuse kohaselt 04.05.2006.a. toimepandud kuriteoasja lahendamisel lähtuda süüdistatavale soodsamast seadusest st. alates nimetatud kuupäevast kehtivast KarS § 257 redaktsiooni sisust. Kuni 15.03.2007.a. kehtinud seaduse kohaselt kui isikut süüdistati oma tegeliku või oletatava õiguse ebaseaduslikul moel teostamisega olulise kahju tekitamises, tuli omavoli ebaseaduslikkus eraldi tuvastada. Kehtiv KarS § 257 sätestab kriminaalvastutuse omavoli st. oma tegeliku või arvatava õiguse ebaseadusliku teostamise eest, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Sellise õiguse teostamise ebaseaduslikkus tuleneb loetletud tunnustest enestest, kuna tegemist on tegudega, mis on kriminaliseeritud ka iseseisvate kuritegudena erinevate süüteokoosseisude (KarS § 120, § 121, § 122, § 136, § 203, § 214) alusel. Kui oma tegelikku või arvatavat õigust teostatakse mingil muul moel, ei kaasne sellega kriminaalvastutust KarS § 257 järgi. Arutuselolevas süüdistuses heidetakse G.D-le ette oma tegeliku õiguse teostamist vägivallaga ja kannatanu vabaduse piiramisega, samas käitumises tunnistas maakohus ta süüdi. Tulenevalt eelöeldust on vaja kindlaks teha, kas G.D 1) teostas oma tegelikku õigust, seejuures 2) kas ta kasutas vägivalda või 3) piiras kannatanu vabadust. 3 Käesolevas asjas pole seatud kahtluse alla, et A. T. oli laenanud G.D-lt raha ja, vaatamata lubadustele, oli see tagastamata. Seega oli G.D õigus nõuda laenusumma tasumist st. ta teostas oma tegelikku õigust. Hinnates väidet kannatanu suhtes vägivalla kasutamisest peab ringkonnakohus vajalikuks osutada apellatsioonile, milles viidatakse maakohtu otsuses käsitletud ja hinnatud asjaoludele, kohtuotsuse seda osa puudutavaid tõendeid pole apellant vaidlustanud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid tõendeid KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel korrata ja nõustub täielikult nende alusel tehtud järeldustega: 04.05.2006.a. kella 18 paiku Tallinnas Xxxxxxx xxx x asuvas S. bensiinijaamas lõi G.D A. T.ele rusikaga pea ja rindkere piirkonda. Selline käitumine omaette vastab KarS § 121 tunnustele- teise inimese löömine (nagu ka tema tervise kahjustamine, peksmine või valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine) on seadusevastane st. ebaseaduslik. Kuna aga kõnesolev vägivald oli seotud oma tõelise õiguse teostamisega, tuleb G.D käitumine selles osas kvalifitseerida KarS § 257 järgi. Nimelt sellise hinnangu andis maakohus apelleeritud kohtuotsuses, ringkonnakohus nõustub sellega täielikult. Sellele omavolile sama päeva õhtul järgnenud auto pandina andmine/võtmine, millega piirati A. T.e vabadust oma või perekonnaliikme omandit kasutada, pole vaadeldav KarS § 257 tähenduses. Riigikohtu eelpoolnimetatud kohtuotsuse kohaselt koosseisutunnus „vabaduse piiramine“ ei hõlma ükskõik milliseid põhiõiguslikke vabadusi. See võib seisneda karistusseadustiku
2. peatüki
3. jaos „Vabadusevastased süüteod“ kirjeldatud tegudes, näiteks orjastamises, pantvangi võtmises või seadusliku aluseta vabaduse võtmises. G.D-le esitatud süüdistuses nimetatud käitumine ei vasta ühelegi nimetatud tunnusele. Küll on aga see käitumine vaadeldav ajalises kulgemises ühe osana kogu kõnealuses sündmustikus. Kuna võla tagastamiseks tagatisena auto võtmete loovutamisel ei kasutatud vägivalda ega pandud toime teisi KarS §-s 214 nimetatud tegusid, ei ole kõnesolev andmine/võtmine vaadeldav ka väljapressimisena. Samal põhjusel puudub vajadus analüüsida ja hinnata tõendeid küsimuses, kas kannatanu loovutas auto võtmed omal initsiatiivil või kellegi nõudel. Kaitsja etteheide jälitustegevusele, mille käigus saadud teabe alusel algatati käesolev kriminaalasi, väljub arutuseloleva kriminaalasja piiridest. Maakohus on järginud nõuet, et kui konkreetse teo eest võidakse süüdlast karistada erinevat liiki karistustega, siis tuleb seda eriliselt põhjendada. G.D-le on mõistetud vangistus seaduses ettenähtud miinimumilähedases määras. Selle enamaks vähendamiseks puudub alus. 4 Apellatsioonis nimetatud asjaolud ei saa olla aluseks mõistetud karistuse muutmisele. Kohtuotsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Jüri Paap Meelika Aava Paavo Randma Otsust on täpsustatud Riigikohtu 07.01.2009 otsusega nr 3-1-1-76-08 Riigikohtu 07.01.2009 otsus RESOLUTSIOON
4. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
5. septembri
6. a otsus G.D süüdistusasjas KarS § 257 järgi sisuliselt muutmata.
7. Teha Harju Maakohtu
8. oktoobri
9. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
10. septembri
11. a kohtuotsustesse täpsustus, millega lugeda G.D-le mõistetud 10 kuulisest vangistusest KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel tingimisi täitmisele pööramata jäetavaks karistuseks 7 kuud vangistust.
12. Kassatsioon jätta rahuldamata. 5