← Eesti

1-05-1115\12

Kriminaalasi nr 1-05-1115 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja 11. oktoober 2006. a. Tartus, Tartu kohtumaja koht Kriminaalasja number 1-05-1115 Kohtukoosseis k

§ 101

p 2 järgi Prokurör Silva Peebo Süüdistatav K.Z isikukood: 380110062717; varem kriminaalkorras karistatud 2 korral: väärteokorras karistamata Tõkend vahistamine Kaitsja Tõlk van.adv. Tarmo Pilv Irina Litvinova, Aljona Frolenko RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306, § 311, § 313, § 315, kohus otsustas: Süüdi mõista K.Z KrK § 141 lg 2 p 1, 3 järgi ja karistada teda 3 (kolme) aasta pikkuse vangistusega. Süüdi mõista K.Z KrK § 195 lg 3 järgi ja karistada teda 4 (nelja ) aasta pikkuse vangistusega Süüdi mõista K.Z KrK § 15 lg 2-§ 101 p 2 järgi ja karistada teda 6 (kuue) aasta pikkuse vangistusega KarS § 64 lg 1 alusel mõista liitkaristuseks, lugedes kergemad karistused kaetuks raskemaga 6 (kuus) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistuse kandmise aja hulka eelvangistuse aeg alates

  1. juulist 2006 ja karistuse kandmise aja alguseks lugeda
  2. juulist
  3. Tõkend- vahistamine jätta muutmata. Asitõend- taskunuga kohtuotsuse jõustumisel hävitada. Menetluskulud: Välja mõista K.Z-i riigituludesse menetluskulu sundraha 7500 (seitsetuhat viissada) krooni ja kaitsjale toimiku materjalidest koopia tegemise kulu 117.50 krooni (ükssada seitseteist krooni ja 50 senti). Kohtukulud kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 1022003480017, viitenumber
  4. Otsuse vabatahtliku täitmise korral tasuda riigituludesse makstavad kohtukulud 30 päeva jooksul. Kohtukulude tasumist tõendaval dokumendil tuleb näidata kohtuasja number ning isiku nimi, kelle eest kohtukulud tasuti. Kohtukulude tasumist tõendav dokument tuleb esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse Tartu Maakohtule kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtu nimele 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, s.o
  5. novembril
  6. a. Süüdistus ja kuritegude kvalifikatsioon K.Z süüdistatakse selles, et tema 11.09.
  7. a. kella 02.30 paiku röövis Tartus Küüni tn asuva Sfinksi baari juures grupis koos Vladimir Gavriliniga R.K. mobiiltelefoni №kia 6110 väärtusega 4000.00 krooni, ähvardades kasutada elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, mis seisnes Vladimir Gavrilini poolt R.K. ähvardamises püstolitaolise esemega ning K.Z-i poolt R.K. ähvardamises noaga, sellega R.K. ees vehkides. Seega K.Z pani toime võõra vara röövimise ähvardusega kasutada isiku kallal elule ja tervisele ohtliku vägivallaga, mis oli toime pandud isikute grupi poolt ja relvana kasutavate esemetega s.o KrK § 141 lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Tema, isikute grupis koos Vladimir Gavriliniga, rikkudes jämedalt avalikku korda ja väljendades ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, tungis 11.09.
  8. a. kella 02.45 paiku Tartus Toomemäel asuvas pargis huligaansel ajendil kallale E.S. , I.A. ja I.P. . Kasutades löömiseks püstolitaolist eset, tekitas Vladimir Gavrilin koos Levan 2 K.Z-iga, kes kasutas nuga s.o kehavigastuste tekitamiseks külmrelvana kasutatavat eset, I.A. järgmisi kehavigastusi: rindkere vasema poole lõikehaav X roidevahemikus tagumisel kaenlajoonel ja lõikehaav vasemal õlavarrel, samuti nahamarrastused ja põrutushaav näol, s.o vigastused, mis kõik kuuluvad raskusastmelt kerge terviserikkega kehavigastuste liiki. Kannatanu korduv löömine mitme isiku poolt on oma sisult eriti jõhker. Seega K.Z pani toime huligaansuse, s.o tahtliku tegevuse, mis jämedalt rikub avalikku korda ja väljendab ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, on oma sisult eriti jõhker ning toime pandud külmrelvana kasutatavate esemete kasutamisega s.o KrK § 195 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Tema, isikute grupis koos Vladimir Gavrilininga, rikkudes jämedalt avalikku korda ja väljendades ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, tungis 11.09.
  9. a. kella 02.45 paiku Tartus Toomemäel asuvas pargis huligaansel ajendil kallale E.S. , I.A. ja I.P. . Vladimir Gavrilin ja K.Z peksid tahtliku tapmise eesmärgil I.P. korduvalt rusikate ja jalgadega pea-ja keha piirkonda, Vladimir Gavrilin lõi I.P. korduvalt püstolitaolise esemega pea piirkonda ning K.Z lõi I.P. ut samal ajal korduvalt noaga rindkere vasakusse poolde. Vladimir Gavrilin ja Levan jefremov tekitasid I.P. verevalumid näos ja peas, ühe hambakrooni murru, ühe hambaemaili murru ning 9 rindkere, selja ja vasaku käe torkevigastust: seljal tagumisel kaenlajoonel VII roide kõrgusel rindkeresse ja kõhuõõnde tungiva lõikehaava vahelihase ja neeru vigastusega, millised oma raskusastmelt on ülirasked eluohtlikkuse tõttu tekitamise momendil. Lisaks üliraskele kehavigastusele tekitasid Vladimir Gavrilin ja K.Z I.P. kergeid terviserikkega kehavigastusi: vasakpoolse veri-õhkrinna, torkelõikehaavad paremal II, III roide piirkonnas, piki II roiet kulgeva rindkeresse mitteulatuva haava, vasema õlavarre-abaluu piirkonnas rindkeresse mitteulatuva haava; vasemal niudeluuharja piirkonda kõhuõõnde mitteulatuva haava; kolm haava vasemale õlavarrele. I.P. u surm jäi saabumata Vladimir Gavrilini ja Levan jefremovi tahtest olenemata põhjustel. Seega pani K.Z toime KrK §

§ 101p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o.

huligaansel ajendil tahtliku tapmise katse. K.Z eitab oma süüd kõigis kuriteoepisoodides. Kohus, asja arutanud ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et K.Z-i süü talle inkrimineeritavates kuritegudes on kohtuistungil täielikult tõendamist leidnud. K.Z-i süü KrK §

§ 101p 2 s.o.

tahtliku tapmise katses ja § 195 lg 3 järgi, s.o kuritahtlikus huligaansuses raskendavatel asjaoludel on tõendatud alljärgnevate tõenditega. Kannatanu I.P. on kohtuistungil avaldanud, et kuna kuriteost on möödunud 6,5 aastat, siis ei mäleta ta enam toimunut. Ta palub tugineda tema eeluurimisel antud ütlustele, kinnitades nende õigsust. I.P. u eeluurimisel 23.09.

  1. a. antud ütluste kohaselt läks ta 11.09.
  2. a. koos sõprade E.S. ja I.A. iga üle Toomemäe. Ta jäi sõpradest paar sammu maha. Püssirohukeldri kohale jõudnud, kuulis ta alt valju venekeelset juttu. Ta 3 nägi all kahte noormeest. Ta hõikas neile midagi, kuid ei mäleta mida. №ormehed jooksid nõlvakust üles. Üks noormees tuli kohe tema juurde ja lõi teda mingi kõva esemega külge ja siis näkku. Ta kukkus löökide tagajärjel ja ta tõmbus kerra. Näo kattis ta kätega, varjamaks end jalalöökide eest, mis kukkumisele kohe järgnesid. Mingil hetkel nägi ta, et peksjaid oli juba kaks. Ta tundis teravat valu ringkeres ja särk läks märjaks. Ta arvab, et kaotas ka teadvuse. Kui ta tajus, et teda enam ei peksta, tõusis ta püsti (tl 62). Kohtuistungil on ta kinnitanud, et kaotas löömise ajal teadvuse, kuid ta mäletab püstolitaolise esemega peksmist näo piirkonda. Ta mäletab, et tema peksjad suhtlesid tema peksmise ajal vene keeles. Süüdistatav talle ei meenu. I.P. ei tundnud kohtuistungil K.Z oma ründajat ära ja ka tema avaldatud ütlustest ei nähtu, kes olid isikuteks, kes talle kallale tulid. I.P. on öelnud, et kuna üks noormeestest lõi teda kohe peale mäe otsa jõudmist, siis ei jõudnud ta meest vaadatagi. Samuti ei näinud ta teda tabanud löökide tõttu enam, mis juhtus tema kaaslastega. Kriminaalasjas kannatanud I.A. ja E.S. said ründajaid aga pikemalt vaadata ning nende eeluurimisel antud ütlustega on tõendatud, et neid rünnanud isikuteks olid K.Z ja Vladimir Gavrilin. I.A. i, E.S. ja I.P. u ütlustest ning sündmuskoha vaatluse protokollist (tl 31-33) nähtub, et sündmuskoht oli hästi valgustatud, mistõttu oli kannatanutel väga hea võimalus näha ründajate nägusid ja välimust üleüldiselt. Samuti nägid I.A. ja E.S. ründajaid lähedalt, mis aitas kaasa isikute hilisemale äratundmisele. I.A. i ja E.S. poolt ründajate välimuse nägemist ja sündmuse adekvaatset tajumist kinnitab ka asjaolu, et eeluurimisel on nad osanud ründajate välimust (kasvu, riideid, vanust) üksikasjalikult ka kirjeldada. I.A. on öelnud, et tal oli aega oma ründajatele näkku vaadata, kuivõrd teda rünnati eestpoolt ja ründajad olid näoga tema suunas. Samuti kohtuistungil ütlusi andnud kannatanu I.A. ei mäletanud kuriteosündmusi ,mis toimusid aastal 1999 täpsusteni, mistõttu ka tema jäi oma eeluurimisel 11.09.
  3. a. (tl 52-53) ja 20.10.
  4. a. (tl 54-55) antud ütluste juurde paludes need lugeda õigeteks. Samuti on ta eeluurimisel äratundmiseks esitatud fotodel ära tundnud K.Z-i kui isiku, kes teda 11.09.
  5. a. ründas (tl 57-58) ja isiku äratundmiseks esitamisel on ta ära tundnud Vladimir Gavrilini (tl 59-61). I.A. i avaldatud ütlustest nähtub, et suundudes kolmekesi üle Toomemäe, kuulsid nad all Püssirohukeldri juures valju venekeelset lärmi. I.P. hõikas midagi vene keeles, mille järel jooksid mööda nõlva üles kaks noormeest. Üks neist, s.o Vladimir Gavrilin, läks kohe I juurde, käes püstolitaoline ese. Teine noormees, kelles ta fotode järgi äratundmiseks esitamisel tundis ära K.Z-i , tuli tema ja E poole, rääkides vene keeles ärritatult ja ütles vist vene keeles: „Tule siia“. Raha või millegi muu nõudmine see ei olnud. Mees proovis teda jalaga lüüa, aga ta põikas kõrvale. Siis võttis noormees taskust noa. E ütles, et jookseme ära. №ormees lõi teda noaga. Ta sai vist löögi eest kõrvale ja ei mäleta, kas löök tabas teda või ei. Siis tuli tema juurde Vladimir Gavrilin, kes hoidis püstolitaolist eset paremas käes ja vasaku käega liigutas kelku edasi-tagasi. Vladimir Gavrilin lõi teda selle esemega vasaku põse pihta. Peale seda läksid mõlemad mehed I. kallale. Ta läks appi. K.Z pöördus tema poole. Ta komistas ja kukkus ning noormees lõi teda noaga kätte ja vasakusse külge. Ta libises mõned meetrid nõlvast alla. Kui ta üles ronis, siis ta nägi, et I oli kägaras maas ja mõlemad vene noormehed peksid I jalgadega keha ja näo piirkonda. Kumb I noaga lõi, ta ei näinud. Äkki lõpetasid nad peksmise ja jooksid ära. 4 Kannatanu E.S. kohtuistungist ise osa võtta ei saanud , kuna ta elab ja töötab Belgias, kuid ta saatis kohtule teatise, milles kinnitab, et jääb oma eeluurimisel antud ütluste juurde (tl 264, 265, 266). E.S. on eeluurimisel üle kuulatud 11.09.
  6. a. (tl 44) ja 20.10.
  7. a. (tl 45). 20.10.
  8. a. isiku fotode järgi äratundmiseks esitamisel ja 24.09.
  9. a. isiku äratundmiseks esitamisel on ta ära tundnud K.Z-i ja Vladimir Gavrilini, kirjeldades nende tegevust (tl 46-47, 49-51). Tema avaldatud ütlustest nähtub, et olles jõudnud Püssirohukeldri kohale, kuulis ta alt venekeelset juttu. I.P. , kes oli temast ja I paar sammu tagapool, hõikas midagi alla. Mööda nõlva jooksid üles kaks noormeest, kes ütlesid midagi vene keeles. Üks neist, s.o Vladimir Gavrilin, läks kohe I juurde ja lõi paremas käes olnud püstolitaolise esemega I näkku. K.Z, kes hoidis paremas käes 10cm pikkuse teraga nuga, tuli tema ja I poole. Ta jooksis minema. Sarnaseid ütlusi on E.S. samuti andnud kohtuistungil 23.01.
  10. a. Tartu Maakohtus kriminaalasjas nr 1-528/2000 (tl 177179). Kohus leiab, et eeltoodud isikute ütlustega kogumis on täielikult tõendamist leidnud, et ründe toimepanijateks olid Vladimir Gavrilin ja K.Z ,et K.Z lõi I.A. i ja I.P. ut korduvalt noaga ning I.P. ut ka käte ja jalgadega. I.A. ja I.P. tekitatud kehavigastused ja nende raskusaste nähtuvad järgnevatest ekspertiisiaktidest. Kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 531 17.09.
  11. a. nähtuvalt tuvastati I.A. il järgmised kehavigastused: vasema rindkere poole lõikehaav X roidevahemikus tagumisel kaenlajoonel, lõikehaav vasemal õlavarrel, nahamarrastused näol ja põrutushaav näol. Lõikehaavad rindkere vasemal poolel ja vasemal õlavarrel on tekkinud terava vägivallaga löögist mingi terariistaga, näiteks noaga. Põrutushaav ja nahamarrastus näol on tekkinud tömbi vägivallaga, löökidest mingi kõva tömbi esemega või ka kukkumisel vastu kõvasid tömpe esemeid. Raskusastmelt kuuluvad kehavigastused kergete terviserikkega kehavigastuste hulka, kuna põhjustavad üle 6 ja alla 21 päeva kestva tervisehäire. 11.09.
  12. a. (tl 35-36). I.P. ul esinesid ekspertiisiaktidest nähtuvalt järgmised kehavigastused: vasakpoolne veri-õhkrind, torkelõikehaavad paremal II, III roide piirkonnas 10cm haavakanaliga piki II roiet kulgev, rindkeresse mitte ulatuv; seljal tagumisel kaenlajoonel VII roide kõrgusel rindkeresse ja kõhuõõnde tungiv vahelihase ja neeru vigastusega; vasemal rindkerepoolel II, III roide kõrgusel kaks rinnaõõnde mitte tungivat haava; vasema õlavarre-abaluu piirkonnas rindkeresse mitte ulatuv; vasemal niudeluuharja piirkonnas kõhuõõnde mitte ulatuv; vasemal õla- ja küünarvarrel kolm haava (tl 39-41). Täiendavas ekspertiisiaktist nr 554 23.11.
  13. a. nähtub, et rinnaõõnde ja kõhukoopasse tungiv torkelõikehaav VII roide kõrgusel vasemal tagumisel kaenlajoonel vahelihase ja neeru vigastamisega kuulub üliraskete kehavigastuste hulka, kuna on eluohtlik tekitamise ajal. Ülejäänud kehavigastused kuuluvad kergete tervishäirega kehavigastuste hulka, kuna põhjustavad üle 6 ja alla 21 päeva kestva tervisehäire (tl 43). I.P. u ütluste kohaselt põhjustati talle ründega ka mitmeid verevalumeid näos ja hambavigastus, s.o hambakrooni ja -emaili murd. I.P. u selliseid ütlusi kinnitab Maxilla Hambakliiniku õiend. Kliiniku õiendile on lisatud arved, millistel kajastuvad 5 hambaraviks vajaläinud kulutused (tl 188-190). Seega, kuigi ekspertiisiaktist ei nähtu nimetatud vigastuste esinemine I.P. ul, on nende esinemine tõendatud kannatanu ütlustega ja hambakliiniku teatisega. Kohus leiab, et väiksemate vigastuste väljajäämise patsiendi haigusloost võis tingida kannatanu raske seisund haiglasse saabumisel ja kohene opereerimise vajadus. Pisemad vigastused võisid seetõttu jääda tähelepanuta. Vladimir Gavrilin ,kes on süüdimõistetud 05.03.
  14. a. otsusega kriminaalasjas nr 1528/2000, s.h kuriteoepisoodides, millistes käesolevas kriminaalasjas on kohtu alla antud K.Z , on end arutamisel I.P. u ja I.A. i ründamises huligaansel ajendil süüdi tunnistanud ja nimetatud kriminaalasja arutamisel istungil (istungiprotokoll tl 181-185) 23.01.
  15. a. antud ütlustes kinnitanud, et 1999.a sügisel oli ta koos K.Z-iga , keda tunneb juba kooliajast, Tartus Püssirohukeldri juures. Koos nendega oli ka Puškovi nimeline isik. Ülevalt Püssirohukeldri pealt kostis lärmi ja talle tundus, et neile öeldi midagi ebatsensuurset, aga ta ei saanud täpselt aru. Puškov andis talle ca 13cm pikkuse püstolisarnase tumeda välgumihkli, et vajadusel sellega kedagi ehmatada. Tema ja K.Z jooksid mäest üles. Ta läks I.P. u juurde ja nad mõlemad peksid kätega teineteist. Ta võttis välgumihkli välja ja lõi sellega I.P. ut näkku. Ta pööras ümber ja nägi, et talle lähenesid I.P. u kaks sõpra. Ta läks neile vastu ja lõi I.A. i välgumihkliga. I.A. lõi vastu. Ta pööras end ringi ja nägi, et K.Z justkui võitles I.P. uga ning ta nägi K.Z-i käes 10-12cm pikkust nuga „MOELA“. Ta ei näinud, mida K.Z noaga tegi. Ta ei tea, kas K.Z I.A. i suhtes vägivalda kasutas. I.P. ei hakanud enam vastu. I.P. ult nad midagi ära ei võtnud. Ta ei oskagi öelda, mis kakluse põhjus oli. Kirjeldatud ütlustest nähtub, et Vladimir Gavrilin on kuriteo kaastoimepanijana kindlalt nimetanud K.Z. Kohus võtab arvesse tõendeid kogumis hinnates ka süüdimõistetu Gavrilini ütlusi, mis on antud kriminaalasjas nr 1-528/2000, kuna need ühtivad kannatanute ütlustega. Samas on Gavrilin hilisemalt peale seda kui tabati K.Z ja võeti vahi alla asunud oma varasemaid ütlusi eitama. 21.11.
  16. a. saabus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri tema avaldus, milles ta väidab, et Tartu Maakohtu 23.01.
  17. a. istungil antud ütlused ei ole tõelevastavad, kuna kuritegu ei pannud ta toime koos K.Z-iga . Ta andis valeütlusi, kuna teadis, et K.Z lahkus alatiseks Venemaale ning ta tahtis varjata tegelikku kaasosalist (tl 253). Kaitsja taotlusel kohtuistungile kutsutuna jäi Vladimir Gavrilin selle juurde, et kuritegu ei sooritanud ta koos K.Z-iga , vaid pani selle toime hoopis koos kellegi Aleks Avdejeviga, kes käesolevaks ajaks on surnud. Küsimusele miks ta andis kriminaalasjas nr 1-528/2000 K.Z-i vastu ütlusi vastas ta ,et kuna eeluurimisel näidati talle fotosid ja dokumente, millest nähtus, et teda süüdistati kuriteo toimepanemises koos K.Z-iga ning kuna ta teadis, et K.Z on Eestist alaliseks lahkunud Venemaale ,siis leidis, et tal on nüüd võimalus tegelikku süüdlast varjata kuritegeliku maailma põhimõtetest lähtuvalt. Saades
  18. a. sügisel aga teada K.Z-i vahistamisest, saatis ta prokuratuurile avalduse. Avalduse esitamine võttis natuke aega, kuna tal oli vaja selle vormistamise koha pealt kaitsjaga nõu pidada. Ta ei oska öelda, miks ta oma avalduses tegelikku süüdlast ei maininud, ta arvas, et kui ta kohtusse kutsutakse, siis ta räägib. Samas kinnitas ,et tal K.Z-i vastu vihavaenu ei olnud ,mida kohtuistungil kinnitas ka K.Z 6 Kohus loeb õigeteks Vladimir Gavrilini 23.01.
  19. a. antud ütlused, kuna need langevad kokku teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval ajal on ta hakanud andma K.Z-i süüd välistavaid ütlusi ,et päästa teda süüdimõistmisest. Rahvastikuregistri andmebaasi väljavõttest nähtuvalt on Aleks Avdejev (sünd. 28.11.
  20. a.) surnud 27.01.
  21. a. (tl 285) ja nimetatud asjaolu oli Vladimir Gavrilini enda ütluste kohaselt teada ka temale. Seega ei saa nimetatud isik enam enda kaitseks ütlusi anda. Hinnates Vladimir Gavrilini poolt prokuratuurile saadetud avaldust, selgub, et avalduses ei ole ta märkinud, kes tema n.ö tegelik kaasosaline oli. Kohtus selgitas ta, et tahtis selle nime avaldada kohtuistungil. Kannatanute ütlustest nähtub, et nad on K.Z-i ära tundnud ja osanud teda kirjeldada. Kannatanute ütlused on loogilised, üksikasjalised ja üksteisega haakuvad. I.A. , E.S. on eraldiseisvalt ära tundnud K.Z-i kui kuriteo toimepanija. Vladimir Gavrilin ei ole eeluurimisel ütlusi andnud ning seega hakkas politsei K.Z kahtlustama juba ammu enne seda, kui Vladimir Gavrilin üldse ütlusi andma hakkas. K.Z eitas kohtuistungil täielikult talle süükspandavate kuritegude toimepanemist. Tema ütluste kohaselt lahkus ta Eestist koos isaga
  22. a. Lahkumise kuupäeva ta ei mäleta. Toimikus olevast passi koopiast on näha, et ta lahkus Eestist 16.09.
  23. a., ületades piiri bussiga. K.Z püüdis kohtuistungil oma ütlustes väita ,et ta ei ole kunagi piiri bussiga ületanud. Küsimusele kas ta vaidlustab piiritöötajate poolt tehtud kandeid vastas ,et ta ei vaidlusta pitsatite õigsust ega piirivalve tööd. Süüdimõistetu Vladimir Gavrilini tundmist ta tunnistab, öeldes, et nad kohtusid vahel seltskonnas, kuid eriti sõbralikke suhteid neil polnud. Viimati nägi ta Vladimir Gavrilinit 6,5 aastat tagasi, kui ta Venemaale läks. Ta oletab, et Vladimir Gavrilin valetas tema peale, kuna teadis, et ta on Eestist lahkunud ja ei tahtnud oma sõpra sisse rääkida. Ta ei oska põhjendada, kuidas kannatanud on tema foto ära tundnud, aga võibolla on ta kellegi sarnane. Tema ise ei ole kohtus nähtud kannatanuid kunagi varem näinud. Kohus leiab, et K.Z-i oma süüd eitavad ütlused on paljasõnalised, antud enda karistusest vabastamiseks ja ümber lükatud ütlustega ning alljärgnevalt vaadeldavate tõenditega. Kriminaalasja materjalidega tl 284 (Tartu Politseiprefektuuri teatis), 296-299 (väljavõte K.Z-i passist) ja 67-68 (Piirivalveameti teatis) on tõendatud, et K.Z saabus Eestisse 02.09.
  24. a. ja lahkus siit 16.09.
  25. a. Passis olevate templite õigsust Eestisse sisenemise ja siit lahkumise kuupäevade kohta ei vaidlusta ka K.Ze. Ta on püüdnud küll väita, et kuigi passist nähtub, et ta lahkus Eestist 16.09.
  26. a. bussiga, ei ole ta kunagi bussiga piiri ületanud. Kohus leiab, et kuivõrd K.Z-i enda ütlustest nähtub, et pass on kogu aeg olnud tema käes ega ole tema valdusest välja läinud ning kohtul puudub alus kahelda piirivalve töös, on täielikult tõendamist leidnud, et K.Z viibis ajavahemikul 02.09.
  27. a. kuni 16.09.
  28. a. Eesti Vabariigi territooriumil. Kuritegu oli toime pandud Tartus, kus enne Venemaale minemist oli ka K.Z-i elukoht – Tartu K. (tl 30). 7 Kriminaalasja materjalidest, s.t tl 153 ja 155-156 nähtub, et K.Z on eeluurimisel 21.03.
  29. a. öelnud, et ta saab aru, milles teda kahtlustatakse ja et ta annab ütlusi hiljem, kuna sündmusest on möödunud üle viie aasta. Kohtuistungil ütleb K.Z, et ta sai kõigest aru ja nii öeldes pidas ta silmas, et antud sündmus oli ammu ja ta ei saa meenutada, kus ta tol ajal oli. Kohus leiab, et K.Z-i selline põhjendus ei ole loogiline, kui isik ei ole kuritegu toime pannud, siis ei ole tal ka selle meenutamiseks aega vaja. Samuti nähtub tl 153, 155-156, et ta ei ole kuriteo toimepanemist eitanud. Oma süü mitteeitamine inimese poolt, kes kuritegu toime pannud ei ole, on raskestiusutav ja ebamõistlik. Kohus leiab, et K.Z-i kuriteod KrK § 195 lg 3 ja §

§ 101p 2 järgi on õigesti kvalifitseeritud. Kr

K § 195 lg 3 näeb ette vastutuse kuritahtliku huligaansuse eest, s.o tahtliku teo eest, mis oma sisult jämedalt rikub avalikku korda ja väljendab ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, mis oma sisult on eriti küüniline või eriti jõhker ja kui selle toimepanemisel kasutati või püüti kasutada külmrelva või külmrelvana kasutatavat eset. KrK § 101 p 2 sätestab vastutuse tahtliku tapmise eest huligaansel ajendil. Prokurör on oma süüdistuskõnes palunud K.Z-ile esitatud süüdistuse mahtu vähendada ning jätta KrK § 195 lg 3 järgi esitatud süüdistusest välja huligaansuse toimepanemine kannatanu I.P. u suhtes ning KrK §

§ 101p 2 süüdistusest K.Z-i poolt kuriteo toimepanemine koos Vladimir Gavriliniga.

Kohus leiab, et kuivõrd K.Z-i tegevus huligaansuse toimepanemisel I.P. u ründamisel kasvas üle tahtlikuks tapmiseks, tuleb temale KrK § 195 lg 3 järgi inkrimineeritava kuriteo süüdistuse kirjeldusest välja jätta huligaansuse toimepanemine kannatanu I.P. u suhtes. Põhjendatud on ka K.Z-ile KrK §

§ 101

p 2 järgi esitatud süüdistuse mahu vähendamine, jättes välja osa, kus teda süüdistatakse kuriteo toimepanemises koos Vladimir Gavriliniga, kuna Vladimir Gavrilini kuriteoasja arutamisel Tartu Ringkonnakohtus leiti, et kuivõrd I.P. tekitas üliraske kehavigastuse K.Z, siis ei saa selle eest vastutada Vladimir Gavrilin. Tartu Ringkonnakohtu 07.06.

  1. a. otsuses kvalifitseeritigi Vladimir Gavrilini kuritegu I.P. u ründamises samuti KrK § 195 lg 3 järgi. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et Vladimir Gavrilinil ja K.Z puudus igasugune põhjus I.A. i, E.S. ja I.P. u ründamiseks. Kannatanute ja süüdimõistetu Vladimir Gavrilini ütlustest nähtub küll, et vahetult enne seda, kui Vladimir Gavrilin ja K.Z Toomemäe nõlvast üles jooksid ja kannatanutele kallale läksid, hõikas I.P. midagi. Samas ei nähtu ühestki tõendist, et see oleks kuidagi solvav olnud ja ründajatel ei olnud mingit alust karta kannatanutepoolset rünnet. Vladimir Gavrilin on ise tunnistanud, et ta ei tea, mida neile hõigati ja miks nad kannatanuid ründasid. Kriminaalasjas nr 1-528/2000 tunnistaski ta end süüdi huligaansuses KrK § 195 lg 3 järgi. Kannatanute ütlustest nähtub, et kuigi ründajad rääkisid jõhkra tooniga ning nende kehahoiak oli ähvardav, ei jäänud neile muljet, et neilt oleks midagi nõutud. 8 Kohus leiab, et I.A. i ja I.P. u löömine noaga ja püstolisarnase esemega ning I.P. u peksmine käte ja jalgadega, tekitades kehavigastusi, on kannatanute au ja väärikust solvav ja oma sisult eriti jõhker tegevus. Kannatanute ründamisega avalikus kohas ja ilma mingi põhjuseta, eirasid Vladimir Gavrilin ja K.Z ühiskonnas üldtunnustatud käitumisnorme. K.Z kasutas I.A. kehavigastuste tekitamiseks nuga, s.o kehavigastuse tekitamiseks külmrelvana kasutatavat eset. Külmrelvana kasutamise all mõeldakse sellise eseme kasutamist, mille toime on analoogiline külmrelvale, s.t nt nuga. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt võttis politseiinspektor Janek Sisask 22.09.
  2. a. Vladimir Gavrilini kinnipidamisel viimase elukohast Tartus N. kaasa toas laual olnud hallist metallist fikseeritava teraga taskunoa, mille käepidemel oli kiri MUELA (tl 69). Nimetatud nuga tunnistati asitõendiks Tartu Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-528/2000 (tl 113) ja noa vaatlusel tuvastas kohus, et selle tera pikkus on 8,6cm ja laius kõige laiemas kohas 2,1cm. Vladimir Gavrilin on kinnitanud, et kannatanutele I.A. ja I.P. tekitati vigastused just selle noaga. Asjaolu, et Vladimir Gavrilin ja K.Z tegutsesid huligaansuse kaastäideviijatena näitab asjaolu, et nad mõlemad ründasid kannatanuid ja seda vaheldumisi. Kõigepealt lõi Vladimir Gavrilin I.P. ut püstolitaolise esemega, samal ajal kui K.Z püüdis jalaga ja noaga lüüa I.A. i. Seejärel lõi Vladimir Gavrilin püstolitaolise esemega I.A. i vastu põske. Vladimir Gavrilin ja K.Z läksid korraga kallale I.P. ning lõpuks lõi K.Z noaga kätte ja vasakusse külge ka I.A. . K.Z-i tegevus huligaansuse toimepanemisel kasvas I.P. u noaga löömisel üle tahtlikuks tapmiseks. Ekspertiisiaktist nähtuvalt tekitas K.Z I.P. mitmeid noahaavu, kuid üks neist osutus eluohtlikuks. Tapmiskatse on võimalik ainult otsese tahtlusega. Kohus on kohtuliku arutamise tulemusel, arvestades kogutud tõendeid kogumis, jõudnud seisukohale, et K.Z tegutses otsese tahtlusega. Seda kinnitab asjaolu, et nuga, mille tera pikkuseks oli 8,6cm, löödi kannatanu kehasse küllaldase intensiivsusega, et põhjustada tema teadvuse kaotus ja üliraske kehavigastus. Samuti tuleb tahtluse tuvastamisel arvestada asjaolu, et K.Z lõi kannatanut korduvalt noaga vasakule poole rindkeresse. Kohus leiab, et K.Z-i poolt sooritatud noahoopide lokalisatsioon (löömine elutähtsate organite piirkonda) ja intensiivsus viitavad tahtlusele põhjustada kannatanu surm. Kuna asjaolu, et kuriteo toimepanemisel südame noaga vigastamine toob üldjuhul kaasa isiku surma, on üldtuntud ning seega K.Z nägi ette, et tema tegevuse tagajärjel võib saabuda isiku surm ja soovis seda sel hetkel. Kannatanu I.P. u ütlustest nähtub, et ta kukkus löökide tagajärjel pikali kohe alguses ja ründamise ajal ta püsti ei saanud. Ta oli noahoopidest üleni verine ja vahepeal ka teadvusetu. Vladimir Gavrilin on öelnud, et I.P. u peksmise lõpetasid nad, kuna viimane ei osutanud enam mingit vastupanu. Kohus leiab, et nimetatud asjaolu koos I.A. i tagasitulekuga sündmuskohale tingis Vladimir Gavrilini ja K.Z-i kiire lahkumise sündmuskohalt, mistõttu kuritegu jäi katsestaadiumisse. 9 Kohus on seisukohal, et eelkirjeldatud ja analüüsitud tõenditega kogumis on K.Z-i süü KrK § 195 lg 3 ja §

§ 101p 2 järgi täielikult tõendamist leidnud ja ka õigesti kvalifitseeritud.

Kohtuistungil I.P. loobus tsiviilhaginõudest summas 5587.10 krooni, öeldes et see summa ei kompenseeri nagunii neid kannatusi. I.A. kuriteoga materiaalset kahju ei tekitatud ja mingeid nõudeid tal K.Z-i vastu ei ole. K.Z-i süü talle KrK § 141 lg 2 p 1, 3 järgi esitatud süüdistuses, s.o R.K. mobiiltelefoni röövimises on tõendatud aaljärgnevate tõenditega. Kannatanu R.K. on käesoleva kriminaalasja eeluurimisel korduvalt andnud ühetaolisi ja üksikasjalikke ütlusi, mis selgelt kinnitavad K.Z-i süüd. Tema avalduse 11.09.

  1. a. (tl 11) ja eeluurimisel 15.09.
  2. a. (tl 12) ning 05.11.
  3. a. (tl 13) antud ütluste kohaselt 11.09.
  4. a. kl 02.30-03.00 jalutas ta üksinda Tartus ja rääkis mobiiltelefoniga. Ta jõudis Sfinksi baari juurde, kus tema juurde tulid kaks meest. Pikem neist küsis temalt eesti keeles vene aktsendiga kasutamiseks telefoni. Ta ütles, et telefoni tal ei ole. Sama mees võttis põuest püstolisarnase eseme ja ähvardas teda sellega ning tegi mingi plõksu. Ta hakkas kartma ja andis mehele oma telefoni NOKIA
  5. Telefoni number oli
  6. See mees hakkas telefoniga rääkima. Ta küsis oma telefoni tagasi. Tema juurde tuli teine mees, kes oli esimesest lühem ja kelles ta fotode järgi äratundmiseks esitamisel 17.09.
  7. a. tundis näojoonte ja vasaku silma juures oleva armi järgi ära K.Z-i nimelise mehe (tl 16). K.Z püüdis teda noaga lüüa, aga ta sai eest ära. Pikem mees küsis, kas ta tahab telefoni tagasi ja tema ütles, et tahab. Mees kutsus teda kasiinosse Sfinks. Kui nad olid kasiinosse sisenenud, hüppas mees ise välja. Ta tahtis järgi minna, kuid ust hoiti väljast kinni. Kui ta välja pääses, ei olnud tänaval enam kedagi. Telefoni ta tagasi ei saanudki. Kannatanu on oma ründajaid üksikasjalikult kirjeldanud. Kohtuistungil on kanntanu hakanud andma n.ö kahtlevaid ütlusi. Ta on küll õigeteks tunnistanud oma eeluurimisel antud ütlused, kuid samas on ta hakanud väitma, et K.Z nägi ta esimest korda täna kohtusse tulles ning kohtualune ei ole see isik, kes teda noaga ründas. Ta võis eeluurimisel isiku fotode järgi äratundmisel eksida ja samuti ei oska ta öelda, kuidas sai kirjasolev tekst isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollile. Tutvunud aga protokolliga, kinnitas ta, et see on kirjutatud tema enda poolt omakäeliselt. K.Z-iga tal kinnipidamise ajal mingeid kokkupuuteid ei ole olnud ja ei ole põhjust, mis ei võimaldaks tal kohtualuse kahjuks ütlusi anda. Kohus leiab, et kannatanu R.K. kohtuistungil antud ütlusi hinnates tuleb arvestada, et kuriteost on käesolevaks ajaks möödunud 7 aastat ning vahepealse aja jooksul on R.K. oma elus ise otsustanud kuritegeliku elu kasuks (karistusregistri väljavõte tl 320-321). Nimetatud asjaolu võib muuta tema seisukohti ja tõekspidamisi. Kohus leiab aga, et ehkki kannatanu kohtuistungil antud ütlused on mõneski ebamäärased, on ta siiski mitmel korral tunnistanud, et tema eeluurimisel antud ütlused on õiged ja et tal ei olnud põhjust peale sündmust politseile valetada. R.K. isiku fotode järgi äratundmiseks esitamisel on ta K.Z-i ära tundnud, kirjeldades ka armi mehe vasaku silma 10 juures. Ka käesolevas asjas toimunud kohtuistungil on kannatanu jäänud kindlaks sellele, et ühel isikul oli silma piirkonnas arm. K.Z , eitades oma süüd ka selles kuriteos, väidab, nagu eelmiseski episoodis, et ta ei viibinud sellel ajal Eestis ja et
  8. a. ja
  9. a. tal mingit armi silmapiirkonnas ei olnud. Kohus on eelmise episoodi juures kirjeldanud tõendeid, mis näitavad, et K.Z viibis 11.09.
  10. a. Eestis .K.Z-i ütlused armi kohta ei välista millegagi tema süüd. Kannatanu on K.Z-i fotodelt ära tundnud ja teda ka üksikasjalikult kirjeldanud. K.Z-i poolt antud oma süüd eitavad ütlused hindab kohus paljasõnalisteks ja antuiks enda karistusest vabastamiseks. Süüdimõistetu Vladimir Gavrilin ei ole oma ütluste kohaselt nimetatud kuriteo toimepanemises osalenud ja ei tea sellest kuriteost midagi. Kriminaalasja nr 1528/2000 arutamisel Tartu Maakohtus on ta avaldanud, et oskab öelda ainult niipalju, et peale 11.09.
  11. a. Toomemäel toimepandud kuritegu kohtus ta järgmisel päeval K.Z-iga, kes ütles, et oli eelmisel päeval saanud telefoni №kia
  12. Koos müüsid nad telefoni Anne turul maha (tl 185). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Vladimir Gavrilin mõisteti nimetatud kuriteoepisoodis süüdi Tartu Maakohtu 05.03.
  13. a. otsusega kriminaalasjas nr 1528/
  14. Nimetatud otsuses ei ole kohus kannatanu ütlusi kahtluse alla seadnud. Otsusest nähtub ka, et R.K. on kohtusaalis kindlalt ära tundnud Vladimir Gavrilini kui teda relvaga ähvardanud ja mobiiltelefoni küsinud ning võtnud isiku. Tartu Ringkonnakohus oma 07.06.
  15. a. otsuses leidis samuti, et Vladimir Gavrilini süü nimetatud episoodis on täielikult tõendamist leidnud. Käesoleva kuriteoepisoodi juures on kohus tõendina avaldanud ka telefonikõnede väljavõtte, millest nähtub, et R.K. mobiiltelefoni, mille IMEI-kood on 490526101054080, on 11.09.
  16. a. kell 12:33:03 paigutatud teine SIM-kaart teise abonementnumbriga (tl 18). Kohus, hinnates eeltoodud tõendeid kogumis, on seisukohal, et R.K. ütlustega, isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolliga, telefonikõnede väljavõttega ja süüdimõistetu Vladimir Gavrilini ütlustega telefoni mahamüümise kohta, on täielikult tõendatud, et K.Z röövis isikute grupis koos Vladimir Gavriliniga R.K. mobiiltelefoni, ähvardades kasutada elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, mis seisnes püstolitaolise esemega ja noaga ähvardamises. KrK § 141 lg 2 p 1, 3 näevad ette vastutuse võõra vara röövimise eest elule või tervisele ohtliku vägivallaga isiku kallal või ähvardusega kasutada vahetult sellist vägivalda, kui see on toime pandud isikute grupi poolt ja relvaga või relvana kasutatava muu esemega. Kannatanu R.K. ütlustest nähtub, et ta andis K.Z-ile ja Vladimir Gavrilinile oma telefoni, kuna ta hakkas kartma ja tajus seega ohtu oma elule ja tervisele. Kohus leiab, et asjaolu, et nad kasutasid kannatanult telefoni hõivamiseks püstolitaolist eset ja K.Z püüdis vahetult peale telefoni üleminemist süüdlase valdusse, kannatanut noaga lüüa, vältides selliselt tema vastupanu, näitab, et K.Z-i ja 11 Vladimir Gavrilini tahe oligi kutsuda kannatanus esile reaalne kartus oma elu ja tervise pärast. Nad kasutasid kannatanul oma elu ja tervise pärast tekkinud hirmutunnet temalt telefoni hõivamiseks. Kannatanu, hirmust vägivalla ees, ei julgenud vastu hakata. Käesolevas kriminaalasjas ei ole eeluurimisel leitud püstolisarnast eset, millega Vladimir Gavrilin ähvardas R.K.. Vaadates eelmise kuriteoepisoodi juures kirjeldatud tõendeid nähtub, et ca 15 min varem panid Vladimir Gavrilin ja K.Z Toomemäel toime veel ühe kuriteo, kus kannatanud on Vladimir Gavrilini käes samuti näinud püstolitaolist eset. Vladimir Gavrilini ütluste kohaselt oli tegemist püstolikujulise välgumihkliga. Tema sellised ütlused ei ole millegagi ümber lükatud. Püstolikujuline välgumihkel ei ole relv ega relvana kasutatav muu ese KrK § 141 lg 2 p 3 mõttes, kuna sellel puuduvad objektiivselt sellised omadused, et seda saaks relvana kasutada niisuguse vägivalla mõttes, mille süüdlane ähvardas. Nuga on käsitletav aga relvana kasutatava muu esemena KrK § 141 lg 2 p 3 mõttes, kuna sellega on võimalik reaalselt kahjustada kannatanu elu ja tervist, s.t kasutada just sellist vägivalda, millega ähvardatakse. Kohus leiab, et K.Z pani kannatanu mobiiltelefoni röövimise toime grupis koos Vladimir Gavriliniga, kasutades selleks nuga, s.o relvana kasutatavat muud eset ja tema tegu on KrK § 141 lg 2 p 1, 3 järgi õigesti kvalifitseeritud. Eeluurimisel soovis kannatanu R.K. tsiviilhagi 4000.00 kr hüvitamist (tl 15). Kohtuistungil ta loobus tsiviilhagist. Kuritegude toimepanemise ajal oli K.Z süüdiv ja kohus on seisukohal, et puuduvad tema süüd välistavad asjaolud. Karistuse põhjendus Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. K.Z on varem kriminaalkorras karistatud 2 korral (tl 224, 227-231, 232234):
  17. 29.05.
  18. a. Tartu Maakohtu otsusega KrK §

§ 139lg 2 p 1, 3 alusel vabadusekaotusega 1 aasta; 2. 19.09.2001. a. Tartu Maakohtu otsusega Kr

K § 140 lg 2 p 1, 2, 4 alusel vabadusekaotusega 1 aasta. KrK § 40 lg 3 alusel mõisteti talle karistuseks vabadusekaotus 1 aasta 5 kuud. Väärteokorras K.Z karistatud ei ole (tl 226). K.Z iseloomustatakse turismifirma ServisPluss peadirektori poolt positiivselt kui inimest, kes täitis tööüleandeid täpselt ja vastutustundlikult ning on teadushimuline ja võimeline iseseisvalt lahendama suhteliselt keerulisi küsimusi. Ta on piisavalt ladusalt suhtlev ja mittekonfliktne. Professionaalselt sobib igasuguste 12 probleemide lahendamiseks. Ta on võimeline looma ja säilitama ärikontakte korporatiivsete klientidega, samuti oskuslikult juhtima lepingulist firmat (tl 289-290). VF Haridusministeeriumi päevase- ja kaugõppeosakonna juhataja J.V.Basukinskaja poolt iseloomustatakse K.Z, kes oli Moskva Riikliku Teenindusülikooli Turismi ja Külalislahkuse Instituudi „organisatsiooni juhtimise“ eriala 061100 „Hotelli- ja turismiäri“ spetsialiteedi päevase- ja kaugõppeosakonna

  1. kursuse üliõpilane kui seltsivat ja vastutulelikku üliõpilast, kelle suhted kursusekaaslastega on heatahtlikud ja tasakaalukad ning kellel on kollektiivis suurepärane autoriteet (tl 291292). Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksukeskuse teatise kohaselt K.Z
  2. a. ja
  3. a. tuludeklaratsioone ei esitanud ja Maksu- ja Tolliametil puuduvad andmed tema sissetulekute kohta. K.Z-i keskmise päevasissetuleku suurus on -55 kr. (tl 158, 223). SA Tartu Ülikooli Kliinikui teatis selle kohta, et K.Z ei ole pöördunud SA TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse (tl 157). K.Z on abielus alates 20.04.
  4. a ja 10.10.
  5. a. sündis tal poeg (tl 293-294, 295). 11.11.
  6. a. on K.Z-ile kohaldatud tõkendit vahi alla võtmine (tl 104-105, 141). Ta tabati 23.02.
  7. a. ja ta toimetati kandma talle Tartu Maakohtu 19.09.
  8. a. mõistetud karistust 1 aasta ja 5 kuud vangistust (tl 319),karistus kantud . KrK § 141 lg 2 p 1, 3 nägid karistuseks ette 6-12 aastat vabadusekaotust. Käesoleval ajal oleks K.Z-i kuritegu kvalifitseeritav KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi, millised näevad karistuseks ette 3-15 aasta pikkuse vangistuse. KrK § 195 lg 3 nägi karistuseks ette 1-7 aastat vabadusekaotust. KarS-s sätestab vastutuse kuriteo eest paragrahv 263 punktid 1, 3, 4, millised näevad karistuseks ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. KrK § 101 p 2 nägi karistuseks ette 8-15 aastat vabadusekaotust või eluaegse vabadusekaotuse. KarS-s vastab samale koosseisule § 113, mis sätestab karistuseks 615-aastase vangistuse. Karistuse mõistmisel KrK §

§ 101p 2 järgi arvestab kohus asjaolu, et kuritegu jäi katsestaadiumisse.

Kohus leiab, et K.Z tuleb karistada reaalse vangistusega. Ta on toime pannud mitu jõhkrat esimese astme kuritegu, kusjuures käesoleva ajani ta eitab oma süüd ja ei ole oma tegu kahetsenud. Nimetatud asjaolu näitab, et ta ei ole oma tegudest mingeid järeldusi teinud. Ta asus uurimisest ja kohtust kõrvale hoidma lahkudes Eesti Vabariigist varjates end õigusemõistmise eest Venemaal.. K.Z-ile karistuse mõistmisel arvestab kohus Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 3, mille kohaselt karistuse mõistmisel pärast karistusseadustiku jõustumist enne selle jõustumist toimepandud kuriteo eest lähtutakse teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. 13 Menetluskulud K.Z-ilt tuleb välja mõista süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 7500.00 krooni ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu 117.50 krooni. Kohtunik Rahvakohtunikud 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.