Obsah (11)

§ 120§ 215§ 121§ 122§ 274§ 275§ 320§ 346§ 64§ 65§ 324

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2008.a Kriminaalasja number 1-06-15138 Kohtukoosseis Eesistuja Ene Randmäe, liikmed Julia Katško

§ 120

; § 121;§ 122; § 274 lg 1;§ 275; § 320 lg 1 ja § 346 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19.juuni 2008.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav H.A ( Džanašija ) Prokurör Leelet Kivioja Süüdistatav H.A ( Džanašija ) ik xxx, EV kodanik, haridus 8-klassi, emakeel – vene keel, kindla töökohata, varem kuuel korral karistatud, viimati 15.03.2004.a Lääne Maakohtu poolt

§ 215

lg 2 p 1 ; § 329; § 200 lg 2 p 4; § 424; § 274 lg 1; § 275 järgi 6 aasta 3 kuu ja 16 päeva vangistusega, kannab karistust Murru vanglas kuni 01.07.

1. a. Kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
2. juuni 2008.a kohtuotsus osaliselt H.A (Džanašija) süüdimõistmises 2005.a detsembri kuriteo episoodis

§ 121järgi ja selles osas tema õigeks mõista.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtusse, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest või 1 kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksne advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik 1. H.A tunnistati süüdi ja karistati

§ 120

järgi 6 kuu vangistusega;

§ 121

järgi 6 kuu vangistusega;

§ 122

järgi 1 aasta vangistusega;

§ 274

lg 1 järgi 2 aasta vangistusega;

§ 275

järgi 6 kuu vangistusega;

§ 320

lg 1 järgi 6 kuu vangistusega ja

§ 346järgi rahalise karistusega 20 miinimumpäevamäära ulatuses, so.

1000 krooni.

§ 64

lg 1 ja 2 kohaselt loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat vangistust ja rahaline karistus 1000 krooni, mida viiakse täide iseseisvalt.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise 26.03.2004.a Lääne Maakohtu otsusega mõistetud karistuste ärakandmata osa võrra – 2 aastat ja 12 päeva ning lõplikuks karistuseks loeti 4 aastat ja 12 päeva vangistust, karistusaja algusega 19.06.2008.a. 2. H.A mõisteti süüdi selles, et tema olles kriminaalasjas nr 05922500313 hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise eest

§ 320

lg 1 järgi, andis 18.08.2005.a enda ülekuulamisel kannatanuna teadvalt vale ütlusi selle kohta, et 08.06.2005.a Tallinna Vangla inspektor – kontaktisik J. P. kohtles teda ebaseaduslikult, nimelt vestluse ajal oma kabinetis ütles H.A-le ”Käi välja, vene siga” ning avas temale saadetud kirja ja luges selle läbi, mis on ümber lükatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. Seega tema, andes kohtueelses menetluses teadvalt vale ütlusi, kui teda oli eelnevalt hoiatatud, et sellise tegevuse eest on ette nähtud karistus, pani toime

§ 320lg 1 järgi ettenähtud kuriteo.

2.

1. samuti selles, et tema viibides 03.
2. 2005.a kella 13.30 ajal kinnipeetavana Tallinna Vangla kartserbloki jalutusboksis, rebis katki talle tutvumiseks edastanud ametlikud dokumendid, so. distsiplinaarmenetluse materjalide hulka kuulunud dokumendi - Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja Andres Põdra poolt koostatud distsiplinaarmenetluse protokolli; 19.09.2005.a koostatud ettekande nr 1402; 29.09.2005.a koostatud ettekande ning 29.09.2005.a seletuskirja H.A tegevuse suhtes. Seega tema, rikkudes ametlikud dokumendid, pani toime

§ 346järgi ettenähtud kuriteo.

2.2 samuti selles, et tema viibides 03.10.2005.a kinnipeetavana Tallinna Vanglas kambris nr 88 (kartseris), tungis kella 16.00 paiku kallale ametikohustusi täitnud Tallinna Vangla vanemvalvur A. K.ile, tõugates teda korduvalt vastu seina, mille tagajärjel tekitas A. K.ile parema käsivarre ülaossa 2,5 cm pikkuse naha lõikehaava ja naha marrastuse 6 cm ulatuses. samuti selles, et tema, viibides 18. 10 2005.a kella 15.30 aeg Tallinna Vangla kartserihoones, lõi ametkohustusi täitnud vanglaametnikku A. K. küünarnukiga vastu otsmikku, tekitades nii kannatanule otsmikule verevalumi ja lõhkudes prillid. Seega H.A , lüües avalikku korda kaitsvat muud isikut seoses tema ametikohustuste täitmisega, pani toime

§ 274lg 1 järgi ettenähtud kuriteo.

2.

1. Samuti H.A ähvardas Tallinna vangla kartserihoones
2. 10.2005.a A. K. tapmisega, lubades ta tappa terava esemega torgates, kusjuures A. K. tajus ähvardust 2 reaalsena. samuti tema, viibides Tallinna Vangla eeluuritavate korpuse kambris nr 312, ajavahemikul detsember 2005 kuni 05.
3. 2006.a, ähvardas korduvalt kinnipeetavaid V. J. ja H. L. tapmisega, vehkides seejuures metalltoruga ja metallliistust isetehtud terariistaga nii, et kannatanud tajusid tema ähvardusi reaalsena Seega tema, ähvardades teisi isikuid tapmisega, pani toime

§ 120järgi ettenähtud kuriteo 2.4.

samuti tema, viibides 18.10 2005.a kella 15.30 paiku Tallinna Vangla kartseris, solvas ebatsensuursete väljenditega ametikohustusi täitnud Tallinna Vangla valvurit O. P. ja valvurit M. S.. Samuti tema, viibides 05.01. 2006.a kella 16.00 paiku Tallinna Vanglas eeluuritavate korpuses, solvas ametikohustusi täitnud Tallinna Vangla ametnikke vanemvalvur S. H. ja valvur O. M. ebatsensuursete väljenditega. Seega tema, solvates ebatsensuursete väljenditega avalikku korda kaitsvaid muid isikuid seoses nende ametikohustuste täitmisega pani toime

§ 275järgi ettenähtud kuriteo.

2.5. samuti tema, viibides Tallinna Vanglas eeluuritavate korpuse kambris nr 312, ajavahemikul detsember 2005 kuni 05.01.2006.a, korduvalt ja süstemaatiliselt peksis kambrikaaslast V. J., kes on invaliid, kuna tal puudub üks jalg. Nimelt lõi ta kannatanut praktiliselt iga päev üksikuid kordi käe, rusikaga või jalaga ning vahel ka raudtoruga erinevatesse kehapiirkondadesse, samuti lõi ta V. J. rusikaga välja kaks ülemist esihammast. Seega H.A, pekstes järjepidevalt V. J., pani toime

§ 122järgi ettenähtud kuriteo.

2.

1. samuti tema, viibides Tallinna Vanglas eeluuritavate korpuse kambris nr 312, tekitas
3. 2006.a kergeid kehavigastusi kinnipeetavale H. L., kui too takistas tal peksmast V. J.. Nimelt lõi ta H. L. mitu korda rusikaga näo ja metalltoruga keha piirkonda. Samuti tema, viibides Tallinna Vanglas eeluuritavate korpuse kambris nr. 312, detsembris 2005.a peksis kahel korral kinnipeetavat R. D., lüües teda mitmel korral rusikaga rinna piirkonda. Seega pani H.A , lüües korduvalt H. L. ja R. D., toime teise isiku kehalise väärkohtlemise, so

§ 121järgi ettenähtud kuriteo.

1. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant oma seisukoha juurde. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta seetõttu muutmata. Apellatsiooni taotlused
2. H.A taotleb esitatud apellatsioonis süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja enda kuritegudes õigeksmõistmist või kriminaalasja täiendavale uurimisele saatmist prokuratuuri. Seda põhjusel, et vaidlustatud kohtuotsus on ebaõiglane, kuna ta ei ole kuritegudes süüdi. Apellant leiab, et kohtumenetlust viidi läbi ebaseaduslikult. Maakohus kaalus tõendeid valesti, eelistades vangla ametnike ütlusi, kes ei räägi üksteise peale ametist tulenevalt ja valetasid. Samas ei arvestanud kohus tema ütlustega. H.A ei nõustu enda süüdi mõistmisega

§ 320järgi valeütluste andmise kohta.

Kohtusse ei kutsutud selles kriminaalasjas ütlusi andnud J. P. ega teisi tunnistajaid.

§ 274lg 1 järgi ei ole tema süü tõendatud.

Kohus ei arvestanud, et ta paigutati 3 kambrisse, mis ei vastanud ehitus-sanitaarnõuetele ja alandasid tema inimväärikust. Apellant leiab, et taoline käitumine oli administratsiooni provokatsioon tema suhtes ja kuna ametnike poolt jäeti arvestamata tema taotlus teise kambrisse üleviimise kohta, pidi ta kambri ust seest lõhkuma ja pea ukse luugist välja panema ning abi paluma. Tema isiklikult kellegi vastu agressiivne ei olnud. Küll ründasid põhjendamatult teda valvurid. Apellandi vigastustele arst tähelepanu ei pööranud, samal ajal fikseeris vangla ametniku A. K.i haava, mille viimane ise endale tekitas. Apellant leiab, et ta ei ole süüdi dokumentide hävitamises, kuna rebis puruks tema enda kohta koostatud dokumendid, seega talle kuuluvad dokumendid. 18.10.2005 a episoodis toimetati ta kartserisse, kusjuures tema käitus rahulikult. Vangla ametnik A. K. ei lubanud tal võtta kaasa talle kuuluvaid dokumente ja tõukas kambrisse, kus ründas teda. H.A väitel ei olnud tema etteheited ebaseadusliku kohtlemise vastu kellelegi konkreetselt suunatud, vaid ta sõimas ülekohtu pärast üldiselt. Apellant lisab, et ta ei allunud vanglaametnike korraldustele, kuna need olid tema arvates ebaseaduslikud. H.A ei tunnista end süüdi

§-de 120, 121, 122 järgi. Apellatsioonis esitatud väidete kohaselt tungis 05.01.2005.a apellandile kambris kallale kinnipeetav H. L. ja lõi teda metallkangiga, seega üritas tappa. Süüdistatav eitab, et tema oleks kedagi tapmisega ähvardanud Ta oli vaid vihane ja raevus, kuna H. L. ründas teda. Tema kaebused H. L.i peale jäeti prokuratuuri poolt tähelepanuta. Kui ta oleks süüdistuse kohaselt piinanud V. J., oleksid valvurid näinud viimasel ka vigastusi. R. D. ei andnud kohtus tema vastu süüstavaid ütlusi. Ringkonnakohtu seisukoht

1. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse järeldustega H.A kuritegude kvalifitseerimises ja tema süüdimõistmises, ei korda lähtuvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid, kuid seonduvalt apellatsiooniga lisab alljärgnevat. 5.
2. Puutuvalt H.A süüdimõistmisega valeütluste andmises, märgib kohtukolleegium, et 18.08.
3. a alustati H.A avalduse alusel menetlust kriminaalasjas Tallinna Vangla ametniku J. P. suhtes

§ 324järgi selles, et J.

P. diskrimineeris kinnipeetavat H.A ja piiras ebaseaduslikult tema õigusi. Kriminaalasja kohtueelse menetluses käigus H.A , keda enne ülekuulamist hoiatati valeütluste andmisega kaasnevast vastutusest, andis ütlusi, et J. P. kohtles teda ebaseaduslikult ning käskis tal oma kabinetist väljuda sõnadega „ Käi välja, vene siga“. Kriminaalasja menetluse käigus tehti kindlaks, et J. P. ei pannud toime H.A poolt kirjeldatud ebaseaduslikku tegevust ega kasutanud tema suhtes solvavaid väljendeid. Seega avaldas H.A ütluste andmisel teadlikult tegelikkusele mittevastavaid ja väljamõeldud asjaolusid. Prokuratuuri loal lõpetati 22.09.2008.a kriminaalmenetlus J. P. suhtes seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega. Menetluse lõpetamist ei vaidlustatud. Maakohus on asunud põhjendatud seisukohale, et H.A - keda oli eelnevalt hoiatatud, et valeütluste andmise eest on ette nähtud karistus - pani kohtueelsel menetlusel otsese tahtlusega valeütluste andmisega toime kuriteo

§ 320lg 1 järgi.

5.

1. Maakohus on oma otsuses põhistanud H.A süüdimõistmist ametlike dokumentide rikkumises. H.A ei eita dokumentide puruks rebimist, kuid leiab, et need kuulusid temale ja ta võis nendega käituda kuidas soovis. Taoline väide on ekslik ja vastuolus tuvastatud asjaoludega ja tunnistajate S. V. ja A. L. ütlustega. Tunnistajad tõid distsiplinaarmenetluse originaaldokumendid: H.A kohta koostatud 4 distsiplinaarmenetluse protokolli; 19.09.2005.a koostatud ettekande nr. 1402; 29.
2. 2005.a koostatud ettekande ja 29.
3. 2005.a seletuskirja H.A tegevuse kohta, viimasele tutvumiseks ja allakirjutamiseks. Tegemist oli ametlike dokumentidega, mis tõendasid juriidilise tähtsusega asjaolusid. Seega on süüdistatava vastuväited, et tal oli õigus puruks rebida talle allakirjutamiseks ja tutvumiseks esitatud ametlikud dokumendid, põhjendamatud. H.A rikkus ametlike dokumentide puruks rebimisega nende substantsi, millega pani toime kuriteo

§ 346järgi.

5.

1. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on uuritud tõendite pinnalt põhjendatult leidnud, et ajavahemikul detsember 2005.a kuni
3. 2006.a pani H.A toime kaassüüdimõistetu V. J. järjepideva kehalise väärkohtlemise. Kannatanu V. J. ja tunnistaja H. L.i kohtus antud tunnistuste kohaselt lõi H.A oma kambrikaaslast - ühe jalaga invaliidist V. J. peaaegu iga päev üksikuid kordi käe, rusikaga või jalaga ning vahel ka raudtoruga erinevatesse keha piirkondadesse, samuti lõi kangiga välja V. J. esihambad. H. L. ütluste kohaselt, ajal kui teda toimetati V. J.ga ühte kambrisse, nägi, et viimase huuled olid katki ja esihambad puudu. Tema küsimusele vastas V. J., et hambad lõi kangiga välja kambrikaaslane H.A . Ükskõik, mida V. J. ütles, ei meeldinud see H.A-le ja ta lõi tervisliku seisundi tõttu piiratud vastupanuga V. J. sageli käega, jalaga ja pigistas kõrist ning kui tunnistaja püüdis vahele minna - ähvardas ka teda. V. J. väitel kontrollis H.A kambrist väljastatud avaldusi, mistõttu ta ei saanud tema peale kaebust esitada. 05.
4. 2006.a teostatud läbiotsimise käigus leiti kambrist ja võeti ära asitõendid - 62 cm pikkune metalltoru ja lapi sisse mässitud metalli tükk. Tähelepanu väärib asjaolu, et V. J., pärast mõningaid ebalevaid vastuseid kohtule ( tl. 69 ) teatas, et kuna ta sõitis ühes etapiautos H.A-ga Murrust kohtuistungile, leppis ta viimasega põhjusel, et „ nad „ võivad teda kätte saada mistahes vanglas. Seega on põhjendatud ka maakohtu otsuse järeldus, et kohtuistungil V. J. kartis märgatavalt H.A . H.A vastuväide, mille kohaselt oleks tema poolt V. J.e tekitatud väidetavad vägivalla jäljed olema ilma ettenäitamata ja vastava kaebuseta kontrolöridele iseenesest nähtavad, ei ole sisukohased. Kohtukolleegium on seisukohal, et H.A tegevus – järjepidev tahtlik V. J. kehaline väärkohtlemine - on õigesti kvalifitseeritud piinamisena

§ 122järgi.

5.

1. Maakohtus tuvastati H. L.i, V. J. ja vangla ametniku A. A. ütlustega, et 05.
2. 2006.a, ajal mil H. L. püüdis takistada H.A V. J. peksta ja vahele astus, tiris H.A H. L.i pikali ja lõi rusikaga näkku. Need ütlused on kooskõlas meditsiinilises õiendis fikseeritud H. L.il esinenud vigastustega ja teiste kriminaalasjas kogutud materjalidega. Kohtukolleegiumi veendumusel on H.A süü L. löömises tõendatud ja ta on toimepandus

§ 121järgi süüdi.

Küll leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsuses ei ole esitatud veenvaid tõendeid selles, et H.A pani kehalise väärkohtlemise toime 2005.a detsembrikuus kambrikaaslase R. D. suhtes. Maakohtu otsusest nähtuvalt eitas R. D. kohtuistungil oma varasemaid ütlusi H.A poolt kasutatud vägivalla osas ja seletas, et kambris oli küll kokkupõrkeid ja riidu, kuid H.A teda ei löönud ja tema suhtes vägivalda ei kasutanud. Seoses tema lahknevate ütlustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustega, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Maakohtu otsuses ei ole R. D.i ütluste usaldusväärsust vaagitud, samuti nagu H.A süüd eitavaid ütlusi veenvalt kummutatud. Ka ei ole kohus sellekohaseid muid tõendeid esitanud. R. D.i löömist süüdistatava poolt ei kinnitanud kohtus ka V. J.. Eeltoodu alusel leiab kohtukolleegium, et H.A süü R. D.i korduvalt rusikaga rindu löömises ei ole kohtus 5 vajalikult tõendamist leidnud ja ta tuleb selles episoodis õigeks mõista. Küll ei tingi nimetatud asjaolu H.A-le

§ 121järgi alla sanktsiooni keskmise määra mõistetud karistuse muutmist.

5.

1. Süüasjas on kannatanute ütlustega leidnud kinnitust, et ajavahemikul 2005.a detsember kuni 05.
2. 2006.a ähvardas H.A Tallinna Vangla kambris korduvalt V. J. ja H. L. tapmisega, vehkides metalltoruga ja metallliistust isetehtud terariistaga. Nii V. J. kui H. L. pidasid ähvardust reaalseks ja kartsid selle täideviimist. Ka puudub kohtukolleegiumil alus panna kahtluse alla vanglaametniku A. K. ja tunnistajate ütlusi selles, et 18.10.
3. a H.A ähvardas A. K. terava esemega tappa. A. K. , arvestades kinnipeetava H.A käitumise mustrit, pidas ähvardust reaalseks ja tal oli alust karta selle täideviimist. Samas ei ole aga mingit tähtsust asjaolul, kas süüdistataval ka tegelikult oli ähvarduse täideviimise kavatsust või võimaalust. Piisab kui kannatanu seda põhjendatult arvas. H.A süüdimõistmine tapmisega ähvardamises

§ 120järgi on põhjendatud ja seaduslik.

5.6. Seonduvalt H.A süüdimõistmisega avaliku võimu teostamise vastastes süütegudes, osundab kohtukolleegium, et süüteokoosseis

§ 274

lg 1 ja § 275 järgi on täidetud kui süüdlane paneb toime vähemalt kaudse tahtlusega võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes vägivallateo või vastavalt solvamise seoses tema ametikohustuste täitmisega. Vangla ametnik on avalikku korda kaitsev muu isik so avaliku võimu kandja, kes olemata võimuesindaja, täidab talle tema ametikohustustest tulenevalt kohustust avaliku korra kaitsmisel. 5.7. Kohtukolleegium jagab maakohtu otsuse järeldusi H.A süüdimõistmises selles, et ta 03.10.2005.a tungis kallale ametikohustusi täitnud Tallinna Vangla vanemvalvurile A. K.ile, tõugates teda vastu seina, millega tekitas talle naha lõikehaava ning naha marrastused ja 18.10.2005.a lõi Tallinna Vangla kartserihoones ametikohustusi täitnud vanglaametnikku A. K. küünarnukiga vastu otsmikku, tekitades kannatanule verevalumi ja lõhkudes prillid. H.A väited selles, et vanglaametnikud ründasid teda ja tekitasid endale ise kehavigastused, on vastuolus maakohtu otsuses kajastatud kannatanute ning tunnistajate ütlustega ning kummutatud otsuses esitatud tõenditega. Apellandi sellekohased vastuväited on ilmselt ajendatud eesmärgist pääseda vastutusest ja kohtukolleegiumi hinnangul mittetõesed. Kirjeldatud tegevusega pani H.A toime vägivalla teod avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes

§ 274lg 1 järgi.

5.

1. Ka on maakohus, kannatanute ja tunnistajate ütlusi kogumis hinnates, motiveeritult leidnud, et H.A solvas 18.10.2005.a ebatsensuursete sõnadega ametikohustusi täitvaid Tallinna Vangla valvureid O. P. ja M. S. ning 05.
2. 2006.a vanemvalvurit S. H. ja valvurit O. M.. Tema tegevus seisnes ametikohustust täitvate ametnike ebasündsas vormis halvustamises ja agressiivses ning vahendeid valimatus alavääristamises. Süüdistatava end õigustavad väiteid, et ta kasutas ebatsensuurseid sõnu tema õigusi rikkuvate ametnike suhtes üldiselt aga mitte konkreetsete isikute suhtes, on kummutatud kannatanute ütlustega. Vangla ametnike solvamisega, seoses nende ametikohustuste täitmisega, pani H.A toime kuriteo

§ 275järgi.

6 5.

1. Kohtukolleegium osundab Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-91-07 nenditule, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetne karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustuse küsimus. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seaduslike põhjendustega H.A-le karistuse mõistmisel ja leiab, et selle muutmiseks puudub alus.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4; 338 p-st 1 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu
3. juuni 2008.a otsuse osaliselt H.A ( Džanašija ) süüdimõistmises 2005.a detsembri episoodis

§ 121järgi ja mõistab ta selles episoodis õigeks.

Ene Randmäe Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 7 1. 8