KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.aprillil 2010.a., Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kriminaalasja number 1-10-5230 (10230106146) Kohtukoosseis Kohtunik

§ 139

lg 2 p 1, 3 alusel mõisteti tingimisi vabadusekaotus 1 aasta 6 kuud katseajaga 2 aastat; 27.11.1997.a.

§ 139

lg 3 p 1 alusel mõisteti tingimisi vabadusekaotus 3 aastat katseajaga 3 aastat; 09.06.1998.a.

§ 139

lg 2 p 2, 3 - § 15 lg 2 alusel mõisteti vabadusekaotus 6 kuud; 20.10.2000.a.

§ 139

lg 2 p 1, 2, 3 § 15 lg 2 alusel mõisteti vabadusekaotus 3 kuud; 26.11.2001.a.

§ 139lg 2 p 1, 2, 3 alusel mõisteti vabadusekaotus 4 aastat; 24.10.2006.a. Harju Maakohtu poolt Kar

S § 184 lg 1 alusel mõisteti vangistus 1 aasta 6 kuud; 27.10.2009.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9; § 266 lg 2 p 3; § 64 lg 1; KrMS § 238 lg 2 alusel mõisteti vangistus 8 kuud; Kaitsja 11.01.2010.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2; KrMS § 238 lg 2 alusel mõisteti vangistus 3 kuud 10 päeva; Vabanes karistuse kandmiselt 19.04.2010.a. Kahtlustatavana kinnipidamine alates 21.04.2010.a. Riine Lumiste RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada D.F KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista D.F ´ile 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 68 lg.1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks lugeda 21.04.2010.a. Tõkendina kohaldada D.F suhtes vahistamine. Vahistada D.F kohtusaalis. 5 Välja mõista D.F ´ilt KrMS § 179 lg.1 p.2 alusel ja KrMS § 256 lg.2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 3 262 ( kolm tuhat kakssada kuuskümmend kaks) krooni 50 senti riigituludesse. Ülejäänud osas jätta menetluskulud riigi kanda. Selgitusse märkida „D.F, 1-10-5230 sundraha.“ Sundraha tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Ühispangas märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele Pank 221023778606 Swedbank märkides viitenumbri

1. Sundraha tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse D.F-i selles, et tema, olles varem aastase perioodi jooksul kahel korral toime pannud ning karistatud varguste toimepanemise eest, uuesti 21.04.2010.a. kella 18.10 ajal Tallinnas Pärnu mnt 421 asuvas kaupluses „Pääsküla“ üritas varastada Keila Tarbijateühistule kuuluvat kaupa kokku 153,95 krooni väärtuses ja nimelt võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis müügisaalist ühe paki sinki „Saaremaa“ maksumusega 123,05 krooni ja ühe „Tallegg“ broileri suitsukintsu maksumusega 30,90 krooni, millega möödus kassadest, jättes kauba eest tasumata. D.F-i tegu jäi aga tema tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata, kuna ta peeti kaupluse turvatöötaja poolt kinni. Kaup on rikkumata kauplusele tagastatud. Oma sellise tegevusega pani D.F toime KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt ning mis jäi katsestaadiumisse. 2 D.F ´i süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud kriminaalasja kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o. Keila TÜ avaldus, millest nähtub, et
2. aprillil 2010.a kella 18.10 paiku Keila TÜ-le kuuluvas kaupluses Pääskula paluti võtta vastutusele tundmatu meeskodanik, kes võttis kaasa ja väljus müügisaalist, möödudes kassarivist asutusele kuuluva kaubaga, ühe singiga „Saaremaa“ maksumusega 123.05 krooni ja ühe „Tallegg“ broileri suitsukintsuga maksumusega 30.90 krooni, kaup kokku üldmaksumusega 153.95 krooni, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Kaup on rikkumata ja tagastati kauplusele /tlk 2/; tunnistaja MO´i ütlused, kes
3. aprillil 2010 aastal kell 18.10 kaupluses Pääsküla Pärnu mnt 421 märkas koos kassapidaja RFmüügisaalis umbes 30-40 aastast hallis jopes ja mustades pükstes meeskodaniku kes peitis jope hõlma alla suitsusingid. Möödus kassarivist kauba eest tasumata ja püüdis kauplusest väljuda. Tema kutsus patrulli, kes aitas meeskodaniku politsei tulekuni kinni hoida /tlk 3/; 21.04.2010.a. koostatud Lõuna politseijaoskonna patrullpolitseinik T. Juhkam ettekanne, millest nähtub, et 21.04.2010.a. kell 19.45 tema toimetas Lõuna politseijaoskonda kodaniku D.F, kes pani toime varguse Pääsküla kaupluses Pärnu mnt 421 /tlk 4/; 21.04.2010.a. koostatud õiend isiku/isikusamasuse tuvastamise kohta /tlk 16/; 21.04.2010.a kahtlustatava kinnipidamise protokoll /tlk 19-22/; 22.04.2010.a koostatud kahtlustatava ülekuulamise protokoll, millest nähtub, et kahtlustatav tunnistas end täielikult süüdi ja andis ütlusi, et tema 21.04.2010.a. kellaega ei mäleta, läks ühte toidupoodi, mis asub Pääskülas. Poodi läks eesmärgiga varastada midagi süüa. Raha temal ei olnud. Poodi läks üksinda, temal oli seljas halli värvi jope ja jalas olid musta värvi püksid. Tema sisenes poodi, läks lihaleti juurde, võttis riiulist kaks pakki sinki; nimetust ei mäleta, ja ühe kanakoiva ja pani need endale jope taskutesse. Siis liikus kassade poole ja möödus kassadest singi eest maksmata, lootes et keegi teda ei näinud. Enne kauplusest väljumist pidas teda kinni turvamees. Tema andis singid vabatahtlikult tagasi. Peale seda toimetati teda politseijaoskonda. Kahetseb toimepandut, sinki tahtis varastada enda tarbeks kuna oli enne seda 2 päeva söömata, oli väga näljane ja sellepärast läks vargile /tlk 23-25/; 22.04.2010.a koostatud kiirmenetluse protokoll /tlk 26-27/ ning toimiku teiste materjalidega. Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud. Süüdistatav D.F on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end süüdi temale inkrimineeritud kuriteos vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-9906). D.F ´i on varem kaheksal korral kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks, ei tööta. D.F ´ile karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada D.F ´i edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et D.F ´i ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna D.F ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud D.F suhtes ka põhjusel, kuna D.F ei oma sissetulekut ( t lk.18) ning lisaks kuuluvad D.F ´ilt väljamõistmisele ka uued menetluskulud. Karistuse mõistmisel D.F ´ile peab 3 arvestama ka kohaldatava karistuse nii üld- kui ka eripreventiivset mõju. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. D.F ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, kuna D.F ´i on eelnevalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks ning D.F suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks ning tema suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes. Kohtul puudub igasugune usk, et D.F suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (varavastaste) süütegude toimepanemisest. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole D.F suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest D.F tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kannab karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-1-21-05 p.5) Kohus leiab, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel puudub D.F suhtes šokivangistusega taotletav eripreventiivne eesmärk. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. D.F pani kuriteo toime temale väljakujunenud ja läbimõeldud käitumis- ja tegevusmallide kohasel ning tema näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud tegude õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohus leiab, et D.F suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, kuid seda sanktsiooni alammäära lähedalt. Samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et D.F pani uue kuriteo toime kahe päeva möödudes peale karistuse kandmistelt vabanemist. Vangistusest vabanemise järel kahe päeva möödudes uue kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav D.F on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Neil motiividel pole õigustatud ka D.F ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. Kuriteoga tekitatud kahju ei ole. D.F ´ilt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 3 262.50 krooni, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 1 500 krooni. Arvestades D.F ´i varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, siis kogu menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Eeltoodut arvestades jätab kohus osa menetluskuludest, s.o. kaitsjatasu riigi kanda. Kohtunik 4