← Eesti

1-08-7331\10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. oktoobril 2008. a Tartus Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-08-7331 Kohtukoosseis kohtunik Ingeri Tamm Kohtuis

§ 139lg 2 p 1,2,3 ja § 140 lg 2 p 2,3,4 järgi 1 aasta 3 kuu vangistusega tingimisi Kar

S § 74 alusel 3 aasta pikkuse katseajaga. tõkend: elukohast lahkumise keeld vandeadvokaat Anu Pärtel RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § -dest 309 lg 3, 311, 312, 313, kohus otsustas: Süüdi tunnistada E.J KarS 320 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 30 (kolmkümmend) päeva vangistust. Kohtuotsus E.J-ile mõistetud vangistuse osas pöörata täitmisele pärast selle jõustumist, saates vastavalt KrMS § –le 414 lg 1 süüdimõistetule teatise, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. E.J-i karistuse kandmise aja alguseks lugeda tema vanglasse saabumise aeg. Tõkend, elukohast lahkumise keeld, tühistada pärast E.J-i karistuse kandmisele asumist. KrMS § 180 lg 1,3 alusel välja mõista E.J-ilt riigituludesse menetluskuludena sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni. Toimikust koopia tegemise kulud 59.30 (viiskümmend üheksa krooni 30 senti) krooni ja kaitsjale makstud tasu 3731.

  1. (kolm tuhat seitsesada kolmkümmend üks krooni 16 senti) krooni jätta riigi kanda. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 (SEB Pank) või 221023778606 (Swedbank), märkides ära Tartu Maakohtu viitenumbri 2800049874, selgitusse kriminaalasja numbri, makse nimetuse ja oma nime. Otsuse vabatahtliku täitmise korral tasuda riigituludesse makstavad menetluskulud ühe kuu jooksul. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. Apellatsiooni teate esitamise korral esitatakse apellatsioonkaebus Tartu Maakohtule kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtu nimele, 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. Apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis
  2. oktoobril
  3. a alates kella 14.00-st. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu E.J süüdistatakse selles, et tema andis 29.05.
  4. a Tartu Kohtumajas Veronika Belolipetskaja süüdistusasjas KarS § 375 lg 1 järgi tunnistajana, keda oli eelnevalt hoiatatud valeütluste andmise eest KarS § 320 järgi, teadvalt valeütlusi kriminaalasja tõendamisel tähtsust omavate asjaolude kohta. E.J andis kohtuistungil ütlusi, et ta ei ostnud 2005.aasta oktoobri alguses 0,5 liitrit puskarit Veronika Belolipetskaja käest, vaid temale tundmatult naisterahvalt. 2 Seega pani E.J toime KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise. II Kohtu seisukoht süüdistuse osas E.J andis tunnistajana V. Belolipetskaja kriminaalasjas ütlusi 01.11.
  5. a (tl 12) selle kohta, et umbes kuu aega tagasi müüs umbes 35 aastane Veronika nimeline naisterahvas talle Tartus X tänaval baraki kõrval asuvast majast 17 krooni eest pool liitrit puskarit, mille ta ära jõi. E.J tundis fotode järgi 01.11.
  6. a ära Veronika Belolipetskaja ja ütles, et temalt ostis ta
  7. a oktoobri alguses pool liitrit puskarit 17 krooni eest (tl 3-5). Tartu Maakohtus 29.05.
  8. a tunnistajana ütlusi andes ütles E.J, et ta ei ole Veronika nimeliselt naiselt puskarit ostnud, müüs teine naine. Ta ostis puskarit esimest korda ja jäi kohe vahele. Kohtuistungil põhjendas E.J ütluste muutmist sellega, et politsei käskis tal kirjutada, et ta ostis puskarit Veronikalt, muidu oleks kinni pandud (tl 39-42). Kohtuistungil 03.10.
  9. a ei tunnistanud E.J end valeütluste andmises süüdi. Samas tunnistas E.J, et enne seda kui politsei ta kinni pidas puskari ostmiselt, oli ta varem V. Belolipetskaja käest puskarit ostnud. Ta tundis fotode järgi V. Belolipetskaja ära, teadis, kus ta elab. Tema andis politseile need andmed, millal ta oli V. Belolipetskaja käest puskarit ostnud, kuid politseinikud sundisid teda kirjutama, et ta ostis sellel päeval V. Belolipetskaja käest puskarit. V. Belolipetskaja kriminaalasja kohtuistungil teistsuguste ütluste andmist põhjendas E.J sellega, et võib-olla ei saanud ta kõigest aru, ta oli psüühiliselt paigast ära. Seega tunnistas E.J end sisuliselt talle esitatud valeütluste andmise süüdistuses süüdi. Kohus kuulas tunnistajatena üle Guido Kaldmaa, kes politseiametnikuna viis läbi 01.11.
  10. a E.J-i ülekuulamise ja V. Belolipetskaja fotode järgi äratundmiseks esitamise ning nende menetlustoimingute juures tõlgina osalenud Aino Koseri. Tunnistaja G. Kaldmaa ütlustest nähtub, et patrullis olles pidasid nad E.J-i kinni pärast seda, kui ta oli ostnud Tartus X 3-58 aknast puskarit ja paki sigarette. Ülekuulamisel politseijaoskonnas väitis E.J, et selle puskari ostis ta inimese käest, keda ei tunne, kuid varem on ta samast kohast ostnud Veronika nimelise naisterahva käest. V. Belolipetskaja kohta oli menetluses kriminaalasi, mistõttu nad kuulasid E.J-i üle ja tegid fotode järgi äratundmiseks esitamise. Lisaks sellele kuulasid nad E.J-i üle ka väärteoasjas, kuna ta oli sellel päeval ostnud käitlemiseks mittelubatud alkoholi ja sigarette. E.J keegi ei ähvardanud. Seda, et ta oli ka varem ostnud samast majast puskarit V. Belolipetkaja käest, politsei ei teadnud, seda rääkis E.J ise. Kuna E.J teadis Veronikat ainult eesnime pidi, viidi läbi äratundmiseks esitamine. Aino Koseri ütluste kohaselt oli ta E.J-i ülekuulamise ja äratundmiseks esitamise juures, kus oli tegemist salaalkoholi müügiga. E.J ei ähvardatud, ülekuulaja käitus professionaalselt. E.J ei eitanud, et ta ostis salaalkoholi ja isegi tundis seda isikut, kelle käest ostis. Ta tundis fotode järgi ära Belolipetskaja, kelle käest oli salaviina ostnud. A. Koser tõlkis E.J-ile paberilt tema õigused ja uurimistoimingute käigus ütlused. Kuna proua Belolipetskaja isik oli meeldejääv, on talle meelde jäänud ka tema vastu antud tunnistused. Kohus on seisukohal, et eelpool käsitletud tõenditega on tõendatud KarS § 320 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivne külg - E.J andis Tartu Maakohtus 29.05.
  11. a tunnistajana 3 ülekuulamisel V. Belolipetskaja kriminaalasjas valeütlusi. See on tõendatud kohtuistungi protokolliga, süüdistatava E.J-i enda ütlustega käesolevas kriminaalasjas ning tunnistajate G. Kaldmaa ja A. Koseri ütlustega, millest nähtub, et menetlustoimingute käigus ei kasutatud tunnistaja suhtes sundi ning ta andis V. Belolipetskajalt kinnipidamisele eelnenud puskari ostu kohta ütlusi olukorras, kus sellise fakti toimumine ei olnud politseile varem teada. V. Belolipetskajat süüdistati KarS § 375 lg 1 järgi käitlemiseks mittelubatud alkoholiga kauplemises isikuna, kellele on varem kohaldatud väärteokaristus (süüdistusakt tl 36-39). V. Belolipetskaja süü tõendamisel oli olulise tähtsuga see, kes, millal ja kui palju ebaseaduslikku alkoholi on tema käest ostnud. Just nende asjaolude kohta andis E.J kohtuistungil tegelikkusele mittevastavaid ütlusi, eitades seda, et ta on ühe korra
  12. a oktoobri alguses ostnud V. Belolipetskajalt pool liitrit puskarit. Tunnistaja E.J-i poolt ütluste muutmine kohtus tõi kaasa selle, et Tartu Maakohtu 18.06.
  13. a otsusega mõisteti V. Belolipetskaja
  14. a oktoobri alguses E.J-ile 0,5 liitri puskari müümises õigeks (tl 33-36). Viimati nimetatu ei oma kuriteo kvalifikatsioonile õigusliku hinnangu andmisel tähtsust, kuivõrd KarS § 320 on formaalse koosseisutüübiga, mis ei nõua kahjuliku tagajärje tekkimist. E.J-ile on 01.11.
  15. a tunnistajana ülekuulamisel ja äratundmiseks esitamisel selgitatud tema õigused ja kohustused ning hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest KarS § 320 järgi, mida ta on kinnitanud oma allkirjaga mõlemal menetlustoimingu protokollil. Samuti on E.J-ile selgitatud tunnistaja õigusi ja kohustusi Tartu Maakohtu 29.05.
  16. a istungil ning teda on hoiatatud selle eest, et teadvalt valeütluste andmine on kriminaalkorras karistatav. Tunnistaja on õigustest ja kohustustest aru saanud. Seda tõendab kohtuistungi protokoll (tl 7-8). Seega on täidetud ka KarS § 320 lg-s 1 ettenähtud kuriteo koosseisu objektiivse külje teine nõue E.J oli enne tunnistajana ütluste andmisele asumist hoiatatud nende tagajärgede eest, mis kaasnevad valeütluste andmisega. KarS § 320 järgi vastutavad kuriteo täideviijatena ainult kannatanu ja tunnistaja. E.J oli kriminaalasjas tunnistaja, ta oli prokuröri tunnistajana V. Belolipestkaja kriminaalasjas ka kohtusse kutsutud. Seega oli ta KarS §-s 320 nõutud kuriteo subjektiks - erilise isikutunnusega isikuks. Järgnevalt annab kohus hinnangu sellele, kas E.J andis kohtus valeütlusi teadvalt. Selleks on vajalik tuvastada, et E.J tegutses vähemalt otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. E.J on tunnistanud, et ta on kriminaalasjas kohtueelsel uurimisel ja kohtus andnud erinevaid ütlusi. Hinnates kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil V. Belolipetskaja kriminaalasjas E.J-i poolt tunnistajana antud ütlusi, on kohus seisukohal, et nende oluliselt erinevast sisust tulenevalt teadis E.J , et ta ei räägi kohtus tõtt. Tegemist ei ole tunnistaja eksimusega selles, et ütlusi andes pidas ta silmas 01.11.2005, mil ta ostis puskarit ja sigarette samast kohast, kuid kellegi teise käest. Kohtuistungi protokollist nähtub, et E.J on kategooriliselt eitanud puskari ostu V. Belolipetskaja käest. Ta on tunnistanud, et ostis puskarit ainult ühe korra tundmatu isiku käest ja jäi kohe vahele. Seega oli E.J Tartu Maakohtus 29.05.
  17. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes teadlik nende tegelikkusele mittevastavusest, st pani KarS § 320 lg-s 1 ettenähtud kuriteo toime otsese tahtlusega. Kohus ei tuvastanud E.J-i süüd välistavaid asjaolusid. 4 III Kohtu seisukoht karistuse osas KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et E.J-i tegevuses KarS §-des 57 ja 58 karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. E.J on varem kriminaalkorras karistatud 3-l korral (tl 67-92):
  18. Tartu Linnakohtu 13.02.1997.

§ 15lg 2 – 139 lg 2 p 1,3 järgi 3 kuu vangistusega; 2.

Tartu Maakohtu 22.02.2001.

§ 139

lg 2 p 1,3 järgi rahatrahviga 200 päevamäära, s.o 4400 krooni, mille kandmata osa asendati Tartu Maakohtu 23.08.2004. a määrusega 15 päeva vangistusega; 3. Tartu Maakohtu 16.04.2004.

§ 139lg 2 p 1,2,3 ja § 140 lg 2 p 2,3,4 järgi 1 aasta 3 kuu vangistusega Kar

S § 74 alusel tingimisi 3 aasta pikkuse katseajaga. Kohus leiab, et E.J-i isikut arvestades tuleb teda karistada vangistusega, kuna kergemaliigilisem rahaline karistus ei suudaks mõjutada teda uutest kuritegudest hoiduma. Seda, et rahaline karistus ei ole E.J-ile sobiv karistusliik, kinnitavad tema varasemad karistusandmed. Peale rahalise karistuse kohaldamist on E.J jätkanud kuritegude toimepanemist ning rahaline karistus on osaliselt tulnud asendada vangistuspäevadega. Karistusmäära valikul võtab kohus arvesse E.J-i süü suurust. Kuigi E.J-i teo koosseisuväliseks tagajärjeks oli V. Belolipetskaja õigeks mõistmine selles kuriteoepisoodis, ei mõjuta see tema süü suurust, sest ta ei teadnud tunnistajana, millised on kogutud tõendid ja kui olulise kaaluga on selles tema ütlused. Arvestades E.J-i süü suurust ja seda, et tegemist on osaliselt töövõimetu isikuga, on õiglane karistus tema puhul vangistus sanktsiooni alammääras. IV Menetluskulud Menetluskuludeks on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, milleks on teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära, s.o 6525 krooni (palga alammäär on 4350 krooni), KrMS § 175 lg 1 p 1,5 kohaselt määratud kaitsja tasu 3731.16 krooni ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud 59.30 krooni. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kohus on seisukohal, et kõigi menetluskulude hüvitamine käib E.J-ile üle jõu, kuna ta on osaliselt töövõimetu (töövõimekaotus 40%), mistõttu tuleb riigi õigusabi kulud 3731.16 krooni jätta riigi kanda. Ingeri Tamm Kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.